Eesti viimaste aegade üks nimekaim korvpallur Kristjan Kangur on tänasel päeval rakendamas oma kogemustepagasit ning kontaktidevõrgustikku Eesti koondise huvides, kui kuulub meie esindustiimi taustajõududesse. Korvpall24.ee portaalile novembri viimasel päeval pika intervjuu andnud Kangur selgitas esimese hooga, et tema ülesanne on “võimalikult vähe ette jääda”, aga lõpuks selgitas ta detailselt ka oma tegelikku rolli.
Tänaseks rohkem kui kümme aastat tagasi kahekordseks Itaalia meistriks kroonitud 43-aastane Kangur mängis oma parimad aastad just Itaalia tippklubides Siena ja Milano, kuid pallis Euroliigas ka prantslaste Villeurbanne’i ASVEL’i ning hispaanlaste Baskonia särgis. Koondisemängude arvult Janar Taltsi järel kõigi aegade edetabelis teisel real paiknev Kangur rääkis usutluses, kuidas võrreldes tema generatsiooniga on Eesti koondises keskmine tase märgatavalt tõusnud ning läbi karjääri nii enda kui teiste suhtes väga nõudlik olnud mängumees kinnitas, et meie korvpallis on praegu tõusulaine, mida tuleb täiega ära kasutada.
Küsisime muuhulgas Kangurilt, kas tänapäeva koondislased tulevad meeleldi rahvusmeeskonda esindama või peab kedagi veenma ka. Saime huvitava faktina teada, et kui muidu tundub endisele mängumehele praeguste korvpallurite ühine toimetamine üsna sarnane tema enda aegadele, siis on üks väga konkreetne tegevus, mis tema ajal oli tavapärane, aga mida tänases koondises enam üldse ei tehta. Intervjuu viimases osas uurisime Kangurilt, kuidas läheb tema pojal Robertil, kes astub korvpallikarjääris esimesi sammu isa jälgedes Itaalia klubis Varese.
Kristjan, me teeme seda intervjuud koondiseaknas kahe mängu vahepeal ning hakkame kõige värskematest emotsioonidest pihta. Sloveenias saavutatud võit ja see mängu lõpp, kuhu selline viimase sekundi võit emotsionaalses mõttes Sinu karjääris asetub?
Oi, ma ei oska seda niimoodi kuskile pingeritta panna. Üks asi on see, kui sa oled ise mängijana platsi peal, teine on, kui oled natukene teises rollis kõrvalt vaatamas. Pigem oli see loomulikult super, super, super võit. Aga oleksime pidanud selle mängu juba varem ära otsustama. Nii mitmeid kordi olime seal 7–10 punktiga peal. Üks õnnestumine veel ja vahe oleks võinud olla üle 10 silma, mis oleks pannud vastased kiirustama. Lõpuks oleks vahe võinud olla ka 20 meie kasuks. Aga jah, kuradi hea võit ja arvan, et see andis mängijatele mõnusa enesekindluse.
Kumb on raskem, kas olla sellises tasavägises ja dramaatilises mängus väljakul või pingi peal?
Nii ja naa. Eks ma selles mõttes tasapisi harjun selle kõrvaltvaatamisega ära ja pulss läheb järjest vähem kõrgele. See on harjumise asi ja eks ma olen seda harjutamist teinud ka oma poisi mänge vaadates. Kui ma ise olin mängija, sain teatud asjades ise käe külge panna ja vastutada. Kõrvalt vaadates tahad ju aidata ja head tulemust näha, aga mõjutada nii palju ei saa.
Mis Sinu täpne roll Eesti koondise juures praegu on? Mis Su ülesanded on?
Nagu ma ilmselt ka Riias ütlesin: võimalikult vähe segada. Päeva lõpuks näeme me kõik asju erinevate nurkade alt. Mul on peatreener Heiko Rannulaga kokkulepe, et ma ei sõida tema asjadele sisse. Kui tal on mingisugust abi vaja, olgu see siis kogemuste tasandil või mis iganes, siis saab ta minu käest alati küsida. Ehk saab ta nii teistsuguse vaatevinkli asjadele. Aga suures pildis on minu vastutusala reisimine. Külastan poisse, kes välismaal mängivad, suhtlen nende klubidega ja hoian käekäigul näppu peal. Vaatan, mis konditsioonis nad on, kas nad on terved või kas neil on mingit abi vaja. Näitan neile toetust ja kuulan ära nende mured. Loomulikult me ei hakka kunagi sekkuma klubi tegevusse, me ei saa käskida ega keelata, kes peaks rohkem või vähem mängima. Meie point on klubidega hästi läbi saada ja hoida usaldust, et koondise jaoks vajadusel oleks kõik sujuv.
Kui hästi on mängijad Sulle ennast avanud? Kas Sulle, kes Sa oled ise kogu selle välismaal mängimise “tralli” läbi teinud, on lihtsam muresid kurta kui näiteks mõnele treenerile?
Seda peaks ilmselt poiste endi käest küsima. Aga loomulikult, kuna olen ise selle teekonna kõik läbi teinud, siis eks ma mõistan neid tihtipeale paremini. Saan nendega üldjuhul kiiresti sina peale. Nad võivad oma murede ja asjadega minu poole pöörduda. Meil on olnud mitmeid vestlusi ja olen saanud tuua näiteid enda karjäärist. Ma pole selline isiksus, kes käseb või keelab. Pigem toon oma teekonnast näiteid ja arvan, et see tuleb meile kasuks.
Kas Sinu vaatenurgast tulevad meie mängijad koondisesse hea meelega või tuleb kedagi ka veenda?
Vastu tahtmist kindlasti keegi ei tuleks. See on ju tegelikult kõik vabatahtlik ja patriotismile üles ehitatud ehk oma maa eest seismine. Mis räägib koondise kasuks võrreldes minu ajaga, on see, et meie koondisemängud olid enamasti suvisel perioodil. Praegusel hetkel saavad poisid tulla näiteks Türgist või Itaaliast kasvõi paariks päevaks koju, veeta aega lähedastega, laadida klubimullist tühjenenud akusid ja olla rutiinist väljas. Arvan, et need, kes on vähegi terved ja konditsioonis, tulevad alati kohale.
Vaatame korra tagasi ka Riia EM-ile. Mis tundega Sa sealt ära sõitsid ja millisena emotsioonid hiljem settisid?
Ma pole kunagi olnud selline, kes tagantjärele väga palju halama hakkab. Minevikku me muuta ei saa. Nüüd peame tegema teatud muutuseid, et järgmine EM oleks edukam. Suures pildis jäi meil veidi puudu kahes mängus – Läti mängus ja viimases Portugali omas. Läks nii, nagu läks. Järgmine kord teeme paremini.
Kõrvaltvaatajad arutasid, et tugevatele, nagu Serbia ja Türgi, me kohe vastu ei suutnudki hakata. Kas oli tunda aukartust või oli see lihtsalt kvaliteedi vahe?
Ma ei usu, et seda alt üles vaatamist oli. Pigem jah, kui sul on vastas NBA-materjalist superstaar, siis paratamatult ongi tema klass kõrgem. Ta peabki parem olema, muidu ta poleks seal. Aga iga koondisetsükli, mängu ja EM-iga kasvab ka meie enesekindlus. Arvan, et praeguses faasis ei peaks me kellelegi alt üles vaatama ja pärast mängu ütlema, et “oli au teie vastu mängida”. Enesekindlus peaks olema piisavalt kõrge, et ka nendele superstaaridele käkki keerata.
Sloveenia mängu juurde tagasi tulles, siis nimekirjades klubisid kõrvutades me neile alla ei jäänud. Pigem isegi oligi meil eeldus selles mängus veidi parem olla?
Absoluutselt! Meie võtmemängijad mängivad igapäevaselt välismaal ja meil oli ju veel mitmeid poisse puudu ka. Eesti koondise keskmine tase on läinud väga-väga korralikuks. Mul on hea võrdlus: kui mina mängisin, oli kolm-neli meest välismaal ja see oli nagu juba tore asi. Praegusel hetkel võime panna Eesti koondise kokku nii, et kõik mehed teenivad leiba piiri taga. See keskmine tase on tõusnud piisavalt kõrgele.
Tundub, et koondise ring on ka Sinu ajaga võrreldes läinud palju suuremaks ja on nüüd 20–25 meest. Kas see on reaalne pilt?
Jah, nii peabki olema. Seis läheb järjest paremaks, sest iga aastaga läheb aina enam poisse välismaale mängima. Arvan, et see on Heikole heas mõttes päris paras peavalu, sest poisse välja sõeluda pole enam nii lihtne. Koosseisud hakkavad loogiliselt kokku jooksma vastavalt vastasele ja sellele, millist stiili on vaja platsil mängida.
Kes on koondises see hea psühholoog, kes aitab neile kuttidele, kes lõpuks välja jäävad, infot edasi anda nii, et see oleks motiveeriv, mitte ei tõmbaks tuju alla?
Meil eraldi isikut selleks pole, aga oleme nii kokku kasvanud seltskond. Tunneme üksteist juba piisavalt palju, et keegi ei võta seda isiklikult ja ei jää mõru maitset. Ma isiklikult loodan, et see motiveerib veelgi rohkem tööd tegema, et järgmisel korral oleksid nad 12 mehe seas. Sellisel tasemel on juba kõik nii professionaalsed, et mõru maitset suures pildis külge ei jää.
Kuidas erineb uuem generatsioon Sinu generatsioonist? Kas korvpallurite käitumine on mingis osas muutunud?
Ei, ma ei ütleks, et võistkonna vaates midagi oleks muutunud. Lõpuks on see ikkagi meeskonnamäng, kus kõik lülid peavad toimima. Ainukene asi, mis mulle pähe turgatab, on see, et raha peale ei mängita enam kaarte (Muigab.).
Kas tänastel mängumeestel pole enam sularaha käepärast?
Ma ei tea, ma lihtsalt pole seda täheldanud. Nad kaarte mängivad küll lennujaamas ja kuskil sõitudel, aga “Krõpsu” mängimist, mis meil kunagi põhiline raha peale kaardimäng oli, seda ma oma silmaga enam näinud pole.
Siin ühes Euroliiga suurklubis oli probleem, et treener läks riietusruumi ja kõik olid ninapidi telefonides ning selline ühtlustunne oli seeläbi väidetavalt paigast ära. Kuidas on Eesti koondises telefonikultuur? Kas mobiilid on kogu aeg väljas ja meestel ninad telefonides?
Ma ei tea, eks see on natukene ülespuhutud asi, aga omajagu tõepõhja on ka all. Kui minnakse pärast mängu esimese asjana riietusruumi ja kohe sotsiaalmeediasse postitama, siis see pole päris õige, selles on ilmselt kõik minuga ühel meelel. Aga lõpuks on see vaba maa ja kõik saavad teha, mida tahavad. Arvan, et ukse juurde korvi panemine ja telefonide sinna toppimine, et pool tundi pärast mängu saad kätte, see tekitaks pigem trotsi ja tooks negatiivse efekti. Kõik on täiskasvanud inimesed ja tunnetavad, kus on nende piir ja mis aitab kaasa. Mõni kuulab enne mängu soojendusel kõrvaklappidest oma lemmiklaule, las ta siis teeb seda, põhiline, et platsi peal ollakse mehe eest väljas.
Kas me näeme kunagi Eesti koondises seda, mida oleme kogenud NBA-s, et keegi poolajapausil või isegi veel otse pingil mängu ajal sotsiaalmeediasse postitab?
Ma väga loodan, et seda küll kunagi ei juhtu (Naerab.).
Sa olid eelmisel hooajal korraks ka Kalev/Cramoga seotud. Enam ei ole?
Ei ole enam, eelmisel hooajal pool hooaega olin.
Kas on plaane mõne klubiga uuesti liituda mingis ametis?
Hetkel ei ole. Reisimist tuleb nüüd piisavalt palju. Peamegi siin Heiko (Rannula) ja Raidoga (Koondiste juht Raido Roos – toim.) maha istuma, et reisiplaanid paika saada, sest suuremat sorti reisimine seisab mul alles ees. Paar nädalat tagasi sain põgusalt lipsata Leetu ja seal vaatasin ära Tartu poisi (Sten Markus) Adamsoni noortemängu, (Kristjan) Kullamäe mängu ja (Mihkel) Kirvese mängu. Rohkem ajalist võimalust polnud, aga nüüd hakkab tõsine reisimine ja mul poleks aega mingi klubiga veel liituda. Oleksin paar päeva kohal ja siis jälle ära, see poleks eriti mõttekas.
Kas USA-sse mineku plaan on ka?
Plaan on. Peame lihtsalt välja nuputama õige aja, millal see kõige mõistlikum oleks.
Kuidas klubid Sind vastu võtavad? Oled Sa neile pigem segav faktor, kes “tõmbab” mängijaid koondisesse?
Keegi pole seda niimoodi mõista küll andnud. Kõik on väga viisakalt vastu võtnud. Mind on trennidesse lubatud ja olen saanud vestelda peatreenerite ja mänedžeridega. Olen neile alati öelnud, et kui saame mingil moel aidata antud mängijat või on küsimusi, siis oleme avatud. Lõpuks on meie soov see, et Eesti mängijad mängiksid heas klubis, mängiksid seal hästi ja kõik sujuks. Ühtegi negatiivset kogemust siiamaani pole nagu olnud.
Kas Sinu resümee on aidanud Sul nendele asjapulkade ligi saada ja otsemalt rääkida?
Ma ei oska seda hinnangut anda. Korvpalliringkond on ikkagi üsna suletud ja üksteist teatakse ja tuntakse. Kuna mina olen selle teekonna kõik läbi teinud, siis leiame kiiremini ühiseid jututeemasid ja ühiseid tuttavaid, kui keegi väljastpoolt korvpalliringkonda.
Kuidas Eesti korvpalli vaadatakse n-ö väljastpoolt? Meil on siin kogu aeg olnud probleem, et meist väga eriti midagi pole arvatud. Kuidas nüüd on?
Jah, ega pole meie suhtes väga respekti olnud, aga see asi on täiesti muutunud. Kõigi pilgud tulevad järjest enam meie poole. See on ka täiesti loogiline, sest meie tulemused paranevad. Saame järjest suuremale vaatajaskonnale ennast näidata. Kõik on ülesmäge minemas ja peame taguma seda rauda, mis on praegu kuum. Ei tohi mugavustsooni langeda ja mõelda, et see asi jääbki nii, vaid peame olema ambitsioonikad ja suure isuga edasi minema, et veelgi paremale tasemele saada.
Kas see kehtib, et kui sind pole pidevalt suurturniiril, siis korvpallimaailma jaoks sind pigem pole olemas?
Ma ei tea, kas niimoodi saab sõnastada, aga loomulikult mängija isiklikust seisukohast ja tuleviku mõttes, kui mõni klubi on huvitatud kellestki, kes on mänginud EM-il, siis see on teatav kvaliteedinäitaja ja aitab tulevikule kaasa. Suurturniir on mängija seisukohalt täpselt niisugune kvaliteedinäitaja.

Lõpetuseks räägime Sinu pojast Robertist. Kus ta praegu täpsemalt mängib ja kuidas tal läheb?
Kenasti läheb, ta on teist aastat Varese akadeemias. Mängib suures pildis kaks mängu nädalas: U19 ja Serie C satsidega. Igapäevaselt teeb trenni ka Serie A võistkonnaga. Areneb, kasvab ja teeb kõvasti trenni. Just täna hommikul oli tal mäng, kahjuks kaotasid, aga ta oli tubli, viskas 30 punkti. Eks see on talle õppimise ja arengu faas praegu.
Meil on praegu ka Eesti koondises palju n-ö teise generatsiooni mängijaid. Kas Sina oled pidanud teda kuidagi korvpalli juurde suunama või on see tulnud loomulikult Sinu kõrvalt vaadates?
See on ikkagi loomulikult tulnud. Kõik need teise põlvkonna mängijad on saalis üles kasvanud. Treeningutel ja mängudel on nende isad neid kaasa vedanud ja sealt see pisik on tulnud. Ma ei usu, et keegi on pidanud neid kunagi suunama või sundima. See on olnud täiesti loomulik teekond.
Kas olete teinud juba ka pikemaid karjääriplaane?
Eks me ikka mõtleme ühte- ja teistpidi. Suures pildis peab ta pärast seda hooaega veel kaks aastat Itaalias olema, et saaks kätte kohaliku mängija passi, nagu on (Kaspar) Treieril, (Joonas) Riismaal ja (Mikk) Jurkatammel. Eks me siis vaatame, kuidas USA korvpall on muutunud ja mis sealt välja on koorunud. Aga plaan oli juba enne suurte rahade liikuma hakkamist USA-sse minna, et saaks ka haridusteel mingisuguse paberi kätte ja teadmisi juurde. Ehk siis kindlasti kaks aastat veel Itaalias, siis USA ja seejärel vaatab edasi.
Milline isa Sa oled, kas suudad oma poja treenerite tööd vaikselt kõrvalt vaadata või kipud midagi ka kommenteerima või ütlema, kui näed, et midagi võiks teistmoodi teha?
Oi ei, ei, ei. Pigem võtan vaatleja rolli. Eks me siis poisiga analüüsime pärast mängu tema asju, mis läks hästi ja mis vajaks parandamist. Ma kindlasti ei sekku mitte kellegi teise töösse. Soovitan kõikidel teistel lapsevanematel ka üritada seda mitte teha. Mulle isiklikult see stiil ei meeldi, kui näiteks lapsevanem tuleb oma arvamust avaldama, kui noormängija ei saa piisavalt minuteid.
Tundub, et sekkuvad kõige rohkem need, kes kõige vähem teavad?
Eks see natuke nii kipub olema, jah. Aga minu loogika on see, et las kõik teevad oma tööd. Ma ei saa ju minna koolis matemaatikaõpetajale ütlema, et miks ta nii või naa õpetab. Korvpallitreeneritega on täpselt samamoodi, et nemad teevad oma tööd, mida nad on õppinud ja teevad seda nii hästi või halvasti kui oskavad.




