Rapla Utilitasega Eesti meistrivõistluste pronksi võitnud Markus Ruubel (23-aastane, 188 cm) on kahtlemata teinud läbimurdehooaja. Võrreldes eelmise aastaga on pallur pea kõiki statistilisi näitajaid duubeldanud ning pälvinud peatreener Brett Nõmmelt palju usaldust.
Play-off’ides tõi Ruubel keskmiselt 21 minutiga 8,3 punkti, 2,3 lauapalli, 1,2 korvisöötu ja 0,5 viskeblokeeringut mängus. Laias laastus olid näitajad samad ka Optibet Eesti-Läti liigas ning kolmepunktivisete protsent (39,4) oli tal selgelt senise karjääri parim. Kuna kohamängud jäid seal liigas vaid ühe võidu kaugusele, siis seda näljasemalt mindi vastu eestikate play-off’idele.
Pärast pronksmedalite võitu võttis Ruubel nii meeskonna kui ka enda isikliku hooaja kokku. Igatahes oli ta kindel, et kohati mängiti liiga parimat rünnakut. Mille taha Rapla finaalipääs jäi, seda saab juba lugeda allolevast intervjuust.
Palju õnne! Mitmes eestikate medal see sul on?
Teine medal, esimene oli eelmisel aastal ka pronks.
Viimati, kui novembris intervjuu tegime, viskasid kolmeseid 29,6% ning rääkisime viskekindlusest. Selle peale lõpetasid Eesti-Läti liiga 39,4% tabavusega. Kuidas viskekindluse üles leidsid?
Mul on roheline tuli olnud kogu aeg. Hooaja sees hakati rohkem liikumisi mõtlema mulle viske peale. Kui ma nendelt kohtadelt natukenegi õhku saan, siis pean ka viskama.
Soojendusel vaatasin, et võtad palju viskeid n-ö 45 kraadi pealt. Kas see ongi Sinu koht?
Tegelikult terve plats on, kuhu mulle viskekohti mängitakse, aga minu parimad kohad on tõesti kuskil seal 45 kraadi peal.
Nii Eesti-Läti liigas kui ka Eesti meistrivõistlustel tõid jämedalt poole rohkem punkte kui eelmisel hooajal. Kas see ongi olnud Su läbimurdehooaeg, millest sügisel rääkisime?
Ma ei tea, eks tulevik näitab. Selles suhtes, et kuidagi paremini läks see hooaeg tõesti. Kuigi ma ütleks, et play-off’is olid mängud siiski üles-alla. Kodus mängisin väga hästi ning väljas nii hästi ei tulnud. Viimane mäng TalTechis ehk välja arvata. Nii et lõpp hea, kõik hea.
Kui palju rõõmu pakkus Pärnu Sadama alistamine? Hooaja alguse poole rääkisid, et neile tuleb kindlasti ära teha.
See oli muidugi hea tunne, kahju ainult, et see seeria nii pikale venis. Lootsime tegelikult vähemate mängudega sealt läbi saada, aga äkki tuli see mängupraktika pronksivõidul kasuks. Pärnuga seeria näitas seda, kui üles-alla meie hooaeg sel aastal läks. Põhihooajal oli samamoodi. Mõneks hetkeks mängisime parimat rünnakut kogu liigas ja siis vajusime jälle nii ära. Sinna see Eesti-Läti liiga play-off läks.
Kui magusad lõunauinakud kõrvale jätta, kuhu sa tööd sisse paned, et samm edasi teha?
Kolmeste viskamisele panen veel tööd sisse. Juba lõppenud hooaja alguses treenisime treeneritega seda mulle rohkem sisse, et tulen katete pealt ning teen terava päkaga kiire viske.
Vähemalt mulle tundus, et Rapla polnud perimeetri kaitses nii kõva kui koos sinuga platsil.
Ma ise ütleks, et kaitses jäin hätta selles seerias TalTechi vastu. Tunnen, et just üks-üks kaitses ei tulnud kõik välja. Viimane mäng tundsin rünnakul, et mind kattev mees oli mul kogu aeg nina all ning ei aidanud oma meeskonnakaaslaseid, mis lõi jällegi meile olukordi korvi all.
Võta Eesti meistrivõistlused kokku. Oli pronksmedal maksimum?
Me ikkagi sihtisime kulda. Poolfinaal BC Kalev/Cramo vastu ei läinud siiski kuigi hästi. Me küll pingutasime ja nad olid võidetavad, aga nendega meil polnud seda jõudu. Jumal teab, mis oleks saanud, kui Tartu oleks vastas olnud.
Kes Sind tiimikaaslastest sel hooajal kõige enam üllatasid?
Minu meelest kõik tegid sammu edasi, kes olid ka eelnevatel hooaegadel satsis. Välismaalased said ka viimaseks mänguks selgeks kõik, mida Brett Nõmm neile tahtis kogu hooaja vältel selgeks teha. Just ameeriklased (Brandon McKissic ja Jalyn McCreary – toim.) ei saanud alguses paljudest asjadest aru. Mõnus oli näha, kuidas nad õppisid mäng-mängult.
USA põhioskuste kool on kindlasti teistsugune, aga on ta ka kehvem?
Ei, kehvem ei saa öelda, ta on teistsugune. Nad vajavad adapteerumist täpselt samamoodi nagu meie, kui lähme USA-sse. Lõpuks nad said siin mängimisega väga hästi hakkama.

Tormi Niits tundub selline mees olevat, et mängib viskavast tagamängijast keskmängijani välja. Kuidas Sulle tundub, millisel positsioonil tema ennast kõige paremini tunneb?
Trennides ta räägib, et kõige mugavam positsioon tema jaoks on mängujuht. Kui keegi tagamängijatest saab vigastada, siis ta alati tuleb, naeratus suul, ja loodab, et saab seda number “ühte” mängida ning rünnakut juhtida.
Selle pealt siis võib öelda, et ta on point forward?
Võib nii öelda, sest ta tõesti võib mängida kõiki positsioone. Ta on väga universaalne mängija ning väga suur jõud oli meil see hooaeg.
Hendrik Eelmäe viskas Eesti meistrivõistlustel kolmeseid enne viimast mängu 43% (lõpuks 41% – toim.) ja Eesti-Läti liiga hooajal 28,6%. Kas spetsiaalselt mängisite tema peale viskeid?
Ma ei ütleks, et me otseselt tema peale mängisime, ta lihtsalt ongi hea viskaja. Ta on näidanud Tartu aegadelt ka head viskekätt. Kui ta vabaks jääb, siis kaitse peab ikkagi peale jooksma ning vastased kindlasti teadsid ka seda. Nagu nad teavad, et mina olen viskaja, aga mõned vabad hetked leian ikka mängus.
Mida Jaak Karbi lahkumine klubile tähendab?
See on väga suur asi ja vähemalt ta saab lõpetada selle hooaja võiduga. Usun, et tal on kindlasti hea meel ja saab võib-olla rahus uutele teedele minna.
Käis ta trennides ka näpunäiteid andmas?
Vähem kui vanasti. Kunagi talle meeldis väga palju käia ja rääkida. Ühe kõne tegi ka sel hooajal ning väga motiveeriv oli play-off’i mängima minna.




