Äsja Eesti-Läti korvpalliliigas hõbemedalid auga kaela teeninud BC Kalev/Cramo peatreener Heiko Rannula on pidanud tänavu hakkama saama tavapärasest tagasihoidlikuma rivistusega ja võtma hooaja eel välja hõigatud visioonide täitmise nimel omajagu koosseisu puudutavaid riske. Murekohtadele vaatamata on teenekas Rannula oma mängumeestest siiski maksimumi välja pigistamas ja järjepideva töö tulemusel muljetavaldavaid tulemusi näitamas.
Hooaja vältel teatava vigastustekriisi üle elanud Kalev/Cramo peatreener on suutnud ootamatute muutustega edukalt toime tulla ja hoida meeskonna võidusaldo eeskujulikuna. Teist hooaega järjest enda võimekust just pealinnasatsis proovile paneva Rannula juhtimisel lõpetati ühisliiga põhiturniir väärtuslikul esikohal ja haarati suursuguseks finaaliks koduväljakueelis. Vägevale lahingule vaatamata pidi Eesti esiklubi küll tunnistama suurklubi BC Prometey paremust, kuid jõudude vahekordi arvesse võttes võib 40-aastase Rannula poolt juhendatav tiim saavutatuga igati rahule jääda.
Korvpall24.ee portaaliga peetud intervjuus võttiski peatreener oma sõnadega tänavuse ühisliiga käekäigu kokku ning analüüsis värske ja vahetu pilguga momente, mis said Unibet Arenal peetud finaalmängus saatuslikuks. Pikema usutluse käigus tuli lähemalt juttu magusate võitude taustal kogetud katsumustest ja meeskonnana tulemuste tegemise kõrvalt ka individuaalses plaanis treenerina järgmisele tasandile arenemisest. Vestluse lõpetuseks avas Rannula ka võidukohustusega toimetulemise tagamaid ning tõi välja hooaja lõpuspurdiks seatud eesmärgid.
Tänavu eduka avastardi saanud ja ühtlaselt kulgenud ühisliiga hooaeg sai BC Prometey vastu peetud finaalmängu toel ka igati väärika lõpu, sest te andsite kaotusele vaatamata EuroCupi väärilisele meeskonnale korraliku lahingu. Kas nüüd, kui esmased emotsioonid on kogetud, võib öelda, et BC Kalev/Cramo saab saavutatuga rahule jääda?
Kui hooaja alguses oleks välja pakutud selline stsenaarium, et meil tuleb põhiturniiril ainult üks kaotus ja me teeme finaalis Prometey vastu korraliku mängu, oleks selle kindlasti vastu võtnud ja väga rahul olnud. Finaalmängu tagantjärele vaadates jäi see kolmas veerandaeg küll kripeldama, aga kui tõele au anda ja jõudude vahekordi vaadata, oleme ühisliiga hooajaga kindlasti rahul.
Kui meeskond lõpetab esmakordselt klubi ajaloos ühisliiga põhihooaja esikohal ja jõuab nii stabiilsete soorituste pealt finaali, on vist küllaltki keeruline olla oma mängijate tegutsemise suhtes ülemäära kriitiline?
Absoluutselt. Seda enam, et meil olid ka omad mured vigastuste ja mängijate liikumisega. See hooaeg polnud lihtne. Tegelikult polegi alati küsimus VEF-i või Prometeyga mängudes, sest ka reamängudes tuleb oma ära võtta ja seda me ka tegime. See on tegelikult väga kõva sõna!
Finaalmäng oli kahtlemata nii korraldusliku poole pealt kui ka platsil kogetud väljakutsete poolest üpris suursugune. Kui suurt ettevalmistust nii vaimselt kui ka füüsiliselt selliseks mänguks valmis olemine teie treeneritepingilt nõudis?
Meil on hästi professionaalne punt. Poisid on kergesti treenitavad ja said väga hästi aru, mille nimel me alates jaanuarist mängisime. Kui me jaanuaris Prometeyd võitsime, siis teadsime, et meie eesmärk on võita ka põhiturniir, et saada võimalus mängida finaal kodus ja vältida neid poolfinaalis. See oli kogu selle asja point ja saime sellega hakkama. Suures pildis olid poisid vaimselt päris tublid, arvestades Unibeti suurust, sealset rahvast ja vastast. Alustasime väga tublilt, aga lõpus jäi lihtsalt natukene jõudu puudu.
Kuivõrd erines see mänguplaan jaanuaris peetud mängu omast? Eeldatavasti oli aimatav, et päris samade lahendustega pole võimalik Prometeyd teistkordselt hammustada?
Eks Prometey väga suur tugevus on see, et nad on korvi all suured ja võimsad, aga samas annab see teiselt poolt ka meile mõned variandid, et neid rünnata. Teatud asjad olid samad. Me lihtsalt eeldasime, et nad mängivad ise natuke teiste meestega ja lõpus oligi tähelepanu Clavelli (Gian Clavell, Prometey tagamängija – toim.) peal, aga päris lõpuni me temaga hakkama ei saanud. Esimesel poolajal asjad toimisid, aga teisel poolajal tegid nad mängus muudatusi, mängisid suurema koosseisuga ja jäimegi sellega natuke hätta.
Kas asjaolu, et te juba korra suutsite sel hooajal neid võita tegi mänguks valmistumise ja selle sees olemise pisut raskemaks ka?
Ei, otseselt mitte. Me võitsime neid kodus ka eelmisel hooajal ja teame, et nendega saab mängida. Neil on kaks hooaega järjest ka suhteliselt sarnane meeskond ja me tegelikult teadsime, mis on need kohad, kus meil on väikesed eelised. Kregori (Kregor Hermet, BC Kalev/Cramo ääremängija – toim.) näitel suutsime need eelised ka välja tuua, aga kahjuks sai kolmas veerand saatuslikuks.
Võrreldes eelmise hooaja finaalturniiriga, kus pidite mitme asja kokkulangemise tõttu suisa medalita jääma, kulges tänavune kulminatsioon siiski oluliselt lihtsamalt, eks? Sooritasite selge vigade paranduse?
Jah, eelmisel aastal olid muud asjad. Kasvõi näiteks see, et tulime otse Prantsusmaalt. Seal olid väga arusaadavad põhjused, miks me ei esinenud nii, nagu oleks tahtnud.
Kui nüüd tagantpoolt analüüsima hakata ja tervet hooaega silmas pidada, siis kas ja milliseid raskusi te nende näiliselt lihtsalt tulnud võitude taustal kogesite? Eeldan, et neid oli sel ühisliiga teekonnal ikkagi omajagu?
Kindlasti. Kasvõi needsamad iganädalased reamängud ja võõrsil mängud Lätis. Olime praktiliselt kõikide jaoks target’id. Kui sa meie meeskonnale otsa vaatad või roster’it loed, siis kellelgi põlvest nõrgaks see ju ei võta. Meil pole selliseid suuri nimesid ja me pidime kogu aeg olema ühtlased ja valmis võitlema, sest meie ei saa oma satsis loota, et üks või kaks meest mängu ära teevad. Peame alati kõigepealt alustama kaitsest ja kõik mehed peavad igal juhul valmis olema. See ongi eelkõige suur kiitus poistele – on olnud mänge, kus teatud mängijad saavad vähem, aga samas on nad nädala või kahe pärast ikkagi valmis andma maksimumi. Trennis samamoodi. Mingit jonnimist pole olnud.
Finaali jõudmise nimel läbitud teekonnal seisis ka Ventspilsi näol korra ees päris ootamatu proovikivi. Kuidas poolfinaalseeria teises kohtumises saadud kaotus satsile mõjus?
Play-off on nii või naa proovikivi. Seda polnud mitte ainult Ventspils, vaid ka Pärnu Sadam enne seda. Nemad kõik tulevad suhteliselt pingevabalt peale ja saavad võtta rohkem riske. Kui Ventspilsi mängust rääkida, siis saime kodus üpris kerge võidu ja olime neid ka hooaja jooksul kolm korda rohkem kui 20 punktiga võitnud. Ehk see on loogiline, et seal toimus mingisugune alahindamine ja eks Ventspilsis ongi alati raske mängida. Kui seda mängu tagantjärele vaatasime, siis oli näha, et see oli hooaja üks kehvemaid mänge. Arvan, et panime mängudeks valmistumisega natuke puusse. Just sellega, et kui palju me hommikul trenni tegime ja kui vara saali jõudsime. Olime kuidagi tuimad ja tühjad. See läheb võib-olla treenerite kapsaaeda.
Kui suureks murekohaks oli Sulle kui meeskonna käekäigu eest vastutajale see ränk mängijate vigastustekriis?
See käib selle mängu juurde. Kõige raskem periood oli meil detsembri lõpus ja jaanuari alguses, kus olime põhimõtteliselt seitsme-kaheksa mehega. See oligi põhiturniiri võtmemoment, kus suutsime väga raskel momendil ikkagi väga head võidud ära võtta. Pärast aastavahetust tuli kohe ka Prometey mäng, kus tegime aasta ühe parima esituse. Need ongi need samad näitajad, kus oleme raskustest üle saanud ja kogu aeg on uued mängijad esile kerkinud. Nüüd on jälle play-off’i hetk käes ja ka siin on vaja selliseid stabiilseid liidreid. See ongi kõige suurem challenge, et me ei saa minna igale mängule mängima 10 või 12 mehega. Tuleb teha teatud valikuid ja eks siis hooaja lõpus näeb, kuidas need on õnnestunud.
Kuidas see üldse treeneri perspektiivist mõjub, kui Sa oled toonud satsi mängumehe, kelle panuse peale tahaksid ideaalis kuni hooaja lõpuni toetuda, aga kellest tegelikult siis saadud vigastuse või lihtsalt alla ootuste tegutsemise tõttu ootamatult ilma jääd?
See ongi treeneritöö võlu ja valu. Minu jaoks see ongi selle töö põnevus. Sul ongi erinevad väljakutsed, millest sa pead üle saama ja võib-olla mõnikord nägema asju, mis kohe väljakule ei paista. Näiteks just enesekindlust puudutavad asjad. Olen alati öelnud, et enda sisetunnet tasub uskuda ja lõpuks see teebki treenerist treeneri. Sealt tuleneb ka treenerite vahe. Oma sisetunnet tuleb usaldada. Usun, et tunnen neid poisse päris hästi ja olen suutnud õigel hetkel vajutada mõnda nuppu. Täna on meil hooaeg muidugi veel pooleli ja kindlasti ei tohi siin veel rahul olla või rahuneda. Tuleb korralikult lõpuni mängida.
Mitme arvaja hinnangul on BC Kalev/Cramo pidanud tänavu hakkama saama viimaste hooaegade nõrgima koosseisuga. Nüüd, kui korvpalliaasta üks kõige olulisem väljakutse on jõudnud finišisse, oskad Sa ehk hinnata, kuivõrd rahule on võimalik tehtud otsuste ja komplekteeritusega jääda?
Sel momendil kui (Oleksandr) Kovliar ära läks, käis meil läbi kaks ameeriklasest tagumist. Pärast seda tegime aga Ben Shungu ja Grant Shephardiga väga head valikud. Ebaõnn oli Janis Berzinsiga, kuigi ma olen kindel, et kui ta oleks terve olnud, oleks ta meile väga suureks abiks olnud. Arvan, et saime väga head kvaliteedi ja hinna suhtega mängijad. Lisaks sellele on nad ka väga head inimesed, kes sulandusid meeskonda väga kiiresti ja kes treenivad väga professionaalselt. Need on need valikud, mis on meid sellel hooajal sellisesse punkti viinud. Meil oli selline murdemoment pärast Kovliari minekut. Olime võib-olla natuke paanikas, sest FIBA-s oli vist kaks mängu jäänud, ja nii me tegime teadlikult kiired lükked ja vältisime pikki lepinguid. Seejärel panimegi Beni võtmisega täppi. Tema on kindlasti väga hea leid. Tegelikult tahaks kiita ka Eesti mängijaid. Eks kõigil on natuke olnud siia-sinna kõikumisi, aga suures pildis on kõik natuke paremaks saanud. Usun, et nad saavad ise ka sellest aru, olgugi et teatud mängudes on need minutid olnud väiksemad. Lõpuks annavad nemad sellele meeskonnale selgroo ja nemad on riietusruumis liidrid.

Kas BC Kalev/Cramo üheks suurimaks tugevuseks ongi siis suhteliselt ühtlane koosseis ja järjepidevalt igas mängus vähemalt ühe-kahe mängija esile kerkimine?
See on kindlasti üks pool sellest. Üks asi on see, mis toimub väljakul ja teine see, et meil ka omavahel läbi saades ja treeningutel asjad toimivad. Meeskonna keemia on meil paigas ja see ongi kõige alus. Kui keemia on paigas, ei vii sellised üksikud ebaõnnestumised meid rivist välja. See on väga positiivne. Meil on piisavalt ka “veterane”, kes on ka neid raskeid päevi näinud ja kes suudavad rahulikuks jääda. Arvan, et see balanss on meil paigas.
Kas sellest ühisliiga hooajast jääb Sul isiklikus plaanis miskit kripeldama? Oleksid tahtnud või saanud mõnes olukorras teisiti tegutseda?
Kindlasti. Sellel hooajal on olnud hästi palju teadmatust. Teadmatus oli juba sügisel, kui meeskonda komplekteerisime, et kus me mängime ja mis on meie tegelikud võimalused. Siis tuli Kovliari minek ja Hugo (Toomi) vigastus. Kõikumisi oli palju ja kui novembrikuus see Kovliari minek oli, siis ma ilmselt natuke kiirustasin, aga vähemalt ikkagi väikese tagalaga. Ehk ma ei teinud pikki lepinguid. Kui otseselt mängulisest poolest rääkida, siis kindlasti jääb mind natukene eurosari kripeldama. Just see esimene mäng Meistrite Liiga turniiril, kus tegime tegelikult samamoodi väga hea esimese poolaja ja siis teisel poolajal täielikult kustusime. Seal jäi asi konkreetselt füüsilisuse taha. Lihtsalt kustusime ära. Ettevalmistuses panime ka kas natuke üle või jäi just puudu, see on selline analüüsikoht.
Tulemuste tegemise kõrvalt tahab ilmselt iga treener ka ise iga aastaga areneda järgmisele tasandile. Tundub, et tänavune hooaeg on kõikide oma keerdkäikudega pakkunud Sulle selleks häid väljakutseid ja arenguhüppe kohti on olnud omajagu?
Absoluutselt. Mina peangi põhiturniiril vaid ühe kaotusega piirdumist oma kõige suuremaks õnnestumiseks. Mängida põhiturniiri pikas plaanis niimoodi nii stabiilselt… see on mingil määral ikkagi kvaliteedinäitaja ja olen sellega väga rahul. Eks lõpuks saab treeneritööd ikkagi hinnata ainult medalite ja kohtade järgi. Teame seda väga hästi, et ükskõik mis juhtub enne, olgu selleks eurosari või ühisliiga, lõpuks antakse ikkagi hinnang Eesti meistrivõistluste järgi. Ilmselgelt on meil seal kohustus ja pinge võita. Seepärast ei tahagi ma täna endale veel mingit hinnet panna.
Üks väärtuslik verstapost on nüüd tiimina ületatud, aga eestikate play-off’i näol on olulised mängud veel ees. Kas meeskond on koosseisu puudutavatele muredele ja keerulisele füüsilisele koormusele vaatamata võitluseks valmis? Tundub, et Kaspar Kitsingu näitel on paraku üks vigastatu taas juures?
Me ei tea hetkel, kui tõsine see on. Selline on sport ja asju juhtub. Suures plaanis loodan, et äkki on (Mihkel) Kirves nädala-kahega tagasi tulemas.
Toimetaja kommentaar: Intervjuu avaldamise hetkeks on selgunud, et Eesti meistrivõistluste veerandfinaalseeria avamängus vigastada saanud Kaspar Kitsing peab põlve ristatisideme (ACL) rebendi tõttu paraku hooaja lõppenuks lugema ja võtma ette pika taastumisprotsessi.
On lootust?
Jah, on lootust, et hakkab vaikselt liigutama. Kas ta nüüd mängib kaasa või ei mängi on teine asi, aga kui meil on juba treeningprotsessis mängija juures, on see suur asi. Arvan, et peame täna kasutama võib-olla natuke seda juhust, et end üles laadida. Selles seerias võib-olla on selleks väike võimalus. On oht, et väsime pika lõpuspurdi peale natuke ära ja seepärast tahakski järgmise kahe nädala jooksul natuke teistsuguseid trenne teha.




