Close

RIIA PÄEVIK | Aukartusest, otsustajate puudusest, rollimängijatest ja ootamatust lõpust

Foto: Siim Semiskar

Viimast “Riia päeviku” sissekannet ei kirjuta ma enam korvpalli EM-finaalturniiri võõrustavast Läti pealinnast, vaid kahjuks oma koduse laua tagant. Pärast Eesti koondisele viimaseks jäänud mängu Portugali vastu on juhtunut nii meedias kui erinevates suuremates ja väiksemates gruppides lahatud nii- ja naapidi. Võtame siis Korvpall24.ee portaalis samuti selle turniiri kokku ning proovime mõista, miks meil alagrupist edasipääs taas saavutamata jäi.

Seekordses sissekandes keskendun väga palju asjaosaliste Portugali kohtumise järel antud kommentaaridele, mis kogumina ja suuremat pilti vaadates annavad tegelikult väga hea ülevaate, mis Eesti koondisel sel korral Riias puudu jäi. Sõna saavad Kregor Hermet, Janari Jõesaar, Matthias Tass, Artur Konontšuk, Kristian Kullamäe ja koondise peatreener Heiko Rannula.


“Riia päevik” on EM-finaalturniiri ajal kirjanurk, kus Riias TV3 ja Go3 Sport kanalitele reporteri- ja kommentaatoritööd tegev Korvpall24.ee peatoimetaja Siim Semiskar võtab kokku nii oma mõtteid ja emotsioone kui vahendab ka kõigi teiste asjaosaliste ütlemisi ning EM-finaalturniiril nähtut ja kogetut.


Hermet: kas meil on teatav aukartus?

Alustame aga üldsegi paar päeva varem ehk Eesti koondise eelviimasest mängust Türgiga, mille meie esindus kaotas kindlalt 64:84. Selles kohtumises oli teist korda selle turniiri jooksul näha, kuidas paberil igati objektiivselt palju tugevamaks hinnatud vastase vastu mindi platsile pehmelt ning justkui kerget aukartust tundes. Selle tabasid türklased justkui vere lõhna tundnud hagijad kohe ära ning sarnaselt avamängule Serbiaga pani kehv algus lõpuks pitseri kogu kohtumisele.

Pärast kohtumist sõnas Kregor Hermet: “Võib ju välja tuua mitmeid asju. Kas see on teatav aukartus? Kui sa poistelt eraldi küsid, siis keegi ei ütle otse, et ta kardaks, aga äkki kuskil taga kuklas tiksub see staaridele alt üles vaatamine. Seda ma ei usu, et me ei taha või ei tule võitlema. Me täna ka enne mängu rõhutasime, et peame viis minutit vastu ja siis vaatame, et annab mängida küll. Aga see klass on täpselt nii kõrge, et kui ise oma tavapäraseid kohti ära ei pane, siis sind karistatakse ülekiiresti ära. Kui viskad kolm lihtsat asja ise mööda, siis tuleb sealt kolm lahendust vastu ja vahe ongi juba põhimõtteliselt kümme. Kui vahe läheb üle kümne, siis sellised satsid saavad initsiatiivi ja enesekindluse kätte ning siis on jube raske neid pidama saada.”

Hermeti sõnul said eestlased mingil hetkel aru, et tegelikult on ka vastaste staarid lihtsalt inimesed mitte mingid müütilised korvpallijumalad, aga selleks hetkeks oli rong meie jaoks juba läinud, kuigi teine poolaeg mängiti türklastega sisuliselt võrdselt. “Mängust saime kinni selle pealt, et esmane närv või aukartus läks mööda ja et vastas on lihast ja luust inimesed. Kui teeme oma asja ja oleme enesekindlad, siis annab mängida küll. Kui kahekümnega oled taga, siis toimub teatav vabanemine, mingid visked lähevad ja saad oma mängu jooksma ja asjad hakkavad paremini õnnestuma. Aga see algus oli jällegi valus, et lasime niimoodi ära minna,” selgitas Hermet, kes tabas Türgi vastu neli kaugviset.

Rannula: meil on vaja aega, et oma vead ära teha

Kuigi vahel oli puhkepäev ja alagrupiturniiri viimases voorus tuli Portugali näol vastu selgelt madalama kaliibriga vastane, siis meie esitus väga palju parem polnud. Valus 65:68 viimase minuti kaotus tähendas, et nii meeskonnal kui kaasaelajatel tuli asjad pakkida ning kodu poole teele asuda. Peatreener Heiko Rannula tõi pärast kaotust välja erinevaid põhjuseid ja oli tulemuses silmnähtavalt pettunud, aga pead norgu ta lasta ei taha.

“Palju õnne Portugalile, nad väärisid seda võitu. Sellised mängud pole kunagi ilusad vaadata. Oli näha, et palju on kaalul. Nemad võitsid üks-üks olukorrad, lauavõitluse ja lahtised pallid, mis lõpuks sulle edu toovad. Me olime veidi liiga pehmed. Meil olid oma võimalused, aga ei kasutanud neid ära. Tahan öelda ka suure tänu Eesti fännidele. Nad andsid endast parima. Meil jäi eesmärgist puudu, aga sellele vaatamata oli atmosfäär imeline ja ma loodan, et fännid ei kaota meisse usku ja tulevad tagasi,” sõnas Rannula mängujärgsel pressikonverentsil.

Peatreener lisas: “Vaimne pool ja kogemus on meie miinus. Me võitleme küll, aga meil pole sellist eneseusku, enesekindlust ja kogemust, et sellisel tasemel panna jalg maha ja minna vastast “sööma” ning pinge all ei suuda me veel oma mängu mängida. Meil on vaja natukene aega, et oma vead ära teha ja piisavalt palju karastust saada. Küll me kosume sellest. See tundub nagu vabandus, aga nii see täna on. Paljud said selliste mängude kogemuse, mis teeb neid palju tugevamaks. Kahjuks jäi eesmärgist puudu, aga mina pead norgu ei lase, me teame, mis meie probleemid on ja neid saab kindlasti parandada.”

Foto: Siim Semiskar

Jõesaar: me ei läinud poole kõvaga peale

Janari Jõesaar proovis leida kaotuse põhjuseid: “Me jäime hätta nende survega ja meil ei tulnud nii palju kergeid korve ja neil tuli. Jäime (pärast Queta eemaldamist) hätta ja kaotasime initsiatiivi, ei oskagi rohkem kommenteerida. Nad vahetasid küll pidevalt ja me oleks pidanud olema targemad olema nende vastu ja leidma mistmatch‘e. Aga neid me ei leidnud ja jäime kaitses hätta. 17 pallikaotust on sellises mängus väga palju. Isegi tegin väljakul lolle otsuseid ja ei mänginud piisavalt enesekindlalt.”

“Mõlemalt poolt oli kõva andmine. Kõigil oli mingil moel närv sees, aga sellised need tähtsad mängud ongi. Äkki me nüüd sellest õpime midagi ja järgmisel korral, kui on selline olukord, siis oleme veidi enesekindlamad ja suudame asja teisiti lahendada. Võib olla, et paljud mängijad pole selles olukorras olnud ja mingi närv oli sees. Lihtsad eksimused kaitses, me polnud kas piisavalt lähedal või piisavalt kaugel, olenevalt skautingust. Kõik veidikene eksisime ning rünnakul ka mõned halvad otsused. Kogu see asi muudabki mängu käiku, nemad leidsid oma momentumi ning said paremini sealt edasi,” lisas turniiril keskmiselt 24,1 minutit, 7,4 punkti, 5,4 lauapalli, 2,8 korvisöötu ja 1,6 vaheltlõiget kirja saanud ääremängija.

Jõesaar ei tahtnud samuti pead päris norgu lasta ning proovis leida ka midagi positiivset: “Hea on see, et me ei läinud poole kõvaga peale ühelegi mängule. Ma olen selle meeskonna üle väga uhke, kahjuks eesmärki seekord ei täidetud. Meestele on see suur õppetund ja loodan, et järgmisteks tähtsateks mängudeks on meestel kindlasti rohkem enesekindlust ja otsustavust. Arvan, et sellest turniirist ja mängust saame väga palju õppida.”

Tass: täielik läbikukkumine minu poolt

Üks mees, kes Portugali kaotust väga isiklikult võttis, oli meie koondise ainus puhas tsenter Matthias Tass, kes raputas endale palju tuhka pähe: “Oli kehv mäng, jah. Kaitses, kui hoiad vastase alla 70 punkti, siis see ei tohiks paha olla. Aga liiga palju kergeid punkte neile ja rünnakul ei saanud kuidagi. Isiklikult täielik lati alt minek, võtan täiesti enda peale. Ei oska midagi kosta, kas mentaalselt või füüsiliselt, aga täielik läbikukkumine minu poolt. Peame leidma, kuidas selle pinge all saada kergeid lahendusi, ei tohi laguneda ei mentaalselt ega füüsiliselt.”

Tass jätkas: “Neemias Queta’l klassi on. Esimesel veerandajal kuni selle hetkeni, kui ma üritasin temalt ründajaviga võtta, tegin temaga päris head tööd. Ta oli vist seni ühe punkti peal. Pärast seda ta sai enda tsooni ja sai kergeid korve ning siis andsime veidi järele. Aga üldiselt midagi uskumatut polnud.” Küsimuse peale, kas pärast Queta eemaldamist tundus, et nüüd tuleb kergelt ära, vastas keskmängija: “Kindlasti oli. Kõik arvasid, et see mäng hakkab kergemaks minema, aga sellise suhtumisega ei saa peale minna. Meil oli emotsioon küll järgmised paar minutit laes, aga neil olid järgmised käigud ja mehed võtta, kes olid valmis tegema suuri sooritusi ja panid oma visked ära.”

Tegelikult oli Tass enda vastu liiga kriitiline, kuna arvestades asjaolusid tegi 26-aastane ja 210 cm pikkune keskmängija väga korraliku turniiri. Loobus ju Eesti koondise põhitsenter ja viimaste aegade üks paremaid mängijaid Maik-Kalev Kotsar vahetult enne turniiri Riiga sõitmisest ning Tass jäi seega koosseisu ainsaks keskmängijaks ning tema roll ja koormus muutusid täielikult. Arvestades, et meie grupis olid kolmel vastasel tsentri positsioonidel täielikud maailmaklassi mehed, siis Tassi keskmised näitajad 25 minutit, 7,2 punkti, 4 lauapalli ja 1,8 resultatiivset söötu olid väga korralikud.

Konontšuk: vaimselt peame kõik ise tugevamad olema

Kohtumise lõpus Eesti meeskonna kolmestega mängu tagasi toonud ja lõpuks 20 silma visanud Artur Konontšuk ei hoidnud samuti ennast tagasi: “See oli elu valusaim kaotus. Mul pole kunagi väga pisarat silma tulnud pärast mängu, aga täna oli vaja ikka silmi kuivatada küll. Kõikidel meestel on selline emotsioon, et millegi üle rõõmustada küll pole. Üks kõige valusamaid või kõige valusam kaotus minu karjääris. Seda teist vabaviset, mis ma mööda viskasin, näen kindlasti pikalt õudusunenägudes. Aga pole midagi teha, enam midagi muuta ei saa, aga väga valus on.”

Kogu turniiril keskmiselt 11,4 punktiga Eesti selle arvestuse paremuselt teine mees jätkas: “Me ei arvanud, et nii madala skooriga mäng tuleb. Meil oli rünnakul palju ebaõnnestumisi, aga kaitses seisime ära, kuid siis lasime nad ründelauda. See oli suur asi, mis mängis rolli. Me kas polnud kehaliselt valmis või lihtsalt ei tahtnud nendest rohkem. Queta lahkudes võib-olla muutus see, et me julgesime rohkem teravust teha, aga meie enesekindlus ja julgus oli puudu. Korvpalli põhimõte ongi, et jooksed liikumise, et saada mismatche‘e. Oleksime pidanud paremini palli liigutama, söötma rohkem ja teravust tegema. Esimese katte pealt jäime natuke vabaks ja panime kohe peale. Aga võiks uuesti teravust teha ja close out‘i rünnata, et tekiks veel paremaid viskekohti.”

“Minul polnud tunnet, et jalutame (Portugalist) üle, aga meeskonnana võib-olla natuke nii mõtlesime, jah. Kramplikkus, enesekindluse puudus, agressiivsuse puudus, julguse puudus… meie kehahoiak… video pealt vaatasime vist, et pole midagi hullu. Vaatasime teisi mänge ja kui suureskooriliselt nad teistele kaotasid.”

Enda suhtes oli ka Konontšuk väga kriitiline: “Ma alustasin mängu nagu oma hale vari. Mõtlesin siis, et ma ei saa niimoodi. Et kui see peaks tõesti viimane mäng turniiril olema, siis kuidas ma nii mängin. Rääkisin endaga, hingasin, rahustasin ennast maha ja tegin restardi. Heiko ütles ka, et pead ikkagi mune näitama. Vaimselt peame kõik ise tugevamad olema. Tegemist on noore meeskonnaga, meil on noored kutid. Sellegipoolest meil on mängijad, kes mängivad tippliigades. Peame ise sellega tegelema, aga see tuleb ka mängukogemusega.”

Foto: Siim Semiskar

Liiga vähe otsustajaid

Peatreener Heiko Rannula sõnul aga polnud meil Portugali vastu väga suurt alust ennast kõvemaks pidada: “Meil on ka poisid Itaalia teisest liigast. Me oleme võrdsed satsid. Loomulikult neil oli üks NBA mees. Meie vastu tehti 14 viga täna, see on ilmselge tõestus sellest, et polnud otsustavust, julgust ja oskust vigu kätte saada. Sellised mängud, tahame me või ei taha, vajavad ka individuaalseid otsustajaid. Täna meil polnud neid piisavalt. Lõpuks me ärkasime, kui olime 6-7 punktiga maas. Kui sa terve mängu juhid, aga pole enesekindlust, et murdemomendid enda poole pöörata. Lõpuks siis tagant tulijal on eelis ja tulevad ning võtavad need ära ja täna nii läks.”

Peatreeneri sõnul jäi puudu otsustajast: “Portugali mehed lahendasid lõpuks 1-1 olukorrad väga kindlalt ära. Kui vaatame üldiselt, kui palju korve tuli söötude pealt või individuaalselt, siis neil tuli väga palju korve individuaalselt ja meil individuaalselt peaaegu ei tulnudki, kõik olid meeskondlikud kombineeritud rünnakud. Sellistes mängudes peab olema ka see individuaalne pool. Ja teist mängu järjest see vabavisete pool… kui saame alla kümne vabaviske mängus, siis see näitab ära, et oleme ümmargused ja kartlikud ja ei saanud neid olukordi kätte.”

Just see nüanss ongi ilmselt üks tähtsamaid, miks see konkreetne Eesti koondis ei suutnud Portugali vastu võiduks vajalikku taset näidata – puudu on üks-kaks sellist meest, kes suudaks pidevalt oma mängijaid 1-1 ette võtta ning neid ka üle mängida. See tekitaks olukordi, kus kaitses peaks keegi hakkama appi minema ning tekiks ülekaaluolukordi. Meie koondislased on enamasti välismaal oma klubides rollimängijad, kellele olukordi tekitatakse. Kristian Kullamäe on küll mees, kes suudab ka ise lahendada, aga selles koondises oli tema peal juba niigi palju ning üks mees ei suuda kogu turniiri mängu juhtida, punkte visata ning teravust luua.

Kullamäe: kõik algab ikka koduklubidest

“Nagu treener ütles, siis Portugal vääris võitu. Nad olid meist füüsilisemad ning kõik lahtised pallid said nad endale. Nad tabasid raskeid viskeid ja võitlesid kõvasti. Meil pole ühtegi vabandust. 65 punkti pole piisav, et sellisel turniiril võita. Meil oli vaid üks hea ründemäng, Tšehhi vastu. Meil puudus rünnakul otsustavus,” nõustus eelnevas lõigus välja toodud väitega ka turniiril Eesti parimaks kerkinud Kristian Kullamäe.

“Meil on potentsiaal olemas, et mängida kõigiga, aga see algab ikka koduklubidest pihta. Me peame individuaalselt suutma enda koduklubides hooaegade sees kasvada. Meil on liiga palju persoone, kes on rollimängijaid. Meil on vaja karaktereid, meil on vaja mängijaid, kes välisliigades mängivad suuri minuteid ja on otsustavates rollides. Igaüks peab panema koduklubides juurde ja siis on võimalus ka grupist edasi minna,” lisas viie mänguga keskmiselt 28,4 minutit, 13,8 punkti, 3,8 lauapalli ja 5,2 korvisöötu kogunud tagamees.

Kaua meie meestel aega põdeda ei anta, kui uus korvpallihooaeg on kohe-kohe algamas ning suuremas enamuses klubides on ettevalmistus juba täie hooga käimas. Jääb siis loota, et algaval korvpallihooajal suudaks võimalikult palju Eesti mängumehi oma klubides ennast järjest suuremasse rolli mängida ning et meil kerkiks üles ka mehi, kes närvilistel hetkedel järjest kindlamini suudaks kastaneid tulest välja tuua. Järgmine võimalus Eestil EM-finaalturniiril mängida tuleb 2029. aastal, kui Tallinnas toimub üks alagrupp. Enne saame mängida aga MM-i kvalifikatsiooniturniiri, kus esimeses ringis on meie alagrupivastased Sloveenia, Rootsi ja Tšehhi.

scroll to top