Lõppenud hooajal õnnestus Pärnu Sadamal leida korvi alla Ajiri Ogemuno-Johnson, kellega koostöö sujus niivõrd hästi, et tänaseks on mehega sõlmitud leping ka järgmiseks aastaks. Suvepealinna meeskonna liidrite sekka kerkinud 25-aastane Ogemuno-Johnson rääkis intervjuus Korvpall24.ee portaalile hooaja sees saadud vigastusest, Eesti-Läti liigaga kohanemisest, peatreenerite vahetusest ja sellest, miks ta otsustas Pärnus jätkata.
Enne Eesti-Läti liigat pallis 204 cm pikkune nigeerlane viis aastat üliõpilasliigas NCAA, kus Rider Broncsi ridades jäi viimasel kooliaastal tema arvele 20,5 minutiga 6,5 punkti, 5,7 lauapalli ja üks resultatiivne sööt. Esimesel profihooajal Pärnu Sadamas sai Ogemuno-Johnson kirja 30 minutiga keskmiselt 15,3 silma, 8,1 lauapalli, 1,2 korvisöötu ja ühe vaheltlõike.
Intervjuus uurisime, mis vigastus leegionäri täpsemalt tabas, kuidas sujub taastumine ja millal võime teda taas väljakul näha. Muuhulgas tuli juttu Eesti-Läti liigaga kohanemisest, peatreenerite käekirjadest ja hooaja keskel toimunud vangerdustest. Samuti saime Ogemuno-Johnsonilt teada, kui raske oli hooaja tähtsamaid kohtumisi kõrvalt jälgida ja missugune oli meeskonnas side teiste mängijatega. Lisaks rääkisime Pärnuga lepingu pikendamise tagamaadest, elust Eestis ja siinsest korvpallikultuurist.
Ajiri, Sa said tõsise vigastuse ja pidid hooaja enneaegselt lõpetama. Palun räägi täpsemalt, mis tervisemure Sind vaevas.
Mul oli meniski rebend.
Saan aru, et operatsioonile mineku otsus oli pika kaalumise tulemus. Palun selgita, mis Sind selle otsuseni viis.
Ma ei saanud enam korralikult liikuda ja tundsin füüsilist valu, pluss ma jäin väljakul aeglasemaks, nii et otsustasin, et on aeg protseduur ette võtta.
Kas Sinu ravi toimus Eestis ja mis etapis Sa oma taastumisega hetkel oled?
Jah, tegime operatsiooni siin Eestis ja teen praegu füsioteraapiat.
Millal oled tagasi väljakul ja mängid 100-protsendilise võimsusega? Kas pead ka järgmise hooaja alguses eemale jääma?
Ma pole hetkel milleski päris kindel, aga loodan järgmiseks hooajaks tagasi olla.
Hooaega alustasite Ukraina peatreeneri Vitaly Stepanovsky juhendamisel. Millise mulje ta Sulle inimesena jättis ja millised olid tema treeningmeetodid?
Igal treeneril on oma treeningstiil ja nõudmised mängijatele, midagi uut minu ega laiema korvpallimaailma jaoks tema puhul polnud. Mul oli Stepanovskyga täiesti tavaline ja töine suhe.
Milline on Sinu arvamus, miks meeskond Stepanovsky juhtimisel oma rütmi ei leidnud?
Ma ei tea sellele vastust. Asjad lihtsalt ei läinud nii, nagu me tahtsime.
Detsembri lõpus sai meeskonna uueks peatreeneriks Kristjan Evart. Kas Sinu hinnangul muutis tema tulek midagi meeskonna keemias ja mängustiilis?
Meeskonnakeemia oli meil alati olemas ja arvan, et treener Evart aitas paljudel meist mängijatest hooaja teisel poolel suuri edusamme teha.
Kas ja kuidas muutusid nõudmised Sinu kui mängija suhtes võrreldes Stepanovsky ajastuga ja kelle ootused sobisid Sulle paremini ja miks?
Nõudmised polnudki minu jaoks nii erinevad, mängisin samamoodi nagu hooaja alguses. Mu enda mäng lihtsalt ka paranes ajaga. Ma ei arva, et treenerite suhtumine minusse oli kuidagi väga erinev, mõlemad treenerid tahtsid võita.
Kui kaua aega võttis Sul kohanemine Eesti-Läti liiga tasemega?
See ei võtnud kaua. Olin algusest peale hästi kohanenud ja tundsin ennast mugavalt.
Mis oli Sinu jaoks suurim väljakutse meeste korvpalliga kohanemisel ja miks Sa arvad, et see nii oli?
Väljakutset kui sellist polnudki. Olin algusest peale valmis.
Kes oli Eesti-Läti liigas kõige raskem mängija, keda kaitsta ja miks?
Omar Pajic, sest ta oskab kohtunikelt korvi all ja selle läheduses vigu välja meelitada.
Ja sarnane küsimus rünnaku poole pealt: kes oli kõige raskem mängija, kelle vastu skoori teha ja miks?
Otseselt ei tule keegi meelde, sest ma ei arva, et mul oleks kellegi vastu skoori tegemisega raskusi olnud. Mul võis olla halb õhtu, aga seda ikka korvpallis juhtub.
Kuidas Sa oma individuaalse hooaja kuni vigastuseni kokku võtaksid?
See oli tohutu edasiminek võrreldes eelmise aastaga, mis näitas, et mu suvine raske töö tasus end ära.
Kui raske oli vaimselt leppida sellega, et pidid play-off‘i vahele jätma?
See polnud liiga raske. Leppisin sellega, et ma ei saanud tol hetkel midagi teha, nii et püüdsin oma meeskonda parimal võimalikul viisil toetada.
Mis oli Sinu arvates kaotuse põhjus Rapla vastu peetud seerias?
Rapla mängis mingil põhjusel kodus väga hästi. Ma ei oskagi konkreetset põhjust nimetada, miks me selle seeria kaotasime.
Palun kirjelda Pärnu meeskonna Eesti mängijaid – millise mulje nad Sulle inimestena on jätnud ja millised on nende tugevused mängijatena? Kes Pärnu suurtest meestest Sulle sel hooajal treeningutel kõige kõvemat konkurentsi pakkus?
See on kõige sügavamalt omavahel seotud meeskond, millega olen alates ülikooli teisest aastast kokku puutunud. Nende kõigiga on lihtne nii väljakul kui ka väljaspool läbi saada. Kõige kõvemat konkurentsi treeningutel pakkus mulle Lazar (Stankovic), enne kui ta Raplasse läks.
Otsustasid oma lepingut Pärnuga pikendada – mis oli selle otsuse taga otsustav tegur?
Pärnu näitas üles huvi minu taastumisprotsessi abistamise vastu ja otsustasin, et pärast operatsiooni on parim võtta asja rahulikult. Mulle meeldivad fännid ja kõik siin on vastutulelikud.
Kas Sa näed Pärnut ja Eesti-Läti liigat hea hüppelauana oma karjääri edendamiseks?
Jah, sellepärast otsustasin ka jääda, et individuaalselt edasi areneda.

Millised on Sinu unistuste riigid või liigad, kus Sa mängida tahad?
Tahaksin ühel päeval mängida korvpalli suurimatel areenidel, kas siis Euroliigas, NBA-s või miks mitte mõlemas. Tahaksin vähemalt korra ka Hispaanias või Prantsusmaal mängida.
Palun kirjelda Eesti korvpallikultuuri oma sõnadega.
Arvan, et see on üks paremaid, mida ma siiani näinud olen. Tavaliselt ei meeldi vastasfännidele teiste meeskondade mängijad absoluutselt, kuid siinsed fännid peavad headest mängijatest lugu, hoolimata otseselt, millises meeskonnas nad mängivad.
Eestlased on üldiselt tagasihoidlikud inimesed, seega tahaksin küsida – kas mõni fänn on kunagi autogrammi paluma tulnud ja kuidas Sa sellesse suhtud?
Jah, mulle on tulnud autogrammisoove ja ma isegi jagasin mõned oma autogrammidega särgid pärast hooaega laiali.
Kas on midagi Eesti elus, millega Sa pole veel harjunud – ja kui on, siis mis see on?
Üks asi, mis mulle ei meeldinud, oli talv, ma pole selle fänn. See oli pikk ja pime.
Pärnu kodumängudel on tavaliselt üsna vali ja toetav õhkkond. Kas see paneb Su käed värisema ja kuidas Sa sellega toime tuled?
Ei, ma ei lähe pabinasse, vastupidi, ma naudin valjuhäälseid rahvahulki. See on iga mängija unistus mängida suure publiku ees, nii et ma hindan seda võimalust.
Millise vastasmeeskonna publik Sulle mängides kõige rohkem silma jäi ja miks?
Riia Zelli. Nende fännide roosad särgid on põhiline, mida nende koduväljakul mängides näha saab. See on mängides isegi peaaegu segavaks faktoriks.




