Close

INTERVJUU | Peatreeneri usaldust tunnetav Kaspar Treier: senine hooaeg Napolis on olnud šokeeriv

-Kaspar Treier | Foto: Napoli Basket Facebook

Väljaspool kodukamarat tähelennu saavutamine ja tihedas konkurentsis vahetusmängijate pingile maandumise asemel põhitegijaks kerkimine pole eestlastest mängumeeste seas just iseenesestmõistetavad saavutused, kuid täpselt sedalaadi õnnestumised on ette näidata kogenud rahvuskoondislasel Kaspar Treieril. Pikad aastad Itaalias pole küll noormeest sugugi hellitanud ning temalgi on tulnud seal veedetud üheteistkümne hooaja jooksul rinda pista enesearengut kõigutavate väljakutsetega, kuid järjepidevus ja valmisolek ennast proovile panna on aidanud Treieril skeenesse püsima jääda.

Treieri tahet mugavustsoonist läbi murda peegeldab ka läinud suvel astutud samm, mil sihikindel mängumees otsustas jätta nelja hooaja pikkuse Sassari kogemuse enda selja taha ning liituda Napoli kõrgliigameeskonnaga. Ellu viidud muudatusega küll kaasnes esialgu teatav peataolek ja uue koduklubi katastroofiline avastart ei andnud samuti erilist põhjust rõõmustamiseks, kuid tänaseks päevaks on tuuled pöördunud ning nii Napoli tervikuna kui ka Treier individuaalselt taas hoogu üles leidmas. Järgmiste kuude jooksul Itaalia kõrgliiga turniiritabeli lõpust üleskerkimine ei saa olema lihtne ülesanne, kuid meeskondlike soorituste taustal ka isiklikku edulugu väärtustav korvikütt loodab just järelejäänud hooaja abiga tõestada, et tema võimete lagi pole sugugi madalal.

Klubi juurest Euroopa meistrivõistluste otsustavate valikmängude raames korraks koju naasnud Treier rääkiski Korvpall24.ee portaalile usaldatud vestluses, kuidas ta on suutnud takistustele vaatamata oma rajale püsima jääda ja valusatest lüüasaamistest olenemata enda osa eeskujulikult ära teha. Käimasoleva šokeeriva hooaja analüüsimise kõrval sai ühtlasi vesteldud 25-aastase koondislase senisest üles-alla karjäärist, Itaalia mängijapassi omamisega kaasnevatest eelistest ja pealtnäha ladusalt kulgenud teekonna telgitagustest. Intervjuu käigus avas Treier ka põhimõtteid, mille toel on ta harjumuspärastest rollidest välja rabelenud ning peatreeneri vahetuse keskel iseenda ambitsioonidele truuks jäänud.

Kaspar, Sa olid Eestist lahkudes ja väljakutsetest koosnevat Itaalia teekonda ette võttes kõigest 15-aastane. Kui võtta arvesse kõiki seniseid süsteeme, liigasid ja klubisid, on Sul tänaseks päevaks seal käimas juba üheteistkümnes hooaeg. Milliseks mängumeheks on need pikad ja väärtuslikud aastad suutnud Sind kasvatada?

Kui ma Eestist lahkusin, olin pigem selline klassikaline pikk mängija, kes mängis hästi palju pukis. Itaaliasse minnes pandi mind kohe mängima “kolme” positsioonile, mis küll tuleb mulle lõppude lõpuks kasuks, aga tegelikult ma selle koha peal hetkel väga ei mängi. Arvan, et need aastad Itaalias ongi andnud juurde teatavat mitmekülgsust. Ma ühtlasi ei mäleta, et oleksin Eestis olles olnud väga suur viskaja. See element on tulnud ikkagi nendel aastatel, mil olen olnud Itaalias.

Kui tavapärane see Sinu hinnangul on, et Sa oled suutnud ühe riigi süsteemi nii pikaks ajaks püsima jääda?

Minu puhul tuleb mängu see, et mängin hetkel itaallasena ja mul on Itaalias oluliselt lihtsam tööd leida. Mul on näiteks Hispaaniaga võrreldes Itaalias nii suur eelis leidmaks endale sobiv mängukoht. Hispaanias konkureeriks ma terve maailmaga, aga Itaalias teen seda ainult itaallastega. Olen seal nii palliplatsi kui ka korvpallivälise eluga täielikult ära harjunud. Kui mulle tuleb mingi pakkumine, siis juba tean, kuhu astun.

Kas välismaal eksisteeriv tihe konkurents pigem pärsib mängumehe arengut või vastupidiselt just aitab edukaks sportlaseks sirgumisele igati kaasa?

See kindlasti võib pärssida ja mõjuda negatiivselt. Olen tähele pannud, et kui mõni itaallane jääb Itaalias hätta, on tal küllaltki raske sellest klubist lahkuda ja endale parem situatsioon leida, sest kui itaallane vallandatakse, tuleb ju üks tema asemele ka võtta ja kohalikud meil liigas väga ei liigu. Põhimõtteliselt on nii, et kui lähed või satud valesse kohta, siis istudki seal hooaja lõpuni. Olen ka ise seda kogenud.

Mis on Sinul aidanud kõikide silmapaistvate tegijate seast esile kerkida? Kas selleks ongi lihtsalt sealne mängijapass, mis omab kohalike klubide silmis iseenesestmõistetavalt suurt väärtust?

Jah, mängijapass kindlasti mängib olulist rolli. Ilmtingimata on ka oluline asjaolu, et kui mängin sealsete võistkondade vastu, siis kõik treenerid ja organisatsioonid ilmselt juba teavadki minust rohkem kui mõne muu riigi treenerid. Arvan, et just selle tulemusel on mul õnnestunud sinna püsima jääda.

Teisalt võivad niivõrd pika teekonna jooksul ka rutiin ja teatav tüdimus ühel hetkel kimbutama hakata. Kas möödunud suvel mugavustsooni jõudmine võiski olla üheks faktoriks, mis pani Sind pärast nelja Sassaris veedetud hooaega klubi vahetama?

Jah, kindlasti. See piir tuli Sassaris ette küll. Hooaeg läks nagunii kehvasti, aga iseendal oli ka juba tunne, et nendest inimestest ja mugavustsoonist oleks vaja välja saada ning end mujal uuesti proovile panna.

Mille poolest on tänavune Napolis veedetud hooaeg senimaani suutnud eelmistest erineda?

Kui võtta senine hooaeg ühe sõnaga kokku, siis see on olnud šokeeriv. Keegi ei osanud alguses arvata, et meil nii kehvasti läheb. Nii iseenda, klubi kui ka treenerite ootused olid tegelikult suuremad. Hakkasime alles nüüd lõpuks jalgu natukene alla võtma ja kindlustunnet juurde saama.

Hooaja esimese poole kesine mängupilt kulmineerus novembrikuu lõpus peatreeneri vahetusega, mil meeskonna etteotsa toodi Igor Milicici asemel Giorgio Valli. Kas ja millise muutuse on Valli tulek Napoli mängupilti toonud?

Giorgio Valli on toonud oma olemusega meeskonda juurde rahulikkust. Igoriga (Miliciciga) läks kahjuks asi hästi pingeliseks. Tal oli meiega palju meeting’uid ja ta pani mängijatele päris palju survet peale. Liiga suure survega mängimine pole just eriti hea. Kui Giorgio (Valli) tuli, rahustas ta kõik maha. Tema tulek tõi ühtlasi juurde ka palju uusi mängijaid. Kõik need lülid said lõpuks ühineda. Eks kõik lähebki nüüd paremaks. Võrreldes hooaja algusega on olukord kindlasti rohkem kontrolli all.

Olgugi et meeskondlikult rabe algus on jätnud liiga tabeliseisu mõttes valusa jälje, oled Sina suutnud oma osa ikkagi ära teha ja kerkida nii mõneski hiljutises kohtumises satsi resultatiivseimaks. Kuidas Sa omaenda minekut hindaksid?

Kahjuks on mul ka olnud natukene liiga palju üles-alla mänge. Stabiilsust võiks olla pisut rohkem. Mingid mängud tulevad mul väga hästi välja, aga mõned tulevad jällegi sellised kehvapoolsed. See on miski, mida tahan, et hooaja lõpus enam ei juhtuks. Minu roll oli juba Igoriga üpriski selge ja kui Giorgio tuli, siis see õnneks väga ei muutunud. Nüüd küll tuli “viie” positsioonile uus mängija, eks siis ole jälle näha, kas midagi muutub või mitte. Loodan, et mitte.

Kõrvaltvaataja pilgu läbi tundub, et Sa sobitud peatreener Giorgio Valli joonisesse igati edukalt?

Jah. Nii imelik kui see ka ei tundu, on ta hästi sarnane ühele mu endisele peatreenerile – Piero Bucchile (aastatel 2021-2024 Dinamo Sassarit juhendanud loots – toim.). Näen nende kahe käekirjades sarnasusi ja olen harjunud, et Valli on natuke selline old school treener.

On ta oma olemuselt karmi käega?

Ei, just vastupidi. Olemuselt küll selline old school, aga ikkagi rahulik ja mängijatest arusaaja.

Nii et Sa tunned palliplatsil otsuseid vastu võttes, et Sul on peatreeneri usaldus olemas?

Jah, tunnen.

-Kaspar Treier | Foto: Liina Käärik

Sa oled varem avameelselt välja öelnud, et Sassari aegadel jäi Su roll silmnähtavalt pisikeseks ja Sa ei saanud olla päris lõpuni välja Sina ise. Kas uues koduklubis on see tasakaal siis paremini paigas?

Jah, natukene. Arvan küll, et praegu võrdub peatreeneri käekiri ja minu enda tunnetus väljakul sellega, et saan olla päriselt mina ise. Klubi poolt pole väga piire lisatud ning mingil määral lastakse ka eksida.

Nii et Eesti rahvuskoondise Treier ja Napoli Treier on võrdselt agressiivsed, energilised ja enesekindlad?

Jah!

Kas keset hooaega uute tiimikaaslaste näol nii mitme täienduse lisandumine on nõudnud Sinult teistmoodi lähenemist või teatud olukordades juurde panemist?

Ma ei ütleks, et oleksin otseselt pidanud konkreetseid muutusi tegema, aga kui sul nii tihti mängijad vahetuvad, siis see mingil määral ikkagi mõjutab kõikide mängu. Olen sellegipoolest üritanud enda mängu muutmist vältida ja õnneks pole ma ka pidanud seda tegema.

Niivõrd kõrgel tasemel mängides erilist eksimisruumi mängijatele teatavasti ei võimaldata. Mida tuleb ühel mängumehel sellises olukorras “ellu jäämiseks” ära teha ja kuidas Sina pärast kesisemat sooritust vaimselt taastud?

Eks negatiivne sooritus ikka mõjub mingil määral pärssivalt ja mida kehvem sooritus, seda halvem on olla. Kui võistkond lisaks ka kaotab, on eriti suur pahandus, aga üritan pärast taolist mängu mõelda nii, et enam ei saa ju sinna nagunii midagi parata. Oli nagu oli, järgmine kord peab lihtsalt tegema kõik selleks, et paremini läheks.

Mida järelejäänud hooajast nii meeskondlikus kui ka Sinu isikliku eduloo võtmes veel võtta annab?

Tahaksin kindlasti jõuda kuu-kahe pärast sellisesse faasi, kus ei peaks enam muretsema selle pärast, et kukume liigatabelis alla. Isiklikus plaanis tahaks, et oleks veel võimalikult palju resultatiivseid mänge.

Sul on Napoliga kaheaastane leping, eks? Tulevikumõtteid Sa veel ei mõlguta?

Ma ei mõtle nii kaugele, sest siin võib kõike juhtuda. Kõigepealt on vaja näha, kas jääme üldse püsima või ei jää. Ei usu, et ma tuleviku suhtes endal ühegi ukse kinni panen. Kui midagi huvitavat peaks jälle kuskilt välja hüppama, siis kahtlemata kaalun seda. Napolisse ma ennast kindlasti (kinni) ei naeluta.

scroll to top