Vennad Kaspar ja Rasmus Vuks on tõsisematele korvpallisõpradele hästi tuttavad nimed, kuna 17-aastased ja 190 cm pikkused tagamängijatest kaksikvennad on näidanud Eesti noortekoondistes silmapaistvaid mänge ning aitasid Rae Koss/Hansaviimistluse meeskonna eelmisel hooajal Saku I liigas hõbemedalini.
Ka tänavu kuuluvad kahel korral oma vanuseklassi Eesti noortekoondised A-divisjoni tõsta aidanud Kaspar ja Rasmus Rae Kossu esiliigasatsi põhitegijate hulka, kui Kaspari senised keskmised näitajad on 24,5 minutiga olnud 14,1 punkti, 4,1 lauapalli, 2,8 resultatiivset söötu ja 1,5 vaheltlõiget ning Rasmusel 21 minutiga 11,6 silma, 3,6 lauapalli ja 2,6 korvisöötu.
Korvpall24.ee portaal tegi vendade Vuksidega intervjuu aastavahetuse paiku, vahetult enne BSBC noorteturniiri algust. Usutluses küsisime Vuksidelt muuhulgas nende senise karjääri kohta, uurisime põhjuseid, miks nad seni veel kõrgliigasse mängima pole läinud ning pärisime noormeeste tulevikuplaanide kohta.
Hakkame aga algusest peale: millal ja kuidas te üldse korvpalli juurde jõudsite?
Kaspar: Hakkasime spordiga tegelema väga noorelt. Juba lasteaias mängisime igasuguseid pallimänge. Lõpuks valisime välja korvpalli ja jalgpalli ning mängisime mõlemat kuni kuuenda klassini. Siis tuli teha otsus, sest treeningkoormused läksid ilmselgelt liiga suureks. Valisime korvpalli ja tagantjärele vaadates oli see igati õige otsus.
Rasmus: Ma arvan ka, et väga hea otsus oli.
Olete noorte hulgas silma paistnud just oma hea füüsisega. Kui palju jalgpall sellele kaasa aitas?
Rasmus: Kindlasti aitas. Eelkõige just jalgade töö ja üldine arusaam tiimimängust.
Kaspar: Jalgpallis on vastupidavusel ja kiirusel väga suur roll ning usume, et suur osa meie praegusest füüsilisest põhjast on just sealt pärit.
Korvpallisõpradel on teie valiku üle hea meel, aga kui raske see otsus omal ajal oli ja mis said otsustavaks argumentideks?
Kaspar: Täpset protsenti on raske öelda, aga tunnetasime, et korvpall sobib meie kehatüübi ja pikkusega paremini.
Rasmus: See otsus ei tulnud tegelikult nii kergelt, kui pealtnäha paistab – me ikkagi kaalusime põhjalikult. Käisime jalgpallis veel ühes talendilaagris ära ja pärast seda otsustasime lõplikult korvpalli kasuks, sest koormus muutus muidu kurnavaks.
Kas leppisite omavahel kokku ka, et jätkate teed koos?
Kaspar: Õnneks meil sel teemal vaidlust ei tekkinud. Mõlemad tundsid ja otsustasid samamoodi. Ei olnud kordagi sellist hetke, et üks tahaks ühele ja teine teisele poole minna.
Arvestades taset, kus te jalgpallis olite? Kas mängiksite praegu ka seal noortekoondistes?
Rasmus: Seda ei tea kunagi ette, aga oleme sellele mõelnud küll. Lõpetasime jalgpalliga täpselt enne seda vanust, kui koondiselaagrid algasid. Me ei tea, kes meist oleks valituks osutunud, aga korvpallis saime koondisesse ja selles mõttes on kõik hästi läinud.
Mis on korvpalli eelised jalgpalli ees?
Kaspar: Kindlasti mitmekülgsus. Korvpallis on palju rohkem tehnilisi elemente ja saab oma loovust rohkem kasutada.
Rasmus: Olukordi tekib tihedamalt ja sa ei saa jääda mõne ebaõnnestumise pärast leinama, sest mäng liigub kohe edasi ja pead järgmiseks olukorraks valmis olema.
Kas Eesti kliima mängis ka rolli? Korvpall on ikkagi saalimäng ja jalgpall õueala.
Rasmus: Eks sisejalgpalli mängitakse ju ka, seega kliima pealt see otsus otseselt ei tulnud. Aga kahtlemata on saalis mängida mõnusam ja mugavam kui väljas lume sees.
Kes on olnud teie olulisemad treenerid läbi noortekarjääri?
Kaspar: Alustasime esimeses klassis Erki Saksa käe all. Pärast teda tuli kohe Brett Nõmm, kellega olime koos väga pikalt – ta treenis meid ka U14, U15 ja U16 koondistes. Kui Brett Rae Kossust lahkus, tulid Rauno ja Ron Pehka, kellega töötasime kaks aastat. Nüüd treenime Risto Puuri käe all ja praegu on U18 koondises treeneriks Martin Rausberg.
Rasmus: Lisaks käisime omal ajal koos Tartu meeskonnaga EYBL-i turniiridel, kus meid juhendas Olari Narits. Kiidaks tema tööd ka. Ka tema panus meie arengusse on olnud märkimisväärne.
Kas keegi neist on teile midagi eriti erilist pakkunud?
Rasmus: Ma tooks välja Brett Nõmme, sest temaga treenisime kõige pikemalt. Tema pani aluse meie korvpallikarjäärile, sealt kujunesid välja meie mängustiil ja harjumused. Ta õpetas meid nii väljakul kui ka väljaspool seda.
Jälgite praegu ka Breti käekäiku välismaal?
Kaspar: Ikka, elame talle pidevalt kaasa.
Mis on teie suuremad sihid korvpallis?
Kaspar: Kindlasti soovime mängida professionaalsel tasemel ja tippu jõuda. Kui asjaga juba tõsiselt tegeleda, siis peabki see olema eesmärk, muidu pole mõtet seda teha.
Rasmus: Ma nõustun sellega, tahaks jõuda tippu.
Kaspar: Kui tahad läbi lüüa, siis peadki endale kõrged eesmärgid seadma.
Aga mis teie jaoks see tipp on? Kas olete selle kuidagi enda jaoks ära sõnastanud?
Kaspar: Eks need võivad ka ajas muutuda. Praegused eesmärgid on jõuda esmalt meistriliigasse ja seal häid mänge teha. Sealt edasi veel parematesse liigadesse.
Rasmus: Mina mõtlesin ka ikka kõige-kõige tippu, Hispaania kõrgliiga ja NBA. Sinna on veel päris palju samme minna ja väga palju tööd teha, aga kui tahad läbi lüüa, peavadki eesmärgid olema kõrged.
Kes on teie eeskujud korvpallimaailmas?
Rasmus: NBA-st tooksin välja Donovan Mitchelli. Mulle avaldab muljet see, kui palju ta on oma füüsise kallal vaeva näinud ja tema mängustiil meeldib mulle väga.
Kaspar: Ma tooks Euroliigast välja sellised mehed nagu T.J. Shorts ja Sylvain Francisco. Shorts alustas oma profikarjääri samuti siin Eesti-Läti liigas ja on sealt samm-sammult üles tõusnud. Francisco mängustiil sümpatiseerib samuti. Vaatame ikka pigem tagamängijate poole, sest sealt on palju enda jaoks õppida.

Iseloomustage teineteist kui korvpallureid. Millised on teie tugevused ja nõrkused?
Rasmus: Me oleme lapsest saadik nii koos kui ka üksteise vastu mänginud. Kaspar on väga hea üks-üks kaitses, ta suudab palli hästi survestada. Samuti on ta rünnakul üks-üks olukordades terav – oleme seda väiksest peale harjutanud.
Kaspar: Rasmus on väga atleetlik, tal on hea hüppevõime ja stabiilne vise. Oleme kahekesi saalis veetnud suhteliselt palju tunde viset treenides. Mida parandada? Mängulist kommunikatsiooni saab alati parandada, selles ei saa kunagi olla piisavalt hea.
Rasmus: Kasparil võiks olla veel parem mängulugemine erinevates situatsioonides, aga see tuleb rohkem ajaga ja kogemuste kaudu.
Kui tihti te omavahel üks-ühe vastu mängite ja kui karmiks need lahingud lähevad?
Rasmus: Võiduhimu on meil mõlemal tohutu. Olgu see koolis parema hinde saamine või kossuplatsil – kumbki kaotada ei taha. Eks me juba noorest peale mängisime omavahel üks-ühte, aga eriti palju tegime seda aias koroonaviiruse karantiini ajal. Kumbki ei tahtnud kaotada ja need mängud läksid enamasti võrdselt ka lõpuni.
Kaspar: Need lahingud läksid vahel päris jõuliseks ja võiduhimu oli päris suur.
Kui hästi te omavahel läbi saate? Kas kaklete ka?
Rasmus: Väiksemana tuli ette ka kergeid kaklusi, aga praegu saame väga hästi läbi. Muidugi vahel on vennast ka “kopp ees”, see on paratamatu, aga üldiselt saame väga hästi läbi.
Kaspar: Ma ütleks samamoodi, et praegu on ikka väga hästi.
Kas teid aetakse sarnasuse tõttu tihti segamini?
Rasmus: Kunagi mingites mängudes on küll olnud, et ühe statistika on teisel pandud või midagi sellist. Aga treenerid saavad suhteliselt kiirelt aru.
Kaspar: Alguses on alati kõigil raske, kuna näemegi sarnased välja. Sõbrad teevad vahet, aga võõrastel ja kohtunikel on keerulisem.
Aga kas on läinud kunagi vaja seda sarnasust, näiteks koolis üksteist asendada?
Kaspar: Koolis pole meil seda vaja olnud, seal on meil õnneks piisavalt hästi asjad. Aga usun, et saaksime sellega vajadusel hakkama küll (Naeravad.).
Kui palju te olete saanud koos väljakul mängida või olete pigem üksteist välja vahetamas?
Kaspar: Mulle meeldib Rasmusega koos mängida, me tunnetame mängu suhteliselt hästi. Meil on väga hea keemia omavahel väljakul. Ma tunnetan hästi, millal ta tahab lõigata ja millal talle sööta.
Rasmus: Saame ka rolle vahetada, kui üks väsib, toob teine palli üle. Eelmisel aastal esiliigas mängisime pigem kordamööda, aga sel aastal alustame tihti koos. See meeldib meile rohkem.
Mis teil kummalgi lemmik positsioon on?
Rasmus: Tavaliselt on Kaspar positsioonil “üks” ja mina olen “kaks”, aga vajadusel vahetame. Mul pole vahet, suudan mõlemat mängida.
Kapsar: Jah, nagu Rasmus ütles, siis suudame rolle vahetada, kui üks on rohkem väsinud. Nagunii oleme mõlemad palju palliga.
Millised on senise karjääri ägedamad mälestused noortekoondistest?
Rasmus: Kaks mängu Rumeenia vastu on eredalt meeles. U16 vanuses võitsime neid EM-i B-divisjoni finaalis ja U18 vanuses poolfinaalis, kus mängus oli koht A-divisjonis. See teine mäng oli eriti lahe, sest mängisime nende kodupubliku ees. Kuigi võitsime lõpuks kindlalt, oli saalis palju rahvast ja õhkkond väga põnev.
Te olete kahel korral aidanud noortekoondised B-divisjoni finaali ja sellega A-divisjoni. Mis selle teie vanuseklassi nii eriliseks teeb?
Kaspar: Ma tooks välja just meie 2008. aastal sündinute pundi. Oleme väga noorest saadik koos treeninud ja Tartu poistega koos EYBL-it mänginud. Meil on super keemia nii väljakul kui ka väljaspool seda. Meil pole ühte kindlat liidrit, igas mängus võib keegi uus esile kerkida.
Rasmus: Jah, see ongi põhiline, mida saab 2008 tiimi kohta öelda. Oleme ühtne sats, suudame oma kaitse ja mitmekülgsusega vastaste põhimängijaid pidurdada.
Suvel ootab teid ees U18 EM-i A-divisjoni turniir. Millised on teie ootused ja kui suur võiks olla tasemevahe võrreldes B-divisjoniga?
Rasmus: Tasemevahe on kindlasti suur ja lihtsaid mänge ei tule. Esimene eesmärk on püsima jääda, et ka järgmised aastakäigud saaksid sellel tasemel mängida. Hea loosi korral proovime püüda ka kõrgemat kohta.
Kaspar: Kõigepealt tuleb alagrupis saada omad mängud kätte ja kui on loosiõnne, siis saab kohta püüdma minna.
Kas olete omavahel arutanud või treeneritega rääkinud, et mis on Eesti noorkorvpallurite puudused võrreldes Euroopa tippudega ning milles me oleme nendega samal tasemel?
Rasmus: Kindlasti see füüsiline pool on vaja paremaks saada. A-divisjonis ja B-divisjonis tegelikult ka on kehad vastas juba nii suured, et on ennast vaja korralikult ette valmistada. Meie eeliseks on, et suudame peaga mängida ja korvpalli-IQ on suhteliselt okei.
Kas me gabariitidelt jääme väga teistele alla? Et igal positsioonil anname 5-10 cm ära?
Kaspar: See võib olla üks probleem küll, eriti võrreldes suuremate korvpalliriikidega nagu Hispaania või Prantsusmaa. Seal lööb see vahe eriti välja.
Juba aastakümneid räägitakse, et Eesti korvpalli probleem on mängijate füüsis. Olgu kas siis noorte tasemel või ka meeste hulgas. Kuidas teie vaatest tundub, miks näiteks noorkorvpallurid oma füüsilise võimekusega piisavalt palju tegeleda ei taha, kui see on probleemina ammu välja toodud?
Kaspar: Võib-olla ongi see, et Hispaanias või Prantsusmaal on mängijad ette arenenud… aga lõpuks füüsilisi võimeid suudavad kõik arendada ning see peakski olema rohkem see suund, ma arvan. Siis saaksime suurtele paremini vastu hakata. Üks asi on pikkus, millega ei saa midagi peale hakata, see on, nagu on, aga füüsilise vormi ja jõu arendamisega saab alati tegeleda.
Rasmus: See on suhteliselt raske küsimus, millele vastata, kuna kui see täpne valem oleks teada, küll siis seda oleks juba ka tehtud.
Oleme rääkinud, et teil füüsiliste võimete arendamisega probleeme pole, aga kuidas te üldiselt näete, kas teinekord jääb areng ka laiskuse taha kinni?
Kaspar: Arvan, et see on igas mängijas endas kinni, mis kellegi eesmärgid on. Kui sa tahad tippu jõuda, siis motivatsiooni eraldi kuskilt juurde vaja pole. Me saame koondisega nüüd A-divisjoni mängida ning arvan, et kõigil peaks motivatsioon praegu laes olema. Kõik jälgivad ju neid turniire.
Kas tihe konkurents koondise sees aitab taseme kasvule palju kaasa?
Rasmus: Kindlasti aitab kaasa. Praegu siin BSBC-l kõik mängijad küll kohal pole, aga isegi siin on konkurents piisavalt suur ja kõik pingutavad täiega.
Kaspar: Kui välismaal mängivad poisid ka kohale tulevad, siis peab igaüks oma koha eest maksimaalselt pingutama.
Kui palju jääb koondise tasemel noorkorvpalluril spordi ja kooli kõrvalt aega tavaliseks noore inimese eluks?
Rasmus: Eks vaba aega natuke ikka tekib, aga kindlasti vähem kui n-ö tavalisel eakaaslasel. Kui oled koondiseringis, siis sind jälgitakse.
Kaspar: Jah, koondises olles oled sa aastaringselt korvpalli sees. Pead kogu aeg arenema.
Kas palju koondises olles tehakse ka kõrvaltegevusi, näiteks meedia- või muid koolitusi?
Rasmus: Eks igal kogunemisel on tavaliselt mõni loeng.
Kaspar: Mul on eredamalt meeles eelmisel suvel toimunud väga huvitav dopingukontrolli loeng, kus selgitati täpselt, mis on lubatud ja mis mitte.

Mängite Rae Kossu ridades esiliigat. Kuidas teil enda hinnangul individuaalselt hooaeg on läinud?
Rasmus: On nii neid mänge, millega saab väga rahul olla, aga on ka neid, mille oleks võinud satsiga ära võita ja ka ise suurema panuse anda.
Kaspar: Üldjoontes on läinud hästi ja oleme õnnestunud, aga tähtsamad mängud on alles ees.
Eelmisel hooajal saite esiliigas hõbeda ja olite mõlemad finaalis minutite poolest ka üsna suures rollis. Kas see oli teie jaoks üllatav ka, et suutsite finaalini välja purjetada?
Kaspar: Põhihooajal oli näha, et suudame kõigiga punkt-punktis mängida. Tegime kõvasti trenni ja keegi mingit lisamotivatsiooni ei vajanud ning teadsime, et läheme kulda püüdma. Saime seekord hõbeda, aga seda saab sel aastal parandada.
Rasmus: Ütleks veel seda, et nii veerandfinaal- kui poolfinaalseerias oli meil fookus nii hästi paigas, et isegi kui meil enne finaali meeskonda haigus sisse tuli, siis keegi ei lasknud pead norgu ning panime edasi.
Mida annab teile esiliigas meeste vahel mängimine juurde, mida te noorteliigas ei saa?
Kaspar: Mäng on kiirem ja kehad on suuremad kui noorteliigades. Esiliiga tase on viimastel aastatel tõusnud, siia on tulnud palju mängijaid meistriliigast.
Rasmus: See on suurepärane koht, kus ennast enne kõrgemale tasemele minekut proovile panna.
Kunagi on esiliigat peetud ka pigem n-ö vanameeste liigaks, aga need ajad on vist ammu pöördumatult möödas?
Kaspar: Sel hooajal on näha, et paljudel on läinud satsid veel nooremaks. Esiliiga on päris hea koht, kus enne meistriliigat ennast proovile panna.
Rasmus: Audentese Spordigümnaasium mängib ka paljude satsidega punkt-punktis ja näha on, et noored suudavad esiliigas normaalselt mängida.
Kes on olnud esiliigas, kas siis eelmisel hooajal või nüüd tänavu, teie jaoks individuaalselt sellised mängijad, kelle vastu mängides mõtled, et kurat, see vend on nagu hoopis teisel tasemel ja jube raske on?
Rasmus: Sellist teisel tasemel venda polegi olnud. Aga mulle meeldivad just need mehed, kes on värskelt meistriliigast tulnud. Markus Ruubeli vastu oli äge mängida ja Tom ja Sven Kaldre on alati sellised ebamugavad vastased.
Kaspar: Jah, nende vastu on alati veidi teine tunne mängida.
Rasmus: Ma ruttan vist teemast veidi edasi, aga kui me järgmisel aastal peaks meistriliigasse minema, siis seal on selliseid nägusid palju rohkem.
Rain Veidemani vastu olete saanud juba proovida?
Rasmus: Jah, tema unustasime mainida.
Kaspar: Ma lasin tal alguses veidi liiga hästi käima saada (Muigab.). Näha on, et eelmisel aastal veel mängis kõrgliiga tasemel.
Kas nendel meistriliigast esiliigasse tulnud meeste puhul on kohe aru saada, et neil mängulugemine ja kõik see pool on väga hea ning võib-olla siis treeningkordade arvu vähenemine tümbab füüsilise poole pealt neid tagasi?
Kaspar: Osade puhul on seda näha küll, aga samas nende vastu mängides ma mõtlen, et võiks ise ka meistriliigas olla.
Kas teile on pakutud võimalusi ka meistriliigasse minna?
Kaspar: Pakkumisi on olnud mitmeid, aga otsustasime sel aastal siiski veel esiliigasse jääda, et saaksime 11. klassi täiskoormusega lõpetada. Järgmisel aastal siis plaanime mängida kas meistriliigas või minna välismaale. See oli ühine otsus.
Rasmus: Rääkisime nii enda klubi treeneriga kui ka meistriliiga treeneritega. Saime aru, et meistriliigas on enamasti kaks trenni päevas ja see oleks nõudnud koolis e-õppele üleminekut. Tahame minna siis, kui saame 100% tiimile pühenduda, mitte poolikult käia.
Võtate siis keskkooli viimases klassis õppimisega veidi vabamalt?
Rasmus: Kindlasti ei jää kool kuidagi unarusse. Rohkem keskendume põhiainetele eesti keel, matemaatika ja inglise keel. Sel aastal tegime kõik valikaineid ära juba.
Olen kuulnud, et te olete intelligentsed poisid ja koolis saate väga hästi hakkama. On see tõsi?
Rasmus: Siiani pole raskuseid koolis olnud, jah.
Kaspar: Saame jah hästi hakkama. Omad asjad teeme ära.
Milliste kõrgliigaklubidega teil jutuajamisi on olnud?
Rasmus: Lähemalt rääkisime Viimsi ja TalTechiga.
Kaspar: Nemad panustavad ka üsna palju noortele ning tahavad nooremaid mängijaid peale tuua. Need ongi ilmselt kaks põhivariant järgmiseks hooajaks.
Rääkisite, et tegite selles osas erinevate osapooltega arutades teadliku otsuse. Kas selline karjääri planeerimine ongi teie puhul teadlik tegevus, et proovite mõelda mitu sammu ette?
Kaspar: Eks me ikka mõtleme kõik koos ja üksinda mingeid otsuseid ei tee.
Rasmus: Ma ei ütleks, et me planeerime kohe viis aastat ette, mis me teha tahame. Pigem võtame üks-kaks hooaega korraga. Pole mõtet kohe kogu elu ära planeerida ühe hetkega (Muigab.).
Kui tähtis on nende otsuste juures olnud soov minna meistriliigasse õigel ajal, kus te saaksite kohe ka panustama hakata, mitte istuda alguses kogu mängu pingil?
Rasmus: Võib olla ka see, aga rääkides meistriliiga klubide treeneritega, siis meie jaoks oli oluline, et kui kõrgliigaklubid treenivad kaks korda päevas, siis me ei tahtnud olukorda, kus me osades trennides käia ei saa. Et pole mõtet nii, kui osa aega oled koolis ja osa trennis ning siis ei saa mängule minna, kuna ei tea uusi liikumisi. Kui minna, siis minna täiega.
Mainisite, et järgmisel hooajal lähete kas meistriliigasse või välismaale. Kumb on tõenäolisem?
Rasmus: Meistriliiga on tõenäolisem, aga see kõik sõltub sellest, mida pakutakse ja kuidas tänavune hooaeg ja suvi lähevad. Eks me vaatame jooksvalt.
Kas teil on välismaalt olnud juba ka mingeid pakkumisi?
Kaspar: Otseselt pakkumis pole olnud, aga oleme ka USA teemat kaalunud, et kas sinna minna ja millal sinna minna. Kui mingeid pakkumisi peaks tulema, siis kindlasti kaalume neid.
Kas Eesti kõrgliigaklubidega mingid läbirääkimised järgmise hooaja osas käivad ka juba või mänedžerid, kes intervjuud loevad, võivad võtta telefoni kätte ja helistada?
Kaspar: Telefoni võib välja võtta küll, sest midagi otsustatud veel pole (Muigab.). Aga kindlasti juba enne hooaja lõppu hakkame siin klubidega rääkima.
Te olete kogu senise karjääri liikunud n-ö paarisrakendina, aga ühek hetkel paratamatult see saab läbi. Kas olete mõelnud, mis hetkel see juhtub ning kas olete selleks valmis?
Kaspar: Oleme sellele mõelnud. Seni on pakkumised tulnud mõlemale, aga kui tekib olukord, kus vaid ühele avaneb hea võimalus, siis läheme lahku. Kuna me mõlemad tahame saada professionaalseteks korvpalluriteks, siis pole mõeldav, et liigume ainult koos. See on paratamatus ja see pole meie jaoks probleem.
Kas tunnete, et esiliiga on teie jaoks tänavu ikka endiselt veel arendav liiga?
Kaspar: Kindlasti on siin võimalik areneda. Just mängulugemise poole pealt, mis vajab arendamist, nagu enne mainisime.
Rasmus: Ja esiliigas saame arendada ka liidrirolli võtmist. Sest meistriliigasse minnes me ei saa seal kohe liidrirollis kõmmutama hakata. Esiliigas saab just selles aspektis ennast arendada.
Kui räägime korra veel pikematest plaanidest, siis mulle jäi mulje, et teil see USA üliõpilasliiga nii palju ei ahvatle kui võib-olla mõnda teist noormängijat. Et pigem on see üks variant teiste seas?
Kaspar: Jah, see on üks võimalustest. Kui tuleb pakkumisi, siis oleme valmis alati kaaluma. Ja ilmselt välismaale minekust on see esimene variant. Aga kui tuleb ka mingi võimalus Euroopast, siis see on minu jaoks sama ahvatlev.
Aga see on kindel, et profina tahate korvpalli igal juhul mängida?
Mõlemad koos: Kindlasti!

