Keila Coolbeti korvpallimeeskond teatas juuni keskpaigas, et meeskonnas jätkab ka tuleval hooajal kohalik mängumees, 23-aastane Roland Tamkivi. Korvpall24.ee portaal uuris Keila kasvandikult, milline oli tema tee korvpalli juurde, millised on meistriliiga peamised erinevused võrreldes madalamate tasemetega ja missugused on tema tugevused korvpalliväljakul.
Keila särgis pallival 192 cm pikkusel Tamkivil on Eesti-Läti liigas selja taga kaks hooaega. Eelmisel hooajal tegi eelkõige kaitsemänguga silma paistnud mängumees kaasa 29 kohtumises, kus tema arvele jäi keskmiselt 12,5 minutiga 2,2 punkti ja 1,2 lauapalli.
Intervjuus rääkis Keila ääremängija enda teest korvpalluri ametini, meistriliigasse jõudmisest ja tervisemurest, millega tal tuleb igapäevaselt arvestada. Samuti tuli jutuks liigatasemete erinevus, Tamkivi mängustiil ja omadused, milles 23-aastane mängumees soovib paremaks saada. Muuhulgas iseloomustas Keila kasvandik treener Peep Pahvi, vaatas tagasi möödunud hooajale, rääkis uue hooaja eesmärkidest ning jagas enda suviseid plaane.
Roland, alustame täiesti algusest. Kui vanalt Sa kossutrenni läksid ning millega see mäng Su ära võlus?
Kossutrenni läksin kolmandas klassis ehk siis, kui olin 9-aastane. Kuna mu mõlemad vanemad vennad olid jalgpallurid, pandi ka mind alguses jalgpallitrenni. Seal aga sain esimese kuu jooksul aru, et mulle see mäng ei meeldi. Lapsepõlves veetsin palju aega Saaremaal sugulaste maakodus ning seal oli neil korv olemas. Aeg-ajalt loopisingi õue peal palli ja sealt see esimene pisik külge vist jäi. Kolmanda klassi alguses otsustasid paljud klassivennad kossutrenni minna ning see tegi mu otsuse lihtsamaks. Ma ei oska täpselt öelda, millega see mäng mu ära võlus. Ju ma tunnen sellest lihtsalt kõige rohkem mõnu – alati toimub midagi, on väga emotsiooniderohke ning see tekitab põnevust.
Millal mõistsid, et tahad proovida profikorvpalluri ametit?
Kohe pärast seda, kui tekkis võimalus meistriliigasse tõusta. Varem mul seda mõtet peas polnud, aga kui võimalus tuli, siis olin kohe nõus proovima ja mul on hea meel, et seda teen. Uued katsumused ning väljakutsed meeldivad mulle.
Sa oled Keila omakasvandik ning tulnud meeskonnaga teisest liigast meistriliigasse välja, sestap küsin – mida alumised liigad Sulle kui mängijale kõige enam õpetasid?
Kõige enam õpetasid need mängijana distsipliini ja enesekindlust. Andsid head meeskonnakaaslased ja sõbrad. Samuti esimese tüübi diabeetikuna õpetasid need mind paremini oma tervist jälgima.
See I tüübi diabeet on midagi, millega ilmselt enamik kõrgema taseme sportlastest tegelema ei pea. Kuidas ja kui palju see Sinu sportimist on seganud?
Ma võtan diabeediga elamist nagu elustiili. Pean lihtsalt füüsilistel ja rasketel hetkedel, kus energiakulu on palju, oma veresuhkrut hoolsamini jälgima. Sama käib ka pingeliste olukordade kohta, kui adrenaliin ja emotsioonid võivad veresuhkru kõikuma panna. Aeg-ajalt on olukordi küll, kus diabeet veidikene segab mind. Näiteks mõnes trennis võib pärast pikka kõva pingutust veresuhkur langeda ja enesetunne halvaks minna ning pean järgmised 10 kuni 15 minutit kõrval olema ja korrektuure tegema. Tänavusel hooajal oli ka üks juhus, kus pidin Riia Zelli vastu praktiliselt terve mängu pingil olema, kuna veresuhkur oli üle normide. Peamiselt väljendub see mul jalgades – tunnen, et jalad on rasked ja liikuda on keeruline. Neid olukordi, kui pean diabeedi pärast mängust välja jääma, on küll väga harva.
Missugused on Sinu jaoks meistriliiga peamised erinevused võrreldes esiliigaga?
Tiimide kvaliteet ja mängu kiirus. Nõudmised mängule ja mängijatele on kõrgemad.
Kuidas tunned, kas oled tänaseks päevaks Eesti-Läti liiga tasemega täielikult ära kohanenud?
Tunnen, et olen kohanenud küll. Kõikide satsidega on võimalik täiesti normaalselt ja tasavägiselt mängida. Karta pole siin midagi. Oma töö tuleb lihtsalt korralikult ära teha.
Mängijana tuntakse ja hinnatakse Sind eeskätt kaitsespetsialistina. Kas oled ise niisuguse määratlusega nõus?
Nõnda kutsutakse mind tõepoolest. Kui inimesed minus seda näevad, siis tundub, et pean nõus olema.
Mis Sa arvad, millest see tuleneb, et naudid kaitses mängimist? Või kas üldse naudid?
Selline nii-öelda musta töö roll on mul väiksest peale platsil olnud. Kuna olin noorteklassides üks tiimi pikemaid, siis pidin tihti korvi all katma endast veel suuremaid ja jõulisemaid mängijaid. Kaitsemäng on kõik tahtmises kinni. Mulle meeldib, kui treener määrab mulle mingi kindla vastase, keda pean takistama. Tunnen nagu mul on ainult üks kindel missioon ning kui see mul õnnestub, siis muidugi ma naudin seda. Kui asjad hästi välja ei tule, siis pean lihtsalt veel kõvemini proovima.
Millest Sul enda arvates enim vajaka jääb, et olla siinses liigas kõikidele veel ebamugavam vastane?
Soovin rünnakul rohkem resultatiivne ja pildil olla. Ainuüksi kaitses õnnestumistest mulle ei piisa. Kui mängus sopsan paar kolmest ka veel lisaks ja suudan võistkonda sellevõrra rohkem aidata, siis olen vastastele veelgi ebamugavam.
Palun iseloomusta peatreener Peep Pahvi. Kas ning kuidas ta seoses võistkonna sammudega arenguredelil muutunud on?
Peebul on alati olnud kirglik temperament ja ta teeb kõike suure südamega. Treenerina areneb ta iga aastaga aina rohkem. Paljud kolleegid annavad talle tagasisidet, mille ta võtab hea meelega vastu. Isegi kui ta mingi vea teeb, siis ta tunnistab seda ja õpib igast olukorrast midagi uut.
Mida Peep Sinult mänguliselt ootab ning nõuab?
Peamiselt ootab Peep, et ma kaitses olles vastasmängijad ära nulliks. Muidugi innustab ta mind joone tagant alati peale viskama, kui selleks positsiooni on.
Kuidas eelmise hooaja isiklikus ning võistkonna vaates kokku võtad?
Isiklikus võtmes läks mul see hooaeg üsna sarnaselt eelmise hooajaga. Statistilised näitajad on mul enam-vähem mõlemal hooajal samad olnud, kuid arenguruumi on mul veel küllaga. Võistkonna vaates oleks võinud Eesti-Läti liiga paremini minna. Saime vähem võite kui eelmisel hooajal. Peamiselt jäi meil puudu korvialuses tsoonis ning mängujuhi osakonnas. ENBL-i debütandina saime aga kõvasid mänge juurde, kust õnnestus paar head võitu saada ja hulga rohkem kogemusi ammutada. Koduses meistriliigas olime lõppkokkuvõttes minu arust ikkagi tublid. Ega see poolfinaali koht kaugel ei olnud, tavaliselt need seeria viiendad mängud on ka üks paras loterii.
Nimeta kolm mängijat Eesti-Läti liigas, keda Sul oli kõige raskem katta?
Kristaps Dargais (Ogre), Sean Knight (Valmiera) ja Eric Hunter (Rapla). Dargais on lihtsalt füüsiliselt natuke minust üle ning Knight ja Hunter kiiruse poolest. On, mille kallal suvel töötada.
Kes Keila eestlastest tegi Sinu hinnangul möödunud hooajal suurima arengu?
Kindlasti üks on Kristen (Kasemets). Arvan, et möödunud hooajal suutis ta väga hästi hoida oma kohusetundlikkust tiimi liidrina ja rasketel hetkedel võistkonna enda õlgadele võtta. Samuti tegi hea arengu minu silmis ka Margus (Pahv). Seda eriti hooaja lõpu poole, kus ta leidis väga hästi oma viskekindluse ja mängis suurt rolli play-off‘i seerias Pärnu vastu. Mõnikord saab ta muidugi treenerilt sõneleda, aga see on rohkem selline isa-poja värk.
Fännidele tundus mingil perioodil, et Kristen Kasemets ei oskagi lihtsalt mööda visata. Kuidas teda mängijana kirjeldaksid?
Kui Kristen hoo sisse saab, siis on teda raske peatada. Ta annab platsil endast alati kõik ja teeb, mida suudab, et alati võita. Ta on väga andekas ja tubli kutt. Muidugi meeldib talle kohtunikega jaurata, kui vile talle meeltmööda pole, aga hoolimata sellest on ta väga enesekindel korvpallur. Tulevik võib korvpallimaastikul tal väga põnev olla.
Kes võistkonnas möödunud hooajal kõige rohkem viskevõistlusi võitis?
Iga kord teeme mängu-eelses trennis keskjoonelt viskevõistlust ja minu teada võitis iga mängija vähemalt ühe või paar korda. Ma võin eksida, aga minu mäletamist mööda kõige rohkem võitis siiski Andrjuha (Myronenko).

Teie fännid tundusid ühed kirglikumad siinses liigas. Kuivõrd tajute seda väljakul olles?
Fännid on meil uskumatud. Tihtipeale, kui on pingeline mäng ja rahvas saalis kogu täiega kaasa elab, ei kuule isegi oma mõtteid. See annab meile kindlalt väga palju juurde ja sellistel hetkedel mängida on väga võimas tunne.
Kui palju ja kuidas mõjutasid tiimi kõik platsi kõrval toimunu, nagu näiteks hooaja alguse skandaal ning ka näiteks dokfilmi tegemine?
Arvan, et eks need hooaja alguse asjad natuke tagaajus olid, aga meile kui mängijatele oli põhiline keskenduda lihtsalt trennidele ja mängudele. Oluline oli säilitada professionaalsus ja väga palju see skandaal meid ei mõjutanud. Sama oli ka dokfilmiga. Paar muhedat kaameravenda, kes pidevalt meie juures olid, tegid asja just huvitavamaks ja kogu seda saatesarja pärast vaadata ja neid hetki meenutada on olnud väga lahe.
Kõrvalt vaadates jäi silma, et võõrsil mängud olid Keila tiimile üsna rasked. Kuidas plaanite uuel hooajal võõral väljakul võitma hakata?
Jah, võõrsil oli meil tõesti kohati raske. Ilmselgelt polnud seda publiku poolehoidu, mis meid kodus väga hästi tassib. Arvan, et peame lihtsalt leidma endis seda südikust ja kasvatama enesekindlust, et ka võõrsil korralikke lahinguid anda.
Millised on Keila uue hooaja eesmärgid?
Eesmärk on kindlasti teha veel paremini kui eelmisel hooajal. Tahame pürgida ikka Eesti-Läti play-off‘idesse ning ka koduses liigas veerandfinaalist kaugemale jõuda ja medalite peale mängida.
Palju Sa vabal ajal korvpalli jälgid? Millised on lemmik liigad, mida jälgid?
Peamiselt jälgin Euroliigat, alati kui mingi mäng on, leiame papsiga teineteist teleka taha naelutatuna. Paf liiga ja KML puhul vaatan ainult play-off‘i mänge. Kindlasti nüüd suvel vaatan ka olümpiamängude korvpalli.
Kes on Su lemmik mängijad Eestis ning välismaal? Miks just nemad Sulle sümpatiseerivad?
Ausalt, ei oskagi mingeid lemmikmängijaid välja tuua. Eestlastest eks need Kotsarid ja Drellid ole, kes oma taseme poolest nii kõrgele jõudnud on.
Kuidas Sul on plaan suve veeta? Teed kõvasti trenni mõne eratreeneri käe all või rassid kellegagi koos?
Vaikselt oleme peale jaanipäeva siin Keila poiste ja abitreeneritega juba trennidega peale hakanud. Kui juuli lõpu või augusti alguse poole leegionärid ka kohale jõuavad, siis paneme treeningutele duhhi juurde. Kääriku laagris jõuab ka kindlasti ära käia.




