Close

INTERVJUU | Kunagi kaitses ka Markkaneni nullinud teise liiga staar Aivar Päri: poole kõvaga ma asju ei tee

-Aivar Päri | Foto: Siim Solman

Korvpalli Saku II liigas kerkis tänavu Ecobox Kohila/Rapla KK meeskonnas väga võimsalt esile 30-aastane ja 197 cm pikkune keskmängija Aivar Päri, kes sai läbi oma heade esituste võimaluse ennast karikavõistlustel proovile panna ka esiliigatiimi Hepa Rapla eest. Kahjuks lõpetas ränk põlvetrauma Päri tänavuse hooaja just vahetult enne, kui tal oli võimalus mängida valitseva Eesti meistri BC Kalev/Cramo vastu.

Omal ajal just Kohilast Jüri Pritsini käe alt korvpalliteekonda alustanud Päri sai tänavu enne vigastust teises liigas 16 kohtumisega kirja keskmiselt 32,5 minutit, 18,9 punkti, 17,4 lauapalli (neist 7,8 ründelauast), 3,8 resultatiivset söötu ja 2,1 vaheltlõiget. Tema keskmine efektiivsustegur oli 41,9! Ainsaks jäänud karikamängus Hepa Rapla eest kogus ta Rae Koss/Hansaviimistluse vastu 11 minutiga 7 punkti ja 2 lauapalli.

Laiem korvpalliüldsus kuulis Aivar Päri nime tõenäoliselt esmakordselt tänavu “Mängumehed” podcasti vahendusel just Hepa Rapla ja karikavõistluste kontekstis. Korvpall24.ee portaal otsustas Päriga veebruari teises pooles teha pikema intervjuu, et uurida, mis masti mehega täpsemalt tegemist on. Rääkisime igapäevaelus väikeettevõtjana tegutseva Päriga tema senisest teest korvpallurina, senistest tipphetkedest, võimsate statistiliste numbrite tagamaadest ning sellest, kas näeme teda järgmisel hooajal kuskil kõrgemal tasemel mängimas.

Aivar, alustame päris algusest. Kus ja millal Sinu korvpallihuvi alguse sai?

Arvan, et see oli juba esimeses või teises klassis Kohilas. Klassikaaslased ja teised, kellega põhimõtteliselt siiamaani koos mängime, näiteks Raido Välik ja üldse meie klassi poisid läksid kossutrenni. Läksin ise ka vaikselt proovima ja siiamaani on mängitud. Suvel teen muidugi muid asju, aga üldiselt olen terve selle aja korvpalli juures olnud.

Kelle juurde Sa alguses trenni läksid ja kes on olnud Su treenerid noorteklassides?

Kõige esimene treener oli Jüri Pritsin. Mingitel aegadel oli Milvert Vaaks ja U20-ga, kui mängisime kunagi EYBL-i, oli mingi aeg treeneriks ka Indrek Reinbok. Aga nüüd teises liigas on jälle Jüri. Väga palju treenereid polegi olnud, vahepeal oli ka Marko Raamat kunagi, aga kõige rohkem on mind õpetanud ja treeninud ikkagi Jüri Pritsin.

Iseloomusta teda treenerina kahe-kolme lausega. Milline treener ta on?

Ta on päris värvikas kuju. Ma ütleksin, et olen nõudmiste osas temaga sarnane inimene – iga pall peab olema minu oma. Tal on sama suhtumine: võitlust ja tahet on kõvasti vaja. Minu arvates on ta väga kirglik ja värvikas treener.

Mis Sul noorteklassi aastatest kõige eredamalt meeles on?

Hea küsimus. Meil oli kunagi selline hetk, kus mängisime Kohila ja Tabasalu ühise pundiga, aga nimeks oli Tallinna Kalev. Meie olime nii-öelda teine sats, esimeses olid Madis Soodla, Ivo Van Tamm ja teised kõvad poisid. Meil oli Kohilas nendega äkki B-klassis mäng ja mäletan, et panime neile ära. See on väga eredalt meeles, kuidas nende peale pärast seda kaotust karjuti. EYBL-i aeg oli ka lõbus. Meenub üks etapp Soomes, kus sain Lauri Markkaneni vastu kaitses mängida. Tol ajal oli ta muidugi palju noorem, aga väga palju punkte ta minu vastu ei pannud. See on pigem see eredam mälestus.

Oled Sa pärast seda Markkaneni karjääri spetsiaalselt jälginud ka?

Olen ikka kursis, kes ta on. Enam poleks muidugi varianti teda pidurdada, aga kunagi nooremana sai teda kaitses võetud küll.

Statistika järgi tegid Sa esiliigas debüüdi hooajal 2014/15. On see õige info?

Võib-olla küll, umbes selline aeg oli. Kui Kohilas esiliiga oli, siis ma käisin seal trennis ja tegin kaasa, aga vanemad mehed olid ees ja kuidagi soiku see asi minu jaoks jäi.

Tol hooajal oli Su roll statistiliselt päris suur – 10 mängu ja keskmiselt 8 punkti. See pole ju väike roll?

Ausalt öeldes ma ei mäletagi seda täpselt. Ma isegi ei oska öelda, miks see tol ajal pooleli jäi. Mingi hetk kadus korvpall fookusest ära, mängisin madalamaid liigasid ja tegin juba tööd. Ei võtnud asja enam nii tõsiselt. Sellest esimesest esiliiga ajast on mälus suhteliselt tühi maa.

Miks tuli pärast debüütaastat esiliigas statistiline langus?

Ma arvan, et see oli minus endas kinni. Võib-olla sai U20 aeg läbi ja ma ei võtnud korvpalli enam nii tõsiselt. Tuli töö ja kõik muud asjad vahele. Ma ise ei teinud enam nii palju trenni ja ei läinud sealt kuidagi edasi, et oleks kõrgemale pürginud.

Siis on Sul kirjas veel kolm mängu teises liigas meeskonnaga RSK Tarvas. Kuidas Sa sinna sattusid?

Olin tol ajal Tapal kaitseväes. Mängisin kaitseväe tiimiga Virumaa karikat ja meil oli seal treeneriks üks veebel Kuusik. Tema rääkis mu sinna tiimi ära, kuna tegin Virumaa liigas keskmiselt 20 lauapalli mängus. Sain kaitseväe kõrvalt nii palju trennis ja mängudel käia, kui teenistus lubas.

Pärast seda kadusid Sa liigasüsteemi mõttes pildilt. Mis Sa vahepeal tegid?

Tegin ikka paar-kolm korda nädalas trenni, aga mängisin peamiselt kohalikku maakonnaliigat ja Tallinnas MAL-i harrastajate liigat. Eelmisel aastal mängisingi ainult maakonnaliigat, kuni Jüri augustis kirjutas ja küsis, kas tahan noortega teist liigat mängida. Ta tahtis maakonnaliigast mõned vanemad mehed võtta, et noori toetada. Kuna see oli kodule lähedal ja sain noori aidata, olin nõus.

Sinu tänavune statistika Saku II liigas on võimas: 18,9 punkti ja 17,4 lauapalli mängus. Kuidas need numbrid tulevad?

Mul on alati olnud hea nina lauapallide peale. Suudan hästi hinnata, kuhu pall pärast viset põrkab. Tihti ma juba ennustan seda – kui vise läheb teele, saan varem liikuma hakata. Muidugi kõrgemal tasemel on vastased füüsilisemad ja seal on see raskem, aga mul on see vaist eluaeg olemas olnud. Punktid tulevadki paljuski ründelauast ja võitluse pealt. Ma olen võitleja tüüp – kui lähen, siis 110 protsenti, poole kõvaga ma asju ei tee.

Basket.ee lehel on Su pikkuseks 195 cm. On see korrektne?

Tegelikult peaksin olema 197–198 cm kanti. Teises liigas tsentri positsioonil pikkusest puudu ei tule, aga kui käisin vaatamas Kalev/Cramo ja Rapla karikamängu, siis seal on ikka sentimeetreid juurde vaja. No oleneb muidugi, sest Euroliigast Kyle Hines on hea näide vastupidisest (Muigab.).

Sa pole n-ö moderne pikk – kolmepunktijoone tagant Sa ei viska. On see teadlik valik?

Trennis ma muud ei teekski kui viskaks peale, aga päris mängus ma ei viska ja nagunii olen harjunud lauda minema (Naerab). Mis ma seal kolmesejoone taga seisan, keegi peab ju lauas ka võitlema. Ma olen alati mänginud meeskondades, kus keegi teine ründelauda ei võta. Aga trennis on näha, et täitsa “puukäsi” ma pole, mingi vise on ikka olemas.

Mis on meeskonna eesmärgid teises liigas?

Otsest eesmärki meil paika pandud pole, peamine on see, et noored saaksid kõvemaid mänge. Aga kuna oleme tabelis praegu teisel kohal, siis ise mõtlen küll, et medali võiks ikka ära tuua.

Mis Sul põlvega juhtus ja mis on diagnoos?

See juhtus paar nädalat tagasi mängus Viimsiga. Läksin kolmepunktijoone juures pallile vastu, kui vastane tuli selja tagant ja me põrkasime õhus kokku. Sain löögi põlve taha ja midagi käis läbi. Ortopeed esialgu arvas, et sidemed on terved, aga põlves oli palju verd. Saan täpse vastuse varsti pärast uuringuid. Ilma minuta läheb tiimil põhiturniiri lõpus raskeks.

Karikavõistlusteks korjas Sind üles Rapla meeskond. Kuidas see juhtus?

Detsembris kirjutas mulle Sven Kaldre ja küsis, kas ma tahan nendega karikat mängida. Alguses oli juttu ka esiliigast, aga ma ei tahtnud oma Kohila poisse poole hooaja pealt jätta. Karikas olin nõus osalema. Tegin nendega trenni ja sain Märjamaal mängida. Seal oli tase juba hoopis teine – kiirused, tempod ja mängijate jõulisus on esiliiga tipus palju suuremad.

Kes Rapla esiliiga tiimis Sulle kõige parema mulje jätsid?

Mulle meeldib Jan Märten Ratas – ta on väga kiire vend. Ja muidugi Tom Kaldre, kes on esiliigas hindamatu tagamängija.

Sul jäi vigastuse tõttu Kalev/Cramo vastu mängimata. Kui palju see meelehärmi teeb?

Ikka väga teeb. Tahtsin väga seda füüsilist võitlust ja korvi alla rabelemist ise kogeda. Silmaga on näha küll, kuidas seal katteid eemale lükatakse ja kõike muud, aga oleks tahtnud ise tunnetada. Oleksin tahtnud näha, kuidas ma Hugo Toomi või Gregor Kuubaga platsil mürades hakkama saan.

Kõrvalt vaadates, kas tasemevahe esiliiga ja Eesti-Läti liiga tipu vahel oli suur?

Oli küll. Kui Kalev/Cramo tahtis, panid nad käigu juurde ja vahe oli ilmselge. Aga Rapla tegi sellest hoolimata väga hea mängu.

Oskad Sa teisest liigast nimetada veel mõnda mängijat, kes võiks vabalt esiliigas mängida?

Viimsis on paar kutti, kellel on väga hea noortepunt ja kes on kindlasti teises liigas favoriidid. Pärnus on muidugi (Karl Mattias) Sonntak, kes saab ka meistriliigas juba minuteid, tema on hea jalaga kutt. Tapal (Team Kaitsevägi – toim.) on üks Hugo-nimeline kutt (Hugo-Villem Hallop – toim.), kellel on väga hea vise – kui ta füüsiliselt juurde paneb, võiks ta rahulikult kõrgemal mängida.

Kuna me Su tugevustest juba rääkisime, siis millised on Su nõrkused mängijana?

Võib-olla see, et ma kipun platsil liiga palju teisi vaatama ja õpetama, unustades kohati enda mängu. Kaitses võiks jalgadest kiirem olla, aga alati saab ju midagi juurde panna. Raske on ennast ise kõrvalt hinnata.

On Sul järgmise hooaja suhtes juba plaanid tehtud? Kas naased esiliiga tasemele?

Kui põlv lubab, siis on see võimalik. Aga kuna mul on oma ettevõte ja aeg on piiratud, siis ma ei saa seda lubada. Pigem on nii, et kui ma üldse mängin, siis peab see olema võimalikult kodu lähedal.

Kuidas Sul taktikalise poolega on? Indrek Ruut vast teeb esiliiga meeskonnas videoanalüüse ja igal järgmisel tasemel sellise info hulk aina kasvab. Kui hästi Sa seda analüütilist poolt ja vastaste kohta käivat infot omandad?

Ma arvan, et kui keskenduda hooaja jooksul ainult ühele asjale – näiteks mängida Raplas ja pühenduda vaid sellele –, siis poleks see üldse keeruline. Praegu, kui käsil on sada asja korraga, on veidi teistmoodi. Karikamängus oli näiteks tunda, et kaitses on pilt selgem: üldpõhimõtted on ju teada – aita kaugemalt, ära lase endale ära panna ja kui enam-vähem hakkama saad, on hästi. Rünnakul jooksis aga juhe vahepeal kokku. See pool tundus karikamängus minu jaoks veidi keerulisem, aga usun, et kui hooaja algusest peale rütmis olla, poleks midagi hullu.

Millega Sa igapäevaselt tegeled?

Mul on sõbraga ettevõte, paigaldame uksi ja aknaid. See on füüsiline töö – sitkust on aastatega kõvasti kogutud. Lisaks mängin suvel rannavollet ja discgolfi ning käin jõusaalis. See uste ja akende tassimine teeb keha päris tugevaks, nii et väljakul on vastaseid lihtsam eest ära lükata.

Kas Sul on kunagi olnud mõtet proovida korvpallis tippu jõuda või jäigi see pärast noorteklassi hobiks?

U18 ajal oli mul isegi vist mingi koondisekutse moodi asi laual. Aga viimases trennis läks mul hüppeliiges täiesti puruks, terve suvi läks raisku ja pärast seda ma enam nii tõsiselt ei võtnud. Hiljem tulid juba töö ja elu vahele.

Oled Sa kunagi kahetsenud, et Sinust profisportlast ei saanud?

Mulle on palju öeldud, et kui ma oleksin tollal õigeid valikuid teinud, oleksin ma profina mänginud. Aga ma ei taha sellele liiga palju mõelda, see teeks asjata meelehärmi.

Loodame, et põlv saab terveks ja näeme Sind järgmisel hooajal väljakul!

Suur tänu!


Kui intervjuu tegemise hetkel Aivar Päri veel täpselt oma vigastatud põlve seisukorda ei teadnud, siis tänaseks on kogu info käes ning avaldame siin Päri enda kommentaarid, mis on antud paar päeva enne intervjuu avaldamist.

“Põlv on täitsa katki. ACL-i rebend ja menisk on ka katki. Nüüd edasi on täitsa suur mõttekoht, sest päris nüri on kodus olla, kui teised poisid samal ajal tööd teevad. Pole päris kindel, et sellises vanuses tahan enam riskida. Kui ei peakski enam tõsiselt (korvpalli) mängima, siis tahaks äkki kunagi poisse õpetada küll.”

“Suure tõenäosusega ma järgmisel aastal ma korvpalli kindlasti ei mängi kahjuks. Praegu uurin, millal operatsioonile saab. Arutasin siin tuttavatega ka, et esimest korda üle 10 aasta mängisin tõsisemalt korvpalli ja kohe selline vigastus. Päris palju jäi kindlasti sisse veel…”

scroll to top