Eesti korvpallinaiskonna kapten Mailis Pokk jätkas ka tänavu karjääri Poola meistriliigas, kus ta jõudis Poznani klubiga veerandfinaali. Intervjuus Korvpall24.ee portaalile vaatas 32-aastane Pokk tagasi lõppenud hooajale, rääkis Poola liigast ja koduklubist ning enda tulevikuplaanidest.
Aastaid välismaal leiba teeninud Pokk sai lõppenud hooajal Poola meistriliigas Poznani naiskonnas kirja 21 kohtumist. 32-aastase eestlanna arvele jäi neis keskmiselt 25 minutiga 8,7 punkti, 4 lauapalli ja 1,8 korvisöötu.
Intervjuus rääkis Pokk lõppenud hooajast nii naiskonna kui ka enda vaatest, valusast veerandfinaalseeria kaotusest ja varakult lõppevast hooajast. Samuti tuli juttu naiste NBA mõjudest Euroopa korvpallile, järgmise aasta mängupaigast ning isiklikust eelistusest. Muuhulgas saime teada, kuidas Pokk end kahe hooaja vahel vormis hoiab, mis on tema suvised plaanid ja kui kaua ta mõtleb veel mängijakarjääri jätkata.
Mailis, võta palun oma sõnadega lõppenud hooaeg nii võistkondlikus kui ka individuaalses plaanis kokku.
Hooaja algus oli raske, sest me ei saanud ennast üldse käima. Ma ei tea, kas vorm ei olnud nii hea, kui hooaja alguseks vaja või olime lihtsalt augus, sest tegelikult me treenisime küllaltki hästi. Saime kaotusi, aga siis hooaja keskpaigas läks vormikõver üles ja teenisime väga olulisi võite. Saime järje peale ja tõusime tabelis päris kenasti, aga lõpuks ühe mängu tulemuse tõttu jäime põhiturniiril viiendaks ja veerandfinaalides kaotasime seeria 1-3. See kaotus valmistas väga pettumust, sest minu jaoks oli see juba kolmas hooaeg järjest, kui kaotame veerandfinaalis ja tänavu oli meil nendest kolmest hooajast kõige parem komplekteeritus ja kõige paremad võimalused nelja parema hulka jõuda. Seda oli ka hooaja lõikes näha, et me peaksime kindlasti olema top 4 võistkond.
Ma küsiks veerandfinaali kohta veel eraldi, aga palun võta hooaeg kokku ka individuaalses plaanis.
Individuaalses plaanis oli niimoodi, et saabusin suvel klubisse väga heas vormis, kuna olin väga hästi ette valmistunud, aga siis langesin samamoodi auku ja täpselt nagu võistkond, tõusin sealt august ka välja. Hooaja keskpaiku läks mul väga hästi. Ma ei oska öelda, mis viimastes mängudes juhtus ja miks ma enam mänguaega ei saanud. Ma ei tea, mis treeneri põhjused olid. Me ei rääkinud temaga kunagi läbi, miks ma lõpus mänguaja kaotasin, aga kahjuks valmistas hooaja lõpp ka isiklikus plaanis väga pettumust.
Aga tuleks veerandfinaali juurde tagasi. Põhiturniiri 5. koht, aga veerandfinaalis 1-3. Numbrid on üks asi, aga asjas sees olnuna – kui tihe see veerandfinaalseeria tegelikult oli?
Me läksime tegelikult sajaga lati alt läbi. Nad olid täpselt meie tasemel vastane. Me olime tugevamaidki võitnud ja neil oli ka vigastusi. Tegelikult oli väga kõva andmine. Poolas mängitakse veerandfinaale niimoodi, et mängid laupäeval ja pühapäeval kaks mängu ära ja siis tuled koju tagasi ja mängite uuesti kaks mängu kodus. Me olime vormis, et neid mänge mängida ja nende mäng oli aeglasem, aga meil lihtsalt kuidagi ei klappinud või ei klappinud ka treeneri otsused. Olime väga võrdsed vastased, kuigi arvan, et oleksime pidanud ikkagi neist üle olema ja need mängud võitma.
Sinu isiklikud numbrid 25 minutit, 8,7 punkti, 4 lauapalli, 1,8 söötu. Kas jääd rahule või oleks saanud midagi paremini?
Pikas pildis ei saa rahule jääda. Nagu ma ütlesin, siis kõikumist oli palju ja lõpp tõmbas numbrid alla. Hooaja keskel oli mul keskmiselt 10-11 punkti mängus. Aga lõpupoole oli ka mänge, kus mul oli näiteks viis resultatiivset söötu mängus ja sellega jäin väga rahule, sest sain ka kuidagi teistmoodi kasulik olla. Ma olen seal liigas juba tükk aega mänginud ja seal teatakse, et olen viskaja, aga me ei leidnud võimalust, kuidas seda paremini kasutada.
Sa ütlesid, et veerandfinaalis kukkus mänguaeg ära, aga läbi kogu hooaja olid ikkagi põhirotatsioonis sees. Kukkusid vahepeal auku, aga tulid sealt välja. Kas põhituumikus olemine on korvpallurile ülitähtis?
Kindlasti. Minule on tähtis see, et ma olen põhituumikus ja mul on kindel roll. Sellises liigas on alati olnud eesmärk olla võistkonna kuue või seitsme parema mängija hulgas. Muidugi on hea, kui tead, et treener usaldab sind ja teab, mida sa teha oskad ja milleks sa vajalik oled.
Numbreid vaadates jääb silma, et teie põhituumik ei olnudki kuigi suur, vaid oligi seitse-kaheksa naist.
Jah, aga see on tavapärane. Ka teistes võistkondades, kus olen varem mänginud, mängitakse terve hooaeg seitsme-kaheksa mängijaga. Meie olime profimängijad ja teised olid kõik noored.
Kui palju oli Poznani klubis väristamist? Kas rasketel hetkedel hakati mängijaid vahetama või selle peale mõtlema? Kuidas klubi juhtimine oli?
Ei, seal sellist asja ei ole. Vastandina sellele, mida olen varem kogenud teistes klubides, usaldati meil neid mängijaid, kes olid võetud. Mängijad on võistkonnast lahkunud kas tervislikel põhjustel või vigastuste tõttu. Sellel hooajal pidime mängujuhti vahetama, aga see oli vigastuse tõttu. Kui kellelgi läheb hooaja lõikes kehvasti, siis nad on alati hästi toetavad. Nad ütlevad, et kõik on okei ja saame hakkama. Sellist väristamist seal kindlasti ei ole. Toon sellise näite, et meie treener on nüüd kolm aastat järjest veerandfinaalides kaotanud ja kui mõnes teises klubis oleks selline treener juba ammu ära vahetatud, siis meil just pikendati temaga lepingut, kuna teda usaldatakse ja leitakse, et ta on võimeline võistkonda juhtima. See on vastand sellele, mida olen varem kogenud.
Sa ütlesid, et treener on kolm aastat järjest veerandfinaalis kaotanud. Kas tegite tiimina ka mingi ajurünnaku, et selgust saada, milles probleem on, et kolm aastat edasi ei saa?
Oleme proovinud omavahel ja ka treeneriga rääkida, aga sellel polnud tulemust. Meie võistkonna tuumik jäi samaks. Tuli ainult kaks uut mängijat ja lisaks veel üks noor ehk kokku kolm. See tähendab, et me kõik oleme juba kolm aastat koos mänginud. Kui sinna kaks ameeriklast juurde lisada, siis see ei tohiks olla väga suur asi. Ma ei taha kellelegi puid alla panna, aga selle võistkonnaga oleks pidanud kindlasti nelja parema hulgas mängima.
Poola liiga ikka ja jälle üllatab sellega, et ülimalt vara saab hooaeg läbi. Kuidas Sina sellesse suhtud?
Mängija jaoks on see raske hetk. Poola liiga hooaeg saab varem läbi ka sellepärast, et naiste NBA-s on nüüd uus reegel, et kõik, kes seal mängivad, peavad juba 30. aprilliks treeninglaagris kohal olema. Näiteks Türgis said nüüd samuti finaalid läbi. Prantsusmaal mängitakse natuke pikemalt, aga enamik liigasid on oma hooajad kokku tõmmanud, et saaks varem lõpetatud. Aga mängija jaoks on see ikka nadi, kui sa pole just naiste NBA mängija. Kui hooaeg saab märtsi keskel läbi, siis on väiksem võimalus kusagil mujal play-off‘e mängida, kuna üleminekuid enam pole ja mõnes liigas saab klubi vahetada ainult meditsiinilistel põhjusel. Kuna mullu sai mul hooaeg läbi isegi varem, juba veebruaris, siis tänu sellele pääsesin Prantsusmaale mängima, sest seal oli üks mängija vigastatud ja sain teda asendada. Naismängijatele makstakse palka ka täpselt selle aja eest, mis sa mängid, välja arvatud Prantsusmaal, kus makstakse teistmoodi. See on natuke karm, kui kõik saab märtsis läbi ja palk keeratakse sellel hetkel kinni.
Ehk siis aprillist augustini oled justkui töötu?
Just.
Aga see on siis tehtud nende mängijate jaoks, kes tahavad teha kaks hooaega, ühe naiste NBA-s ja teise Euroopas? Ja kõik liigad on neile vastu tulnud?
Jah, sellega on vastu tuldud. Nagu ütlesin, siis näiteks Türgi liiga finaal lõppes 18. aprillil. See on vara. Sellised liigad peaksid ikka mai keskpaigani kestma. Ainuke, kes praegu mai keskpaigani mängib, on Prantsusmaa, aga minu teada lahkuvad ka seal mõned mängijad juba aprilli lõpus.
Kas sellest on laiemalt ka juttu olnud? Naiste NBA mängijaid on ju selgelt vähem kui ülejäänud seltskonda, kellele see tekitab probleeme nii rahaliselt kui ka motivatsiooni mõistes, kuna nii peab viis kuud üksi nühkima.
Jah, aga siin tuleb mängu see, et need võistkonnad, kes tiitleid jahivad, ikkagi soovivad neid mängijaid ja tulevad neile vastu. Enamik liigasid on läinud juba selle peale, et mängitakse ka jõulude ajal. Meeste jaoks on see tavapärane, aga naistel varem polnud. Nüüd aga mängivad ka naised jõulude ajal ja seda pausi sisse ei tule. Juba sellega tõmmatakse hooaega kokku. Eks kõik tahavad endale ikkagi neid naiste NBA staare palgata ja selleks tuleb neile vastu tulla.
Sa mainisid, et mullu õnnestus Sul minna veel hooaega Prantsusmaale lõpetama. Kas tänavu polnud mõnda sellist pakkumist?
Tänavu ei olnud. Hooaja lõpupoole helistati Prantsusmaalt sellest samast klubist ja küsiti, kas ma saaksin sinna mängima tulla, aga kuna Poolas oli hooaeg veel pooleli, siis ma ei saanud teise klubisse liikuda. Tollel hetkel oli see variant küll, aga märtsi lõpus on selline aeg, kus enamikes liigades mängitakse veerand- või poolfinaale. Enam ei ole neid mänge nii palju jäänud ja mängitakse omade mängijatega lõpuni. Kui ma eelmisel aastal märtsis lõpetasin ja Prantsusmaale läksin, siis oli seal veel kolm põhiturniiri mängu jäänud, lisaks sellele ka play-off‘id. Ehk siis päris palju mänge, mille eest mängijale maksta.
Kas leping Poznaniga on Sul nüüd läbi?
Jah, läbi sai.
Mis edasi?
Ootan uut pakkumist. Poznanis kindlasti ei jätka.
Kas sellel on mingid konkreetsed põhjused või tahad lihtsalt edasi liikuda?
Ütleme nii, et tahan edasi liikuda (Muigab.). Olen seal niigi juba kaks ja pool hooaega olnud. Aga esimene eesmärk oleks Poolasse jääda. Vaatame seal natuke ringi, aga olen avatud ka kõigile teistele pakkumistele.
Kõrvalt vaadates tundub, et oled ennast pildile mänginud just Poolas ja Prantsusmaal. Kas need on liigad, kus Sa sooviksid esimese valikuna jätkata?
Jah, kindlasti.
Kas Sulle meeldib rohkem Poola või Prantsusmaa korvpall?
Mulle meeldib Prantsusmaa liiga, aga see on hästi füüsiline ja kiire. Prantsusmaal on mõned klubid, kus ma tahaksin mängida just treeneri pärast. Poolas on rohkem minu stiili mäng, mis sobib mulle natuke rohkem ja ma juba tean sealseid mängijaid ja klubikorraldust. Mulle meeldivad mõlemad, aga kui mul oleks laual valikud Prantsusmaa kõrgliigast ja Poolast, siis minu esimene valik oleks kindlasti Prantsusmaa.
Mida tähendab Sinu stiili mäng, mida Poolas mängitakse?
See on taktikalisem ja seal on rohkem pikemaid kombinatsioone, aga samas ka kiire, mis mulle sobib. Seal on rohkem minu tüüpi mängijaid, kes on sellised pick-and-pop mängijad, keda katta. Minu match-up‘id on seal natuke paremad. Prantsusmaal on mäng füüsilisem, aga Poolas on rohkem minu tüüpi viskajaid. Prantsusmaal on rohkem selliseid, kes viskavad, aga lähevad ka hästi läbi.
Sa mainisid, et on mõned treenerid, kelle käe all tahaksid mängida. Kui tähtis on Sinu jaoks see, et treener saab Sinu tugevustest aru ja Sa sobitud tema käekirja?
See on väga tähtis, eriti praegu. Tahan, et mul oleks kindel roll, olgu selleks kaitse või rünnak. Tahan, et treener ootaks minult kindlaid asju, mitte ei oleks nii, et tule ja tee midagi. See ei ole minu mäng. Ma ei ole üks-üks mängija, kes läheb ja päästab päeva. Ma pean võistkonda sobituma ja kuigi olen kohe 33, siis tahaks veel midagi uut õppida ja enda silmaringi avardada. Baasteadmised on kõik juba õpitud, aga Poolas tundsin natuke puudust sellest, et meil ei olnud individuaaltrenne, et enesekindlust kasvatada, nagu varem on kogu aeg olnud. Poolas jäi selles osas vajaka ja ma väga tahaks, et järgmine hooaeg oleks mul selline treener, kellelt mul oleks veel midagi uut õppida.
Kui palju sellisel tasemel naiste korvpallis välismaalaste puhul taustatööd tehakse? Kas vaadatakse, et mis on tema tugevused ja võetaksegi kindlasse joonisesse kindlat rolli mängima või lihtsalt riskitakse ülikoolist tulnud ameeriklastega?
Praegu on korvpallimaailm meedias nii avatud, et hästi palju uuritakse ka teiste treenerite käest, kuidas on mängija iseloomult, kas ta sobib võistkonda või kas temaga on varem mingeid probleeme olnud. Alustatakse sellest, aga kindlasti küsitakse üle, mis on tema tugevused. Samas kasutatakse hästi palju ka Ameerika esimese aasta mängijaid. Eks nendega võetakse natuke riski, aga neid saab kindlasti natuke odavamalt kui kogenud eurooplasi. Tihtipeale minnakse ka seda teed, et võetakse ameeriklane, kuna ta on odavam.
Kui palju on naiste korvpallis isiksuste põrkumist? Kas sellist asja on ka, et tulevad mingid suured egod ja siis ei saada riietusruumis läbi?
Minul isiklikult pole nii suure egoga mängijat kunagi võistkonnas olnud. On olnud staare, kuid mitte selliseid, kes ka riietusruumis staaritsevad. Aga olen kuulnud, et teistes võistkondades tuleb vahel ikka ette. Arvan, et seda ei ole nii palju kui meeste korvpallis, aga tuleb ette küll. Olen ka Poolas kuulnud, et ameeriklased, kes on juba naiste NBA-s staarid, tulevad ja teevad, mis tahavad.
Kui palju on neid naisi, kellega jäetakse leping sõlmimata just sellepärast, et tuleb tagasiside, et ta inimesena ei klapi?
See oleneb treenerist, kas ta julgeb seda riski võtta või mitte. Kui ta on ise tugev isiksus, kes saab selliste egodega hakkama, siis leping sõlmitakse. Kuid osad treenerid ei saa sellistega hakkama.
Kas võib teha sellise järelduse, et kui sa tahad Eestist korvpallurina kõrgele tasemele jõuda, siis esimene asi on see, et kehakeel jms peab korras olema, sest muidu ei taha sind keegi?
Ma arvan, et see on kindlasti suur eelis. Nii palju kui mina olen kogenud, siis vähemalt naiste korvpallis pannakse tähele, kuidas sa oled isiksusena, kuidas sa oled trennides ja kas sa annad endast alati 100%. Üks asi on see, kas sul tulevad mängud välja või ei, aga teine asi on see, kuidas sa võistkonnakaaslaste, treeneri ja klubiga suhtled ja kuidas sa trennides oled. Seda jälgitakse hästi palju.
Kuidas Poznani naiskonnal fännidega on ja kuidas Poola naiste liigas üldse pealtvaatajate numbrid on?
Finaalides oli areen ikka täis. Seal võis kindlasti olla 4000 inimest mängu vaatamas. Meie enda mängudel käis umbes 600-700 inimest. Vahepeal olid perioodid, kui publik justkui langes ära. Näiteks jõulude ajal oli saalis vähem rahvast. Poola on hästi usklik riik. Jõulud on nende jaoks hästi suured pühad ja siis ollakse peredega. Siis on natuke vähem rahvast, aga üldiselt on Poolas igal pool väga tugev fännikogukond.

Mis plaanid Sul selleks suveks on? Mõni noortekoondis, tüdrukute suvelaagrid, midagi muud?
Noortekoondistega see aasta ei tegele, aga mul on Tartus tulemas tüdrukute laager, siis olen teist aastat järjest Tartu Basket Cup’i peakorraldaja ja siis on veel paar lasteaia projekti. Suvel aitan Tartu korvpallikoolis ka pallipäevade projekte läbi viia.
Kui palju Sa ise treenida jõuad? Kas Sulle meeldib suvel üksinda treenida või võtad kellegi kampa?
Mul on viimase nelja või viie aastaga välja kujunenud kindel treenerite punt, kellega ma treenin. Kuigi nad on natukene ka vahetunud. Üksinda treenimine mulle ei meeldi, aga kõik sõltub sellest, kes naismängijatest on vaba. Näiteks Maaja (Bratka) on Tartust ja suvel teeme temaga koos trenni. Aga eelistan kindlasti treeneriga koos trenni teha. Mul on Tartus oma ÜKE treener, kellega treenin. Pluss näiteks eelmine suvi liitusin Olari Naaritsa poistega, kus olid näiteks Oliver Pere ja Erki Urvik, kes on praegu Tartu meeskonnas. Tegime nendega juuli algusest kuni augusti lõpuni individuaalselt trenni. Augustis alustasime esiliiga poistega ja siis tegin ka nendega koos trenni. Maaja liitus ka vahepeal, kui ta Eestis oli.
Kas suvel on suurem motivatsioon trenni teha, kui Sul on järgmiseks aastaks leping juba olemas ja Sa tead täpselt, kuhu liigasse ja klubisse lähed?
Ettevalmistust teen nagunii samamoodi, vahet pole, kas mul on sellel hetkel klubi olemas või mitte. Kui klubi on olemas, siis see toob muidugi rahulolu, sest sa tead, kuhu sa lähed ja saad jälgida, mis mängijatega koos mängima hakkad. Samuti, kui sul on klubi olemas, siis saad ka nende ÜKE treeneri käest infot. Näiteks Poolas küsis ÜKE treener minult kohe üle, et kas mul on oma treener, kellega treenin või peab ta mulle kavad andma. Meil oli kõik täpselt läbi räägitud, kuidas ja mis kavade alusel ma trenni teen. Kui klubiga on kõik läbi räägitud, siis tunned rahu, kuna tead, et võid oma asju edasi teha. Peamine on see, et kohale jõudes olen vormis. Aga kui sul klubi ei ole, siis sa ei tea kunagi, mida sinult hiljem oodatakse. Sa ei tea, millal ettevalmistus pihta hakkab või kas sa lähed alles 1. septembril kohale või lähed juba augustis. Aga treeningprotsess jääb ikkagi samasuguseks. Isegi siis, kui mul klubi ei ole. Valmistan ennast ette nii hästi kui saan.
Kui kaua Sa plaanid veel mängida? Kas oled selle peale mõelnud?
Ma olen viimased kaks aastat öelnud, et see on nüüd viimane hooaeg. Enam ei julge öelda, kas nüüd tuleb viimane hooaeg või mitte, aga ütleme niimoodi, et hakkab vaikselt tekkima tunne, et ka väljaspool korvpalli on põnevaid asju, mida teha. Mul on väga hästi läinud, et saan Tartu Ülikooli korvpallikoolis hästi palju teha ja mind on seal hästi vastu võetud. Alati lastakse seal teha ja ollakse abiks.
Aga järgmisel hooajal mängid veel kindlasti?
Jah, seda kindlasti. Koondises mängin järgmisel aastal samuti.
Kui palju Sa teiste Eesti naiste tegemisi hooaja jooksul jälgisid? Kes Sinu hinnangul kõige parema hooaja või kõige suurema edasimineku tegi?
Kadri-Ann Lass, sest ta tuli tagasi ja tal on tahtmine jälle korvpalli mängida. Ta alustas küll Soomes, aga ma arvan, et see on väga hea koht, kust uuesti alustada. Samas ta nägi seal ära, et tal on motivatsiooni jälle kõrgemale sihtida. Selle üle on mul kõige parem meel ja ta on väga motiveeritud, et suvel koos treenida. Tema üle on mul tõesti hea meel. Greetal (Üprus) oli Saksamaal natuke keerulisem hooaeg ja Maaja üle saab ka ainult head meelt tunda. Tal ei ole vigastustega väga õnne olnud, aga samas leidis ta klubi ja seal endale rolli. Tema minutid ei ole võib-olla kõige kõrgemad, aga ta saab mängida. Tea (Adams) üle on mul ka hea meel, sest ta on vigastusest välja tulnud. Temal ka ei ole põlvedega hea seis. Aga üldkokkuvõttes kindlasti Kadri-Ann Lass. Saame olla õnnelikud, et ta on tagasi.
Sa oled kindlasti kursis ka meie nooremate, järgmise põlvkonna mängijatega. Hetkel on meil vist viis naist Euroopas ja terve trobikond Ameerikas. Kas Euroopa vallutajate number võiks lähiaastatel suureneda?
Võiks kindlasti. Ma loodan, et USA-st tulijad ikkagi jätkavad mängimist Euroopas. See võiks seda arvu tõsta. Samas sooviksin näha ka seda, et keegi, kes lõpetab gümnaasiumi, läheks otse Euroopasse, mitte ei läheks USA-sse, nagu kõik. Kuna ma ise alustasin Euroopas ja pole USA-s käinud, siis tahaksin väga näha, et keegi tuleks ka Euroopasse proovima, ükskõik mis liigas või akadeemias. See oleks äge.
Kas otse Eestist tulles on siis raske Euroopas jalga ukse vahele saada?
Naistel on üks suur küsimus ka haridus. Kui sa lähed Euroopasse ja soovid seal ka haridust saada, siis oleks väga hea variant alustada Inglismaal. Näiteks Maaja (Bratka) ja Greeta (Üprus) on alustanud karjääri Inglismaal. Haridus mängib suurt rolli. Või on lihtsalt see, et kui tahetakse mängima minna, siis oodatakse kohe, et pakkumised tulevad meistriliigast, aga see on tegelikult üsna keeruline. Sa pead olema suur staar ja juba noortekoondistes väga hästi silma jäänud, et saada Euroopas väga hea pakkumine otse meistriliigasse. Mina isiklikult olin 19-aastaselt küll juba Saksamaa meistriliiga võistkonna nimekirjas, aga tegelikult mängisin oma minutid ikkagi kolmandas liigas ja ainult treenisin koos põhikoosseisuga. Mõnikord jääb see samm tegemata võib-olla sellepärast, et kardetakse madalamaid liigasid, aga kusagilt tuleb alustada ja sealt hakkad siis vaikselt tõusma.
Üks asi on madal tase, aga kas naiste korvpallis tekib ka rahaline aspekt? Kui lõpetad 19-aastaselt kooli ära, siis vajad ju ikkagi sissetulekut. Kui pead esimesed aastad mitte millegi või väikese raha eest mängima, siis lõpetatakse ära.
See on isiklik küsimus, mida sa täpselt tahad ja kas sa tahad korvpalluri elu proovida. Tänapäeval on sul võimalik arvutis väikeste töödega ka lisaraha teenida, kuigi ma arvan, et täna on keskmine esimese aasta mängija palk kõrgem kui siis, kui mina alustasin. Madalamates liigades on mõnikord palju klubisid, kellel on motivatsiooni meistriliigasse tõusta, mis tähendab, et neil on rohkem raha. Võin näitena tuua, et Hispaania esiliiga esimesed võistkonnad maksavad rohkem kui meistriliiga tagumised, sest neil on motivatsiooni tõusta meistriliigasse ja sponsor, kes selle kinni maksab. Miks mitte endale sealt mõni hea pakkumine leida? Samas nüüd hakatakse USA üliõpilaskorvpallis ka raha maksma. Kuna ma täpselt ei tea, mis summad seal liiguvad, siis võib-olla valitakse USA ülikool ka sellepärast, et seal on nii elamine, kool kui ka raha ehk kogu komplekt.
Kui meeskorvpallurite palkadega oleme enam-vähem kursis, siis kui suured on käärid profimängijate puhul kuuenda, kümnenda või kaheteistkümnenda naise ja nende üksikute staaride palkade vahel?
Ma hooaja lõpus kuulsin. Poola liiga näitel võin öelda, et kui Gorzowi naiskonnas on kaks või kolm naiste NBA mängijat, siis nende kuutasude ja meie klubi keskmise palga vahel on ikka suur-suur erinevus. Ongi nii, et võetakse kolm staarmängijat ja siis ülejäänud on keskmikud. Need käärid on väga suured ja ma arvan, et seda tuleb ette nii Türgi liigas kui ka Prantsusmaa liigas. Superstaari ja järgmiste mängijate palkade vahel võib olla suur vahe.
Kas naiste NBA mängijad saavad Euroopas rohkem palka kui naiste NBA-s?
Kuuldavasti jah. Nii palju, kui olen kuulnud ja meediast lugenud, siis vahe on tõesti.
Sellepärast nad siin käivadki?
Jah, aga nüüd on ka USA-sse tulnud erinevaid naiste liigasid, mida mängitakse jaanuarist kuni naiste NBA hooaja alguseni. Üks on Unrivaled (USA professionaalne 3×3 korvpalli liiga – toim.) ja teine AU (Athletes Unlimited). Need kaks liigat on eraldiseisvad ja seal pidid samuti väga suured summad olema. Just lugesin, et naiste NBA drafti esimene valik läheb Unrivaledit mängima, sest seal teenib rohkem raha, kui ta oleks NBA-s saanud.
Ehk siis see maailm ka areneb?
Jah. Võtame näiteks Breanna Stewarti, kes mängib naiste NBA-d. Varem käis ta Euroopas. Siis oli muidugi veel Jekaterinburgi naiskond, kes enam Euroopas ei mängi, aga ta võiks näiteks Türgis Fenerbahces mängida. Selle asemel võttis ta nüüd septembrist detsembrini puhkust, jaanuarist läks mängima seda uut liigat, teenis seal oma raha ära ja nüüd mängib naiste NBA-d. Ma arvan, et ta ei tulegi enam Euroopasse mängima. Selliseid näiteid on veel, kes on varem Fenerbahce nimekirjas olnud, aga see hooaeg nad enam ei tulnudki, vaid mängisid seda uut USA liigat.
Sa korra puudutasid NCAA-d ka. Meeste korvpallis on NCAA rahaline pakkumine turu väga segi löönud, kuna paljud ülikoolimängijad ei taha enam Euroopasse tulla ja jäävad võimalikult kauaks ülikooli. Kas naiste korvpallis on see veel ees või on juba samasuguseid ilminguid näha?
Ma ei oska sellele väga selgelt vastata, sest ma ei ole naiste ülikoolikorvpalli tasudega kursis. Küll aga olen tähele pannud seda, et nüüd on võistkonna vahetamine paju lihtsam ja hüpatakse ühest ülikoolist teise ülikooli. Ma ei tea, kas see on hea. Kuigi näiteks Anna Gretile (Asi) oli see vist hea, et ta ülikooli vahetas. Marie Sepa jaoks vist ka, sest nagu aru saan, siis ta on nüüd uues ülikoolis ikkagi mänguaega teeninud. Samas see võib-olla süvendab sellist suhtumist, et annan alla ja lähen järgmisesse kohta. Ma ei oska öelda, kas see on tulevik, sest ma ei tea, mis summad seal ringlevad. Olen rohkem poiste jutte kuulanud, aga naiste kohta kahjuks ei tea.
Ma mõtlesin rohkem seda, et kas teie klubil või Poolas üldse oli sel hooajal raskem ameeriklasi saada või kas ameeriklaste palgad on kuidagi muutunud ja hakkavad kaudselt ka teie palkasid mõjutama?
Ei, praegu sellist muutust ei tundnud. Vähemalt meie klubil polnud probleeme, et endale esimese aasta ameeriklane saada. Vähemalt nii kaua kui ma olen seal olnud, on meie pikk alati olnud esimese aasta ameeriklane ja ma sain aru, et klubil ei olnud tema saamisega raskusi. Eks näis, kuidas tulevikus läheb, aga vähemalt praegu ei olnud Poolas kuulda, et ameeriklaste palkamine oleks olnud keerulisem või meie palgad oleksid sellepärast kõikunud.



