Kui reeglina pürgivad parimas korvpallurieas mängumehed meistri- või välisliigadesse, siis 25-aastane Tom Kaldre on heaks näiteks, et mängu saab nautida ka esiliiga tasemel, ohverdamata sealjuures korvpallivälist elu. Korraliku meistriliiga kogemusega mängujuht oli lähedal, et Tartu Maaülikooli särgis esiliiga tiitlit kaitsta, ent võitluslikust kaotusest hoolimata üritatakse sügisel meeskonnana arengus samm edasi teha.
Esiliiga põhihooaja 21 kohtumise jooksul 16,3 punkti, 5,6 lauapalli, 7 korvisöötu ja 2,3 vaheltlõiget panustanud 185-sentimeetrine Kaldre tõi play-off‘i viies kohtumises 18,2 punkti, 6,8 lauapalli, 7,7 söötu ja 2,3 vaheltlõiget. Söötudes ja vaheltlõigetes oli intervjuu peategelane hooaja lõikes esiliiga parim.
Korvpall24.ee portaalile antud usutluses käis Kaldre uuesti üle finaalmängu viimased minutid ning mängu otsustanud hetked. Samuti analüüsis ta meistriliigast esiliigasse liikumise otsust ning võimalust teda tulevikus taas aste kõrgemal mängimas näha. Ilmavalgust nägi ka kahte vendadepaari sisaldav esiliiga tähtede meeskonna nimekiri, ning saame täpsemalt teada, kuidas uus peatreener Maaülikooli meeskonna treeningprotsessi ja mängupilti on muutnud. Lõpetuseks annab Kaldre hinnangu esiliiga populaarsusele ja potentsiaalile, avaldab enda meelisliigad, mida ise jälgib ning uue hooaja eesmärgid Maaülikooli ridades.
Tom, mulluses esiliiga finaalmängus vedasid Sa Eesti Maaülikooli meeskonna Kadrina Karude vastu võidule. Tänavu andsite küll kõva lahingu, kuid tiitlit kaitsta ei õnnestunud. Milles te sel korral põhiliselt alla jäite?
Ma ütleks, et me ei jäänud suures plaanis milleski alla. Olles nüüd mängu mõned korrad üle vaadanud, siis viimase kolme minuti kolm kohtunike väga rasket eksimust jätsid sellele mängule jälje. Seda enam oli kummaline vaadata, et need samad kohtunikud vilistasid paar päeva hiljem ka meistriliiga veerandfinaale. Ei taha midagi Kadrinalt ära võtta, nemad pidid lõpuks need visked ka sisse viskama ja õnnitlused neile, aga minu jaoks jäi kriipima see, et ei lastud mängijatel seda mängu otsustada, vaid kohtunikud sekkusid selgelt liiga palju mängu. Kindlasti lasime Stenil (Saaremäel) ja Janaril (Aniste) mingi hetk liiga kergelt vabu viskekohti saada, aga ka selle saime teisel poolajal tegelikult kinni.
Oli sümboolne, et esiliiga hooaja parim korvikütt Janar Aniste pani finaalis sellise otsustava kolmese. Kui Aniste tolles olukorras palli sai, siis mis mõtted Su peast jõudsid läbi käia, enne kui pall võrgust läbi sopsas?
Ma olin 100% kindel, et ta võtab kaugelt viske ja seda ta ka tegi. Aga ma ei heidaks ka kaitsele midagi suurt ette, kuna see vise polnud üldse kerge ja pole midagi öelda, kõva mees, et selle viske ära pani.
Kui Sa eelmise hooaja alguses küllaltki ootamatult TalTechist lahkusid, siis ütlesid, et tahad kõrgliiga tasemel mängimisest aja maha võtta. Kas nüüd tagantjärele võid öelda, et see oli Sinu jaoks õige otsus?
Arvan, et see oli ainuõige otsus. Esiteks, ma pole kunagi elus rohkem korvpalli mängimist nautinud kui nendel 1,5 hooajal, mis olen EMÜ-s veetnud. See meeskonnavaim ja üksteise usaldamine on midagi sellist, mida ma pole kunagi üheski teises meeskonnas tundnud. Peale selle olen ka oma töö ja muude asjadega väga rahul, lisaks olen alati tahtnud ka Tartus elada. Seega kindlasti selle otsusega rahul.
Kas või kui paljud Eesti meistriliiga klubid on Sinuga viimase pooleteise aasta jooksul ühendust võtnud ja enda ridadesse kutsunud? Sa oled ju veel 25-aastane ehk tegelikult alles jõuad parimasse mängijaikka.
Tegelikult pole põhimõtteliselt ühtegi kontakti olnud ja ega ma seda ise ka ei otsi. Olen enda jaoks juba selle otsuse ära teinud, et mina andsin endast profimängijana karjääri jooksul kõik ja edaspidi teen seda sellepärast, et mulle meeldib ja ma naudin korvpalli mängimist. Ja kui mingi hetk ei peaks enam sellest midagi saama, siis saan lihtsalt lõpetada ja kõik.
Mis oleksid need tingimused, mille puhul kaaluksid kõrgliigasse naasmist? Või on see uks nüüd suletud?
Pigem ma ütleks jah, et ma ise olen selle ukse sulgenud. Ma tean oma taset ja tean, et olen võimeline sellel tasemel edukalt mängima, mida olen ka näinud, aga see pole minu jaoks enam oluline.
Kui esiliigast panna kokku all-star meeskond, siis kui kaugele see sats praeguses Eesti-Läti liigas võiks purjetada? Kui oleks Sinu teha, siis kelle Sa võtaksid 10-mehelisse esiliiga all-star tiimi?
Olen kindel, et see meeskond oleks kindlasti Tallinna Kalevist ja Viimsist eespool.
1. Tom Kaldre
2. Sven Kaldre
3. Indrek Kajupank
4. Markus Kikkatalo
5. Janar Aniste
6. Sten Saaremäel
7. Joosep Russak
8. Ott Sellis
9. Erki Urvik
10. Gert Kaldmäe
11. Jaagup Russak tuleb mängu lõpus vabakaid viskama (Naerab.)
Millega praegu igapäevaselt tegeled?
Igapäevaselt töötan Sportlandis outdoor osakonna juhatajana ehk suvehooajal suures plaanis hooldan ja müün rattaid, talvehooajal hooldan ja müün suuski.
Kui suur oli tasemevahe Eesti-Läti liigast esiliigasse minnes? Kas esiliigas tuleb Sulle kõik lihtsalt kätte või on ka veri-ninast-välja mänge?
Eelmisel aastal oli kindlasti kergem, tasemevahe oli ka eelmisel aastal suurem. Sellel aastal olid paljud meeskonnad kosunud ja julgen öelda, et esineliku tase oli kõvasti kõrgem kui eelneval aastal.
Kuidas Sa hindaksid oma praegust vormi pooleteise aasta taguse vormiga? Kas ja kui palju vorm meistriliiga asemel esiliigas mängides ära kaob ning kui kiiresti see ära kaob, kui enam endises mahus ei treeni?
Eelmisel hooajal vormikadu ma ei tundnudki, pigem oli selle hooaja lõpus tunda, et kui muidu suutsid nii kaitses kui ka rünnakul igale poole jõuda, siis sel aastal ma kaitses kindlasti nii head mängu ei näidanud, lihtsalt polnud lõpuks enam jalgu selleks. Aga kui suuri minuteid mängida, siis ikkagi mängutunnetus jääb suuresti samaks. Mängudeks ja treeninguteks valmistusin ma ikkagi suuresti samamoodi, see harjumus on sisse jäänud, et vähemalt tund aega enne trenni kohal olla ja oma keha trenniks valmis panna.
Sel hooajal sai Eesti Maaülikooli uueks peatreeneriks Timo Eichfuss. Mida uut tõi ta meeskonna mängu ja treeningutesse?
Meeskonna mäng läks kindlasti süsteemsemaks ja treeningud läbimõeldumaks. Palju taktikat ja mänguks valmistumist, termineid, mis võib-olla kõigile tuttavad ei olnud. Tänu sellele läks ka meeskonnana käimasaamiseks rohkem aega, aga põhiturniiri teine pool hakkas kogu see filosoofia vilja kandma ja võitsime vahepeal 13 mängu järjest. Kindlasti, kes on varem madalamal tasemel mänginud, õppisid korvpallurina väga palju ja ka arenesid uskumatult kiiresti. Lisaks panime rohkem rõhku ka hooaja ja play-off’ide eel üldfüüsilisele ettevalmistusele. Ka seda oli näha, et see viis meid uuele tasemele.

Kui tihti Eesti Maaülikooli meeskond kokku saab ja trenni teeb? Kui intensiivsed olid teie treeningud võrreldes eelmise hooajaga?
Treenisime kolm korda nädalas pluss siis reedene mängupäev. Kindlasti oli intensiivsemaid perioode, aga üldise intensiivsuse poolest suurt vahet ei olnud. Kui iganädalased GRIT-i trennid ja saalitrennid välja arvata, oli koormus suhteliselt sama.
Kas on üldse kohti, kus saaks veelgi juurde panna? Või on meeskonnad nagu Eesti Maaülikool ja Kadrina Karud juba saavutanud sisuliselt maksimumi, mis Eesti amatöörkorvpalli tingimustes võimalik?
Juurde on väga palju panna, eriti just mängude korraldusliku poole pealt. Kui vaadata ka numbreid, finaalmängul 2300 inimest ja telekast vaatas veel kuskil 12500, kokku 15000 inimest mängu vaatamas. Näha on, et esiliiga läheb tegelikult rahvale korda ja mängutase aasta-aastalt tõuseb. Seda enam tahaks just oma kodumängudel pakkuda vaatajatele paremat kogemust, rohkem inimesi ka n-ö reamängudel saali meelitada, potentsiaali on kõvasti ja selle aasta finaali pealt tuleb seda asja edasi arendada. Lisaks ka mängulise poole pealt – oleme viimased kaks aastat saanud meeskonnana väga häid mänge ja tuumik on sisuliselt samaks jäänud, ehk kõik need mängijad arenevad, tänu millele meie meeskond on ka uuel aastal jälle tugevam.
Esiliiga finaal tõi Rakvere spordihalli täismaja publikut ja meeleolu lisasid häälekad NATO sõdurid. Milline atmosfäär esiliiga mängudel üldiselt valitseb? Millisel esiliiga klubil on parimad fännid?
Üldiselt päris sellist möllu pole, aga mida tähtsamaks mängud läksid, siis oli ka meie saalis täismaja, kus oli 500 inimest ja atmosfäär sarnane nagu finaalis. Ilmselgelt on meil kõige paremad fännid. Mind ikka häirib see ka, et kõik räägivad NATO sõduritest ja kui palju neid oli, aga meil oli kindlasti sama palju kui mitte rohkem fänne trummide ja pasunatega vastu panemas, see on minu arust veel ägedam.
Sinu vend Sven mängib Tartu Rockis. Kas olete proovinud teineteist enda meeskonda üle meelitada või on üksteise vastu mängimine ägedam kui koos pallimine?
Eks ikka naljaviluks oleme seda arutanud, oleme ju koos mänginud ja edukad olnud. Äkki kunagi juhtub seda uuesti, ei oska seda praegu kommenteerida. Mõlematpidi on äge.
Kui palju Sa igapäevaselt korvpalli jälgid? Kas vaatad NBA, Euroliiga või Eesti-Läti liiga kohtumisi ja loed korvpalliuudiseid? Või piisab Sulle sellest, et saad ennast esiliigas väljakul välja elada?
Vaatan kõike võimaluste piires, NBA-d jälgin kindlasti kõige vähem, kuna see mängustiil ei sümpatiseeri kohe üldse. Nüüd play-off‘ide ajal kindlasti hoian rohkem silma peal. Euroliigat ilmselt vaatan kõige rohkem, aga üldiselt hoian end ikkagi kõigi kossu-uudiste ja tulemustega kursis, eks ka meeskonnasiseselt arutame paljude erinevate mängude olukordi.
Mis Sinust järgmisel hooajal saab? Kas oled juba plaane teinud? Kui palju Sa esiliiga korvpallurina hooaegade vahelisel ajal treenid?
Jätkan EMÜ mängijana ja üritame asja jälle vähe ägedamalt teha ja uuesti meistriks tulla. Plaanis on ikkagi maikuust jälle kolm-neli korda nädalas liigutama hakata, aga suvel on see ilmselt vähe kaootilisem. Kindlasti hoian ennast vormis ja augustis alustame ilmselt juba meeskonnaga ettevalmistusega.




