Close

INTERVJUU | Anrijs Miška: Lätis on levinud nali, et eestlased on aeglased, aga korvpallurite kohta ei saa seda küll teha

-Anrijs Miška | Foto: Mikus Klavinš/Riia VEF

Kuigi Anrijs Miška oli BC Kalev/Cramo peatreeneri Heiko Rannula huviorbiidis juba eelmisel suvel, viis 24-aastase ja 206-sentimeetrise mängumehe tee hoopis Rooma. Itaalia esiliigas korraliku hooaja teinud endine Läti noortekoondislane otsustas eeloleval sügisel tõmmata selga Eesti meistermeeskonna särgi, et aidata meeskonnal seatud eesmärke täita ning muutuda väljakul enesekindlamaks. 

Rooma Luiss nimelises meeskonnas kandis Miška põhiraskust, kui 28 mängu ja keskmiselt 29 minutiga kogus väljakult 62%-lise tabavuse juures 13,5 punkti, 5,6 lauapalli ja 1,5 korvisöötu. Nii Itaalias kui ka kahel eelneval hooajal Riia VEFis on lätlase visketabavus väljakult olnud kindlam kui vabaviskejoonelt.

Korvpall24.ee portaalile jagas Anrijs Itaalia hooaja emotsioone ning võrdles sealset mängustiili Eesti-Läti liigaga. Tegime lähemalt tutvust tema mängijaprofiiliga ning enim tööd nõudvate elementidega väljakul. Muuhulgas tuli juttu ka Heiko Rannula varajasemast huvist tema vastu ning millist rolli peatreener temalt algaval hooajal ootab. Lõpetuseks peatusime tema noortekoondise parimatel hetkedel ning arutasime Läti korvpalli hetkeseisu üle nii noorte kui täiskasvanute tasemel.

Anrijs, palun võta kokku oma eelmine hooaeg Itaalia esiliigas. Mida see hooaeg Sulle korvpallurina juurde andis ja õpetas?

Mulle oli viimane hooaeg Roomas kindlasti väärtuslik kogemus ning see aitas mul kasvada nii korvpalluri kui ka inimesena. Pidin harjuma teistsuguse mängustiiliga, mis nõudis kiiremat mängu, kiireid viskeid ja vähem kombinatsioone. Erinevalt eelnenud aastatest tahtsid treenerid, et ma oleksin rünnakul meeskonna liider. Pidin muutma seda, kuidas mängudele lähenesin, kuidas ma mängin ja oma mõtteviisi.

Mille poolest erineb Itaalia mängustiil Eesti-Läti liiga omast?

Nagu juba mainisin, siis Itaalias on mäng kiirem. Pikki kombinatsioone on vähem ja otsitakse kiireid lahendusi. Nad tahavad kiiresti peale visata. Kaitses on mäng füüsilisem. Mul oli vaja aega, et kohaneda ja aru saada, kuidas seda enda kasuks ära kasutada. Lisaks märkasin, et Itaalias keerleb mäng tihti ümber välismängijate, aga siin ehitavad meeskonnad oma mängu üles pigem kohalikele meestele.

Oled mänginud Eesti-Läti liigas juba mitu hooaega. Tahaksin küsida, kuidas kirjeldaksid liiga taseme muutumist selle aja jooksul?

Sellele on tegelikult päris raske vastata. Arvan, et selle aja jooksul, mis ma siin liigas mänginud olen, pole tase kuigi palju muutunud. Kui võrrelda algusaastatega, siis võib ilmselt väita, et mõne meeskonna tase on rahaliste probleemide tõttu veidi langenud, aga samas ma ei arva, et see liigat tervikuna liialt palju mõjutab. Nagu näha, siis mängijad, kes teevad siinses liigas hea hooaja, siirduvad järgmiseks aastaks tugevamatesse liigadesse ja mis kõige tähtsam, saavad ka seal suurepäraselt hakkama.

Kuidas kirjeldaksid ennast korvpallurina? Millised on Sinu peamised tugevused ja mille kallal pead veel tööd tegema?

Usun, et minu suurim tugevus on see, et olen mitmekülgne pikk, kes suudab mängida nii suure ääre kui ka tsentri positsioonil ja kellel on hea pallikäsitlus. Samuti meeldib mulle mõelda, et mul on hea korvpalli IQ ja tänu sellele suudan teha häid otsuseid mõlemas väljaku otsas. Mis puudutab aspekte, mille kallal tuleb veel vaeva näha, siis neid kindlasti jagub. Tean, et suudan veelgi juurde panna ka neis aspektides, mida pean oma tugevusteks, aga peamised asjad, mille kallal pean tööd tegema, on minu kaugvise ja enesekindlus rünnakul.

Märkasin, et Sinu kolmepunktivisete protsent on hooaegade lõikes olnud väga kõikuv. Kas oskad öelda, mis on olnud selle põhjused?

See on seotud just selle enesekindlusega, millest ma äsja rääkisin. Usun, et minu kõikuva visketabavuse põhjus peitub enesekindluses ja treeneri usalduses. Mul on vaja treenerit, kes julgustaks mind viskama ka siis, kui esimesed visked lähevad mööda. See on kindlasti midagi, milles tahan muutuda stabiilsemaks.

Lugesin meediast, et Heiko Rannula tahtis Sind juba eelmisel hooajal Kalev/Cramosse tuua. Mis tundeid see Sinus tekitas ja kas see püsiv huvi tegi Kalev/Cramosga liitumise otsuse lihtsamaks?

Loomulikult tegi see otsustamise lihtsamaks ja tekitas minus hea tunde. Mängijana tahad alati, et peatreener sooviks sind oma võistkonda ning näeks sinus potentsiaali.

Kas lisaks Kalev/Cramole said pakkumisi ka teistelt Eesti klubidelt? Kas mõni Eesti klubi on Sulle ka varem pakkumise teinud?

Nii palju kui tean, siis Eesti klubidest on pakkumise teinud ainult Kalev/Cramo. Võimalik, et on tulnud ka teisi pakkumisi, aga agent pole mulle neist rääkinud. Me istume igal suvel korra maha ja arutame, millises suunas edasi liikuda ja millise tasemega klubis ma mängima peaksin. Ta annab mulle teada ainult nendest pakkumistest, mis tema arvates mulle kõige paremini sobivad.

Kas oled rääkinud Rannulaga oma rollist meeskonnas? Mida ta Sinult ootab?

Jah, rääkisin peatreeneriga veel enne lepingu sõlmimist. Ta jagas oma mõtteid minu rolli kohta ja rääkis, kuidas saaksin mängijana areneda ja samal ajal aidata klubil eesmärkideni jõuda. Ta ei pannud mulle liiga suuri ootusi. Minu jaoks oli kõige tähtsam see, et ta uskus, et ta suudab aidata mul saada paremaks mängijaks ja ma saan meeskonda aidata.

Millised on Sinu isiklikud eesmärgid ja ootused uueks hooajaks?

Minu peamine eesmärk on võita võimalikult palju mänge. Usun, et see peaks alati prioriteet olema. Mulle ei meeldi endale seada liiga suuri eesmärke, aga tean, et pean kõvasti tööd tegema ja andma endast parima. Praegusel hetkel tahan lihtsalt keskenduda oma korvpallurikarjäärile ja mängimist nautida, aga tean, et selleks pean olema pühendunud võitmisele ja pidevale enesearengule.

Septembris toimub Tallinnas kõrgetasemeline korvpalliturniir, kus teiste seas osaleb ka tänavu Euroliigas mängiv Pariisi klubi. Kui põnevil Sa selle turniiri tõttu oled (intervjuu on tehtud enne turniiri toimumist – toim.)?

Olen väga põnevil, et saan võimaluse mängida nii kõrge tasemega meeskonna vastu. Arvan, et see saab olema hindamatu kogemus, mis aitab meil mõista, millises seisus me meeskonnana oleme ja mille kallal peame veel töötama. See on meie jaoks suurepärane võimalus ning me peame selle ära kasutama, sest ei juhtu tihti, et saame sellise kaliibriga meeskonna vastu mängida.

Räägime natuke Sinu noortekoondise karjäärist. Sa oled esindanud erinevaid Läti noortekoondiseid. Kas saad meenutada oma noortekoondise karjääri meeldejäävamaid hetki?

Arvan, et meeldejäävaim hetk oli kindlasti see, kui me mängisime kodusel U18 EM-il ja võitsime seal hõbemedali. Sel turniiril osalemine oli minu jaoks unustamatu kogemus. Suvised koondiselaagrid olid samuti suurepärased ja mul on palju häid mälestusi 1999-2000 aastakäigu poistega koos veedetud suvedest. Leidsin sealt endale palju häid sõpru. See oli üks tore aeg ja ma olen väga õnnelik, et mul oli võimalus seda kogeda.

Mis on olnud Läti noortekorvpalli edu alus?

Arvan, et seal ei ole midagi erilist, eriti nüüd, kui mitmed meie noortekoondised on viimasel ajal olnud turniiridel suurtes raskustes. U20 koondis langes A-divisjonist välja ega suuda sinna tagasi tõusta. Lätis räägitakse palju sellest, et me teeme midagi valesti ja muretsetakse meie noortesüsteemi pärast, kuid ma ei usu, et viga on meie süsteemis. Me oleme lihtsalt väike riik ja meie tulemused võivad aastast aastasse väga palju kõikuda, sõltuvalt sellest, kui palju talente ühes või teises vanusegrupis on. Näiteks mina ise olen olnud mõlemas äärmuses: 2000. aasta poistega võitsime EM-il hõbeda, aga aasta varem jäime 1999 aastakäiguga viimasele kohale. Arvan, et see näitab, kui palju võivad tulemused kõikuda. Minu arvates on kõige tähtsam noormängijate integreerimine profimeeskondadesse, sest see annab neile hindamatu kogemuse, mis tuleb kindlasti kasuks, kui nad peavad mängima Euroopa parimate eakaaslaste vastu.

Tänavu Pariisis toimunud olümpiamängudele Läti koondis kahjuks ei pääsenud. Kuidas see uudis Läti korvpallikogukonnas vastu võeti?

Ma ütleksin, et Läti korvpallikogukond säilitas positiivsuse, sest kõik on rahul sellega, kus me praegu oleme ja mida oleme viimastel aastatel saavutanud. Ootused olid muidugi suured, eriti pärast eelmise aasta MM-i, aga peame vaatama pilti realistlikult – me võtsime viimast mängu Brasiilia vastu puhkepäevana, aga nemad tegid suurepärase esituse. Profispordis tuleb seda ikka ette. Tuleb arvestada ka seda, et pidime läbi ajama mitme võtmemängijata. Puudu oli Andrejs Gražulis, kes on viimastel aastatel olnud koondise jaoks ülioluline lüli, ja loomulikult ka Kristaps Porzingis. See räägib enda eest. Fännid võivad olla pettunud ja negatiivsemalt meelestatud, aga arvan, et laiem korvpalliüldsus on tuleviku suhtes positiivne ning huviga oodatakse juba järgmisi võistlusi.

Olen kuulnud, et lätlased armastavad eestlaste üle nalja visata. Kas Läti korvpallurite seas ringlevad anekdoodid Eesti korvpalluritest?

Ma ei tea kuigi palju nalju või anekdoote, aga kõige levinum nali, mida olen lapsepõlvest peale kuulnud, on see, et eestlased on väga aeglased. Aga arvan, et Eesti korvpallurite üle ei saa seda nalja teha.

scroll to top