Ookeani taga Columbia ülikoolinaiskonnas palliv Marta Eleri Jaama sai eelmisel sügisel raske põlvevigastuse, mistõttu jäi terve hooaeg põhimõtteliselt vahele. Intervjuus Korvpall24.ee portaalile rääkis 20-aastane Jaama oma vigastuse tõsidusest, taastumise protsessist, naiskonna lõppenud hooajast ja tulevikuplaanidest.
Intervjuus rääkis 190 cm pikkune eestlanna, mis vigastus teda hooaja alguses täpsemalt tabas, kuidas on taastumine läinud ja millal ta uuesti väljakule loodab naasta. Muuhulgas tuli juttu sellest, mismoodi vigastusest teada saamine talle mõjus, kuidas taastumisprotsess täpsemalt välja on näinud ning kes on talle selle perioodi jooksul toeks olnud.
Samuti saime teada, kui palju sai ta oma ülikoolinaiskonna tegemisi kõrvalt jälgida ja kuidas võistkonnal lõppenud hooaeg läks. Lisaks rääkisime Jaamaga õpingutest, treeningutest, tema naiskonnakaaslastest, New Yorgis elamisest ja sellest, millega ta praegu suvel Eestis olles tegeleb.
Marta, alustame sellest, et minule teadaolevalt vigastasid Sa lõppenud hooaja päris alguses raskelt põlve. Mis ja kuidas Sul täpsemalt juhtus?
See juhtus hooaja esimeses mängus Stony Brooki vastu, kui mängida oli jäänud viimased neli minutit. Kaitses läks põlv sisse ja ründaja tuli ja lõi mu põlve välja. Kukkusin pikali maha ja siis oligi põlv katki.
Kas Sa said kohe aru, et olukord on tõsine?
Ei saanud. Ma kõndisin ise väljakult ära ja siis tundus, nagu põlv logiseb seal otsas, aga endal oli tunne, et kahe nädala pärast olen tagasi.
Mis diagnoos siis lõpuks oli?
Diagnoos oli ACL-i (põlve ristatisideme – toim.) rebend ja meniski rebend. Menisk oli vist isegi katki ja ACL oli ka katki. MCL ehk sisemise külgside rebend oli ka.
Kuidas taastumine on läinud ja mis seisus Sa tänaseks oled?
Ma arvan, et hästi. Praeguseks on operatsioonist möödas kuus kuud. Ma ei oska ise endale hinnangut anda, sest minu jaoks on see esimene kord ja ma ei tea, kuidas olema peaks, aga nii palju, kui ma olen treeneritelt tagasisidet saanud, siis läheb kõik plaanipäraselt ja kenasti.
Mida tähendab plaanipäraselt? Kui kaua sellise traumaga väljas ollakse ja millal Sa loodad uuesti väljakule pääseda?
Esialgne plaan oli üheksa kuud, aga USA füsioga oli plaan, et ma saaks juba oktoobris mängida, kui meil on esimesed kontrollkohtumised.
Praegu oled siis oktoobri graafikus?
Tahaks loota.
Kas vigastuse tõttu saad Sa selle ühe hooaja NCAA-s nüüd n-ö tagasi?
Jah. Selleks vajaminev paberitöö on ka juba tehtud.
Mis kogu selle vigastuse juures Sinu jaoks kõige keerulisem oli?
See, et sa oled justkui tiimi juures, aga samas oled teistest eraldi ja sul on oma võitlus, mida on vaja võita. Seda on raske sõnadesse panna.
Kuidas Sa sellega toime tulid ja kuidas suutsid fookust hoida? Kas oli mingeid madalpunkte ka?
Jah. Alguses, kui sain teada, et põlv katki läks, oli raske. Ma tahtnud väga saalis käia ega vaadata, kuidas teised korvpalli mängivad. Teine raske hetk oli kohe pärast operatsiooni, kui kõik oli nii halvasti, kui olla võib. Ma ei saanud liikuda ega midagi teha. Põlv valutas, ükskõik, mis sa tegid.
Kui palju aega Sul vigastuse ja operatsiooni vahele jäi? Seal vist oodatakse paistetuse alanemist.
4. novembril läks katki ja opile sain 23. detsembril. Oleks saanud ka varem teha, aga siis oli mul eksamisess ja ma ei tahtnud sellel ajal teha. Teised ütlesid ka, et ei ole vaja, kuna see oleks suur lisakoormus. Aga see nädal või kaks ei oleks nagunii mitte midagi muutnud.
Kui hästi ülikoolinaiskonna juures vigastusega toime tulla aidati, nii selle füüsilise kui vaimse poolega?
Operatsiooniks ettevalmistus oli väga okei. Mul oli vahepeal võimalus teise kirurgi juurde minna, kes oli natuke teisel arvamusel ja oleks operatsiooni varem ära teinud. Sain oma põlve kohta kahte eri arvamust kuulda. Taastusravi ajal tegin igal hommikul hüppeteste, kui juba natuke hüpata sain. Mul hoiti väga hästi silma peal.
Milles olid eriarvamused diagnoosides? Kas üks arst väitis, et kõik asjad ei olegi nii katki ja teine väitis, et on?
Mu menisk läks üldse hiljem katki või vähemalt seda ei olnud esialgsel MRT-l näha. Üks arst ütles, et ta saab ainult ACL-i ära parandada ja MCL-i ei paranda, aga teine ütles, et ta peab parandama mõlemad, kui operatsioon varem teha. Vahepeal sain ma MCL-i süsti, et see ise ära paraneks ja seda ei peaks üldse opereerima, aga lõpuks tuli ikka see ka teha.
Kas raskem oli toime tulla trauma füüsilise või vaimse poolega?
Mõlemad on rasked, aga ma arvan, et mentaalne pool jätkub ka pärast seda, kui põlv on täitsa korras.
Sa mõtled seda, et tahes-tahtmata mingi aeg veel hakkad seda jalga hoidma?
Jah. Kindlasti tuleb põlvel usaldus tagasi võita, et ta suudab ja oskab kõike teha ja ei lähe uuesti katki.
Sa ütlesid, et see oli Sinu esimene suurem vigastus. Kas oled konsulteerinud mõne Eesti või USA mängijaga, kellel on selline vigastus olnud ja kes oskab öelda, millele peab järgmisena tähelepanu pöörama?
Jah, Annika (Köster) on olnud väga suureks toeks. Alguses, kui mul põlv läks, siis ma ütlesin, et jätan korvpalli, sest ma ei jaksa ja ei taha, kui see mulle nii haiget teeb, aga siis ta ütles, et seda on okei tunda, aga see läheb üle ja läkski üle. Samamoodi Anete Adler. Kui me USA-s kohtusime, siis ta ütles, et pole hullu, kõik saab korda.
Temal oli ka üsna hiljuti raske vigastus.
Jah, enam-vähem sama, mis mul.
Kui palju õnnestus Sul koos naiskonnaga treenida, mängudel kaasas käia ja üldse naiskonna osana ennast tunda või pigem tegid taastusravi üksinda?
Hooaja alguses, enne kui ma vigastada sain, tegin kõike naiskonnaga kaasa. Vahepeal oli isegi jutt, et olen n-ö kuues mees, kes pingilt tuleb. Pärast vigastust käisin igas trennis kohal, vaatasin trenni ja elasin kaasa. Jõusaalis sain omad kavad, sest ma ei saanud teha kõiki asju, mida teised tegid. Igal pool võistlustel käisin ka kaasas. Ma olin võistkonna osa, aga vahepeal on lihtsalt raske tunda ennast võistkonna osana, kui sa ise platsil ei ole. Siis tuleb leida oma X-faktor, et võistkonnas ikka oma kohta omada või mõju avaldada.
Kui palju andis Sulle ühe hooaja n-ö kõrvalt vaatamine? Kas mingid kogemused suudad kohe platsile üle ka kanda?
Ma olen ise ka selle peale mõelnud, aga ei tea. Seda näeb siis, kui ma platsile tagasi lähen.
Kas niimoodi kõrval istudes on võimalik näiteks liikumised selgeks saada või see nõuab ikkagi lihasmälu ja läbitegemist?
Ma arvan, et on, sest liikumised said selgeks, aga seda kõike teoorias. Kui mind praktikas olukorda panna, siis ma arvatavasti jookseks natuke kinni.
Kuidas teil hooaeg tiimina läks?
Hästi positiivselt. Me panime kinni oma konverentsi põhiturniiri ja finaalturniiril kaotasime Harvardile, mis oli suur pettumus, aga positiivne oli see, et lõpuks saime ikkagi märtsihullusele peale.
Kas Sa jätkad uuel hooajal Columbia ülikoolinaiskonnas?
Jah.
Nüüd on ülikoolide vahel liikumine hästi populaarne. Sul selliseid mõtteid ei tekkinud?
Ei. Esiteks on Columbia ülikool New Yorgis ja ei taha kuhugi päris maakooli minna, kus ongi vaid ülikoolilinnak ja muud asjad on kilomeetrite kaugusel. New Yorgis on kõik lähedal ja kui koolist või trennist ära väsid, siis lähed kuhugi välja ja on lõbusam. Samamoodi on seal Ivy League haridus ja seda ei taha naljalt ära anda.
Mida Sa õpid?
Ma ei ole veel otsustanud. Meil on selline hea asi, et sa pead alles teise aasta lõpus ütlema, mille sa tahad erialaks valida.
Seni on üldained?
Üldained ja siis saan ise valida mõned ained juurde. Näiteks kui mind huvitavad majandus ja psühholoogia, siis saan võtta paar tundi majanduse ja psühholoogia alal ja siis vaadata, mis mulle rohkem istub.
Kas mingid otsused oled enda peas juba ära teinud või jätad otsustamise järgmise kooliaasta lõppu?
Ma arvan, et see otsus jääb ikka sinna lõpupoole. Praegu valin majanduse ja psühholoogia vahel, aga eks tulev õppeaasta näitab, mis rohkem kutsub.
Kui me räägime uuest hooajast, siis hooaja ettevalmistusperioodiks Sa päris 100-protsendiliselt jalga alla veel ei saa?
Ei saa. Trennid hakkavad septembri algusest. Ma ei ole arstidega sellest veel täpsemalt rääkinud, aga see peaks olema aeg, kus saan hakata vaikselt kontakttrenni tegema. Mitte veel päris viis-viite, aga üks-ühte ja kaks-kahte.
Kas hetkel üksinda viskamisi jms kergemaid drille saad teha või veel jalg ei kanna sellist asja?
Saan väga okeilt teha. Väga tore on tagasi olla, natuke liikuda ja teha sportlikumaid asju.
Milline Su uue hooaja roll Columbia naiskonnas võiks olla? Kas olete treeneritega seda arutanud?
Treeneritega pole rääkinud, aga usun, et eelnevalt tuleb ennast tõestada. Eks alati tahaks suuremat rolli kui väiksemat. Arvan, et olen taastusravi ajal tõestanud, et mul on siht ja enesekindlus platsile tagasi saada. Aga nüüd tuleb vaadata, kuidas platsil asjad välja hakkavad tulema.
Sa said hooajaeelse ettevalmistuse naiskonnaga kaasa teha. Kui Sa ei oleks vigastada saanud, siis kui suur ja milline roll oleks Sul naiskonnas olnud?
Tahaks öelda, et suur, sest hooajaeelsetes mängudes ma olingi n-ö kuues mängija. Tulin pingilt ja sain häid minuteid. Ainult vigadega oli probleeme ja treener ütles ka, et sellepärast ei mänginud ma nii palju, kui oleks võinud. Roll oleks võinud ka suurem olla, sest paljud mängijad väsisid hooaja jooksul ära ja vahepeal oli kuulda kommentaare, et ma oleks võinud alustada, kui ma poleks vigastada saanud.
Kui palju teie naiskond suvel muutub?
Vähe, sest ülikooli ei vahetanud meil keegi ja lõpetasid kaks. Sisse tuleb nüüd üks ülikooli vahetanud mängija ja neli esimese aasta õpilast.
Kas mõni Sinu positsiooni mängija on ka juurde tulemas?
Jah. See ülikooli vahetanud mängija ja kaks noort.
Sinu positsioonil läheb siis kitsamaks või mis Sa ise arvad?
Konkurents on kindlasti kõvem ja parem, aga seda me tahamegi.
Kui palju Sinu jaoks see NCAA korvpall erineb mängust, mida Sa siin Euroopa poolel mängisid? Sa mainisid, et Sul oli alguses vigadega probleeme. Kas see oli tingitud sellest, et mängud on veidi erinevad?
Mul on alati vigadega probleeme olnud. Käed jäävad igale poole ette ja tahavad palli ära lüüa, aga vahepeal lihtsalt juhtub nii, et käsi riivab vastase käsi. Mäng ise on kindlasti füüsilisem ja ma ütleks, et Euroopas mängitakse ikkagi targemat korvpalli, sest Euroopas on vanemad ja kogenumad mängijad juures. Üks asi, mida ma USA-s igatsesin, olidki vanemad mängijad, kelle käest võib küsida ja kes said rääkida kogemusest. Seal tehti paljud asjad ära füüsise pealt.
Aga kas Sulle sobib see, kui Sina oledki see, kes toob seda targemat mängu? Teised Eesti neiud on ka rääkinud, et USA-s on just nemad need kõrge korvpalli IQ-ga mängijad ja teised teevad üks-üks ja proovivad füüsise pealt asju lahendada.
Tahaks loota küll.
Oled äkki liiga tagasihoidlik?
Platsi peal ma pole tagasihoidlik (Muigab.).
Mida Columbia ülikoolis treeningutel teistmoodi tehakse? Kas on mingeid põhimõttelisi erinevusi Sinu poolt varem kogetuga?
Meie programmis on nii, et igat asja, mida treener ütleb, pead sina järgi ütlema, et kinnitada, et sa kuulsid seda. Kui treener ütleb näiteks mõne drilli nime, siis kõik peavad selle drilli nime järgi ütlema. See oli hästi suur erinevus. Rääkimist oli hästi palju ja sa pidid ütlema kõik väikesed detailid, mida sa teed: kas sa popid, kas sa rollid, kas sa paned katte. See ei olnud nagu Eestis oma eakaaslastega, kus pilgutasid silma ja panid katte ja kõik said aru, mida sa teed. Seal pead kõike kõva häälega välja ütlema.
Kas see oli ainult trennides või mängudes peab kogu aeg samasugune jutt käima?
Igal pool.
Kas see oli tagasihoidlikule eestlasele harjumatu?
Väga harjumatu. Alguses pidi treener mitu korda häält tõstma, et Marta, tee suu lahti. Enda arust rääkisin, aga järelikult siis mitte piisavalt.
Eestis sahistatakse vahel 40 minutit sussi ja keegi ei ütle ühtegi sõna.
Jah, täpselt.
Kuidas Sa USA elu-oluga oled harjunud? Rääkisid, et New Yorgi suurlinna tuled tõmbavad. Sellega harjusid kenasti ära?
Jah, New York on ilus suur linn. Meie ülikoolilinnak on Manhattanil, aga kui sa oled seal sees, siis sa ei tunne, et oled kuskil New Yorgis. Seal ei kuule autosid ega mitte midagi, võib-olla natuke. Need on nagu kaks erinevat maailma.
Kas USA-s on midagi, mis tundub täiesti harjumatu ja võõras, millega Sa ei ole siiamaani ära harjunud?
Midagi oli kindlasti, aga praegu ei tule meelde.
Ju siis midagi nii suurt ei olnud?
Järelikult.

Kui palju teil satsis lisaks Sinule eurooplasi oli?
Eelmine hooaeg olin mina ja siis oli üks tüdruk Serbiast, üks Inglismaalt ja kaks Hispaaniast. Nad ei ole küll eurooplased, aga siis oli veel kaks tüdrukut Austraaliast. Järgmine hooaeg on jälle kaks Hispaaniast ja üks Serbiast ja üks Inglismaalt, siis üks tuleb Kreekast ja ülemineku teinud mängija on Saksamaalt. Üks austraallane jääb ja Kanadast tuleb ka üks tüdruk.
Kas Euroopa tüdrukud hoiavad omavahel rohkem kokku ja ameeriklannad omavahel või kuidas teil see oli?
Ma ei ütleks, et meil mingit grupistumist oli, aga ma sain kindlasti paremini läbi eurooplastega. Parim sõbranna oli Maria (Arrebola), kes oli ka esimese aasta mängija ja tuli Hispaaniast.
On siis nii, et teise eurooplasega, kuigi Euroopa mõistes on Hispaania meist väga kaugel, on rohkem jutuainet kui mõne Ameerika tüdrukuga?
Jah. Saab rääkida asjadest, mis tunduvad meile imelikud, aga muidugi oli ka meil erinevusi.
Kuidas olid teiste teadmised Eestist? Kas ameeriklannad või seesama hispaanlanna olid üldse kursis, et selline riik nagu Eesti olemas on?
Minimaalselt. Isegi hooaja lõpus öeldi ikka, et tegelikult ei saa siiamaani täpselt aru, kus see Eesti on. Aga ma olen vahepeal neile eesti keelt õpetanud.
Mitte mingeid ilusaid sõnu, ma eeldan?
Kõike. Vahepeal, kui ma kodustega räägin, siis nad kopeerivad mind ja tahavad teada, mida see tähendab. Eesti keel on sihuke hea salakeel, millest keegi ei saa aru.
Millal Sa uueks hooajaks tagasi USA-sse lähed?
Augusti alguses. Seekord anti natuke pikem suvepuhkus.
Kas Sul hoitakse kuidagi silma peal, et taastusravi samamoodi jätkuks? Kas Sul on taastusraviks mingid kindlad plaanid?
Jah, plaanid on kõik sealtpoolt ja siin hoiab Henriette (Porila) minul lähedamalt silma peal.
Kõik need trennid Eestis teed üksinda või on Sul kellegagi kokku lepitud ja saad kellegi seltsis teha?
Praegu teen näiteks koos 3×3 korvpallikoondisega trenni ja väga tore on. Siim (Raudla) võttis mind trenni ja saan nendega koos jõusaali teha. Kui nemad on platsi peal, siis Priit Vene aitab mind asjadega, mida ma juba vaikselt teha saan.
Nii et ei pea üksinda igavlema?
Ei. Üksinda oleks ikka nõme ja igav nühkimine.




