Close

INTERVJUU | Kodumaale naasnud Markus Ilver: teadsin juba ammu, et see talent ja potentsiaal on minus olemas

-Markus Ilver | Foto: Tartu Ülikool Maks & Moorits Facebook

17-aastaselt julguse kokku kogunud ja USA-sse kõrgeid unistusi püüdma läinud Markus Ilver on pärast pikka ja proovile panevat välismaa peatükki tagasi kodus. Kuue aasta pikkune teekond, mida saatsid mainekad akadeemiad ja üliõpilasliiga NCAA kõige tugevamate sekka kuuluv Wisconsin Badgers, on kasvatanud poisist mängumehe, kes on valmis kogetud raskused ookeani taha jätma ja tõelise mängujanu toel end palliplatsil taas üles leidma.

Tänavusel hooajal Tartu Ülikool Maks & Mooritsa meeskonnaga liitumine ja juba loetud mängudega vastutusrikkasse rolli kerkimine on esimene samm tõestamaks, et potentsiaal ja oskused, mille najal llver teismelisena teele asus, on temas endiselt olemas. Nelja Wisconsinis veedetud ülikooliaasta jooksul võis küll reaalne mängupraktika jääda oodatust kesisemaks, kuid tipptasemel keskkonda kuulumine ja tänaseks päevaks suisa NBA-sse jõudnud tiimikaaslaste keskel olelusvõitlusega toime tulemine on Ilveri ampluaad kõvasti laiendanud.

Just oma võimete uuele tasemele viimisest, takistuste kiuste nii endale kui ka tehtud valikutele truuks jäämisest ja korvpalli kõrvalt ka kõrghariduse väärtustamisest tuligi 23-aastase Ilveriga tehtud intervjuus lähemalt juttu. Vahetult pärast tulist ülikooliderbit sai värskelt Tartu mängusärki kandma asunud noormehega vesteldud ka võimsast hooaja avastardist, Kalev/Cramo alistamisest ja peatreener Aivar Kuusmaa joonisesse sobitumisest.

Markus, mis tunne Sind valdas, kui Sa sel suvel pärast USA-s veedetud ülikooliaastaid koju naasid ja Tartu Ülikool Maks & Mooritsaga liitumise näol taas kohalikku korvpalliskeenesse sulandusid?

Tore on kodus tagasi olla! Mu mängunälg oli kahtlemata väga suur ja õnneks Tartu seda mänguaega mulle praegu ka pakub. Arvan, et tegin Tartusse tulemisega õige valiku ja võimas hooaja algus on selle heaks tõestuseks. Muidugi on väga tore ka oma pere ja sõprade ees mängida, pole neid ju neli aastat näinud.

Kas Sa võtad käimasolevat hooaega kui tagasitulekut tuttavasse ja turvalisse keskkonda või pigem kui täiesti uut algust?

See pigem mõjub kui tagasitulek tuttavasse keskkonda. Meistriliigas ma küll polnud enne veel mänginud ja minu siinviibimisest oli möödas kuus aastat, aga see on endiselt mu jaoks tuttav keskkond, kus tean kõiki neid inimesi. Eesti on lihtsalt nii väike. Ma ei ütleks, et siin midagi võõrast oleks.

Millise pildi on esimesed ühisliiga mängud Sulle maalinud? Kas Eesti korvpallis ja siinsete mängumeeste käekirjas on Sinu äraoldud ajal midagi totaalselt muutunud?

Võrreldes kuue aasta tagusega on mäng kindlasti kiiremaks läinud, nii nagu igal pool mujal Euroopas. Näeme ju isegi, et Euroliigas visatakse põhimõtteliselt iga mäng sada punkti. Eks ajaga tulebki kaasas käia, olgugi et tänane (25. oktoobril 84:77 Tartu võiduga lõppenud ülikooliderbi – toim.) mäng TalTechi vastu ei olnud just kõige suuremaskooriline. Eks see oli selle derbi pärast.

Millised muutused on Sinus endas selle ajaga toimunud? Edasiminekud füüsises on muidugi silmnähtavad ja mõistetavad, aga kui analüüsida just mängulise poole pealt.

Mul küll on vaja kaitsemängu kallal veel endiselt palju tööd teha, aga sain USA-s seda poolt ikkagi väga palju juurde. Sain mängida ja teha trenni tiimikaaslaste vastu, kes läksid edasi NBA-sse ja igale poole mujale. Olen ka viskekindluse paremaks saanud. Tegin selle kallal palju tööd. Eks igas aspektis on midagi juurde tulnud, aga tunnen, et enim just neis kahes elemendis.

Niivõrd noorelt üksinda välismaale õppima ja mängima minemine paneb kahtlemata ka vaimse tugevuse korralikult proovile. Milliste emotsioonidega Sa oluliselt vanema, kogenuma ja targemana sellele perioodile tagasi vaatad?

Eks see algus oli ikka päris raske. Läksin sinna 17-aastasena ja see oli mu jaoks täiesti võõras keskkond. Õnneks oli inglise keel mul suus, nii et sellega probleeme polnud. Usun, et see oli sellel ajahetkel väga õige valik. Mul tekkis tegelikult isegi veel nooremana võimalus minna Euroopasse mängima, aga teadsin juba siis, et tahan saada korvpalli mängimisega paralleelselt ka kõrghariduse. Täpselt seda Ameerika mulle ka pakkus. Arvan, et tegin õige valiku.

Mis Sulle USA-s väljaspool korvpallisaali enim raskusi valmistas?

Peamiselt just see võõras keskkond. Praegu elan Tartus – kui midagi ei tea, on sõit koju ehk Tallinnasse vaid kaks tundi, aga USA-st lendad terve päeva. Ajavahe oli samuti vahepeal probleemiks, sest kui mul midagi vaja oli, ei pruukinud vanemad üleval olla. Noore poisina oli see aeg-ajalt raske. Õnneks aitasid tiimikaaslased väga palju. Kui sa ei lähe sinna lihtsalt õppima, vaid ka sporti tegema, on sul meeskonnakaaslaste näol sõbrad põhimõtteliselt kohe olemas. See aitab kogemusele kindlasti palju kaasa.

Täielikku tõde on ilmselt praegu veel vara kuulutada, sest Su karjäär alles kogub tuure, aga kas kesistest mänguminutitest (viimane hooaeg keskmiselt kolm minutit – toim.) olenemata Wisconsini ülikoolile algusest lõpuni truuks jäämine ikka tasus end ära?

Seda on vara öelda. Vaatab, kuidas see hooaeg läheb.

Küsin siis aasta pärast uuesti?

Jah, aasta pärast võib uuesti küsida. Siis oskan sellele juba paremini vastata (Muigab.).

Oled Sa oma peas läbi mõelnud, mille taha see võis jääda, et Sul ei õnnestunud treenerite usaldust võita ja platsil oma tegelikku potentsiaali näidata?

Arvan, et see jäigi usalduse taha. Olin tiimis enamus aastad ainuke välismaalane ja eks ikka ju omasid hoitakse rohkem. Ega ma tegelikult täpset vastust ei tea, sest lõplikku tõde ma sealt kunagi ei saanudki.

Olgugi et proovisid küsida?

Ameeriklastele meeldib ümber nurga rääkida, nii et otsest vastust ma tõesti ei saanud.

Mänguminutid mänguminutiteks, aga mida Sa meeskonnasisesest olelusvõitlusest edasisse karjääri kaasa võtad?

Kui tiimikaaslased lähevad NBA-sse, siis see juba näitab taseme ära. Olin trennis enamus aja ikkagi vastastiimis, sest paremad kuulusid põhivõistkonda, ehk sain nende vastu kaitset harjutada. Sain muidugi kotti ka korralikult (Muigab.), aga see annab kogemusele nii palju juurde ja parimatelt õpitaksegi.

Su jutust kõlab läbi, et USA-s veedetud aega jäävad kurbade mänguminutite asemel õnneks ikkagi saatma andekas seltskond ja tipptasemel tingimused?

Jah, kõik see tuli edasise karjääri mõttes igati kasuks.

Julged seega väita, et tänu Wisconsinist saadud kogemusele arenesid lisaks korvpallialastele oskustele ka Su mõtteviis ja suhtumine nii kossu kui ka ellu tervikuna?

Kindlasti. Meie ülikool ei valinud mängijaid mitte ainult mänguliselt, vaid nad valisid ka häid ja südamlikke persoone, et teha neist nii paremad mängijad kui ka inimesed. Usun, et seda nad ka tegid.

-Markus Ilver | Foto: Tartu Ülikool Maks & Moorits Facebook

Kui suureks eneseületuseks pead Sa kohe hooaja alguses Tartu Ülikooli ridades üheks suurimaks liidriks tõusmist?

Eks ma olen ise ka pisut üllatunud, et see hooaeg on minu jaoks nii positiivselt alanud, aga teadsin juba ammu, et see talent ja potentsiaal on minus olemas. Nüüd tuleb need oskused endas uuesti üles leida ja väljakule panna. Mul on muidugi veel palju juurde panna, aga mängu- ja enesekindlus hakkab selgelt tagasi tulema.

Mängupildi põhjal tundub, et oled end esimesest mängust alates selles meeskonnas hästi tundnud. Mis neid tummiseid minuteid ja Sinu head minekut soosib?

Muidugi ei olnud minutid mulle lubatud, aga see mängunälg, mis mul on nii pikalt olnud, annab nii palju juurde. Annan endast väljakul 100% ja kui ikka trennis ka tublisti paned ja mängus hästi teed, siis võidadki treeneri usalduse. Meil on Aivar Kuusmaaga (Tartu Ülikool Maks & Mooritsa peatreener – toim.) väga head suhted. Ka üleüldiselt on kõik meeskonna senised valikud olnud väga head. See keemia, mis meil meeskonnas on, on väga hea.

Olid küll pikalt Eestist eemal, aga usun, et Tartu ja Kalev/Cramo vastasseis pole Sulle võõras. Kui suurt rahulolu nende alistamine nii Sulle kui ka meeskonnale tervikuna pakkus?

Ma tegelikult tuleks üldse pre-season’i juurde, kus mängisime kontrollkohtumisi väga tugevate võistkondade vastu. Võitsime ainult Yokohama B-Corsairsi. Saime seega neli mängu kotti, aga nendest oli nii palju õppida. Kui tead, et tulemus ei lähe kirja, on võimalik proovida erinevaid asju, katsetada erinevaid koosseise ja näha, mida keegi väljakul teha suudab. Õppisime nendest mängudest nii palju ja Tartu särki kandes tahadki ju alati Kalev/Cramole ära panna (Muigab.).

Teisalt näitas kohtumine TalTech/Alexela vastu ilmekalt ära, et jalga päris lõdvaks ei saa vist siiski lasta, olgugi et hooaeg on saanud ilusa alguse?

TalTech tuli esimesel poolajal sellise duhhiga peale ja pani alguses palju sisse. Esimene poolaeg oli meie poolt täiesti… ainult (Karl Johan) Lips kandis. Ta oli väga tubli ja on teinud üleüldse väga hea hooaja alguse. Õnneks saime teisel poolajal meeskonnaga kaitse veidi paremini käima ja sellest tuli rünnak ka järele. Võit on võit.

Kui pidada silmas Tartu selle hooaja suurimat eesmärki, milleks on teatavasti koduse liiga meistriks tulemine, siis mis on hetkel meeskonna suurimad puudujäägid?

Ma ei ütleks, et meil on otseselt puudujääke, aga kui mängus tulevad halvad momendid, ei tohi me nende peale liiga kaua mõtlema jääda. Tuleb lihtsalt järgmise play juurde minna ja halb hetk ära unustada. Vigade parandust tuleb ka muidugi teha, aga me ei saa jääda liiga kauaks ühe asja otsa.

Kui kaugele on võimalik selle satsiga lisaks ühisliigale FIBA Europe Cupil purjetada?

Meie alagrupp on väga tugev, aga nagu kodumäng Portoga näitas, suudame me meeskondi võita küll. Kindlasti tahaks edasi pääseda. Iga mäng on olulise tähtsusega, nii et võtame üks mäng korraga.

Kuhu Sa isiklikus plaanis tahaksid järgmisena oma karjääris jõuda? Eeldan, et Sinu latt asub kohalikust tasemest kõrgemal?

Muidugi oli kunagi mu unistuseks NBA (Naerab.).

Miks see unistus ei võiks endiselt kehtida?

Jah, never say never. Praegu võtan samm korraga, tahan siin hea hooaja ära teha ja siis kuskile edasi vaadata. Hetkel on olulisem saada minuteid ja mängupraktikat. Pole vaja ronida kuskile, kus saan võib-olla ainult kümme minutit, kui sedagi.

scroll to top