Close

INTERVJUU | Carlos Jürgens oma esimesest profihooajast, Leedu klubiga lepingu pikendamisest ja suvistest plaanidest

-Carlos Jürgens | Foto: BC Kėdainių NEVĖŽIS Facebook

Eelmisel aastal lõpetas Carlos Jürgens üliõpilasliigas NCAA enda neljanda hooaja Oklahoma Oral Robertsi ülikooli ridades. Seejärel sõlmis eestlane oma esimese profilepingu Leedu meistriliigas palliva Kedainiai Nevežis Optibeti meeskonnaga ja suutis põhiturniiri üheksandana lõpetanud klubis näidata häid etteasteid. Korvpall24.ee portaal uuris 25-aastaselt mängumehelt, kuidas ta jäi rahule lõppenud hooajaga ja missugune on ühe mängija elu Leedus, kus korvpall on justkui religioon. 

Viimasel ülikooliaastal jäi 194 cm pikkuse eestlase arvele Oral Robertsi ridades keskmiselt 25,5 minutiga 9 punkti, 4,2 lauapalli ja 2,3 korvisöötu. Tänavu pallis Jürgens tugevas Leedu liigas Kedainiai Nevežis Optibeti meeskonnas, kus ta viskas 24 kohtumises keskmiselt 7,7 silma, võttis 2 lauapalli ja jagas 2,8 resultatiivset söötu.

Rääkisime intervjuus 25-aastase eestlasega teda vaevavast vigastusest ja taastumisprotsessist. Seejärel tuli jutuks lõppenud hooaeg, mille palusime Jürgensil nii enda kui ka tiimi vaates kokku võtta. Lisaks tuli jutuks tema roll väljakul, napilt play-off‘ist välja jäämine ning otsus mängida Kedainiai meeskonnas veel vähemalt üks hooaeg. Samuti rääkisime korvpalli tähtsusest Leedus ja sellest, mille poolest erinevad nii mängud kui ka treeningud USA ülikooliliigas ja Leedu meistriliigas. Lõpetuseks saime teada, milliseid muutuseid klubi kahe hooaja vahel teeb ja millised on Jürgensi suvised plaanid.

Carlos, ütlesid mulle, et Sind vaevab vigastus. Palun kirjelda, mis probleem Sind täpsemalt vaevab?

Viimased mängud olin väljas hüppeliigese vigastusega. Käisime sellega ka MRT-s, aga see oli selline huvitav vigastus, mis vajas rohkem aega. Andsime pidevalt paar päeva rahu, aga kui proovisime platsile tagasi tulla ja uuesti treenima hakata, siis see reageeris jälle nii, et läks paiste ja ei olnud liikuvust ega tasakaalu. Proovisime mitu korda, kuni saime aru, et tuleb aeg maha võtta ja niipea platsile ei saa.

Kas hetkel taastumisprotsess veel alles käib? Millal arstid täisjõuga treenida lubavad?

Jah, praegu samamoodi taastun siin igapäevaselt. Jooksmisest hoidun praegu täielikult. Kõnnin nii palju kui kõnnin ja jõusaalis teen ainult ülakeha, aga lähen nüüd ortopeedi juurde ja suveks tulevad igasugused, üldiselt kehalised kontrollid lisaks. Kuna olen hoo täielikult maha võtnud ja tegelenud taastumisega, siis praegu tundub, et on paremaks läinud. Loodan, et see on selline vigastus, mis vajab lihtsalt aega.

Peaasi, et ta pärast korduma ei hakka.

Jah, täpselt. See on kõige tähtsam.

Kuidas hooaja isiklikus plaanis ja tiimi vaates kokku võtad?

Eks ta oli sihuke roller coaster (Ameerika mäed – toim.). Hooaeg algas päris keeruliselt ja raskelt. Me ei saanud kuidagi käima ja hooaja esimeses pooles me pigem üritasime välja selgitada need mängijad, kellega saaks mängida, sest meil lasti pidevalt kedagi lahti ja tehti vahetusi. Hooaja esimeses pooles asjad lihtsalt ei töötanud. Mina mängisin ka igasugustel erinevatel positsioonidel ja enda rolli päriselt ei teadnud. Katsetasime vaikselt uusi asju vastavalt sellele, kes lahti lasti, nagu näiteks mind mängujuhi positsioonil. Aga siis mingist hetkest hakkasid asjad paremini toimima ja selle järgi hakkasid treenerid mängijaid ja karaktereid juurde otsima. Isiklikus plaanis olid need kõik vajalikud õppetunnid, nii hea kui ka halb. Kõiges nii positiivset kui ka negatiivset, kuid esimene profihooaeg on ikka tohutu õppetund. Tiimi mõistes läks meil lõpuks mäng väga hästi käima ja meid jäi play-off‘i kohast lahutama ainult üks võit. Ei saa öelda, et me oleks täielikult põrunud. Kui hooaja esimene pool oleks olnud parem, siis oleksime kindlasti play-off‘i saanud, aga tihtipeale on asjad lihtsalt niimoodi, et vastused tuleb leida hooaja jooksul ja see hooaeg saime kahjuks liiga hilja käima. Meeskondlikus plaanis oli hooaeg pigem positiivne, kuna tegime kogu aeg tööd ja lõpuks leidsime ka vastused.

Kas ja kui palju peale eelmist intervjuud teil seal veel päid lendas? Sa mainisid juba toona, et paar mängijat saadeti minema, sest keegi hakkas endale statistikat tegema. Kas sellega muudatused piirdusid või sama trall läks edasi ka pärast?

Kusjuures sellest ajast, 8. jaanuarist saati enam kedagi ära ei saadetud, kuid kaks mängijat võeti juurde. Üks võeti Leedu teisest liigast, kus ta valiti liiga kõige rohkem arenenud mängijaks ja parimaks noormängijaks. Ta on noor kutt, 20-aastane, Gediminas (Alisas) on nimi. Tema võeti juurde lihtsalt selleks, et meil oleks trennis 10 venda ja me saaksime viis-viite mängida, sest muidu olid meil pidevalt vigastused ja mõned mängijad lasti lahti. Ta on tegelikult väga tubli tüüp, väga tugeva kehaga ja töökas noor mängija. Teine vend, kes juurde võeti, oli Iisraeli päritolu tagamängija Amit (Ebo), kes varem mängis Slovakkia kõrgliigas. Tema on sihuke lühike mängujuht, kes tõmbas meil mängu väga hästi käima.

Kas Sa peadki ennast nüüd mängujuhiks, ning mida pead seoses positsiooni muutusega enim arendama?

Ma ei ütleks, et pean ennast nüüd konkreetselt mängujuhiks, aga tean, et see on üks põhilisi positsioone minu arsenalis. See hooaeg andis mulle parema pildi sellest, milleks ma olen suuteline, aga kui tahan mängujuhi koha peal tõeliselt heaks saada, siis pean omandama selleks vajalikud põhioskused. Pean veel kindlasti õppima tugeva pinge all palli ületoomist, mängutempo kontrollimist, põrgatuse pealt viskamist ja meeskonna juhtimist. Mängujuhil peab olema palju omadusi.

Sina pead ju leidma ja toimetama söödud õigesse kohta ja õigel ajal jne.

Muidugi.

Lisaks kujutan ette, et tänapäeval nõutakse kõigilt mängijatelt kaitsemängu?

Seda nagunii. Sel hooajal oli rünnakul väga palju erinevaid võimalusi ja sind visati keskkonda, kus pidid ise asju välja selgitama, aga üldiselt ongi kaitsemäng see, mis teeb sind selles liigas edukaks või mitte nii edukaks.

Kas võib öelda, et tulevikus näed ennast combo guard‘ina, kes suudab täita “ühe”, “kahe” ja võib-olla isegi “kolme” positsiooni?

Jah, muidugi. Ameerikas mängisin ju tihti “kolme”. Mind võib põhimõtteliselt igale poole visata, küll ma hakkama saan.

Kas hinges kripeldab ka, et play-off‘i pääs jäi vaid ühe võidu kaugusele?

Kindlasti kripeldab. See vigastus tegi selle vaimselt väga raskeks, kuna see võttis mu hoo maha. Kui ma oleksin olnud terve, siis võib-olla oleksime saanud hooaja lõpus veel mõned tähtsad mängud kätte. Samas hooaja lõpuks ma juba teadsin, et tõenäoliselt enam ei mängi ja keskendusin täielikult oma tervisele. Isegi kui me oleksime play-off‘i pääsenud, siis ma poleks nagunii seal mängida saanud. Kindlasti oleks seal olnud palju, mida õppida, aga nüüd keskendun sellele, et saada terveks ja teha kõvasti trenni. Järgmine hooaeg tulen meeskonna juurde tagasi ja siis tahan kindlasti play-off‘i jõuda.

Sõlmisid Kedainiai Nevežisega uue lepingu. Kui saladus ei ole, siis kes Su kosilasteks veel olid?

Põhjus, miks ma ütlesin Nevežisele alati, et tahaksin veel aega, oligi see, et tahtsin näha, millised pakkumised veel tulevad, aga kuna enamikes liigades käivad alles play-off‘id, siis nii varakult ühtegi teist pakkumist ei tulnudki. Kuna Nevežis hakkas juba suruma, siis mõtlesin, et kuna olen vigastatud ja ei saa nagunii lõpetada hooaega nii, nagu ma tahaks, siis miks mitte järgmisel hooajal tagasi tulla. Järgmiseks hooajaks on mul rohkem kogemusi ja on positiivne tulla tagasi keskkonda, millega oled juba tuttav. See annab enesekindlust juurde.

Ütlesid eelmises intervjuus mulle, et soovid karjääris edasi liikuda. Miks otsustasid seda sammu siiski mitte teha?

See jäigi kripeldama. Muidugi ma tahaks näha, missuguseid pakkumisi mulle tuleb, aga ma arvan, et kui sa tahad edasi liikuda, siis on hooaja lõpp hästi tähtis. On oluline, kuidas sa mängid tähtsates mängudes, mis otsustavad, kas sa saad play-off‘i või mitte. Kuna ma ei saanud neid kaasa teha, siis otsustasin, et võib-olla oleks targem tagasi tulla ja siin veel üks korralik hooaeg teha, sest mulle muidu meeldib see liiga. Ma olen siin ainult selle ühe aastaga palju õppinud. Arvan, et kui tulen tervena tagasi, teen terve hooaja algusest lõpuni kaasa ja teen veel paremad numbrid, siis järgmine hooaeg on see, kus ma teen selle hüppe edasi.

Öeldakse, et Leedus on korvpall religiooni staatuses. Kas sealne liiga üllatas Sind millegagi või oli kõik niisugune nagu ootasid?

See oli mulle endale väikesest saati teada, et Leedus on korvpall nagu usk, kogu selle ajaloo, ajalooliste klubide ja paari kindla mängijaga, nagu (Arvydas) Sabonis. Leedu korvpall on alati väga kõva olnud. Leedu korvpall on vanakooli kultuuriga ja see on hästi euroopalik, taktikaline korvpall. Olin sellest teadlik, kui sinna läksin. Üllatusmoment oli võib-olla pigem selles, missugused näevad välja treeningud. Ootasin, et treeningud on veidi pikemad või intensiivsemad ja raskemad, aga eks Ameerika ülikoolides pannakse sellele nii suurt rõhku ja Euroopa professionaalne korvpall ongi võib-olla teistsugune. Ülikoolis olid pikad treeningud ja filmisessioonid, aga siin ei olnud füüsiline koormus üldse nii kõrge. Oli üllatus, et mul oli aega ja jaksu ka väljaspool korvpallitreeninguid midagi oma eluga teha.

-Carlos Jürgens | Foto: BC Kėdainių NEVĖŽIS Facebook

See on tõesti üllatav, sest kui eestlased tavaliselt kuhugi välisliigasse lähevad, siis esimese asjana ütlevad seda, et peavad kohanema uuel tasemel füüsise ja treeningute kiirusega, aga Sul on vastupidi.

Korvpalli mõttes, kui platsi peal oled, siis olukordade lugemine ja mängu kiirus on teistsugune. Leedu liigas ei ole superatleete, kes hüppavad väga kõrgele või on sinust kiiremad, vaid selles liigas on kogemust ja tarkust. On veteranid, kes oskavad iga ripakile jäänud kätt või vale positsiooni ära kasutada. Siin on vaimne mäng väga tähtis ja seda olen siin küll kõvasti õppinud. See on väga erinev võrreldes sellega, mis ülikoolis toimus, aga trennide ja koormuse poole pealt ei olnud asi nii hull, kui sa just iga mäng 40 minutit mängima ei pea. Siis on võib-olla jah raske, aga selliseid mänge oli minimaalselt.

Kui Sa ütled, et Leedus on selline kaval ja kogenud mängijate stiil, siis kuidas Sa iseloomustad sealsete kohtunike vilet? Kas kohtunikud käituvad ka kuidagi teistmoodi kui näiteks USA-s või Eestis, kus Sa mänginud oled? Kas näiteks floppimisi võetakse rohkem ära või antakse rohkem tehnilisi vigu?

Tehnilistega puutus meie meeskond küll palju kokku, sest meil on selline treener, kes ei hoia oma emotsioone tagasi, kui on mingi kahtlane vile. Lisaks on meie meeskonna omanik Jonas Maciulis, kes istub tavaliselt samamoodi kusagil esireas, pingi lähedal ja tema ka jutustab terve aeg kohtunikega. Nad alati ütlevad meile, et me ei muretseks kohtunike pärast, sest kohtunikega tegelevad nemad ja meie peame muretsema ainult mängude pärast. Neil suud ikka pidevalt käivad seal. Aga Leedu kohtunikud tegutsevad ikkagi reeglite järgi. Kui sa näiteks viskad kolmest ja on väike kehakontakt, siis nemad panevad selliseid väikseid detaile tähele. Vahepeal mõtled, et need on mõttetud, lollid vead ja laske ometi mängida füüsilist korvpalli, aga ma tean, et reeglid on muutunud. Kohtunikud on Leedus tegelikult head ja nad jälgivad reegleid, aga on ka hetki, kus sa mõtled, et täiesti uskumatu, millega need vennad hakkama saavad ja kui kohutavalt vilistavad.

Kas Leedus selline mõiste nagu “koduvile” ka eksisteerib?

Ma ei oska päris öelda, sest vahepeal on küll selline tunne olnud, aga samas meil vilistavad kõiki mänge põhimõtteliselt ühed ja samad kohtunikud ja kogu aeg on tuttavad näod ees. Vahepeal mõtled küll, et vastasmeeskonnale vilistati nii palju vigu, mis toimub? Meil on olnud täpselt samasugused olukorrad ja meile neid vigu lihtsalt ei tule, see ei saa küll normaalne olla. Päris mitu korda on olnud nii, et kohtunik tegi platsil tähtsas olukorras kohutava vea, siis vaatas hiljem mängu ajal kordusest ja nägi ka ise, et pall põrkas tegelikult mõne teise mängija jalast, aga sa ei saa vilet tagasi võtta ja paraku pidi sellega leppima. Pärast vaatasime, et see kohtunik sai kuuajalise keelu.

Aga Leedus on ikka coach’s challenge, et treeneritel on õigus küsida olukorra ülevaatamist?

Jah, seda on võimalik teha.

Kas peatreener Gediminas Petrauskas on Sulle hooaja kohta andnud ka individuaalset tagasisidet?

Plaanin talle lähipäevil helistada. Kuna hooaja lõpp tuli nii järsku, siis ma ei jõudnudki temaga eriti rääkida. Rääkisin paari abitreeneriga ja küsisin, mis võiksid olla need elemendid, mille kallal suvel töötada, aga peatreeneriga pole veel rääkinud.

Aga kindlasti on Sul mingi sisemine tunnetus, mida ta võiks Sulle öelda?

Kindlasti. Näiteks olukordade lugemine kate kattest mängus, kui ma tulen põrgatusega kattest maha. Ehk siis otsustusvõime, mängulugemine, kaitsemängu lugemine, millal sööta või millal agressiivne olla. See on mul iseenesest olemas, aga ma ei tohi olla passiivne, vaid pean kogu aeg agressiivne olema. Sel hooajal oli tihtipeale hetki, kus ma võtsin jala gaasipedaali pealt ära ja olin väheke passiivsem. Pean õppima olema kogu aeg agressiivne, nii rünnakul kui ka kaitses. Siin liigas on hästi tähtis ka füüsilisus ja sellepärast tahan kindlasti paar kilo juurde võtta, kuna hooaja käigus sa natuke kaotad kehakaalu. Leedus on ikkagi 30-aastased mehekehad vastas ja selleks peab valmis olema. Siis veel muidugi stabiilne viskamine, pallikäsitsus ja ülevälja pressingu all rahulikuks jäämine. Selles suhtes on nägemus paigas ja suvel hakkan väga teadlikult trenni tegema.

USA ülikooli intervjuust meenub mulle, et veetsite palju aega jõusaalis ning pidite meeletult palju kaloreid sisse sööma. Kuidas Leedus selle poolega oli?

See oligi see, mis oleks võinud veidi rangema kontrolli all olla. Söömise eest vastutad siin ise, jõusaal on meeskondlik, kuid ma oleks oodanud, et jõusaal oleks väheke raskem, põhjalikum ja pikem. Suurema osa ajast tegime keretrenne või liikuvust ja massi kasvatamist oli vähem. Ameerikas oli täpselt vastupidi ja ma olin harjunud igapäevaselt jõusaalis kõvasti tööd tegema, mistõttu minu jaoks oli harjumatu, et jõusaali pool on tagasihoidlikum. Sellepärast plaanin ka suvel rohkem füüsilist poolt teha, kuna hooaja sees nii palju ei teinud.

Kas Sa tead, kas meeskonna põhituumik jätkab ka uuel hooajal või on palju muutusi tulemas?

Tean nii palju, et meeskonna kapten, 31-aastane veteran Ignas Vaitkus sõlmis lepingu veel kaheks aastaks. Siis on üks noormängija, kes tuleb järgmine aasta tagasi ja tõenäoliselt on veel üks mängija, aga tema puhul ei ole asi veel kindel. Tean, et ühe-aastast lepingut pakuti veel mõnele, aga nii palju, kui olen kuulnud, siis kõik ülejäänud plaanivad edasi liikuda.

Ühesõnaga on tulemas üsna suured muutused?

Jah, suurem osa meeskonnast vahetub kindlasti.

Aga ma saan aru, et peatreener jätkab?

Jah, peatreener jätkab. Ma pole mingeid uudiseid kuulnud, aga olen päris kindel, et jätkab.

Kuidas kavatsed korvpalli mõttes suve veeta?

Mul on suveks seatud suured plaanid, aga kõigepealt on tähtis terveks saada, enne kui palli põrgatama hakkan. Mul on pandud paika kõvad treeningplaanid. Juuni algusest hakkan Tartus tegema koos Kevin Sammalkiviga eratrenne. Treenisin temaga juba eelmisel suvel ja ta on äge tüüp, kes on selline student of the game, nagu inglise keeles öeldakse. Ta teab palju lahedaid korvpallialaseid fakte, treeningasju, üldfüüsilist ja taktikalist poolt. Ühesõnaga ta on kõigest hästi teadlik, nii vaimse poole kui ka oskuste poole pealt. Ta on hea sõber, kes vaatas alati minu mänge ja andis tagasisidet. Ta on juba mõni aasta tegelenud individuaalse trenniga nii korvpallisaalis kui ka jõusaalis. Meil on pandud paika kava, mis kestab kuus kuni kaheksa nädalat ja see on päris range ja distsiplineeritud plaan. Proovin see aasta teha suure arenguhüppe just individuaalses meisterlikkuses. Juulis tuleb ka koondiseaken, aga eks saab näha, kas ma ühinen sellega või otsustan keskenduda täielikult oma individuaalsele poolele.

Kas eelistad korvpallikodu varianti või oled pigem üksi nokitseja?

Minule väga meeldib see korvpallikodu idee. Olin eelmisel suvel korvpallikodus ja sain väga laheda kogemuse, mis kindlasti aitas mind sinna, kus ma olen praegu, aga sellest suvest on mul siiamaani olnud pigem selline nägemus, et kui tahan selle esimese profihooaja pealt teha hüppe järgmisele tasemele, siis pean ennekõike individuaalselt mõnedes elementides arenema ja paremaks saama. Ütleksin, et olen rohkem üksi nokitseja, aga samas on korvpallikodu variant ka väga hea võimalus endale nime teha ja mängida. Seal on hea konkurents ja head kutid koos. Ma ei ole puhtalt üksi nokitseja või korvpallikodu vend, mulle meeldib mõlemat teha, aga sel suvel pööran tähelepanu just individuaalsele treeningule. Olen sellest juba Jukkaga (Toijala) rääkinud, aga eks ole näha.

Kas said pärast Eesti võitu Leedu üle rind kummis ka käia? Kuidas klubi inimesed sellele sündmusele reageerisid?

Mingil määral oli hommikul ikka positiivne tunne riietusruumi kõndida ja väike muie oli näol. Teised viskasid ka käppa, eriti leedukad. Ei olnud tavaline argipäeva energia. Kui hakkasime hommikul trenni tegema, siis peatreener seisis korvi all pehmendusega, millega andis meile keha, et me viskaks kontaktiga sammult viskeid. Siis ütles, et andke mulle see kõva toigas, sest täna ma tunnen, et tahaks eestlasele kõvasti rauda panna (Naerab.). Pani mulle korralikult keha, kui ma korvi alla läbi murdsin, aga see oli lõbus ja mingit tõsist pinget seal küll ei tekkinud. See oli naljakas ja andis hea tunde.

Iga korvpalluri unistuseks on pääseda rahvuskoondise lõppvalikusse. Kui pettunud Sa olid, kui said teada, et jääd sel korral napilt välja?

Muidugi tahaks ühel päeval lõppvalikusse kuuluda. Mul olid detsembris need jube head mängud, kus kõik läks plaanipäraselt, aga enne koondiseakent käis mul mäng veel üles-alla, nagu rookie‘del (kollanokk – toim.) ikka. Mõtlesin siis oma peas ka, et kuna minu mäng on nii palju kõikunud, siis ma ei imesta üldse, kui mind nende 14 mängija hulka ei valita. Olin selleks vaimselt valmis, et kui nad mind ei kutsu, siis ma pole pettunud ja teen tööd edasi. Mul on selleks ju aastaid. Ma ei pea igal aastal koondisesse kuuluma. Kui ma ühel päeval sinna kuulun, siis tahan seal ka mingit mõju avaldada, aga praegu tunnen, et mul on veel kõvasti tööd teha ja ma ei lasknud nina norgu. Teadsin, et mängujuhi koht ja Euroopas mängimine üldse on minu jaoks veel uus. Teadsin, et järgmine päev ärkan üles ja teen tööd samamoodi nagu ma varem tegin. Tunnen, et ühel päeval ma kindlasti kuulun sinna, aga sinnamaani pean tööd tegema ja paremaks saama.

Kas Jukka Toijala Sulle selle kohta mingi ametliku põhjenduse ka esitas? Viimase koondisetsükli ajal ütles ta seda, et kuna ettevalmistusperiood on nii lühike, siis ta ei taha uusi mängijaid süsteemi võtta, kuna need ei jõua harjuda. Kas ta mainis Sulle ka midagi sarnast?

Ta käis mul enne seda koondiseakent külas ja vaatas ühte minu mängu. Ta rääkis, et mängujuhi positsioonil on suur konkurents ja kuna ma pole varem koondisega nii palju kokku puutunud, siis eks ole näha, aga midagi kindlat veel pole. Ta põhjendas juba siis ära ja ma sain aru, et ei hakka ootusi suureks ajama. Kui tuleb, siis tuleb.

Kui palju Sa Eesti-Läti liigal silma peal oled hoidnud? Kes Sulle koduliigas pallivatest eestlastest enim sümpatiseerib ning miks?

Tartu läheb nüüd jälle Kalev/Cramoga kokku. Mul on päris mitmeid lähedasi sõpru, kes Eestis mängivad. Eestis mängivatest meestest kujunes lemmikmängijaks Tormi Niits, kes on tegelikult vana sõber U16 koondisest, kellega kunagi koos möllasime. Ta on äge tüüp. Arvan, et tuleb väga põnev seeria ja kuna olen praegu Tartus, siis plaanin kindlasti ka ise kohapeale mänge vaatama minna. Pärnust meeldib mulle Ivo Van Tamm, kes on hea sõber. (Siim-Markus) Posti on ka alati hea vaadata ja kogu tema selle hooaja lugu on hästi põnev.

Kas Leedus on igas satsis selliseid fännide käimatõmbajaid nagu Post?

Pigem ei ole. Selliseid mängijaid on üldse vähe, aga sellised mängijad on väga vajalikud. Need on sellised mängijad, keda sa vihkad, kui ta on vastastiimis, aga armastad, kui ta on sinu meeskonnas. Leedus ei ole selliseid tüüpe palju, aga mõned on ikka. Minule endale meeldib seda vaadata, sest see on meelelahutus, mis peakski spordis olema. Post oskab seda hästi ära kasutada.

Kas Sa oled kunagi mänginud sellise näomaskiga nagu Tormi Niitsul?

Kusjuures ei ole. Niitsul löödi vist nina või kulm sodiks. Ma kujutan ette, et sellega on raske mängida ja hingata, aga minul sellega kogemust ei ole ja loodame, et ei tule ka.

scroll to top