Korvpalli EM-finaalturniiril Riias on pühapäevane päev mängudevaba päev ning saab rahulikult pärast kahte hullumeelselt kiiret, emotsionaalset ja sündmusterohket päeva mõtteid koondada ja kirja panna. See kibe tunne, mis jäi kahepunktilisest allajäämisest Lätile, ei jõudnud väga kaua kesta, kuna kiirelt tuli uus päev ja uus mäng peale ning me kõik teame, mida Eesti koondis tšehhidega tegi.
Kuna nii palju on vahepeal pärast eelmise “Riia päeviku” sissekande kirjutamist juhtunud, siis venib ka seekord kirjatükk päris pikaks. Aga juttu tuleb valusast kaotusest Lätile, kaitse energia ülesleidmisest, Märt Rosenthali pingile jätmisest Läti mängus, Siim-Sander Vene ja teiste staaride vigastustest, Porzingise ja Žagarsi kommentaaridest, Läti fännide sõimust nii omade kui Eesti koondise suunal, Nikola Jokicist, Pešici ja Atamani tsirkusest, kohtunike joonest ning ennast esiuudiseks tõstnud Eesti fännidest.
“Riia päevik” on EM-finaalturniiri ajal kirjanurk, kus Riias TV3 ja Go3 Sport kanalitele reporteri- ja kommentaatoritööd tegev Korvpall24.ee peatoimetaja Siim Semiskar võtab kokku nii oma mõtteid ja emotsioone kui vahendab ka kõigi teiste asjaosaliste ütlemisi ning EM-finaalturniiril nähtut ja kogetut.
Negatiivne rekord ja valus kaotus
Eesti ja Läti omvaheline naabrite heitlus jõudis otsapidi ka rahvusvahelisse spordimeediasse, kui Eesti ei suutnud mängu lõpus mingil hetkel 10 minutit ja 42 sekundit skoori teha ning kahepeale kokku visati neljanda veerandaja esimese kaheksa minutiga vaid kaks punkti. Kontrollida kuskilt polnud, aga need lihtsalt peavad olema modernse aja n-ö rekordid, siin ei saa muud varianti olla. Kusjuures tegelikult ka see lätlaste ainus korv polnud visatud, vaid kohtunike poolt n-ö kingitud, kuna eestlaste näpud läksid vastu korvivõrku ning loeti ära vise, mis oli selgelt korvist mööda kukkumas.
Kohtumise, kus Eesti oli suurema osa ajast eduseisus, otsustaski lõpuks see, et lätlastel oli nende NBA mehe Kristaps Porzingise näol mängija, kelle kvaliteet võimaldas tal otsustajaks kerkida. Porzingis viskas lõpuks 26 punkti ning läbi kogu mängu väga närvilised olnud lätlased said oma turniiri avavõidu kätte.
Veel valusamaks teeb selle kaotuse asjaolu, et meie koondislased viskasid mängu otsustavatel hetkedel viis vabaviset mööda. Selle peale raputas kõige rohkem endale tuhka pähe tavapäraselt väga hea vabaviskaja Matthias Tass: “Kontrollisime suurema osa mängust. See teeb selle kaotuse veelgi raskemaks. Lõpuks olid momendid, iseendal kolm vabaviset mööda. See ei ole kuidagi aktsepteeritav.”
Kullamäe: neil oli Porzingis
Mängu järel antud kommentaarides olid kõik eestlased ülimalt pettunud ning ka meie mängujuht Kristian Kullamäe tõi ajakirjanike küsimustele vastates välja, et tolles matšis oli otsustajaks lätlaste NBA mees: “Neil oli Porzingis lõpus, meil ei olnud. Me jäime rünnakul hätta, me ei saanud häid viskekohti. Saime, aga me ei vajuta ära neid kaugelt. See on raske. Me võitleme kaitses megalt. Kõik pingutavad.”
Matthias Tass arvas jällegi, et tema meelest ei peaks Eesti koondise mehed kuskilt otsast enda sooritust häbenema ning lätlastele liiga alt üles vaadata pole põhjust: “Meie mehed on sama kõvad vennad, kui nende omad. Vahet pole, kas NBA mehed või Euroliiga mehed. Lihtsalt võib-olla täna kuidagi kadus jalg alt ära, et otsuseid teha kolmandal ja viimasel veerandajal.”
Peatreener Heiko Rannula oli rahul, et tiim suutis Serbia vastu näidatud nüri ja vähese kaitseenergiaga esituse pöörata millekski hoopis võimsamaks ja ägedamaks ning panna enne turniiri suisa medalipretendentide hulka loetud Läti maksimaalselt punnitama. “Ma olen oma kuttide esituse üle väga uhke. Mõned visked ja mõned pallikaotused otsustasid mängu saatuse. Me mängisime väga kõrgetasemelise meeskonna ja hea treeneri vastu. Muutsime kaitses palju, aga meil jäi just kaitse poolel üks paar värskeid jalgu puudu.”
Just see viimane lause jäi meid kummitama. Et kui oleks olnud vaja veel ühte mängijat, kes suudaks tagaliinis kaitses survet anda, siis miks ei mängitanud Rannula Märt Rosenthali? Küsisin järgmisel päeval pärast Tšehhi mängu seda TV3 otseülekande lõpus ka Rannulalt endalt ning peatreeneril oli sellele loogiline põhjendus. Nimelt nägi Läti vastu püsti pandud kaitsetaktika palju vahetamist ja seetõttu pikki viisikuid ning tol momendil Rosenthalil seal kohta ei nähtud. Aga juba Läti mängu järel lubas Rannula, et viimases kolmes kohtumises on Rosenthalil mänguminuteid tulemas.
Eestit tabas veel üks kaotus
Lisaks mängule tabas Eesti koondist Läti vastu veel üks valus kaotus, kui põlve külgsidemete trauma tõttu kaotati ka kapten Siim-Sander Vene. Esmapilgul tundus, et täiesti ilma kontaktita olukorras vajus meie koondise kõige kogenumal mehel ühes situatsioonis jalg lihtsalt läbi, ta vajus pikali ning viidi väljakult otse riietusruumi ära.
Järgmisel päeval, kui uuringud olid tehtud, lonkas Vene areenil ringi karkudega ning jagas ka kommentaare. “Täpselt ei saanudki aru, kontaktist midagi juhtus. Mingisugune sideme kinnitus rebenes,” lausus ta ning lisas, et eeldatavalt on vigastuspausi pikkuseks umbkaudu kaks kuud. Kui nii läheb, siis peab uueks klubihooajaks Leedu liigasse naasev ja Šiauliai meeskonna särgi selga tõmbav Vene vahele jätma klubi hooajaks ettevalmistuse ja umbes kuu aega hooaja algusest, aga suuremat põntsu kogu hooajale see trauma ei tohiks panna.
Kuna Eesti koondisel on just ääremängijate positsioonidel read kõige tummisemad, siis Siim-Sander Vene vigastus jätab meile ikkagi päris suure tühimiku. Vene näol on tegemist ikkagi meie koondise kõige kogenuma mängijaga, kelle jaoks on tänavune juba kolmas EM-finaalturniir. Õnneks kapteni rolli saab ta ka platsi kõrval ning riietusruumis edasi täita, aga väljakul peab nüüd Rannula tema minutid teiste meeste vahel ära jagama. Õnneks Venele üsna sarnase mängustiiliga Kregor Hermet pole põdenud ja on nii Läti kui Tšehhi mängus saadud minutitega kohe õnnestunud.
Kahjuks on vigastused tabanud ka teisi meie alagrupi koondiseid, kui Läti poolel viidi Serbiaga mängult ääremängija Andrejs Gražulis otse haiglasse uuringutele ning hiljem tuli ka ametlik kinnitus, et tema turniir on läbi. Sarnane saatus on tabanud ka Serbia tituleeritud tagameest Bogdan Bogdanovici, kellele teeb muret reielihas. Lõpuks tuli tema puhul pühapäeval ka kinnitus, et vanameistri jaoks on sel EM-finaalturniiril mängud mängitud. See on Serbiale kindlasti väga kõva hoop, kuna neil pole kuidagi õnnestunud Vasilje Micicit saada koondisega ühte jalga käima.
Žagars: eestlased on nagu koerad
Läti koondislaste, turniiri korraldajate ning kohalike fännide reaktsioonidest pärast mängu oli näha, et kaotus Eestile oleks neile tähendanud täielikku katastroofi. Omavahelistes vestlustes nõustuti, et lätlastel oli kõvasti õnne, et nad turniiri avavõidu kätte said. Kõik olid nõus ka sellega, et taolist atmosfääri, nagu Eesti-Läti mängul mõlema riigi fännid pakkusid, väga tihti ei näe. Isegi Kristaps Porzingis ütles välja viraalseks läinud kommentaari, et kogu õhkkond ja mängu intensiivsus ei jäänud alla NBA play-off’idele. Ning see mees juba neid asju teba, kui 2024. aastal krooniti ta Boston Celticsi ridades NBA meistriks.
Läti koondise peatreener Luca Banchi oli pärast mängu õnnelik, et võit kätte saadi: “Oleme väga rahul, et turniiri esimese võidu sellises atmosfääris kätte saime. See polnud kõige ilusam korvpallimäng, aga me näitasime väga kõva võitlejahinge. Kui vaadata statistikat, siis kuidas üldse on võimalik sellise visketabavusega võita? Tulemus on tõestus meie tiimi meeste karakterist ja pühendumisest. Imelised sooritused kaitses aitasid selle mängu meie kasuks pöörata.”
Banchi jätkas: “Mõlemad meeskonnad mängisid suure surve all, sest kogu selline turniir röövib kohutavalt mentaalset energiat. Meile ei visatud 10 minutit ühtegi punkti ning sellise korvpalli mängimine väsitab tohutult. Paljud meie kolmepunktivisked tulid vabadelt kohtadelt, aga eestlaste pidev kaitsesurve ja mängu intensiivsus tegid korvi väiksemaks ning sellises pingeolukorras hakkavad eksimused tulema. Selline mäng võtab palju jõudu.”
Läti meediale antud videointervjuus sõnas ühe huvitava tsitaadi lätlaste noor tagamängija Arturs Žagars, kes võrdles Eesti korvpallureid koertega: “Mängud Eestiga on alati huvitavad, sest nad on nagu koerad, kes võtavad hammastega sul jalast kinni ja enam lahti ei lase.” Täpselt see lause iseloomustaski Eesti-Läti omavahelist heitlust vist kõige paremini või siis nagu nimekas Leedu ajakirjanik Donatas Urbonas oma podcastis ütles: “See oli vist kõige parem halb korvpallimäng, mida ma kunagi näinud olen!”
“See mäng ajas südame pahaks”
Pärast mängu Läti spordiportaalidest aga fännide kommentaare lugedes sai kiiresti selgeks, et paljud koondise poolehoidjad midagi positiivset sellest võidust küll kaasa ei võtnud. Samuti sai selgeks, et keskmine Läti korvpallifänn arvab Eesti korvpallist umbes sama hästi, kui meie Nigeeria suusatajatest. Aga see pole muidugi mingi uudis.
Kui mõned Läti fännid võrdlesid mängu taset U16 tüdrukute korvpalliga ning mõned kurtsid, kuidas kõik ärevust vaigistavad tabletid said neil otsa ning isegi viin enam ei aidanud, siis paljud kommentaarid nõretasid ka irooniast. Nagu näiteks see: “Läti koondis on siin turniiril arengut näidanud, kui esimese mängu kaotasime, aga teise juba võitsime.”
Mõned näited veel. “Me saame küll siit grupist kuidagi edasi, aga leedukad pühivad meiega järgmises ringis põrandat, kui me kuue väsinud eestlase kaitse vastu oleme kolm veerandaega hädas.” / “Ma pole aastaid siin sõna võtnud, aga nüüd pean. See mäng ajas südame pahaks. Ruttu tuleks kõik kutid psühhiaatri juurde viia. Porzingis viskas küll oma punktid ära, aga koondis oli kokku selline… meh.” / “See tiim pole turniiriks valmis. Professionaalsed korvpallurid ei tohiks sellist survet karta, see oleks vaid kogemusteta noortele vabanduseks.”
Läti fännid ei hoidnud ennast ka Eesti koondise kommenteerimisel tagasi. Siin on mõned näited. “Eesti mehed nägid avamängus Serbia vastu välja nagu Bulgaaria talupojad.” / “Kurb oli näha Läti eepilist võitu tiimi vastu, kellest Serbia jooksis üle nagu 1992. aasta USA Dream Team.” Aga leidus ka Läti fänne, kes Eesti koondist n-ö kaitsesid. “Arvan, et te hindate kogu pilti vaid ühe MM-finaalturniiri põhjal. Aasta enne seda mängid Eesti EM-finaalturniiril, aga Läti ei mänginud.” / “Eesti on viimaste aastate jooksul saanud väga korralikke võite, kui jagu on saadud Serbiast, Saksamaast, Leedust, Itaaliast ja Poolast.”

Kullamäe: kui me viskaks sisse, oleksime päris hea sats!
Aga aitab Lätist ja lätlastest, on aeg pöörata pilgud meile turniiri avavõidu toonud Tšehhi mängu suunas. Vahepeal peaaegu 30 punktiga ette rebinud Eesti koondis suutis vähesest taastumisajast vaatamata näidata ka tšehhide vastu füüsiliselt väga agressiivset mängu, millega vastased sisuliselt kohaneda ei suutnudki ning tasuks meile 89:75 võit. Pikalt enne turniiri räägiti, et see on üks võtmemängudest ning Eesti koondis ületas selle tõkke väga korralikult.
“Suur kiitus mängijatele. Teadsime, et pärast eilset mängu (Lätiga) on väga raske uuesti fookust leida ning füüsiliselt jälle maksimaalselt valmis olla. Aga nad olid. Pallikaotusteta esimene poolaeg ja lõpuks viis pallikaotust. Suurepärane pallikontroll. Ideaalist oli asi kaugel, kuna viskasime palju häid viskekohti mööda. Aga me saime aru, mis asjad toimisid ja me kontrollisime rünnakut kogu aeg. Isegi, kui kolmanda veerandi lõpus ja neljanda alguses tuli väike mõõn sisse. See ei tulnud meie kehvadest otsustest vaid pigem viskasime lihtsaid viskeid mööda.”
Rannula jätkas: “Ma olen öelnud ka enne selle turniiri algust, et meil pole ikkagi suurturniiri kogemust piisavalt palju ning meie meestel pole kõrgel tasemel päris sellist rolli olnud. See, et me suutsime pärast nii suurt negatiivset emotsiooni Läti vastu ennast koguda ja kokku võtta, see fookus ja distsipliin, mida me täna näitasime, on treenerile väga rahuldust pakkuv. Sellisena tahakski seda meeskonda näha kogu aeg. Aga ütlesin ka poistele, et see on üks samm, mida me väga vajasime, aga ilma teise sammuta sellest väga kasu pole.”
Rannula kiitis vahetult pärast mängu TV3 otseintervjuus eraldi tagameest Kristian Kullamäed, kes tema sõnul suutis Tšehhi vastu pea ideaalselt mängu juhtida ja mänguplaani täita, kuigi ka päev varem sai ta Läti vastu väga raske tööpäeva. Kullamäe ise aga tõi välja just selle põhilise probleemi, mis eesti koondist viimastel aegadel on kimbutanud: kolmepunktivisked ei taha kuidagi sisse kukkuda. “Kui me viskaks sisse, oleksime päris hea sats! Meil on nii palju potentsiaali, saame vabalt visata. Liigutame palli ja saame visata, aga korvpall on sisseviskamise mäng. Kui sisse ei viska, on raske. Peame sisse viskama!”
Krejci: Eesti fännid olid imelised
Tšehhi koondis ja ka meedia keskendusid väga palju sellele, kui palju eestlasi oli tribüünidel oma koondist Riias toetamas ning nii peatreener Diego Ocampo kui mängijad eesotsas nende NBA mehe Vit Krejciga tõstsid publiku rolli eraldi esile. “Kui lased Eesti-sugusel tiimil rütmi kätte saada, siis on raske mängida. Pluss, fännid aitasid neid väga palju.”
Tšehhi portaal iSport nimetas koguni, et tribüünidel oli “Eesti põrgu”, mille keskel nende koondisel oligi keeruline ellu jääda. Krejci üritas publiku faktori lõpuks küll naljaks pöörata, aga tablood vaadates mitte eriti õnnestunult: “Kusjuures, kui nad karjusid “Eesti, Eesti!”, siis see kostus mulle natuke nagu “Tšehhi, Tšehhi!”. Aga üldiselt, jah, fännid olid imelised ja on näha, et korvpall liigub Eestis õiges suunas.”
Jokici mäng võttis sõnad suust
Kui Eesti jaoks oli laupäeva kõige tähtsam mäng muidugi meie enda võiduesitus Tšehhi vastu, siis korvpallimaailm jälgis pingsalt Serbia ja Läti duelli ehk kahe NBA megastaari Nikola Jokici ja Kristaps Porzingise vastasseisu. Nagu Eesti koondis suutis pärast kehva mängu Serbiaga ennast lätlaste vastu koguda, nii suutis ka Läti esindus pärast rasket heitlust Eesti vastu serblastega hoopis vabamalt mängida. Tulemuseks andis see ühe väga ägeda korvpallimängu, kus taaskord tuli välja, kui hea korvpallur Nikola Jokic tegelikult on.
Jokic kogus Läti vastu lõpuks 39 punkti, 10 lauapalli ja 4 korvisöötu ning jättis ka oma meeskonnakaaslased sõnatuks. “Ma ei oskagi midagi öelda,” naeris Aleksa Avramovic ajakirjanikele vastuseks Jokici kohta esitatud küsimusele. Filip Petrušev siiski suutis mõne lause ritta panna: “Ta on meie liider. Kui me näeme, mida ta kohati kahe või kolme kaitsja vastu suudab korda saata, siis see annab meile motivatsiooni. Me teame, kui väärtuslik Nikola meile on ning me üritame teda omaltpoolt igati aidata.”
Ka NBA kolleeg Kristaps Porzingis polnud Jokici kiitmisega kitsi: “Temaga oli raske. Ta on korvi all ülimalt loov mängija ning ta on viskel väga pehme käega. Tema tasemel mängulugemist kohtab väga harva. Fännidele kindlasti meeldis meie maadlemist vaadata, kuigi ma kaalun temast umbes 30 kg vähem. Nikola on rahulik mees, kes võtab asju vabalt. Aga kui keegi talle haiget teeb, siis ta kindlasti vastab.”
Väga huvitava kommentaari andis pärast mängu Lätiga ka Serbia legendaarne peatreener Svetislav Pešic: “See oli meie jaoks väga oluline võit. Mängisime väga hästi organiseeritud tiimiga, kes mängib tänapäevast korvpalli. Läti on tõsine meeskond, kus on kolm mängujuhti ja kõrgetasemeline koosseis. Sellises atmosfääris pole nendega üldse kerge mängida. Nii väike võit näitab, et me pole üldse nii palju eestlastest paremad. Eesti lihtsalt avamängus kartis meid nii väga, et murdsime nad kohe ära. Aga Läti vastu nad näitasid samamoodi tasemel tänapäevast korvpalli.”
Pešic ja Ataman teevad tsirkust
Riias toimuv EM-finaalturniiri A-alagrupp on huvitav ka selles võtmes, et Ergin Atamani ja Svetislav Pešici näol on siin ka väga tituleeritud ja värvikad treenerid, kes annavad oma tegutsemise ja ütlemistega kogu asjale värvi juurde. Praktiliselt igas mängus või selle järel on Ataman ning Pešic midagi teinud või öelnud, mis järgmisel hetkel on erinevate portaalide pealkirjades. Toon siinkohal mõned näited.
Pešici ühte seika pressikonverentsilt, kus ta Vanja Marinkovici pärast mängu Eestiga korrale kutsus, ma ühes varasemas “Riia päevikus” juba kajastasin. Teises kohtumises Portugaliga läks vanameistrist treener tülli oma ühe nimekama mängija Vasilje Miciciga ning istutas tolle pingile ning isegi rahvusvahelisest telepildist oli näha, kuidas mehed omavahel korduvalt sõnelesid. Pärast mängu Lätiga ei meeldinud Pešicile ühe serblasest ajakirjaniku küsimus kohtumise lõpus platsil tekkinud kerge rüseluse kohta ning ta saatis küsija sõna otseses mõttes pikalt.
Ataman on olnud Ataman ning ta on jõudnud anda igasuguseid huvitavaid ja intrigeerivaid kommentaare. Pärast võidumängu Läti vastu paiskas Ataman eetrisse, et Türgi koondis on hetkel Euroopa üks tugevamaid, mingil hetkel väitis ta läbi meedia, et kui ta saaks Ateena Panathinaikosesse Alperen Sengüni, siis paneks ta NBA klubi Houston Rocketsi rahulikult kotti ning lõpuks on ta läinud tülli Türgi televisiooniga, kes otsustas nende kohtumise Portugaliga lükata kuskile nurgatagusele kanalile. Igatahes, pulli on saanud ning võib kindel olla, et saab veel!

Veidi ka kohtunikest
Paljud korvpallisõbrad mäletavad, kuidas kolm aastat tagasi peetud EM-finaalturniiril kerkisid alagrupifaasis kahjuks peategelaseks ka kohtunikud, kes lasid läbi lubamatuid vigu ning kelle tase mingil hetkel jäi selgelt mängijate tasemele alla. Loomulikult on ka tänavusel turniiril juba mingeid küsitavusi olnud, aga vähemalt Riia grupi mängudes on vilemeeste üldine tase olnud täiesti okei. Aga ühest kohutavalt silma riivanud erandist ning ühest kuidagi järjest enam esile kerkivast suunast tahaksin rääkida.
See üksik silma jäänud erand oli minu jaoks Türgi – Portugali mängu lõpp, kus kohtunikel kadus väga ühekülgses matšis keskendumine ühel hetkel täielikult ära. Loomulikult on see mõistetav, et 40-punktilise vahega mängus on keeruline teravust hoida, aga mulle tundus, et seal läks asi liiga lappama ning lõppes see kõik sellega, et kohtunikud olid sunnitud nende eksimuste tõttu täiesti endast välja läinud Portugali peatreeneri kahe järjestikuse tehnilise veaga eemaldama.
Ebameeldiv suund, mis üha enam on silma jäänud, on see n-ö “staaride viled” ehk tippmängijate vastu kohati veidi kergemate asjade ära võtmine. Sellel teemal on siin Riias erinevate inimestega juttu olnud ning ma pole ainus, kellele on mulje jäänud, et kohati on olukorrad, kus ühe mängija vastu võib mängida ühtemoodi ja teise vastu samad asjad lubatud pole. Kõige ilmekamad näited on minu jaoks olnud lätlase Kristaps Porzingise floppimised nii Eesti kui ka Serbia vastu ning Läti – Serbia mängu lõpp, kus Nikola Jokicile kingiti olematust olukorrast väga otsustavaks saanud vabavisked.
“Tahaks ka türklastele hambaid näidata”
Eesti korvpallikoondis pühapäeval Riias pallisaalis trenni ei teinud, kui tõenäoliselt keskenduti suuresti kahest raskest mängust taastumisele. Esmaspäeval astub meie meestele vastu täiseduga jätkav Türgi, kus on nii NBA kui Euroliiga staare ning Vana-Maailma ilmselt kõige räägitum korvpallitreener Ataman kogu seda punti juhtimas.
Arvestades, et kolmapäeval on Eesti koondisel mäng Portugaliga, mis suure tõenäosusega otsustab Riia alagrupist neljandana edasipääseja, siis Türgi vastu võiks justkui eesmärgiks olla, et kõik mehed jääksid terveks, hoiaksid mõnusat mänguteravust ning kaotus poleks nii hävitav, et tuju langeks. Aga Eesti meediale antud kommentaarides sõnasid meie mängumehed justkui ühest suust, et kaotama kindlasti ei minda ning ka Türgiga üritatakse võidu peale mängida.
“Eks eesmärk on ikka Portugal, see oli kõigile teada, et Tšehhi ja Portugal on meie rivaalid,” ütles Jõesaar. “On vaja välja puhata ja keskenduda, äkki saame Türgi vastu samasuguse elamuse nagu Läti vastu. Äkki selle lõpu võtame ära. Kindlasti lähme igat mängu täiega mängima, ei ole nii, et ootame Portugali mängu,” sõnas ERR-ile Janari Jõesaar.
Kristian Kullamäe lisas: “Tunneme mugavamalt ennast saalis, esimene mäng oli väga raske, Läti vastu juba ja täna 25 minutit oli super. Vaatame nüüd, tahaks türklastele ka hambaid näidata,” ütles Kullamäe. “Tuleb edasi panna! Ei jäta jonni!” Kullamäe tsitaati lugedes hakkad vägisi mõtlema, et Žagarsi eelpool kirja pandud ütlus oligi 100% tõde.
“Eestlased võivad olla uhked”
Riia alagrupi üheks räägitumaks teemaks on Eesti korvpallifännide invasioon Riiga ning eestlaste tekitatud võimast õhkkonda on esile tõstnud nii turniiri korraldajad, mängijad ja treenerid, teiste riikide ajakirjanikud kui ka vastasmeeskondade poolehoidjad. Näiteks Türgi koondise peatreener Ergin Ataman tõdes päev enne mängu eestiga, et neid ootab ees teine võõrsilkohtumine sel turniiril. Loomulikult ei jätnud mees mainimata, et esimene, Läti vastu, võideti kindlalt.
Pühapäevasel puhkepäeval ärgates oli mõnus tõdeda, et maineka korvpalliportaali BasketNews esiuudiseks olid just Eesti korvpallifännid, kui leedukast ajakirjanik Edvinas Jablonskis pani oma artikli pealkirjaks “Parimad EuroBasketi fännid tulevad riigist, kust seda ei ootaks”.
“Eesti ei kuulu korvpallimaailma eliidi hulka ning seetõttu on nende korvpallikultuuri nähtavus väiksem. Aga Riias on eestlased olnud väga silmapaistvad ning nende nähtavus on iga päevaga kasvanud. Reedel saadeti mulle lausa sõnum ja küsiti, kas Eesti – Läti mängus on eestlasi tribüünidel rohkem kui lätlasi. Tõele au andes tunduski, et olukord on üsna 50-50 ning hüüded “Eesti, Eesti!” kõlasid väga võimsalt,” kirjutas Jablonskis.
Ta jätkas: “Eestlased võivad olla uhked. Ja leedulasena ütlen, et on vähemalt üks asi, mida me võiks Eesti fännidelt õppima. Me oleme Leedus ära hellitatud ja eriti kaasa ei ela, kui meile mänguseis ei meeldi või mäng on kehv. Aga eestlased karjusid endal kopsud välja, kui Märt Rosenthali kolmene vähendas Serbia vastu vahe 41 punkti peale. Nii et, aus mäng, Eesti, te võitsite mind enda poolele.”
Seega, fännid, paneme samamoodi edasi või, mis veel parem, keerame vinti veel natuke peale!
01.09 mängude kava:
14.05 Korvpallistuudio (TV3)
14.35 Eesti – Türgi (TV3 ja Go3 Sport 1, kommenteerivad Siim Semiskar ja Gert Kullamäe)
17.50 Portugal – Läti (Go3 Sport 1, kommenteerivad Siim Semiskar ja Heino Enden)
21.05 Serbia – Tšehhi (Go3 Sport 1, kommenteerivad Siim Semiskar ja Gert Kullamäe)




