Close

INTERVJUU | Keila KK tagamees Patrik Peemot: esimestes mängudes lõi alguses luu ikka korralikult kurku

-Patrik Peemot | Foto: Keila KK Basketball Facebook

Kui enne tänavust hooaega käisid meedias tulised arutelud teemal, kas Keilas ikka on ruumi kahele kõrgliigameeskonnale, siis Patrik Peemoti karjäärile andis Keila KK lisandumine meistriliigasse igatahes olulise tõuke. Tartu noortesüsteemist sirgunud 189 cm pikkune mängumees oli varasematel aastatel rohkem silma paistnud esiliigas, kus sai Tartu Ülikool/Estiko ridades näiteks kirja ka harvanähtava kolmikduubli. Andres Sõbra käe all on 23-aastane tagamängija saanud usalduse ning vabaduse, et enda potentsiaali maksimaalselt realiseerida.

Enne vigastuspausi jõudis Peemot Eesti-Läti liigas Keila KK värve esindada 13 korda, kui kogus 28 minutiga 11,2 punkti, 4,5 lauapalli, 4,9 söötu ja 1,2 vaheltlõiget. Eelmisel hooajal esiliigas Reinar Halliku KK/Vinni Vald meeskonnas läksid ligi 31 minutiga kirja 18,5 punkti, 5,9 lauapalli, 6,1 korvisöötu ning 1,5 vaheltlõiget.

Korvpall24.ee portaalile antud usutluses saime täpsema ülevaate pikema mängupausi põhjustanud vigastuse üksikasjadest ning taastumisprotsessi väljakutsetest. Vaatasime tagasi eelmisele hooajale ning saime teada, kes andis talle soovituse esiliigas end üles töötada. Muuhulgas tuli juttu Keila klubiga liitumise tagamaadest, Andres Sõbra käekirjast ning eelistatud positsioonist väljakul. Lõpetuseks tõi ta esile mängumehed, kellega on tal kõige keerulisemad vastasseisud nii rünnakul kui ka kaitses ning enda absoluutsete lemmikmängijate nimekirja.

Patrik, palun alustame tänasest päevast (intervjuu on tehtud veebruari teises pooles – toim.). Sind piinab hetkel tervisemure. Kirjelda natuke täpsemalt, millega tegu ning millal on Sul lootust platsile naasta.

Tervisemure on jaanuari algusest saati mind piinamas tõesti. Nimelt maandusin treeningul natuke valesti ja tulemuseks kontsluumurd. Jalg oli 4 nädalat kipsis ja toetada sellele ei tohtinud, kuid nüüdseks on 6 nädalat möödas ja tundub, et saab juba vaikselt joosta ning aina rohkem jalale koormust panna. Platsile naasmise kohta on informatsiooni keeruline jagada ja see on pigem selline protsess. Loomulikult tahan meeskonda võimalikult varakult aidata, kuid sellegipoolest ei taha mängima asumisega kiirustada, mille tulemusena võib korduvvigastus tulla. Loodetavasti saan mängima asuda märtsikuus. Kas märtsi alguses või lõpus – seda näitab vaid aeg.

Vigastusest väljatulek nõuab tugevat vaimujõudu. Kust Sa seda enda jaoks ammutad?

Kuna mul pole varem nii suurt vigastust olnud ja olen pääsenud väiksemate venituste või muude sarnaste vigastustega, siis on läinud siiamaani hästi ja praegune on mulle üsna esmakordne juhus. Arvan, et kui suudad ennast hoida positiivselt meelestatuna, siis pole hullu midagi. Hoiad ennast vormis selliste treeningutega, nagu saad. Teed korralikult taastusravi ning hoiad ennast üleüldiselt kogu aeg erinevate tegevustega hõivatud, et ülemõtlemisele oleks võimalikult minimaalselt aega. Mingi aja jooksul läheb tõesti keerulisemaks ja mängunälg hakkab peale tulema, kuid tuleb ikkagi olla kannatlik, plaanist kinni pidada ning mitte endale tagasitulemisega liiga teha.

Eelmisel hooajal mängisid Reinar Halliku Korvpallikooli eest esiliigas. Kuidas Sulle nende süsteem sobis?

Enne eelmist hooaega juhtus nii, et kuskilt konkreetset pakkumist polnud ning Reinar Hallik helistas ja uuris, mis seisud mul on ja kutsus suvel laagrisse, et asi üle vaadata. Nii ma siis läksin ja Reinar ning sealne Itaalia treener Alessio Landra suutsid mu enda hea jutuga ära rääkida. Süsteem oli seal minu arvates väga hea ning sellega nad mu suuresti nõusse saidki. Trenni tehti kolm korda nädalas hommikuti, millest kaks korda nädalas tegime minu praeguse hooaja peatreeneri Andres Sõbraga korralikku jõusaali, ja õhtuseid saalitrenne oli selline 4-5 korda nädalas, pluss siis veel mäng.

Kas hing ihkas kõrgliigasse tagasi või oli tegemist ka natuke juhuste kokkulangevusega?

Loomulikult ihkas, kuna olen alati tahtnud korvpalli võimalikult kõrgel tasemel mängida ning ennast proovile panna. Enne eelmist hooaega Reinar Halliku Korvpallikooli liikumist oli nendega samuti plaan teha hea hooaeg esiliigas ning siis koos nendega tõusta kõrgliigasse ja Reinari eest kõrgliigas edasi mängida. Otsust tehes arutasin asja ka oma hea sõbra Kerr Kriisaga ning tema ütles mulle väga head sõnad: “Vahepeal pead tegema ühe sammu tagasi, et minna kaks edasi.” Nii see otsus tuli ja läksin Reinar Halliku korvpallikooli mängima. Kõik aga kahjuks nii ei läinud ja Reinariga me veel (rõhutab sõna veel – toim.) kõrgliigasse ei tõusnud, nüüdseks olen siin Keila KK-s.

Millal Andres Sõber Sinuga ühendust võttis ning miks otsustasid Keila KK-ga liituda?

Andres võttis minuga ühendust juuli alguses ning esimese asjana ütles ta mulle telefoni otsas: “Noh, Patrik, kuidas läheb, kas kossu mängimise janu on juba tagasi tulnud?” Olin parasjagu trennis kahe hea sõbra, TalTechis mängiva Patrik Saali ning USA-s palliva Hannes Saarega, ning mul muud vastust öelda polnud, kui et loomulikult tahaks juba kossu teha. Seal siis enam pikka juttu polnudki ning Andres ütles, et tema jääb mind ootama ja edasi arutasin asju juba Tarmo Heinaga.

Kas oled täiskohaga korvpallur? Kui mitte, siis palun kirjelda, kuidas suudad ühendada tippkorvpalli ja töö.

Kuna mul on Tartu Ülikoolis omandatud ka treenerikutse, siis annan Keila Korvpallikoolis paar korda nädalas väikestele poistele treeninguid. See korvpalli mängimist ei sega. Kuna Tarmo Hein on mul siin Keilas asjad väga hästi ära jaotanud, siis arvan, et otseseks tööl käimiseks ma seda nimetada ei saa. Pigem hoian ennast lihtsalt väljaspool trennitegemist aktiivsena ja saan noorte poiste arengusse natukene kätt külge panna. Treeningute andmise tõttu ma enda trennidest puuduma ei pea ja selles osas on mul läinud hästi. Samuti olen ma ka Tartu Ülikoolis magistriõpingute viimasel aastal. Sellega pole samuti suuremat probleemi, kuna tegemist on sessioonõppega ning kooli on vaid iga kolme nädala tagant nädalavahetusel. Samuti on ülikool ning õppejõud vastutulelikud ja mõistavad mu olukorda.

Esiliiga on muutunud viimastel aastatel küll tugevamaks, kuid tasemevahe Eesti-Läti liigaga on ilmne. Mis Sinult kõige rohkem kohanemist ja pingutust nõudis?

Esiliiga areneb tõesti väga võimsalt, kuid eks see tasemevahe on siiski üpris suur. Kuna ma olin Tartus mitmeid aastaid ka esindusmeeskonna juures, siis olin enam-vähem kursis, mis koormused ja tase mind ees ootab. Sellegipoolest, kui Tartus minuteid põhimõtteliselt polnud, siis siin Keilas oli roll suur ja esimestes mängudes lõi kohtumise alguses luu ikka korralikult kurku, kui kõik kiirused ja taktikalised nüansid olid hoopis teisel tasemel. Kogu mängu vältel peab olema maksimaalselt keskendunud ja mõtted peavad olema kogu aeg platsi peal. Kui esiliigas mängides teadsid vastased natukene ikka, mida sulle rohkem teha meeldib, siis siin liigas on vastastel enamasti skauting veel täpsem ja detailsem, mis teevad mängija elu samuti raskemaks.

Mitu korda nädalas täissatsiga üldse trenni saate teha?

Täissatsiga saame õhtuseid saalitrenne teha ikka 4-5 korda, olenevalt mängugraafikust. Hommikustes trennides oleme ka tegelikult peaaegu kõikide mängijatega, välja arvatud noored.

Olete intervjuu hetkeks saanud kolm võitu. Kuidas senise hooaja kokku võtaksid?

Kuna ma pole varem sellises olukorras olnud, siis on üpris raske hinnangut anda. Tegelikult arvan, et oleme üpris hästi hakkama saanud, sest enne hooaega ei arvanud ju keegi, et me isegi mõne üksiku võidu saame. Arvati, et saame enamus mängud 50 punktiga tappa. Nüüdseks on meil liigas kolm võitu käes ja oleme valmistanud mitmetele teistele satsidele palju peavalu.

Kuulu järgi Andres Sõber vastaste mängu kohta videoskautingut ei tee, sestap küsin – kuidas toimub Teie tiimis vastase analüüs?

Videoskautingut meil teha pole tõesti mõtet (Naerab.). Andres on konkreetne mees ja ütleb, et me peame keskenduma enda asjadele ning igal hetkel endast maksimumi andma, küll siis tuleb ka tulemus. Enne mängu riietusruumis või mängueelsel treeningul ütleb Andres ikkagi ära, kes on vastaste põhimehed, kes neid mehi meist katab ja mida need vastaste põhimehed teevad.

Mis positsioonil Sa end Eesti-Läti liigas kõige mugavamalt tunned ning miks?

Hetkel tunnen ennast kõige mugavamalt “number kahe” positsioonil. Olen sellel hooajal ka “ühte” mänginud, kuid hetkel eelistan siiski “kahte”. Seda sellepärast, et kuna surve on liigas üpris kõva, siis on teatud hetkedel mängu juhtida minu jaoks võib-olla natuke keeruline. Õigetel hetkedel õigeid kombinatsioone üles leida jne. Arvan, et kui peaksin pingi pealt sekkudes natuke vähem “ühe” positsioonil olema, siis saaksin sellega hakkama, kuid põhi “number ühena” olla veel ei sooviks. “Kahe” positsioonil olen ma kõige efektiivsem, sellepärast tunnen ennast ka üpris mugavalt. Rünnakul saan luua teravust, läbi murda ning seal olukordades ka võistkonnakaaslasi leida ning kaitses on ka jaksu rohkem ja saan seal olla samuti aktiivsem.

Mida pead korvpallurina oma leivanumbriks või signature move‘iks?

Ega mul otseselt mingit signature move‘i pole. Ütleks, et vasaku käega põrgatades jalge vahelt ja siis step-back kolmene (Naerab.).

Sõbra käe all mängides peab kaitse ja n-ö must töö meeldima, sest deviis on “kaitses kõva”. Kuidas Sul sellega lood on ning kas suudad seda nautida?

Andres paneb kaitses pingutamisele väga palju rõhku ning suudab meid mängijatena push‘ida küll. Kaitses mängimise vastu pole mul midagi ning olen seal enda arvates ka täitsa arvestatav. Jalad liiguvad täitsa okeilt ning keha on tugev, kuid käte töö võiks siiski kaitses parem olla.

Kõrvaltvaatajale tundub, et Andres Sõber on igati väärt oma hüüdnime “katkiste muruniidukite parandaja” ehk siis ta suudab mängima panna mehi, keda teised on justkui maha kandnud. Milles seisneb tema fenomen just selles aspektis?

Andrese mängus on palju vabadust ning mängijad pole raamidesse pandud. Samuti annab Andres mängijale, kelle ta enda juurde kutsunud on, alati võimaluse ning ei jäta seda võimalust esimese eksimuse peale viimaseks. Selle tulemusel tulebki välja, kas mängija saab hakkama või mitte. Kui mängija on edukas, siis ei karda Andres talle anda suuremat rolli ning veel enam mänguminuteid.

-Patrik Peemot | Foto: Keila KK Basketball Facebook

Kellega on Sul trennis kõige rohkem madistamist ning kes suudab kõige rohkem mänguliselt ahistada ja pinda käia?

Arvan, et Ralf Sats on selline mees, kes suudab isegi trennides enda kaitsemänguga mehed vahepeal närvi ajada ning kuna me oleme suhteliselt sama positsiooni mehed, siis vast tema ongi mul kõige suurem rivaal trennides. Kaspar Lootus on ka muidugi vend, kes ikka enamasti igas trennis peab korra jutustama ja teistel närvi üles ajama.

Kes trennis viskevõistlused kinni paneb?

Eks enamasti Egert Haller see on. Kui Svenil (Sven Kaldre – toim.) hea päev on, siis saab tema ka vast mõne võidu endale, kuid üldiselt on Egert ikkagi kõige tõenäolisem variant.

Keda on Sul Eesti-Läti liigas kaitses kõige raskem katta ning miks?

Kusjuures ma ei oskagi sellele küsimusele vastata, sest mulle pole meelde jäänud ühtegi sellist väga kiire jalaga või osavat mängijat, keda ei tahaks kohe üldse katta. Sverre Aav on selline väga tugev ja vastik vend, kelle vastu kaitses mängida ei taha, sest võid haiget saada.

Kelle vastu on rünnakul kõige raskem skoorida ning miks?

Kindlalt Martin Dorbek. Mäletan, kui ma Tartu eest paar korda platsile sain, juba siis ta “jebis” mind ja ei lubanud niisama naljalt palli põrgatada. Nüüd, kui enda roll on suurem, siis on see surve veelgi tugevam ja lihtsalt temast mööda ei saa. Taavi Jurkatamme tooks ka välja, kuna tema käte pikkuse tõttu jõuad viske alles teele saata, kui juba liigub pall sinu pole tagasi.

Palun räägi natuke tiimi uusimast täiendusest Javeon Jonesist. Selle kuti puhul vist ei ole vaja lauda minna pärast viset, sest kogu aeg sahiseb?

Kõik juba vast teavad, et nalja tegema ta siia ei tulnud. Aga mis ma oskan ikka öelda, ta on selline hästi crafty või smooth‘i liikumisega. Tehniliselt väga osav ning need pausid, mis ta teeb, on muljetavaldavad. Kaitses on tal samuti väga pikad käed ning ta oskab neid väga edukalt ära kasutada.

Kas Keila Coolbeti vastu mängimine tekitab Sinus mingisuguse erilise tunde ka, et ikka linnarivaal?

Väga mõnusa tunde tekitab, kui saal on pungil inimesi täis. Näed, kuidas Tartust on ka palju tuttavaid nägusid mängule tulnud, kes kõik tahavad seda omavahelist heitlust näha. Kahju, et viimases mängus mängida ei saanud, sest pingi pealt oli seda valus jälgida ja tahtsin ikka ise ka käe külge panna.

Tundub, et kogukonnale lähevad Teie tegemised korda. Kas fännide ees mängimine võtab vahel jala värisema ka?

Kogukond ja fännid on meil viimase peal, ainult au ja kiitus neile. Esimestes mängudes natuke võttis jala värisema küll. Või siis mõne mängu alguses, kui soojendust teed või esimesed minutid käivad, aga suures pildis on see rohkem nauditav kogemus ja annab indu aina juurde.

Mis Sa arvad, mille taha Sul Tartu Ülikooli esindussatsis läbimurre jäi ning kas Sa kahetsed seda?

Arvan, et eks see jäi ikka mu enda taha, polnud treeningutel piisavalt nahaalne või julge teatud olukordades viskeid võtma või otsuseid tegema. Noort ja ebakindlat mängijat on treeneril ikka raske mängu panna. Kahetseda ei taha ma midagi ning sain paralleelselt ka ülikoolis käia, kuid võib-olla oleks võinud mingeid otsuseid natuke teistmoodi teha. 35-aastane ma veel pole ning on aega paremaid otsuseid teha küll (Naerab.).

Kas Sul on korvpallurina mingisugused eesmärgid või unistused?

Olen üritanud endale mingeid konkreetseid eesmärke mitte seada. Unistus on see, et mängiksin korvpalli nii kaua, kui mul tervist ja jaksu on ning see mulle rõõmu toob. Aga loomulikult tahan alati sammu kuskile edasi teha ja eks ole näha, kas ma kuskile mujale välja jõuan.

Kui palju Sa vabal ajal korvpalli vaatad? Missuguseid liigasid eelistad ja miks?

Korvpalli jälgin ja vaatan ikka. Sõpradega mängime Euroliiga fantasy mängu ning selle tõttu vaatan kindlasti kõige enam Euroliigat. Ajaliselt lihtsalt pole ka võimalik NBA-d vaadata.

Kes on Sinu lemmik korvpallurid Eestist ning laiast maailmast ning miks nad Sulle sümpatiseerivad?

Minu lemmik korvpallur Eestist on kindlasti Kerr Kriisa, kuna olen temaga suurema osa oma nooruspõlvest koos mänginud ja tean, kui hea on temaga koos platsil olla ning kui efektiivne ta meeskonnale on. Äramainimist leiaks ka Märt Rosenthal, Henri Drell ja Kregor Hermet. Võiks öelda, et need mängijad on ka laiast maailmast minu lemmikud (Muigab.).

scroll to top