Kuigi Itaalia kõrgliigaklubi Brindisi sponsornimi Happy Casa viitab tõlkes õnnelikule kodule, kujunes lõppenud hooaeg meeskonnale ja Joonas Riismaale üsna tusaseks – Brindisi langes kõrgliigast välja ning eestlasest mängumees kaotas peatreeneri vahetuse järel mänguminutid. Itaalia mängijapassi omaval 22-aastasel Eesti koondislasel seisavad eeloleval suvel ees uued valikud ning väljakutsed, et järgnevatel aastatel Euroopa palliplatsidel veelgi kindlamalt kanda kinnitada.
Eelmisel hooajal Itaalia Serie A-s 27 mängu jooksul keskmiselt 11 minutit väljakul käinud ligi kahemeetrine Riismaa kogus isiklikku kontosse 3 punkti ja 1,3 lauapalli. Esimese kümne kohtumise järel olid keskmised näitajad 19,3 minutit ning 6,4 punkti ja 2,4 lauapalli.
Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus peatusime lähemalt sellel, kuivõrd võivad mängijast mitteolenevad tegurid isiklikku karjääri mõjutada ning miks Joonase roll meeskonnas hooaja jooksul drastiliselt muutus. Saame ülevaate Serie A ja A2 liigade võrdlusest erinevates aspektides ning analüüsi mängumehe viimasest neljast hooajast. Ühtlasi selgub, mida peavad Eesti klubid lauale panema Riismaa enda ridadesse meelitamiseks ning milliste liigade meeskondadega tuleb neil tõenäoliselt konkureerida. Lõpetuseks annab Joonas vastuse klassikalisele küsimusele – kas madalam liiga ja rohkem mänguaega või pigem vastupidi.
Joonas, Sul jäi seljataha üsna keeruline hooaeg. Brindisi lõpetas viimasena ja langes esiliigasse, Sinu enda roll jäi hooaja teises pooles marginaalseks. Kas lõppenud hooajast saab ka midagi positiivset kaasa võtta?
Tõesti oli tegu väga raske hooajaga. Alguses oli kõik minemas väga hästi ja eelmise treeneriga oli läbisaamine imeline, kuid kaotuste ja vigastuste tõttu toodi uus peatreener, kellega minul asjad klappima ei saanudki. Arvan, et midagi on võtta igast hooajast ja sellest saangi õppida just seda, kuidas käituda ja olla tulevikus sarnasesse olukorda sattudes. Järgmine kord olen kindlasti rohkem mentaalselt valmis selleks.
Brindisi läks sellele hooajale vastu pea tundmatuseni muutunud koosseisuga. Sina olid üks kahest eelmise koosseisu mehest, kes klubis jätkas. Kas see saigi saatuslikuks või millest teil puudu jäi?
Kindlasti sai osaliselt saatuslikuks tiimi keemia, eriti hooaja alguses. Tiimid nagu näiteks (eurosarja vastane) Kalev/Cramo olid selgelt meist paremad, kuna neil on püsinud läbi aastate sama tuumik, kuhu lisatakse mängijaid juurde. Mitte nagu on Brindisis, et igal aastal on põhimõtteliselt uus tiim.
Brindisi otsustas vahetada peatreenerit kohe väga hooaja alguses, kui Fabio Corbani asemele toodi serblane Dragan Sakota. Kui suur üllatus see oli?
Peatreeneri vahetust võis veidi ette näha, aga see, kuidas ta lahti lasti, oli väga suur üllatus. Meil oli kahemänguline reis, kus kõigepealt mängisime Napoli vastu Napolis ja sealt otse tulime Eestisse, et mängida Kalev/Cramoga. Ja pärast mängu hotelli söögilauas lugesime sotsiaalmeediast, et peatreener lasti lahti. Tegelikkuses oli treenerile enne mängu öeldud ka, et kui pähe saame, siis laseme sind lahti. See on minu silmis väga vale käitumine ja eks sellest jäi mõru maik suhu, kuidas teda koheldi, kuna ta oli suurepärane inimene ja tema läbisaamine oli kõigiga väga hea.
Tagantjärele uudiseid lugedes võib avastada, et mingil hetkel oli kuulujutt, et Jasmin Repeša tuleb teie tiimi “päästma”. Mis sellest sai?
Kohapeal polnud Repešast kunagi juttu, vähemalt meie meeskonnas ei teadnud temast midagi. Aga Sakota jutt algas päris kiirelt ja siis ta juba tuli ka.
Sa said hooaja alguses korralikult mänguaega, 10-30 minutit mängus, kuid siis hakkasid minutid kokku kuivama. Kas uus peatreener polnud Sinu puhul millegagi rahul või millest see tingitud oli?
Alguses sain tõesti väga palju mängida ja läks ka hästi. Niipea, kui saabus uus treener, hakkas kõik kokku vajuma. Miks? Ei oskagi öelda, eks see treener küllaltki näo pealt valis, kes talle meeldib ja kes mitte. Mina näiteks esimesed kuud ei saanud temalt isegi “tere” mitte, veel vähem selgitusi või ootusi. Ju siis midagi ei sobinud talle minu juures.
Märtsis käis läbi uudis, et Sinu teenetest on huvitatud Trieste klubi, kes mängib küll esiliigas, aga jahib kõrgliigakohta. Kas see vastas tõele ja kui jah, siis miks see üleminek teoks ei saanud?
Triestega polnud mul tegelikkuses kordagi kontakti, seega ei oska öelda, kust see jutt alguse sai (Muigab.).
Kui palju Sa koondisekamraadi Kaspar Treieriga Itaalias sel hooajal suhtlesid? Tundus, et teie saatused olid üsna sarnased, et vahepeal tuli mänguaega korralikult, aga hooaja lõpus kasinalt?
Kaspariga saame väga hästi läbi, seega ikka suhtleme ja alati, kui näeme, siis jutustame ja kurdame üksteisele pikalt, et kui raske ikka elu on (Naerab.). Aga ei, selles mõttes olid meil maru sarnased hooajad, saime hästi samastuda ja oli vast kergem läbi saada hooajast.
Kas Sinu leping Brindisiga on nüüd lõppenud? Mis plaanid Sul järgmiseks hooajaks on?
Kukkudes Serie A-st madalamale ehk A2-te on kõigi lepingud automaatselt läbi ehk olen täiesti vaba ja uue meeskonna otsinguil.
Kui palju see Itaalia mängijapass Sind Itaalias “kinni” hoiab? Kindlasti on see suur valuuta, aga kui reaalne on, et lähed lähiajal ka teiste riikide liigasid avastama?
Eks tänu mängijapassile on mul võimalus mängida väga kõval tasemel ja kõvade tiimide vastu. Seega eks see hoiab ikka kinni küll. Mõnda teise tipp-välisliigasse suure tõenäosusega ei pruugi pääseda, kuna välismaalaste valik on niivõrd suur, et pole lihtne peale saada.
Kas Sinu vastu on juba huvi tuntud või pole veel jõutud? Kui jah, siis mis klubidest ja liigadest?
On huvi ja juttu olnud erinevate tiimidega nii Itaalia meistri- kui ka esiliigast ja ka näiteks Eestist.
Kas Eestisse mängima tulek oleks Sinu jaoks n-ö viimane variant, et kui Itaaliast sobivat pakkumist ei saa, siis tuled siia? Või hea pakkumise ja sobiva väljundi korral võib mõne Eesti klubi pakkumine teiste seast esile tõusta?
Kindlasti on ka Eestist tulnud pakkumised minu jaoks võrdsed Itaalia omadega, lihtsalt üldiselt on finantsiline pool seni Itaaliast nii palju parem tulnud, et sellepärast pole ma veel liialt Eesti poole vaadanud.
Kuidas need palgatasemed üldiselt Sinu tasemel mängijate puhul on? Võib eeldada, et Itaalia kõrgliiga on Eesti klubide pakkumistest kordades üle, aga kas Serie A2 klubide pakkumistega suudavad Eesti tiimid võistelda või ei suuda nendega ka?
Kui on Serie A2 tiim, kes soovib tõusta ja kui sa oled seal ikkagi kõvasti minuteid teeniv mees, siis pigem ei saa Eestiga võrrelda, aga kui päris algviisiku mees pole, siis Kalev/Cramo ja Tartu vast suudavad üle maksta küll. Nii palju, kui mina tean.

Kuidas Brindisi ajale ja Itaalia kõrgliigakogemusele tagasi vaatad?
Tol suvel, kui mul oli valik, kas jääda Pistoiasse Serie A2-te mängima või minna proovima Brindisisse Serie A-sse, tahtsin ma tegelikult jääda Pistoiasse. Kuna seal olid kõik mu tolle hetke sõbrad ja kõik oli hästi minemas. Aga usaldasin agenti ja läksin Brindisisse ja see oli väga õige valik. Itaalia esiliiga asemel sain mängida Serie A-s ja eurosarjas ning hiljem ka play-off‘is. Algus oli aeglane, aga esimene hooaeg lõppes väga hästi ja edukalt. Teine hooaeg vastupidiselt algas väga hästi, aga treenerivahetusega läks kõik allamäge. Kuid üldiselt jäin rahule, palju erinevaid ja uusi kogemusi. Brindisi linn on imeline koht, väga toredad inimesed ja tohutu toetus, nii et tagasi lähen sinna kindlasti, iseasi millal ja kas kossu mängima või niisama puhkama.
Sa oled nüüd kaks aastat pallinud Itaalia kõrgliigas, enne seda mängisid kaks aastat Itaalia esiliigas. Kui suur vahe on Itaalia esiliiga ja kõrgliiga vahel (mängude ja trennide tase, raha, korralduslik pool jne)?
Esiliiga ja meistriliiga vahel on vahe olemas, tegu pole mingi tohutult suure vahega, vaid pigem just pisiasjadega. Üldiselt on kõik sama, meistriliiga tiimiga on kõik lihtsalt natuke uhkem, parem ja mugavam. Alustades lendudest kuni söökide ja majutusteni. Mängu korraldamine oli vähemalt Pistoias ja Brindisis väga sarnane.
Kus Sa parema meelega mängiksid: kas esiliiga klubis, kus pidev mänguaeg on enam-vähem garanteeritud või kõrgliiga klubis, kus pead kogu aeg võitlema oma koha eest?
Isiklikult eelistan Serie A-d, kuna olen alati tundnud, et arenen ja leian igal tasemel oma koha. Kuidagi läheb mul paremini, kui mul on n-ö siht silme ees, et pean olema trennides parem kui teised, et saaksin mängida.
Brindisi tõi nüüd tagasi kunagise peatreeneri Piero Bucchi, kes pressikonverentsil lubas, et tõstab kahe aastaga klubi tagasi Serie A-sse. Kas nemad oleksid huvitatud Sinu jätkamisest või mis suhted Sul nendega praeguseks on?
Piero Bucchi on ühendust võtnud ja sooviks mind oma tiimi tagasi mängima, aga hetkel me agendiga vaatame rahulikult kõiki variante ja siis otsustame.
Eesti rahvuskoondis sel suvel FIBA turniire või valikmänge ei mängi. Kuidas vahepeal end vormis kavatsed hoida?
Mingi aja saan ise trenni teha, kindlasti palju üldfüüsilist ja vähem kossu. Juulist algab meil ka väike koondiselaager, kus saab natuke rohkem palliga teha ja lisaks loodetavasti paremaks saamise kõrval saan sellega järgmiseks hooajaks enesekindlust ja just füüsilist enesekindlust.
Sa oled vanuseklassist, kus Sinu noortekoondiste meeskonnakaaslastest on väga paljud jõudnud profikorvpalli. Hugo Toom on Kalev/Cramos, Markus Ilver ja Johannes Kirsipuu USA-s, Kasper Suurorg, Markus Ruubel, Kristen Kasemets ja Sverre Aav on koduses liigas tegijad ning Mait Peterson mängib Itaalia esiliigas. Kindlasti mingid nimed on siit veel puudu ka. Kui palju te üksteise tegemistele veel kaasa elate ja kui palju Sa nendele noortekoondise aegadele tagasi mõtled?
Eks paratamatult oleme osadega sellest seltskonnast natuke lähedasemad ja teistega vähem. Kindlasti jälgin kõigi tegemisi, kuna mulle meeldib jälgida ja olla kursis paljude liigade korvpalliga ja tulemustega. Aga kindlasti on mul nendest aegadest väga häid sõpru, kellega suhtleme tihtipeale ka väljaspool kossu.
Siin hooaja lõpus võõrustasid Sa sotsiaalmeediale tuginedes ka Eestist üht väikest delegatsiooni. Räägi palun, mis toimus ja mis Sinu roll selles oli?
Mulle tulid külla Raplamaa koolijuhid, kes käisid Itaalias reisil ja üks peatustest oligi minuga kohtumine Brindisis. Ma siis näitasin neile Brindisis veidi ringi ja rääkisin oma kogemusest, et kuidas ma ühildasin õppimist ja sporti nii noores eas Itaaliasse tulles.




