Juba neljandat aastat Tartu Ülikool Maks & Mooritsa meeskonnas abitreeneri rolli täitev Olari Narits on selle teekonna jooksul teinud koostööd mitme erineva peatreeneriga ja kogenud küllaltki eriilmelisi keerdkäike. Ka vahetult enne tänavust kulminatsiooni senise eestvedaja Gundars Vetra teenetest loobumine ja satsi etteotsa Priit Vene toomine mõjus nii Naritsale kui ka Taaralinna mängumeestele üpriski üllatusliku sammuna, kuid eduka lõpuspurdi nimel tehtud otsus osutus mehe hinnangul siiski igati kasulikuks käiguks.
Kõrgliigatiimi meeste kõrvalt juba pikki aastaid ka lootustandvaid noori treeniv Narits tõdes antud intervjuus, et hooaja nii otsustavas faasis sedalaadi treenerivahetuse elluviimisega kaasnes küll teatav risk ning hetkeline peataolek, kuid teeneka Vene lisandumine andis sellegipoolest kiiresti lootust, et ebaõnnestunud ühisliiga play-off’ile võivad viimaks järgneda kauaihaldatud edusammud. Nii ka aastatel 2017-2020 Tartu esindusmeeskonda juhendanud Vene käe all läks, sest kollektiivsest mõõnast suudeti üheskoos välja tulla ning veenvalt Eesti korvpallimeistrivõistluste finaali purjetada.
Vahetult pärast finaalseeria avamängu peetud vestluses saigi abitreener Naritsaga Tartu tänavune käekäik lahti arutatud ning hooaja vältel tehtud otsustele vahetu pilguga tagasi vaadatud. Ühtlasi andis Narits avameelselt omapoolse hinnangu Vetra poolt tehtud tööle ja hindas momente, mis said lätlasest treeneri juhtimisel meeskonna eduloos saatuslikuks. Intervjuu käigus sai vesteldud ka uue peatreeneri mängustiiliga kohanemisest, paigas olevate nuppudega BC Kalev/Cramo vastu maksimumi lähedaste soorituste püüdmisest ning suuresti just eestlastest mängumeeste eneseusu taastamisest.
Tartu Ülikool Maks & Mooritsa tänavune hooaeg kulges kui Ameerika mägedel ja poolteist kuud enne finaalseeria algust peatreener Gundars Vetra väljavahetamine pakkus kahtlemata palju kõneainet. Mis teie juhtkonna lõpuks ikkagi just sellel hetkel sedavõrd erakordse sammuni viis?
Meil on olnud sel hooajal palju selliseid olukordi, kus vajume mängu lõpus kokku ja anname võidu ära. Oleme juhtinud ja kontrollinud tervet mängu, ja siis järsku, selle asemel, et selgroog ära murda, on hakanud kõik vaikselt vajuma. Oleme kaotanud päris mitu mängu hästi suure eduseisu pealt. Ka ühisliiga play-off’is ei läinud meil võõrsil Ventspilsiga isegi mitte mänguks. Ju siis juhtkond ei uskunudki enam, et tolle treeneriduoga oleks võimalik koduse liiga finaali välja jõuda ja teenida meistritiitel, mida oleme juba pikalt suurelt välja kuulutanud.
Ehk ebaõnnestunud ühisliiga play-off oli see tõeline murdehetk?
Jah, kindlasti. Meil oli kindel eesmärk jõuda Eesti-Läti liiga poolfinaali ja kuna me sinna ei jõudnud, oli üks eesmärk jälle täitmata. Lisaks kaotasime ka karikafinaalis. Ehk meil jäi järjest mitu eesmärki täitmata, kuigi klubi tegi omalt poolt kõik, kui Vetra tahtis või otsis teatud mängijaid.
Vajalikku muudatust uute mängijate liitumine vist lõpuks ei toonudki?
Jah, Vetra võib-olla lihtsalt ei leidnud seda usaldust või sünergiat nende mängijatega, kes juurde tulid.
Hooaja lõppfaasis Priit Vene näol uue peatreeneri palkamine oli ilmselt ka mängijate perspektiivist küllaltki ebatavaline ja ootamatu. Kuidas meeskond sellele vahetusele reageeris?
Siin oligi see teema, et me pidime olukorra parandamiseks midagi tegema ja tervet võistkonda sa ju välja ei vaheta. Meil tuli teha midagi, et enne play-off’i võistkond üles raputada. Olgem ausad, keegi ei uskunud, et selline asi tuleb ja eks see korra ehmataski võistkonna üles ning pani mõtlema, et klubil on tõsi taga ja seatud eesmärgid suured.
Kas sats on suutnud niivõrd lühikese ajaga Vene mängustiiliga kohaneda?
Jah, ma arvan küll. Venel on omad nüansid, millele ta tähelepanu pöörab ja need asjad on läinud paremaks. Aga tahes-tahtmata on see aeg ikkagi nii lühikene ja mängija nupud on talle ette antud, mistõttu peab tema need lihtsalt kuidagi oma stiiliga sobitama. Tavaliselt on ju ikkagi nii, et hooaja alguses on igal treeneril oma mängustiil ja mängijad võetakse just tema stiilile lähtuvalt. Ehk see olukord oli kindlasti keeruline. Samas oleme ikkagi suhteliselt kindlalt siia finaali jõudnud ja esimene mäng näitas, et annab mängida küll. Nüüd tuleb ka mängijatesse veel seda usku süstida, et Kalev/Cramot on võimalik võita. Meil paraku ikkagi löövad aeg-ajalt välja need vanad vead, et mängijad ei usu piisavalt. Vähemalt selline mulje on jäänud.
Mis on need nüansid, mis uue peatreeneri tulekuga kaasnesid?
Asi on pigem pisidetailides ja selles, kuidas ta tahab, et näiteks pikad liiguksid või korvi saaksid. Nad on ikkagi professionaalsed valmis mängijad ja neile enam uusi detaile ei õpeta. Kui mängija pole viskaja, siis sa ei õpeta teda kuu ajaga viskama. Vene proovib lihtsalt mängijate tugevused välja tuua ja panna need individuaalsed tugevused ka võistkonna jaoks tööle.
Oled Sa märganud, et nii mõnigi eestlasest mängumees on tänu Priit Vene tegutsemisele oma usu ja enesekindluse taas üles leidnud?
Kindlasti. Enamus mängijaid on nii kogenud, et nad tunnetavad seda usaldust nüüd natukene rohkem ja proovivad igatpidi aidata. Kindlasti on ka mängijaid, kelle tiibu on natuke kärbitud, aga kõik saavad aru, et praegu on juba see faas, kus isiklike statistikanäitajate asemel on tähtis meeskondlik tulemus.
Kas “tiibade kärpimise” tõttu on teatavaid lahkhelisid ka olnud?
Ei ole. Sel on ikkagi kindlad põhjused, olgu selleks siis kerge vigastus või haigus. Ka täna (finaalseeria avakohtumises – toim.) said kõik põhimängijad oma võimaluse ja kõigil oli võimalik kasutada oma minutid ära nii hästi või halvasti, kui nad oskavad. Kõigile anti võimalus ja kedagi ei jäetud pingile.
Kui veel Gundars Vetra meeskonna eesotsas oli, kõlas avalikkuse poolt tihti hinnanguid, et Eesti poisid vääriksid rohkem mänguaega ja suuremat vastutust. Tundub, et Vetra käe all kohalikud mängumehed oma head minekut ei leidnudki?
Ma ei oskagi niimoodi öelda. Seda peab mängijate käest küsima. Mina abitreenerina nägin kõrvalt, et treener ikkagi julgustas ja ootas nendelt mängijatelt. Sellist suhtumist, et “sina ei tohi visata” kindlasti polnud. Ka eelmistel aastatel on räägitud, et Mazurs (aastatel 2021-2023 Tartu peatreeneriks olnud Nikolajs Mazurs – toim.) ei lubanud kellelgi visata, aga sellist asja polnud. Ei oska isegi öelda, kust need hinnangud üldse tulevad. Ma ei tea ühtegi treenerit, kes ütleks, et “sa ei tohi visata”. Sa ei saa oma mängijalt ju enesekindlust ära võtta ja koos sellega ka kogu võistkonna sisekliimat rikkuda.
Kui klubi toob meeskonna etteotsa välistreeneri, siis kas temaga on enne koostöö sõlmimist eraldi juttu ka Eesti noormängijate mängitamisest? On see miski, milles teadlikult kokku lepitakse ja eesmärgiks võetakse? Ehk teisisõnu – mis Vetraga justkui valesti läks?
Võib-olla Vetra tõi mõned mängijad, kellest ootasime natukene rohkemat. On mängijaid, kellelt sa ootad palju ja eeldad midagi, aga kui nad päeva lõpuks kohale tulevad, on pilt teine. Näiteks Anatoly Shundel, kes viskas eelmisel aastal väga enesekindlalt, aga kes sel aastal neid viskeid enam nii enesekindlalt ei võta. Lootsime, et ka Rinalds Malmanis, kes on olnud pikalt Hispaanias, tõuseb natuke jõulisemalt esile ja saab paremini hakkama, aga kahjuks pole ta ikkagi nii stabiilne, kui lootsime. Ta on küll mingil hetkel hästi kasulik ja teeb oma rolli ära, aga kaob teisalt siis mingi moment jälle täiesti ära. Ka ameeriklane, kes meil oli hooaja alguses, oli mängijana hästi perspektiivikas, aga ta lihtsalt ei sulandunud meeskonda. Ta oli nagu võõrkeha, aga samas mängus tohutult efektiivne. Siis oligi küsimus, kas hoida sisekeemiat või seda head mängijat. Eeldasime hooaja alguses, et temast saab üks võistkonna liidritest ja kui sa pead kohe sügisel ühe sellise mehe välja vahetama, hakkabki selline päästmine pihta.
Millest see Sinu hinnangul tuleneb, et klubi teeb omalt poolt justkui kõik ära, aga mängija lihtsalt ei sobitu meeskonda?
Asi on ilmselt selles, et nad tulevad teisest keskkonnast ja on päeva lõpuks siin täiesti üksinda. Teevad päevas üks-kaks trenni ja on siis ülejäänud aja üksi. Teine teema on see, et kuna nad suhtlevad sõpradega öösiti, siis hommikul trenni tulles ollakse väsinud.
Mida teeb Vene võrreldes Vetraga nii trennis, ettevalmistusprotsessis kui ka mängupildis teisiti? On miski totaalselt muutunud?
Ma ei usu. Nad on mõlemad tegelikult mängijate treenerid. Pigem ongi lihtsalt see teema, et Hendrik Eelmäe ja Devin Harris on nüüd mingil põhjusel vabamad ja efektiivsemad. Vetral polnud Harrisega kõige parem klapp ja ta võib-olla ei osanudki Harrise tugevusi just kõige paremini ära kasutada.
Sa oled juba mõnda aega olnud abitreenerina selle meeskonna eesotsas ja näinud kogu protsessi väga lähedalt. Kuidas Sa enda kogemuse põhjal viimastel aastatel satsi juhendanud treenereid ja nende käekirju võrdleksid?
Olen siin meeskonnas nüüd neljandat aastat. Alustasin Toomas Kandimaa ja Tiit Sokuga ning siis tuli Nikolajs Mazurs. Olen kahtlemata neilt kõigilt palju õppinud. Mazurs oli hästi põhjalik ja otsis pidevalt uusi detaile. Ta võib-olla tahtis meie level‘i mängijate kohta isegi natukene liiga palju. Tiidul ja Kandimaal oli teisalt too moment liiga noor koosseis ja siis oli meie põhirõhk trenni tegemisel. Aga nad mõlemad on üli-ülikogenud ja targad treenerid. Ammutasin kahe käega igalt poolt neilt seda tarkust. Vetra on ka tegelikult tark treener ja tema kogemustepagas on väga huvitav. Ka tema ilmselt eeldas mängijatest natuke rohkem. Ta võib-olla oleks võinud mängijate poole rohkem vastu tulla. Vetra ootas, et mängijad võtaksid info kiirelt ja loomulikumalt omaks, aga ta võib-olla ise ei suutnud oma ideid nii täpselt nendeni viia.
Tartu eestvedajad hakkasid juba hooaja avastardist alates rääkima väga avameelselt oma eesmärkidest ja kauaihaldatud meistritiitli tagasi koju toomisest. Kas selliste visioonide enneaegne väljahõikamine võib mõjuda satsile ka kuidagi pärssivalt? Just kesisemate kogemustega mängijate ja võidukohustusega toimetulemise seisukohast.
Arvan, et see ei mängi enam rolli. Mängijad on saanud tegelikult piisavalt kogemust. Robin Kivi ja Hendrik Eelmäe on mänginud ka eelmiste aastate finaalides otsustavat rolli. Tahes-tahtmata peavadki nad just nüüd hakkama näitama, et nende mängitamiseks on põhjust.
Kas pingeliselt kulgenud ja kõigest kuue punktiga kaotatud finaalseeria esimese mäng annab lootust, et kogenud Priit Vene juhendamisel ongi meistritiitlil reaalne võimalus pärast pikka pausi Tartu tulla?
Loomulikult! Oleme seda tegelikult uskunud iga aasta. Muidu poleks ju mõtet mängima tulla.
Toimetaja kommentaar: Finaalseeria järgmised kohtumised paraku nii tasavägiselt enam ei kulgenud ning seeria lõppkokkuvõttes 0-3 kaotanud Tartu Ülikool Maks & Mooritsa meeskond teenis ihaldatud kuldmedalite asemel kaela hõbeda.




