Kaks aastat tagasi siirdus Anete Elisabeth Adler pärast edukat hooaega Eesti naiste esiliigas ookeani taha ja liitus USA üliõpilasliigas NCAA palliva Rhode Islandiga. Sügisel vahetas 20-aastane keskmängija kooli ja liitus Bostoni ülikooliga, kuid paraku pani detsembris saadud raske vigastus tema hooajale varakult punkti. Korvpall24.ee portaal rääkis intervjuus Adleriga tema vigastusest, sellest taastumisest ja käesolevast hooajast.
Mullu Rhode Islandi naiskonnas pallinud eestlanna sai eelmisel hooajal kirja 10 mängu, kus tema arvele jäi keskmiselt 4,5 minutiga 1,6 silma ja 0,7 lauapalli. Seejärel kooli vahetanud keskmängija roll uues mängupaigas kasvas, kuid kahjuks lõpetas vigastus hästi alanud hooaja. Enne vigastust jõudis 199 cm pikkune Adler Boston University särgis teha kaasa kaheksas kohtumises ning neis jäi keskmiselt 17,5 minutiga tema arvele 6,4 punkti, 3,6 lauapalli ja 1,3 korvisöötu.
Intervjuus saime teada, mis vigastus eestlannat tabas, kuidas see juhtus ja mismoodi on taastumine kulgenud. Adler rääkis, kui pikalt ta suure tõenäosusega platsilt eemal on, millal ta uuesti mängima saab hakata ning millised tingimused tal taastumiseks kohapeal on. Muuhulgas tuli juttu kooli vahetamisest, tiimiga rahulolust, eestlanna rollist väljakul ning lisaks saime teada, millised on 20-aastase keskmängija tulevikuplaanid.
Alustame sellest, et detsembris said Sa Boston University eest mängus vigastada. Kuidas ja mis Sul juhtus?
Alustasin mängu resultatiivselt ning tundsin, et lõpuks olen ennast pärast rabedat hooaja algust käima saanud. Ühel hetkel, kui söödule korvi alla järele startisin, ei tulnud aga parem jalg kaasa ning põlv vajus läbi. Tundsin põlveõndlas suurt valu ning platsilt lahkuda tuli treenerite abil.
Kas siis oli kohe aru saada, et tuleb operatsioonile minna või kuidas selle teadmiseni jõuti?
Kui kukkusin, siis arvasin algselt, et põlv käis lihtsalt ülesirutuses, kuna suur valu oli just põlve tagaosas. Kuid kui peale mängu videot nägin, siis sain aru, et nüüd ootab ees pikk taastusravi. MRT-sse sain juba järgmisel nädalal, ning kahjuks oli vastus sealt see halvem variant: torn ACL and lateral meniscus (rebenenud ristatiside ja menisk – toim.).
Millal operatsioonilaual käisid ja kas selles osas läks kõik hästi?
Kuna põlv oli paistes ja liikuvus minimaalne, siis pidin enne operatsioonile saamist kuus nädalat ootama. Lõppkokkuvõttes oli ootamine okei, sest sain jõulud ilma karkudeta ja Bostonisse reisinud pere seltsis veeta ning taastusravis põlve operatsiooniks ette valmistada. Operatsioon sai tehtud jaanuari keskel ning kõik läks plaanipäraselt.

Kuidas taastumine pärast operatsiooni läinud on?
Taastumine on läinud päris hästi. Hetkel suuri tagasilööke pole olnud. Eks ikka väikeseid üles-alla kõikumisi päevast päeva juhtub, aga see käib asja juurde. Pidin pärast operatsiooni kuus nädalat karkudel veetma, mis oli ilmselt üks raskemaid katsumusi. Nüüdseks liigun aga juba omal jalal ning igapäevaselt on uusi asju, mida taastusravis uuesti proovida saan.
Millal Sa platsile tagasi pääsed?
Arvatav taastusravi pikkus pärast operatsiooni on 9-10 kuud, seega mänguvalmis võiksin uuesti olla umbes novembri lõpu poole. Samas võtan hetkel päeva korraga ning üritan mitte ette mõelda ja kiirustada. Ennekõike tahan naasta platsile tervena ja kindlustundega, et olen valmis.
Kuidas Sa just vaimse poole pealt vigastada saamisega toime oled tulnud?
Eks ikka on raske, kui oled just jõudnud punkti, kus enesekindlus on tagasi ning oled saanud peale päris pikka pausi mängima. Esimesed nädalad pärast vigastust olid kõige raskemad, aga nüüdseks olen olukorraga leppinud ning ootusärevil, et uuel hooajal ennast uuesti konkurentsi treenida ja mängida. Õnneks pere, keskkond, treenerid ja võistkond mu ümber on tõesti super toetavad. Võtan päeva korraga ning tähistan igat väikest edusammu.
Kuidas teil ülikoolis selle vigastustest taastumise poolega on? Kas Sulle pakutavad tingimused, arstiabi ja taastusprotsessid on kõik tasemel?
Olen väga rahul nende tingimustega, mis siin taastumiseks kasutada saan. Kõigi treenerite, arstide, füsioterapeutide vahel on hea suhtlus. Kõik vajalik on tasemel ning käe-jala juures. Teen mingit sorti taastusravi peaaegu iga päev, on see siis rehab, bassein või jõusaal. Kohe kui mõni küsimus või väljakutse tekib, on võimalik kiirelt lahendus leida.
Kui rahule Sa jäid nende mängudega, mis Sa enne traumat jõudsid teha? Numbreid vaadates tundub, et olid ennast just väga hästi põhirotatsiooni sisse saanud ja siis tuli vigastus?
Hooaja algus oli mul päris rabe. Mängupilt trenni ja võistlusmängu vahel oli märgatav, kuid mida mäng edasi, seda mugavamalt tundsin ennast ka platsi peal. Eks igas uues satsis võtab enda koha leidmine natuke aega ning mul on hea meel, et treener usaldas mind ja oli valmis mulle aega andma. Kuid siiski tunnen, et oma täielikku potentsiaali mängudes näidata ma veel ei jõudnud.
Teatavasti vahetasid Sa selleks hooajaks kooli, kui tulid Rhode Islandilt Bostonisse. Mis Sinu jaoks peamiselt muutus ja kuidas selle otsusega rahul oled?
Pärast eelmist aastat tahtsin lihtsalt mängida. Selle eesmärgiga läksin ka üleminekute portaali ning arvan, et tegin hea otsuse. Otsisin endale sobivat mängustiili ning head klappi treeneriga. Samas teadsin, et ükskõik, kuhu ma lähen, tuleb ennast tõestama hakata ja olin selleks valmis. Tegin suvel palju tööd, tänu millele sain hea põhja ja treeneri usalduse sügiseks, kui mängudes ka kohe tulemust ei tulnud. Seega jah, olen oma otsusega rahul, isegi kui kõik ei läinud nii, nagu oleksin tahtnud. Vigastusest sõltumata tõestasin eelkõige iseendale, et suudan sellel tasemel mängida.

Kuidas te tiimi sees tänavuse hooajaga rahule olete jäänud?
Kahjuks me ühelegi hooajajärgsele turniirile peale ei saanud, kuigi mängisime ennast vaatamata hooaja sees tabanud raskustele ennast konverentsi play-off‘ides finaali. Meie võistkond oli hooaja alguses päris uus, ainult viis naasnud mängijat ja ülejäänud kõik uustulnukad või ületulijad. Lisaks tabas võistkonda hooaja jooksul päris mitu vigastust – mõned ajutised, mõned hooaega lõpetavad. Siiski vaadates lõpptulemust – kolmas koht põhiturniiril ja napp kaotus finaalis – võime rahul olla.
Milline roll Sul naiskonnas tänavu oli ja kas olid sellega rahul?
Minu roll muutus sellel aastal mitu korda. Hooaja alguses otsisin enesekindlust. Mida mäng edasi, seda parema klapi ja kokkumängu leidsime võistkonna pikkadega, mis mahutas mind rotatsiooni ning võttis kaitse survet võistkonna liidritelt vähemaks. Vigastus viis mind mõneks ajaks tiimist eemale, käisin operatsioonil ning iganädalane võistkonnaga kaasa reisimine jäi tagaplaanile. Leidsin ennast toetaja ja pingilt energia andja rollis.
Kellega Sul mängijatest selle aastaga kõige parem klapp on tekkinud?
Meil on võistkonnasisene keemia väga hea. Veedame koos aega ka korvpallivälisel ajal. Oma eriline klapp on kindlasti tekkinud uute tulijate ja teiste väljastpoolt Ameerikat tulnud tiimikaaslastega, kuna enamus meist on siin koolis esimest aastat ning kodust kaugel. Saame kogeda samasuguseid igapäeva võlusid ja valusid.
Kas uuel hooajal näeme Sind Boston University särgis mängimas ning kas oled juba mõelnud, milliseks just individuaalses plaanis võiks järgmine hooaeg Sinu jaoks kujuneda?
Jätkan Bostoni ülikoolis. Ma väga loodan, et kogu taastusravi läheb plaanipäraselt ning saan novembri lõpus või detsembri keskel tagasi platsile. Samas suuri eesmärke ma lihtsalt ei suuda endale hetkel veel panna, kui isegi lihtne kahel jalal üles hüppamine tundub võimatu ülesanne. Ilmselt, kui aeg lähemale jõuab, lähenen uuele hooajale kahtlemata motivatsiooniga ennast taas rotatsiooni mängida.
Mis Sul suvel plaanis on? Kas tuled kodumaale või jääd USA-sse taastuma?
Tahan suveks ikka koju tulla, nii vähe kui seda aega on, et pere ja koduste sõpradega aega veeta. Suvi tuleb teistsugune, kuid kindlasti töine, sest taastusravi jätkub mul küllaga kogu suveks. Õnneks võin suure tõenäosusega juba suve keskpaigast vaikselt ka korvpallilainele naasta.




