Tänaseks ligi poolteist aastat palliplatsilt eemal olnud Johanna Eliise Teder ei saanud detsembris Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus edasise karjääri osas kindlat otsust veel vastu võtta. Kümme kuud hiljem puhuvad 24-aastase Eesti koondislase elus uued tuuled, kui õpingud ja korvpallikarjäär jätkuvad Colorado ülikoolis.
Eelmisel hooajal kandis 173-sentimeetrine viskav tagamängija Washington State’i ülikooli ridades suurt rolli, kui läbi valu tegi kaasa 34 kohtumist ning sai 27 minuti jooksul kirja 7,9 punkti, 2 lauapalli, 2,6 korvisöötu ja ühe vaheltlõike. Tunamullu olid Tederi vastavad numbrid 10,2 punkti, 2,8 lauapalli, 2,3 söötu ning 1,1 vaheltlõiget.
Uue hooaja eel andis Teder ülevaate, kuidas sündis otsus ookeani taha jääda ning millises konditsioonis on pikalt valu teinud jalad. Saime teada, miks langes valik just Colorado kasuks ning kas oli variant ka Euroopas mängupaika leida. Muuhulgas tuli juttu tema edasistest plaanidest nii õpingute kui ka korvpalli kontekstis ning keda Eesti tulevikulootustest sai ta Washington State’i ülikooli sisseastumisel aidata. Lõpetuseks avaldab ta suurima ootuse algava hooaja suhtes ning selgub, kas võime teda näha taas ka Eesti koondise värvides.
Johanna, alustame sellest, et miks otsustasid veel üheks aastaks USA-sse mängima jääda?
Pidin eelmise hooaja vigastuse tõttu vahele jätma. See aga avas mulle võimaluse siin veel ühe aasta teha. Mul oli valida, kas lähen proovin kuskil profitiimi juures mängida või teen USA-s veel ühe aasta. Sain magistrisse sisse ja mõtlesin, et miks mitte. Siin on muidugi kindlam arstiabi ja kõik teavad, kuidas mul jalgadega lood on.
Kuidas möödus Sinu jaoks eelmine aasta? Kui palju ja millist trenni teha said või võtsid korvpalli mõistes aja täielikult maha ja proovisid jalad terveks saada?
Raskelt. Jah, olin selle aasta jaanuarikuuni täitsa ilma hüppamise ja jooksmiseta. Pidin lihtsalt pausi tegema. Aitasin võistkonda nii palju kui sain. Kevadest saadik olen järjest rohkem hakanud tegema.
Kuidas Sa ennast praegu tunned? Oled nüüd täiesti 100% vigastustest võitu saanud?
Võrreldes eelmiste aastatega on palju parem. Täiesti korras ei ole, aga olen õppinud pausi tegema ja julgemalt rääkima, kui midagi vaevab.
Viimased neli aastat veetsid Sa Washington State’is ja need aastad olid küllaltki edukad, seda nii võistkondlikus kui ka isiklikus plaanis. Miks otsustasid nüüd veel ülikooli vahetada?
Mitu põhjust. Esiteks, minu klassikaaslased lõpetasid ja tuli uus suur freshman‘ide grupp, nii et tundsin, et on õige aeg edasi liikuda. Lisaks polnud WSU-s enam sobivaid magistriprogramme. Mul olid treeneritega väga head suhted ja nad toetasid mind täielikult koolivahetuse otsuses – mingit draamat ei olnud.
Millistest ülikoolidest Sinu vastu veel huvi tunti ja miks otsustasid just Colorado kasuks?
Üllatuseks oli neid koole päris palju. Olen siin nii kaua olnud ja tean juba ühte-teist, nii et kõigile ei hakanud vastamagi. Valisin Colorado, sest tean treenereid, nende süsteemi ja nad on olnud üpris edukad. Lisaks on Boulder (linn Colorado osariigis – toim.) äärmiselt ilus ja põnev koht, kus elada ja õppida.

Kas variante oli ka Euroopast või pärast aastast pausi oleks olnud raske Euroopas klubi leida?
Arutasin asja mõne inimesega, kes on Euroopas mänginud, ja jõudsime järeldusele, et parem on proovida siin veel üks aasta teha. See aitaks tõestada, et olen tagasi platsil, ning üleüldse on mugavam siit korvpalli juurde naasta.
Mis plaanid Sul pärast ülikooli lõpetamist on? Kas tahad ikkagi profikorvpalluri elu ära proovida?
Eks see on alati olnud eesmärk, aga pean jooksvalt vaatama, kuidas keha sel hooajal vastu peab ja millised võimalused mul üldse oleksid. Olen alati iseseisev olnud, aga kardan veidi, et profikorvpalli elu võib muutuda üksikuks. Näeksin end pigem kuskil, kus tunnen juba inimesi.
Sa oled nüüd USA-s kooliteed käinud juba viis aastat. Kui kaugele Sa oma õpingutega oled jõudnud ning mis kraad Sul aasta pärast olema peaks?
Lõpetasin kevadel kahe bakaga – digitaalne tehnoloogia ja reklaamindus, ning tegin juurde veel digitaalkunsti erialapaberid. Magistrit teen hoopis ärinduses ja turunduses, analüütika ja statistika suunal.
Ühest küljest peaksid olema Colorado naiskonna üks kogenumaid mängijaid, teisalt jätsid aga terve eelmise hooaja vahele. Kas oskad juba öelda, kui suure rolli peatreener Sulle usaldab?
Eks see on alati raske, kui liitud uue tiimiga. Tunnen, et seni on treener mind usaldanud ja julgustanud juhendama nooremaid ja rohkem rääkima. Septembrikuus on veel raske öelda, kui suurt rolli hakkan mängima, aga keskendun rohkem enda eesmärkidele – harjuda uue süsteemiga, vormi saada ja tegeleda jalgadega.
Mida Sa ootad sellelt hooajalt kõige enam?
Mängimist! Pole 2023. aasta märtsist ühtegi mängu mänginud.
Räägi ka natuke oma uutest võistkonnakaaslastest. Naiskonna nimekirja vaadates torkab silma, et koosseis on väga rahvusvaheline, täpselt nagu Washingtonis. Kui palju on need kaks tiimi võrreldavad?
Kuidagi sattus jah, et mul jälle rahvusvaheline sats. Kui eelmises koolis oli see plaanitud, siis siin tundub, et treenerite jaoks on see pigem uus asi ja nad harjuvad ka meie arusaamiste ja mängustiiliga. Tundub, et seni klapib.
Kui Sina lahkusid Washington State’ist, siis Keandra Koorits just liitus. Tema liitumisel oli oluline roll ka Sinul. Kas on sees ka väike pettumus, et te ei saa koos mängida?
Mul on Keandra üle väga hea meel. Ta on äärmiselt tubli! Aitasin treenereid ja teda, kui ta kevadel visiidil käis. Eks meil polnud kunagi plaanis, et jään sinna, aga omadega mängida oleks ikka vahva. Väga loodan, et tal on sama positiivne kogemus nagu mul oli. Pullman (linn Washingtoni osariigis, kus asub ka Washington State’i ülikool – toim.) on küll kõigest suhteliselt kaugel, aga inimesed ja atmosfäär on seal super.

Nii Colorado kui ka Washington State mängisid eelmise hooajani Pac-12 konverentsis, mille ümber toimuv segadus on viimastel aastatel NCAA-s põhjustanud palju poleemikat. Pac-12 konverents oli pikki aastaid NCAA üks tugevamaid, eriti just naiste korvpallis, kuid tänaseks päevaks on see sisuliselt lagunenud. Kas oskad rääkida tüli tagamaadest ja kas või kui palju sellised organisatsioonilised probleemid võistkondi ja mängijaid mõjutavad?
Ülikoolisport ja rahaasjad on siin USA-s ikka täiesti teine teema. Otsused tehti kõik Ameerika jalgpalli ja TV-lepingute järgi. Ega teistel spordialadel polnud valikut. Ma ei usu, et see otseselt sportlaste elu või kogemust mõjutab, aga olen enam kui kindel, et enam sellist asja, et konverents jääb samaks näiteks 10 aastaks, ei juhtu.
Mis seisud Sul Eesti koondisega on? Kas ja millal Sind koondises näeme?
Nagu ikka, FIBA ja ülikooliliiga ei tee koostööd, ehk see aasta jääb arvatavasti jälle vahele. Loodan, et tulevikus mõeldakse ikka mingi plaan välja, et need, kes Ameerikas mängivad, saavad ikka koduriigi eest võistelda.
Varasematel aastatel oled kuulunud ka 3×3 korvpalli koondisesse. Kas kavatsed ka tulevikus 3×3 korvpalli mängida?
Kui kutsutakse, siis kindlasti! (Siim) Raudla ja (Priit) Vene on mind alati toetanud ning nad teevad naistega väga head tööd.




