Hiiumaalt pärit Martin Paasoja on selleks hooajaks maandunud Tartu Ülikool/Maks & Mooritsa ridadesse, kus talle on usaldatud meeskonna kapteni roll. 32-aastane tagamängija on varem kogunud karastust väga erinevates riikides mängides (Rumeenia, Kreeka, Hispaania, Island ja Venetsueela), kuid nüüd keskendub ta kodumaal meeskonna edule käimasoleva hooaja väljakutseid vastu võttes.
191-sentimeetrine viskav tagamängija on sellel hooajal keskmiselt 30 minutit platsil tööd teinud ning selle ajaga toonud 11,1 punkti, 3,6 lauapalli ning 3,9 resultatiivset söötu. Mullu Avis Utilitas Rapla eest mängides olid tema samad näitajad hooaja peale 13,6 silma, 4,1 lauapalli ja 3,4 korvisöötu.
Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus räägib Paasoja, kuidas ta kaptenina meeskonda juhib, analüüsib enda ja Tartu esimest poolaastat ning avab, mida hooaja teine pool tuua võib. Lisaks saame aimu, kuidas kogemused välisliigadest on aidanud tal uue rolliga kohaneda ja millise tagamängija ta tooks Tartu tagaliini täienduseks.
Martin, Sa oled mänginud Raplas, Kalev/Cramos, Tartus ja Pärnus. Kuidas võrdleksid neid nelja klubi?
Praeguse Pärnuga on keeruline võrrelda, kuna see oli siis ikkagi täiesti teistsugune klubi. Teised juhid ja ambitsioonid olid ka täiesti teised kui praegu. Ma käisin siis keskkoolis ja tegime vaid korra päevas trenni. Praeguse Pärnuga ei saa võrrelda. Raplat, Kalev/Cramot ja Tartut saab võrrelda küll. Raplal on ambitsioon ja tahe. Tartus aga tehakse asju vähe suuremalt, sest seal on selgelt rahakotid natuke priskemad. Raplas toimetatakse sama hästi kui suuremates klubides, seda siis just taustameeskonna poolt ning tingimuste poolest on suhteliselt sama. Aga kuna Kalevis ja Tartus on nõudmised mängijatele suuremad, siis on Raplas natuke pingevabam mängida.
Oled varem öelnud ühes intervjuus, et “Sõbrad” on Su lemmik telesari. Millise tegelasega sealt kõige rohkem samastud?
(Naerab.) Tõsi, kunagi oli lemmik sari tõesti. Praegu vaatame pruudiga üldse sarja “Teadmata kadunud” (“Lost”). Arvan, et olen “Sõpradest” kõige rohkem Rossi moodi. Vahel jällegi tunnen, et olen nagu Rachel, et kõik asjad peavad maru perfektselt tehtud olema. Samas vahel kui nalja teen, siis on tunne, nagu oleksin Chandler.
Sellest aastast oled Tartus ka kapten ning oled nimetanud ennast kui glue guy ehk keegi, kes kõiki liidab. Kas oled ka varem mõnes klubis kandnud kapteni rolli? Kuidas see Sul välja tuleb?
Eelmise aasta hooaja lõpus olin Raplas kapten, kui Rait-Riivo Laane sai vigastada. Islandil mängides olin ka kogenud mängijate seas. Mul polnud küll kaptenipaela, aga pidin olema meeskonnas liider ja vastutus aina kasvas ning pidin kandma sellist rolli. Arvan, et kui kolm-neli aastat tagasi keegi oleks mind kapteniks pannud, siis ma poleks seda rolli välja kandnud. Aga nüüd tuli see mu jaoks väga loomulikult.
Mis Sa arvad, mis isikuomadused teevad kaptenist hea kapteni?
Arvan, et peab tolerantne olema, kõiki mõistma ja aru saama. Igasuguseid mehi on satsis. Kõigi jaoks peab suutma olla eeskuju või teejuht. Samas mõne vennaga pead valjemat häält ka tegema. Pead ise olema eeskuju, oma sõnade taga suutma seista. Kui ise oled lohe ja ei suuda mängida, siis ei suuda sa kanda ka kapteni rolliga kaasnevat vastutust ja olla eeskuju.
Kuidas Tartu hooaja puhul tunned, kas oled oma kapteni kohustustega hakkama saanud?
Ma tahaks öelda, et jah. Meie meeskonna sisekliima on väga hea. Ma tahaks loota, et selles on mul väga suur roll. Minu jaoks on see väga oluline, olenemata sellest, kas meil läheb väljakul hästi või halvasti. Riietusruumi õhkkond peab olema hea, ja see ka meil praegu nii on, seega arvan, et olen enda rolli ära täitnud.
Kuidas mõjutas tiimi sisekeemiat Mason Bourcieri minek ja Harrise tulek? Kas peale Bourcieri minekut läks mäng paremaks?
Tiimikeemia mõttes ei usu, et midagi muutus, kuna ta oli selline tagasihoidlik. Pigem muutus mänguliselt, kuna läks ära oluline mängija, kes kõige rohkem palliga toimetas, seega mõne mängija roll platsil muutus. See pole kõige mugavam olnud ning ka vastased on sellest aru saanud. Harris, kes tuli, on täiesti teise mängustiiliga, mängib pigem sellist run and gun (jookse ja viska – toim.) stiili.
Kuidas sa tunned, et see on mõjutanud?
See nii palju on ikka mõjutanud, et Harris pole puhas mängujuht, kes looks teistele olukordi. Ta pigem on mängija, kes otsib enda viskeid. Seda ei saa talle pahaks panna. Arvan, et tema elu oleks lihtsam, kui oleks veel selline vend, kes paneks teistele pallid pihku. Ta on kindlasti paremaks läinud pärast seda, kui Bourcier ära läks, aga meil oleks kindlasti vaja mängujuhti, kes teeb ka teisi paremaks.
Kui saaksid Tartu tagaliini ise ühe mängujuhi vabalt valida, siis kelle tooksid?
Parimas vanuses ja vormis Sten Soku.
Kuna Sina oled satsis n-ö vana kala, siis kuidas Sa Tartu noortega toimetad ja neid juhendad?
Nad kõik on pigem aktiivsed. Meil pole nii, et noored ja vanemad on eraldi. Aga eks ikka vahel paneme neile “puid alla”.
Sa oled mänginud Kreekas, Rumeenias, Hispaanias, Islandil, Venetsueelas ja oled nüüd tagasi Eestis. Kas on tunne, et otsid veel võimalusi välismaale minna?
Kui mõni hea pakkumine peaks tulema, kus tase on kõrgem kui Eesti-Läti liigas. Eks see kõik oleneb, mis see pakkumine on. Kui keegi rahapakiga vastu pead lööb, siis vast mõtleks teistmoodi. Pigem vaatan kogupaketti, et see oleks tasuv ja milline on sealne elukvaliteet.
Kas enne Tartu hooaega oli ka mõni ahvatlev pakkumine?
Tegin Tartuga juba suhteliselt vara lepingu ära, aga üks pakkumine oli Hollandi liigast ja üks Islandi liigast.
Kas vastab tõele, et üks Eesti maalikunstnik on Sinust maalinud portree?
(Naerab.) Vastab tõele.
Kas see maal on kodus seina peal, presidendi pildi kõrval?
Ei ole, see on veel kunstniku käes. Pole sellele veel järele läinud. Kui see valmis sai, siis ei julgenud järele minna, aga mingil hetkel peaks vist minema.
Kas Sul on rääkida mõni eriti vürtsikas lugu Venetsueelas või Kreekas mängimisest?
Venetsueelas mängides oli see, et välismängudele minnes oli relvastatud politsei kaasas. Meie hooajal mitte, aga varasematel hooaegadel oli meeskonna busse röövitud. Kedagi päris maha ei lastud, aga asjad võeti ära. Kreekas olles näiteks visati välismängul ilutulestikku riietusruumi aknasse. Selline pauk käis, et pärast kõrvus ikka tükk aega vilises.
Sa pole aastaid koondises mänginud. Kui koondis kutsuks ja oleks vaja, kas tõmbaksid särgi selga?
Kindlasti läheks!
Sel hooajal tehakse teist ka dokumentaalsaadet. Kas on kuidagi teistmoodi olla, kui kaamera enamus ajast kaasas käib?
Alguses ikka oli. Nad on kuskil kümmekond korda käinud filmimas ja mängudel.
Teil on välismaalastest huvitav kooslus. Kuidas kirjeldaksid neid mängijatena ja kas oled meeste panusega rahul?
Arvan, et võib rahule jääda. Omar El-Sheikh on väga kõva võitleja. Vahel tal küll mängulugemine lonkab, aga ta korvab selle oma võitluslikkusega. Jalen Henry puhul on kindlasti see hea, et ta on korralik skooritegija. Aga tema puhul ongi lihtsalt oluline see, kuhu ta oma energiat suunab. Ta vahel ei suuna seda kaitsesse. Ta on pikalt Euroopas mänginud, seega teab, mille eest palka saab küsida. Kui me tahame midagi sel hooajal saavutada, siis tal on selgelt vaja mängida mõlemal pool väljakut.
Saite Rumeenias suure kaotuse ja siis kodus TalTech/Alexela vastu kohe sinna otsa. Kas pärast seda võtsid mehed kokku ja pidasite vähe tõsisema vestluse maha?
Pärast Rumeenia mängu oli küll selline arutelu, kus rääkisime pikalt, mida me asjast arvame. Peale TalTechiga mängu oli treeneritega pikem vestlus, et miks me korvpalli mängime ja kuidas seda tehakse. Ega see ei tähendanud, et asjad on läbinisti halvasti. Tagantjärele mõtlen, et võibolla oli sellist koosolekut vaja, kuna osad mängijad tundsid ennast juba liiga mugavalt.
Ükski korvpallur vast ei lähe tahtlikult kunagi mängu kaotama, aga kas Rumeeniasse minnes oli tunne, et mängime kuidagi ära või läksite võitma ja kukkus halvasti välja?
Ei usu, et keegi mõtles, et mängime kuidagi ära. Usun ikka, et läksime võitma. Samas võis olla osadel alateadvuses see, et mäng ei tähenda enam midagi.
Pärast neid kaotuseid saite jagu Kalev/Cramost nende enda koduväljakul. Tartu ja Kalevi vaheline vastasseis oli tolleks hetkeks 10-0 Kalevi kasuks. Kuidas oli olukord meeskonnas ja treeneril pärast sellist võitu?
Ma ise pole nii kaua meeskonnas olnud. Mina otseselt ei tunneta, et siin mingi meeletu vastasseis on olnud. Mõne jaoks, kes siin klubis on kauem olnud, on see suurem asi. Meeskonna jaoks oli see lihtsalt väga hea võit. Arvestades, et meil oli olnud halbade kaotuste nädal, siis see kindlasti tegi rõõmu ja oli hea pingelangus. Arvan, et treenerid olid väga rahul, et suutsime sellise võitluslikkusega asja ära teha.
Pärast mängu andis Kregor Hermet keskmisest emotsionaalsema intervjuu, et kohtunikud aitasid teie võidule kaasa ning ei vilistanud palju vigu ära. Kui me pärast mängu intervjuu aja kokku leppisime, siis olid sul kätele pikad punased jutid kriimustatud. Kas ise tunned, et kohtunikud ei vilistanud asja ausalt?
Ma ei tea, kas kohtunikud tahtlikult seda tegid, aga päris palju selliseid hand check‘e jäeti vilistamata, aga see on täiesti tavaline. Endale küll ei jäänud tunnet, et kuidagi vile ühele poole kaldu oli. Pigem on väiksema klubina Kalev/Cramo vastu mängides alati see, et suuremal klubil on rohkem lubatud. Pigem on kummaline selliseid kommentaare kuulda praeguse Eesti meisterklubi mängija suust.




