Close

SUUR INTERVJUU | Kregor Hermet: EM-finaalturniir aitas mõista, mis vahe on heal ja väga heal mängijal

-Kregor Hermet | Foto: BC Kalev/Cramo Facebook

Kalev/Cramo ridades juba oma kuuendat järjestikust hooaega tegev Kregor Hermet on saanud selle tähendusrikka aja jooksul kogeda nii joovastavat võidurõõmu kui ka hinge kurnavate mõõnade järelmõju. Ka käimasoleva hooaja rabe ja ebakindlatest olukordadest tulvil algus kuulub Hermeti senise teekonna keerulisemate läbielamiste hulka, ent kõrgelt hinnatud mängumehes peituv sügavus ja mänguline mõtestatus ei luba negatiivsusel tema käekäiku liialt dikteerida.

Kalev/Cramo hiljutise peatreeneri Indrek Reinboki tagasiastumine küll mõjus nii Hermeti enda kui ka terve satsi jaoks valusa hoobina, mis paratamatult jätab mängijate tegemistesse emotsionaalse jälje, kuid pideva enesearengu toel teravnenud analüüsivõime võimaldab Hermetil mõista, et meeskondliku edu ja oma tegeliku potentsiaali realiseerimise nimel oli sedalaadi muudatus paratamatu.

Rasketest olukordadest võitjana välja tulemise oskust ei saa kunagi võtta kui iseenesest ampluaasse tekkinud tugevust, mistõttu tulidki 28-aastase ääremängijaga peetud intervjuus analüüsi alla nii tema läbielatud katsumused ja debütandina EM-finaalturniirilt saadud õppetunnid kui ka maailma parimatelt ammutatud tarkused. Avameelse vestluse jooksul sai ühtlasi räägitud valitseva meistri madalseisust, meeskonnana uuesti oma minapildi leidmisest ning vigastuse kiuste edasimineku saavutamisest.

Kregor, Sinu kuues hooaeg Kalev/Cramos pole alanud viimaste läbielamiste ja takistuste taustal ülemäära toredalt. Kuidas Sul nende emotsioonide rägastikus hetkel läheb?

Nagu sa ütlesid, siis kerge pole tõepoolest olnud. Ma ei ütleks, et seis on katastroofiline, aga hooaja algus kindlasti ei olnud meie vääriline. Meilt kui Kalev/Cramo mängijatelt oodatakse alati võite ja ülemäära palju kaotusi ei tohi sisse tulla, sest siis on kohe paanika ja asjad valesti. Kuues hooaeg selles meeskonnas on juba mingisugune näitaja ja ma olen näinud väga erinevaid asju. Meil tuli aastaid tagasi sisse väga kehv kevad, mil jäime ilma Eesti-Läti liiga final four’ist ja kaotasime poolfinaalis Pärnule. See on olnud tegelikult ainuke raske periood, mida olen selles klubis läbi elanud. Tagasi vaadates oli too kevad muidugi hullem, sest siis käis mäng medali peale ja ebaõnnestusime niivõrd otsustavas faasis. Praegu on hooaja algus ja eksimusi annab veel parandada. Emotsionaalselt pole see muidugi lihtne. See mõjub nii kontoritöötajatele, staff‘ile kui ka mängijatele. Teisalt usun, et olen vaimse poole pealt kindlasti paremas seisus kui näiteks eelmine või üle-eelmine aasta. Tahaks arvata, et arenen iga päev ja teen selle nimel palju tööd. Käin praegugi regulaarselt psühholoogi juures. See aitab selle kõigega toime tulla. Lihtne ei ole, aga kahjuks või õnneks elu on selline. See käibki üles-alla. Kui läheks ainult üles, ei oleks see reaalne. Nüüd ongi meeskonnana oluline mõttekoht, kuidas sellele mõõnale reageerime. Just see defineerib meid. Usun, et asjad hakkavad paremuse poole minema.

Kui neid lumepallina veerema hakanud tagasilööke ükshaaval analüüsida, tasub kindlasti alustada kõige värskemast – kui raskelt meeskond peatreener Indrek Reinboki tagasiastumist üle elab ja millise jälje see jätab?

Inimlikust vaatenurgast on kindlasti kahju, eriti eestlaste jaoks, kes tunnevad Indrekut rohkem. Mina tean teda kindlasti juba üle kümne aasta. Kahju on muidugi, et see nii kaugele läks ja me ei suutnud varem teha vajalikke parandusi. Selline käik on kahjuks profispordi osa, kui tulemusi pole. Tulemus on organisatsiooni üks põhiväärtustest ja eks siis peabki teatud muutusi tegema. Ajalugu on näidanud, et tahes-tahtmata võib juhtuda nii, et treenerid on esimesed, kes välja vahetatakse. Lõppude lõpuks pole siin maailmas kellegi töökoht lõplikult kindel. Sellegipoolest pole see kunagi kerge – ei treenerile ega ka meeskonnale. Oled olnud mingis kindlas rütmis, kas taktikaliste aspektide või üleüldise rutiini mõttes, ja siis järsku tuleb vahetus. Kunagi ei tea, kummale poole see läheb, aga loodetavasti ikka paremuse poole. Treenerivahetus andis ka mängijatele signaali, et peame jalad kõhu alt välja võtma. Me ei taha tunduda nõrgana või anda sellist välist kuvandit, et oleme see hooaeg haavatavad. Loodan, et need muutused, mis on praegu aset leidmas, viivad meid uuele kursile, kus hakkame suures pildis uuesti võitma ning samas ka üles ehitama värskemat kultuuri. Võib-olla on see organisatsioon olnud milleski liiga kaua kinni. Teinekord lihtsalt on vaja mingisugust muutust või uut rada, et näha värske pilguga.

Kas mängijad said treenerivahetusest teada samal päeval, mil avalikkus?

Jah, meie saime ka reedel (07. novembril – toim.) teada, nii et see tuli kerge šokina. Kõik on ses mõttes muidugi täiskasvanud inimesed ja siin maailmas piisavalt kaua olnud ehk saavad aru, et treenerivahetus pole esmakordne. Oskasime seega justkui aimata, et midagi võib hakata muutuma, aga me seda niimoodi ette ei teadnud.

Sina kogenud mängumehena siis sisimas tajusid, et mängupildi päästmise ja õhustiku muutmise mõttes muud varianti pole?

Seda oskasin küll aimata, et mingisugune muutus või värskendus peab tulema, sest täpselt sama rada pidi edasi ei saa. Võiksime ju pressida, aga kui lõppkokkuvõttes üldine pilt ei muutuks, olekski käekiri jäänud selliseks, et võit-kaotus ja üles-alla. Tajusin, et mingisugune muutus tuleb. Ka väljastpoolt tuli juba vastav surve ja see andis märku, et suure tõenäosusega hakatakse liigutama. Milline või kelle näol muutus tuleb, seda päris täpselt ei teadnud, aga kuna surve hakkas kogunema, nii fännide kui ka sponsorite poolt, siis see oli viimane piisk karikasse, mis sundis ka klubi juhtkonda kiiremini tegutsema. Meie mänedžer Ramo Kask ütles samuti, et praegu on veel hooaja selline faas, kus saab teha põhjapanevaid muutusi. Kui praegu muudatused ära teha, siis kevadel eesmärke saavutades ei mäleta halba hooaja algust mitte keegi. Kui kummi oleks pikemalt venitama jäädud, oleks tulem kandunud edasi ka hooaja teise poolde. Saan aru, et midagi pidi muutma, aga inimlikust vaatenurgast on muutused alguses alati rasked.

Kas Sa oskad hinnata, millal või mille tulemusel päriselt nihu hakkas minema? Oli selleks põrumine FIBA Meistrite liiga kvalifikatsiooniturniiril, suurelt rivaalilt Tartult lüüasaamine, järjepanu kerkinud vigastused?

See on kindlasti nende asjade koosmõju. Alguses tundus, et oleme saanud kokku väga hea ja huvitava pundi, kus on väga erinevad karakterid. Hooajaeelsed mängud ju seda ka näitasid – mängisime Leedus tugevate meeskondade vastu ja meil õnnestus võita. Esimesed mängulised ohumärgid tekkisid minu jaoks Bulgaarias Meistrite liiga kvalifikatsiooniturniiril, aga need ei pruugi sellises hooaja faasis tähendada alati midagi katastroofilist. Kui hooaeg on alles värske ja pool satsi uus, siis see on normaalne. Kahjuks hakkasid asjad kuhjuma ja kõigele andis väga suure lisatõuke see, et meie keskmängija Tommy Rutherford sai trennis tõsiselt vigastada. See lükkas kõik mängijad positsioonist välja ja tõi ka treeningute kvaliteedi allapoole, sest terveid mehi ei saa nii palju koormata, kuna mänge on niigi palju. Sealt hakkaski lonkama, sest me ei saanud teha trennis vajalikke asju vajaliku intensiivsusega. Üks vigastus teise järel. Lõpuks hakkad ise ka trennis oma keha natuke rohkem säästma ja eks see kõik kandub mängudesse. Kui me poleks meeskonnana niimoodi vigastada saanud, ei oleks praegusel hetkel seis selline. Me oleks suutnud kogu koosseisuga ka läbi raskuste rohkem teha ja vältida teatud ebaõnnestumisi. See muidugi ei tähenda, et muid mängulisi ohumärke poleks võinud tekkida. Neid oleks ikka, aga meil oleks rohkem käike ja rotatsiooni, mis oleks kindlasti suuri kaotusi ära hoidnud. Hooaja esimest poolt iseloomustabki just see, et kõikumised olid nii suured. Kui kaotasime, siis kaotasime teinekord hästi suurelt. See jättis visuaalselt kõrvaltvaatajale paanikas ja teadmatuses oleva klubi mulje. Justkui me ei teaks, mida teeme.

Kas mõni varasem hooaeg on Sinu jaoks üldse niivõrd keeruliselt alanud? Kui näiteks eelmise aastaga paralleele tõmmata, siis toona tabas Kalev/Cramot Meistrite liigas samuti lagunemine?

Eelmised kaks aastat on meil tõesti samuti läinud Meistrite liiga nahka, aga endal oli tänavu sisemiselt kuidagi teistsugune tunne. Mind valitses kerge teadmatus, et kas see on siis lihtsalt hetkeline madalseis. Praegu tagasi mõeldes ma ei usu, et see oli hetkeline. Pigem oligi üldine ebakindlus, kus vahepeal küll tekkisid positiivsed sähvatused, aga me ei saanud ühtse meeskonnana päris õigele rajale. Kindlasti on tänavune algus olnud raskem kui eelmised, aga kui olin üks aasta hooaja alguses Poolas, siis see oli minu jaoks veel kehvem, sest meeskonnal ei sujunud, minul individuaalselt ei õnnestunud ja kõigele lisaks sain ka vigastada. Kuid Kalev/Cramos olles on see kindlasti olnud üks kõige raskemaid hooaja algusi.

Sa maadlesid hooaja alguses hüppeliigese vigastusega – kas sellega on nüüdseks kõik korras?

Praegu on okei, aga suures pildis peaks mingi hetk ikkagi tegema operatsiooni. See ei pruugi olla sellest kõige hiljutisemast väänamisest, aga varasematest traumadest on seis selline, et seal pole enam ühte või poolteist sidet ehk see on ebastabiilne. See tähendab, et hüppeliiges võib kogu aeg uuesti väänduda, on selline poolkõva, annab tunda ja on valus. Arsti sõnum oli, et sellega saab praegu mängida, aga tulevikku vaadates ja sügavama liigesekahjustuse ennetamiseks peaks tegema operatsiooni ja panema uued kunstlikud sidemed. Pole veel kindel millal, aga võib-olla hooaja lõpus.

Kas uue trauma tekkimise oht hoiab Sind treeningutel ka pisut tagasi?

Mingites hetkedes see alateadlikult kindlasti hoiab vahepeal tagasi. Valu annab ikkagi tunda. Kui saan enda käitumisega ennetavalt midagi ära teha, siis seda ma ka teen. Proovin trennides jalga mingil määral säästa ja päris igale poole sisse ei hüppa, aga mängudes seda loomulikult pole. Seal ma vigastuse peale ei mõtle.

Publikus istudes ja Sinu tegemisi vaadates ei oskaks isegi aimata, et Sind on sedalaadi vigastus kimbutamas. Sa oled platsil varasemast veel võimsamalt särama löönud ja nii mõnegi hinnangul oma karjääri parimas füüsilises vormis. Kas ka Sina ise tunned, et praeguse pealt annaks kõrgemale lennata?

Kui ma lühidalt vastaks, siis tunnen küll, et võiks. Kas ma olen nüüd elu parimas füüsilises vormis? Ma ei tea, võib-olla. Tunnen ennast praegu oma kehas hästi. Suvi oli küll raske ja keha väsib, aga samas sai sealt hea põhja. Olen ka ise proovinud veel rohkem panustada ja mõtestatult tegutseda selle nimel, et mu keha vastu peaks ja ma oleks heas toonuses. Minu praegune suhtumine ja tegutsemine enda keha suunas on palju mõtestatum ja professionaalsem kui viis aastat tagasi. Mõnes mõttes on see loogiline, sest vanemaks saades mõtledki enda peas asjad ringi ja hakkadki professionaalsemalt käituma. Olen selle nimel vaeva näinud. Kui tulemused seda kajastavad ja teised ka seda näevad, on muidugi tore. Ma ei saa öelda, et mulle ei meeldi, kui mind kiidetakse. Kõigile meeldib. See nõuab järjepidevat tööd ja proovin seda konstantselt teha. Võid ju olla hooaja alguses heas vormis, aga see pole garanteeritud, et sa seda ka hooaja lõpus oleks.

-Kregor Hermet | Foto: fiba.basketball

Kui suurt rolli Sinu eduloos mängib koondisesuvi ja debütandina Euroopa meistrivõistlustel saadud õppetunnid? Leidus seal midagi sellist, mida klubihooaega kaasa võtad?

Üks asi on kindlasti füüsiline ettevalmistus. Me treenisime terve suvi väga teadlikult selle nimel, et olla augusti lõpus, septembri alguses kõige paremas vormis. Teisalt andis EM-ile pääsemine, seal olemine ja õhkkonna kogemine mulle korvpallurina peale heas füüsilises vormis olemise veel midagi juurde. Seda on raske seletada, aga see andis justkui teistsuguse vaatenurga, kuidas mängivad korvpalli need, kes on kõige kõrgemal. Nii vahetu kogemus aitas mõista, mis vahe on heal ja väga heal mängijal. Tunnen, et see on avanud minu jaoks uued suunad või leheküljed, kuidas mängu suhtuda ja seal enda panus anda. See oli minu jaoks hea kogemus. Ma küll ei olnud põhirollis, aga juba see, et sain mängida ja väljakul käia, andis mulle enesekindlust. Usun, et see on kandunud ka siia hooaja algusesse. See on jällegi selline asi, mida ei saa võtta garanteeritult. Enesekindlus pole püsiv nähtus. See kõigub üles-alla ja sellega tuleb tööd teha. Sellepärast proovingi oma vaimset poolt turgutada sellega, et käin psühholoogi juures.

Kui Sa tahaksid olla senisest veel parem mängija ja jõuda väga heade tegijate sekka, siis mis tuleks Sul selle nimel ära teha?

Üks pool ongi oma keha eest veel rohkem hoolitsemine ja väga teadlikult tunnetamine, mis mulle sobib. Trenni tegemisel ja trenni tegemisel on vahe. Ainult palju trenni tegemine ei tööta. See, mis sa teed saalis ja treeningul, on suuresti treeneri juhitav, aga see, mis sa ise juurde teed, näiteks viskamine ja jõutreeningud, tugineb ikkagi oma keha tunnetamisel. Minul on läinud see palju paremaks. Teine pool on mõistmine, et korvpalliväljakul kõige kiiremini ringi tormamine või kõige aktiivsemalt igasse olukorda sukeldumine ei tähenda alati edukust. Kui oled kõige atleetlikum vend ja hüppad peaga rõngasse, siis loomulikult ongi see sinu pluss, aga kui mõtestad ennast mängijana lahti ja saad aru, et see ei pruugi olla sinu kõige suurem tugevus, leiad kiiresti midagi muud. Kui vaadata kõige paremaid mängijaid, näiteks Nikola Jokicit, Alperen Senguni või Luka Doncicit, siis mõned neist ei ole atleetlikult isegi väga andekad, aga põhjus, miks nad korvpalli nii hästi mängivad, seisneb selles, et nad teevad seda peaga ja omas taktis. Nad on aru saanud, et nemad mängivad korvpalli muud moodi. Just arusaam, et korvpalli saab mängida mitut erinevat moodi, on nii oluline. See pole ühetahuline mäng – ühed mängivad kiiruse ja atleetlikkusega, teised mõistusega. Enda asetamine sellele skaalale, milline sa mängijatüübilt oled ja kuidas peaksid mängule lähenema, on tähtis. Minul on sellist mõtestatust kindlasti juurde tulnud.

Sinu hea minek ja elujaatav mõtteviis peegeldavad, et Sinule isiklikult mõjus EM-finaalturniir tohutult innustavalt. Paraku ei saa sama öelda Kalev/Cramo kui terviku kohta, sest hooajaks ettevalmistamine sai treeneri ja mängijate eemaloleku tõttu hilise stardi. Kas see aspekt võis meeskondlikku minekut natuke pärssida?

Mul on üks väga sarnane näide varasemast olemas ja saan selle põhjal öelda, et jah, see tegelikult mõjutab. See oli pärast eelmist EM-i, mil mina ei saanud koondisesse ja läksin augusti lõpus Poola. Selle klubi (Lublin Starti – toim.) peatreener oli Poola koondise abitreener ehk ta oli Poolaga EM-il. Alustasime seal samamoodi abitreeneritega, mängisime hooajaeelseid mänge, kõik justkui toimis ja tundus hea. Poola sai EM-il üpris kaugele ehk treener oli päris kaua ära. Kui ta septembris tagasi tuli, suutsime alguses küll pre-season’i fooniga edasi minna, aga mida nädal edasi, seda halvemaks hakkas minema. Selle ajaga saab tõmmata päris palju võrdlusi. Meil oli paberil justkui väga okei sats ja asjad pidanuks toimima, aga ei toiminud. Kui neid kogemusi kõrvutada, siis hiline algus on kindlasti üks mõjutav aspekt. Võib ju mõelda, et sellest on nii palju möödas ja see ei tohiks enam mõjutada, aga mingisugune lünk jääb sealt kindlasti sisse.

Kui korra veel Eesti koondise poolt EM-il tehtu peale mõelda, siis kas see lühikeseks jäänud turniir kuulub selliste kogemuste hulka, mis jääb mängumeeste mõtteid ja tegemisi veel pikalt saatma?

Mina seda enam niimoodi ei tunne. Ma ei mõtle selle peale. Tulemuslikult oli see ebaõnnestumine, aga sellele tagasi mõeldes oli seal ka palju positiivseid asju. Ma enam ei taju seda kuidagi sellisena, et see oleks minu jaoks halb mälestus. See sai lihtsalt väga järsku ja ootamatult läbi. Tol õhtul pärast kaotust ei olnud mu sees isegi mitte viha või kurbus, vaid tühjus. Sees oli nii tühi tunne, sest olime terve suvi selle nimel töötanud ja nii meie kui ka kogu Eesti ootas, et me teeks ühe sammu veel. Kui oleksime ühe mängu veel võitnud, oleks kõik hästi olnud. See jäi paari punkti taha. See tekitaski selle tühjuse, et mis nüüd siis… Pärast mängu hotellitoas istudes töötlesin need emotsioonid enda jaoks üpris kiiresti läbi ja ei võtnud neid endaga kaasa. Lasin emotsioonid juba üsna teadlikult endast läbi, aga mitte niimoodi, et surun alla ja teen head nägu. Alguses oligi kehv ja raske, aga see on normaalne. Arusaadavalt mõjus see osadele mängijatele raskemini – just nendele, kes said üleüldise meediakriitika enda kaela. Neid mõjutas see kindlasti rohkem ja nad elavad seda tugevamalt läbi, aga EM-ilt on tohutult palju positiivset kaasa võtta. Eestlaste hord, kes seal oli ja kaasa elas, tekitas metsikult ägeda tunde. Kui sa just ei mängi Partizanis ja Euroliigat, siis sa ei koge sellist asja. See atmosfäär jääb eluks ajaks meelde. Kahjuks seda, et paar punkti viskamata jäi, ei saa muuta, aga nüüd on Korvpalliliidul jälle suurem motivatsioon teha tööd 2029. aasta nimel, mil on kodune EM. Tahaks loota, et siis kõik tähed klapivad ja saame seal oma tulemuse tehtud.

Seda on nii äge kõrvalt vaadata, kuivõrd palju Sa panustad oma emotsioonide sõnastamisesse ja analüüsimisse. Mis Sa arvad, kas tänavusel suurvõistlusel läbielatu oleks Sinus mõni aasta tagasi rohkem emotsionaalset trotsi tekitanud?

Kindlasti oleks. Sellistes olukordades on hästi lihtne minna kaasa kogu üldise negatiivsusega. Kõik, kes on selle meeskonna osa ja garderoobis istuvad, ju teavad, et asi läks metsa. Oligi väga kehv hetk, aga kui sa lased sellel ennast kanda ja võtad väljastpoolt sisse negatiivsust, mida teatavasti tuli uksest ja aknast, siis on hästi kerge ennast sinna ära kaotada. See on väga lihtne juhtuma, aga kas ja kui kiiresti sa sellest üle saad sõltubki sellest, kui palju sa lased negatiivsusel end mõjutada. Enda vaimse tervise heaolu nimel ei ole mõtet väljast tulevat negatiivsust hinge võtta. Tean, et seda on ülikerge öelda, aga tunnen, et mind jätab nüüd oluliselt rohkem ükskõikseks, mida minust kirjutatakse. Sellel pole mingit mõju ja see ei muuda ka mitte midagi. Ma põhimõtteliselt üldse ei loe korvpalliuudiseid. Eriti neid, mis puudutavad mind, klubi või koondist. Ma ju tean, mis sees toimub. Ma ei saa väljastpoolt uut informatsiooni. Kui see on “uus”, on see suure tõenäosusega valeinformatsioon.

-Kregor Hermet | Foto: BC Kalev/Cramo Facebook

See pole muidugi üksnes Sinu vastutada, aga kuidas Sa Kalev/Cramos rasketel hetkedel nii enda kui ka teiste tuju üleval hoiad?

Olen võtnud hoiaku, et proovin olla toetav ja teha seda nii palju kui suudan. Ei saa öelda, et kannan isafiguuri rolli, aga kuna olen juba natuke kogenum mängija ja Kalev/Cramo organisatsioonis aastaid olnud, siis olen näinud, teinud ja kuulnud rohkem kui nooremad. Kui näen kohta, kus saab aidata, siis proovin seda teha. Positiivses võtmes innustamine, toetamine ja õpetussõnade andmine kasvatab ka mind inimesena. See aitab halvast hetkeolukorrast mööda vaadata ja õpetab, kuidas emotsioonidega paremini toime tulla.

Ühe mängija ehk praegusel juhul Sinu heast hoost meeskondliku edu mõttes ei piisa. Mis tänavust komplekteeritust eelnevatest eristab ja kas skautimisega võis kuskil midagi valesti minna?

Ma ei saa öelda, et meeskond on halvasti komplekteeritud, kuna me pole saanud ühtse meeskonnana eriti palju mängida ja satsist pole veel pilti ette tekkinud. Keegi on kogu aeg kuskilt ära kukkunud ja käib pidev kompenseerimine. Kaks mängijat, Camaron Tongue ja Tyson Acuff, tulid otse ülikoolist. Selliste mängijatega on tavaline, et neil läheb kauem aega, et keskkonna ja Euroopa korvpalliga kohaneda. See on pigem harv juhus, kui sellised hakkavad kohe hästi mängima. Neid tulebki rohkem suunata. Muidugi loodad alguses rohkemat, aga usun, et nende sees on peidus rohkem, kui oleme praegu kätte saanud. Tongue on praegu ka vigane, eks paistab, kuidas paranemine läheb. Hetkeseisu põhjal on raske hinnangut anda. Kui me oleks täiskoosseisuga ja tänu sellele võib-olla mõned mängud veel võitnud, räägiksin, et oleme ülihästi komplekteeritud. See on suhteline asi.

Kuivõrd edukalt on meeskonda sulandunud kohalikud noored ehk Erik Makke ja Kristen Kasemets?

Meeskonda ja garderoobi on nad väga hästi sulandunud. Erik Makkel on olnud ka väga häid mänge, aga nii noorelt Kalev/Cramosse tulles käib vahepeal suur tahtmine eespool. Ta tahab või üritab heas mõttes liiga palju. See on noore ambitsioonika mängija tüüpvigu, aga seda saab maha keerata. Makke on väga tubli ja eks ta peabki treenerite ja kogenumate mängijate toel rohkem kohanema. Usun, et ka Kristen Kasemets võiks olla suuremas rollis ja ilmselt ta hooaja käigus sinna saabki. Ta on siin liigas näidanud, et saab mängida küll. Eks see ole kahepoolne värk – ühelt poolt on oluline treeneri usaldus, aga samas peab mängija ka ise aru saama, mis on tema roll ja mis kohtades ta saab meeskonnale midagi juurde anda. Tahaks loota, et paremini rollidesse kohanemine on lähiajal veel ees.

Ja samas on teil nüüd uus peatreener (12. novembril võttis meeskonna juhtimise üle soomlane Anton Mirolybov – toim.).

Jah, uue treeneri tulekuga mängitakse rollid nagunii natukene ümber. Võib-olla leiame Kasemetsale sel moel parema väljundi ja saame temast rohkem kätte. Iga mängija peab olema ambitsioonikas ja oma koha eest võitlema, aga taktikaliselt peab ka meeskond sellest mängijast kõige parema kätte saama. Kui need asjad klappima saada, saame ka temast selle potentsiaali kätte.

Eelduste kohaselt ei tohiks Sinu kui kogenud põhimängija roll kõikuma hakata?

Tahaks nii loota. Loodan, et leiame uue treeneri tulemise ja tehtavate muudatustega kogu meeskonnaga võimalikult kiiresti klapi, et kõigist midagi kätte saada. Usun, et oleme hästi komplekteeritud, aga pole saanud mängijatest kätte seda, mis on nende tegelik potentsiaal. Siis võibki tunduda, et siit-sealt on justkui vajaka. Näen, et kindlates mängijates on rohkem peidus.

Olenemata sellest, milliste probleemidega Kalev/Cramo maadleb, oodatakse teilt alati maksimumi. Kas Sa usud, et hooaja eel püstitatud eesmärgid on endiselt teostatavad ja värske tulemine käega katsutav?

See on selge, et eurosari on meie jaoks läbi. Sealt meil pole enam väga palju võtta. Eesti-Läti ühisliiga, meistrikad ja karikas – need kolm, mis on ka klubi ja sponsorite jaoks kõige olulisemad, on kõik veel laual. Seal pole midagi katki. See tähendab muidugi ka palju tööd ja sisemist muutust. Praegu on alles november, nii et ma ei ütleks, et midagi oleks kadunud. Kui saame uue hingamise ja vaikselt ka vigastustest üle ning leiame oma identiteedi uuesti üles, võime täpselt nende samade mängijatega olla siin liigas väga ohtlikud. Ma ei leia, miks me ei võiks kõiki võita. Selle nimel tuleb lihtsalt hakata nüüd tööd tegema ja võtta eesmärgiks, et üle jala me ühtegi trenni või mängu ei lase. Kui tahta saavutada suuri eesmärke, tuleb teha kogu meeskonda tugevamaks ja vältida lagunemisi. Mõõnasid tuleb nagunii, aga peame tegutsema selle nimel, et need oleks kontrollitud ja püsiks mingil kindlal tasemel, et me ei kukuks sealt enam alla. Peame hakkama vundamenti uuesti üles ehitama.

scroll to top