Close

INTERVJUU | Kalle Klandorf Kalevi leegionäridest: see on põrsas kotis ostmine – kui koti tühjaks raputad, ei tea kunagi, mis seal sees on

-Kalle Klandorf | Foto: Triin Musting/estlatbl.com

Tänavune hooaeg pole peamiselt päevatööl käijatest koosnevat Tallinna Kalev/Snabbi taas sugugi hellitanud ning paariaastase pausi järel juhtohjad jälle enda kätte haaranud Kalle Klandorfil on tulnud peatreenerina hakkama saada nii leegionäride välja kukkumise, mängijate kesise taseme kui ka mitme kuu pikkuseks veninud kaotusteseeriaga. Korvpall24.ee portaal uuris pikaaegselt klubi eestvedajalt, millist mõju on sedavõrd keeruline käekäik avaldanud mängumeeste moraalile ning kui palju aega ja energiat on mõõnast välja rabelemine nõudnud mitut ametit korraga pidavalt Klandorfilt.

Hooajaeelsetes kohtumistes head minekut näidanud ja näiliselt ka välismängijatega lotovõidu tõmmanud Tallinna Kalevi korvpalliaasta sai Eesti-Läti liiga kahes esimeses mängus teenitud võitude toel lootustandva stardi, kuid mitme asja kokkulangemisel järgnes täisedule ootamatu lagunemine. Mängupildile ja pakutavale kvaliteedile pani suurima põntsu ameeriklasest tagamehe Kelvin Robinsoni põlvetrauma, mille tulemusel jäi niigi hõreda koosseisuga meeskond ilma oma suurimast liidrist. Kogenud mängijate ja noorpallurite kooslusele tuginev klubi on üritanud mitme välismaalase juurde toomisega olukorda parandada, kuid täiskohaga töö kõrvalt kord päevas treenivate mängumeeste võimetel on peatreener Klandorfi sõnul siiski teatud piirid.

Juba 2003. aastast klubiga ühel või teisel moel seotud olnud mees ei teinud TalTech/Optibetiga peetud mängu järel toimunud intervjuus saladust ka sellest, et ootusi mittetäitvate välismaalaste ja eestlaste endi puise ning aeglase mänguga polegi soovitud taseme väljamängimine realistlik. Avameelses vestluses tuli detailsemalt juttu ka 17 järjestikust kaotusest, pika otsimise peale viimaks täiendust saanud treeneritepingist ja järelejäänud hooaja eesmärkidest. Lõpetuseks avas 68-aastane Klandorf tausta ka Tallinna Kalevi tuleviku osas ning tuli lagedale intrigeeriva lahendusega, mis aitaks majanduslikult kehvas seisus oleva kohaliku korvpalli uuesti järje peale.

Käimasolev hooaeg on Tallinna Kalev/Snabbi jaoks kujunenud taas parajaks proovikiviks ja praeguseks kogutud võidud saab suisa ühe käe peal kokku lugeda. Kuidas Sa ise senist minekut iseloomustaksid ja miks on see tänavune käekäik selline?

Hooaeg algas tegelikult suurepäraselt. Meil oli Kelvin Robinson, keda siiamaani taga “leiname”. Ta sai juba teises mängus raske põlvetrauma ja läks operatsioonile. Me ei leidnudki talle tükk aega asendajat. Katsusime mängida Eesti mängijatega, aga nende mäng on nagu ta on – natuke aeglane ja puine, mistõttu ei tulnud sellest plaanist midagi välja. Tundsime, et enne lõppu on vaja midagi muuta. Tuli väike tagamängija ehk Bailey Hardy, kes oli esimeses kahes mängus suurepärane. Küsisin temalt, mis tal kahes järgmises juhtus, mille peale Hardy vastas, et ta on väsinud. Kui välismängijad Eestisse tulevad, siis ega nad pole treeninud nii, nagu peaks. Nad on niisama jalutanud ja palli visanud. Aga on lootust, et hakkame mängima. Seda näitasid ka hiljutised kohtumised Viimsi ja Tartu Ülikool Maks & Mooritsa vastu. Me ei mänginud Tartuga pahasti, suutsime poolajani võrdset sammu pidada. Lootsime ka täna (7. veebruaril – toim.) TalTech/Optibeti vastu paremini hakkama saada. Nad on ka vahepeal suuri kaotusi saanud, aga nende noored poisid suutsid end ikkagi kokku võtta. Nemad suudavad, meie omad täna ei suutnud. Osadel mängijatel on oskused nii väikesed. See on põrsas kotis ostmine – võid osta neid kotitäie, aga kui koti tühjaks raputad, ei tea kunagi, mis seal sees on.

Kas Sa nõustud, et hooaja eel peetud kontrollmängude ja Tallinna Karika võidu näol oli lootust, et meeskond on sel korral võimeline varasemast rohkemaks?

Jah, lootust oli, aga siis oligi meil kohe hooaja alguses hästi palju traumasid. Üks poiss murdis põlve ja siis sai ka Robinson kõva põlvetrauma. Lootsin väga ühe Eesti poisi peale, kes Itaaliast tagasi tuli, aga ta pole saanud minutitki mängida ja läheb nüüd seljaopile. Nii mängisimegi vahepeal kuue mehega. See pole normaalne.

Kas Sa üldse oskasid oma vaimusilmas ette näha, et meeskonnal juba nii varajases faasis seis hapuks kisub?

Olen kõrgliigas treener juba 1975. aastast ja selliseid aegu on minu pika treenerikarjääri jooksul ikka olnud. Just viimased kolm-neli aastat on meil täielikult ebaõnnestunud. Oleme hooaega alustanud paari võiduga ja siis jälle kokku kukkunud.

Tänavu juhtus tõepoolest samamoodi. Alistasite Eesti-Läti ühisliiga esimestes mängudes nii Rapla Avis Utilitase kui ka Valmiera, aga siis hakkas olukord taas allamäge minema.

Jah, siis oligi see õnnetu jalaluumurd ja mängijad ei suutnud enam mängida nii nagu vaja. Ega ma ei väida, et me oleks saanud lõpuni puhtalt Robinsoni pealt teha, aga võib-olla oleksime saanud veel mõned kohad teistmoodi sättida ja kellegi juurde tuua. Praegu enam koosseisu muutma ei hakka. Kulud on nii suured ja raha põletamine pole hea.

Kas ühe mehe ehk antud juhul Robinsoni väljalangemine tohiks üht kõrgliiga satsi ja selle edulugu nii palju mõjutada?

Siin Eestis võib mõjutada küll. Üldine seis lihtsalt on niisugune. Nooremad mängumehed on muidugi tublimad, nemad tahavad veel võidelda ja neil on mingisugused eesmärgid. Minul on lõpetavad mängijad ja neil selliseid eesmärke enam pole. Nemad tahavad lihtsalt trenni teha ja mängida. Meil on väikesed eesmärgid ja selleks on nüüd poole hooaja pealt Viimsist mööda saamine. Suuri eesmärke ei saa me võtta.

Oleks on sama hea kui poleks, aga kas võime siis eeldada, et Tallinna Kalevi minek oleks võinud Robinsoni olemasolu toel kulgeda sootuks teistmoodi? Seis oleks praegu parem?

Seis oleks kindlasti tunduvalt parem. Meil oleks mõni võit rohkem ja me ei peaks võitlema, kas saame Viimsist mööda või ei saa. Hetkel on Viimsi kõigist selgelt nõrgem, aga neid on raske püüda, sest oleme ise nii palju kaotusi ette andnud. Loodame, et saame nad ikkagi kätte. Kui suudame seda teha, ei pea me eestikate play-off´is Kalev/Cramoga kokku minema. Tundub, et ei saa see Viimsi võite ja ei saa ka meie. Eks me proovi. Meil on vaja kahte võitu. Omavaheline korvide suhe on meil Viimsist parem.

Kas meeskondliku mõõna taga võib olla ka asjaolu, et teised klubid on taseme ja kvaliteedi poolest lihtsalt nii palju eest ära läinud?

Meie võistkond on kogu aeg olnud tööliste ja talupoegade võistkond. Peale välismängijate käivad kõik tööl. Teistes võistkondades ei käi keegi tööl. Meie saame hommikusi trenne teha kõik koos vaid laupäeviti. Vahepeal satub see ka pühapäeva peale. Muidu on meil ainult õhtused trennid. Töö, trennid ja mängud – see pole kerge kooslus. Kui keegi arvab, et see on kerge, siis ta eksib. Teisalt olen aastakümneid kultiveerinud, et kui tippsportlane hakkab lõpetama, siis talle peab selle üleminekuperioodi võimaldama. Mitte et raks ja valmis, pole ei töökohta ega midagi. Las teevad üks kord päevas trenni ja proovime nii. Vahel õnnestub, vahel mitte. Viimastel aastatel pole meil lihtsalt vedanud.

Kuidas 17-mänguline kaotusteseeria meeskonna moraalile ja teotahtele mõjus?

Muidugi see mõjus halvasti. Siin midagi rõõmustavat ei ole. Pikal kaotusteseerial olid objektiivsed põhjused. Oli mänge, kus meil oligi väljakule panna ainult viis meest ja kuues oli haige või pingil vigane. Midagi polnud parata, mängud oli vaja ära mängida. Loomulikult mõjus see moraalile halvasti. Vahepeal küll oli võimalust end turniiritabelis paremini üles viia, aga tänane mäng (TalTech/Optibetilt 74:105 lüüasaamine) näitas, et oleme jälle sama pehmed nagu mõni aeg tagasi. Lootus sureb muidugi viimasena. Olen suhteliselt optimistlik. Püüaks ikka selle Viimsi kätte saada.

-Kalle Klandorf | Foto: Triin Musting/estlatbl.com

Meeskonnast on hooaja vältel käinud läbi päris palju nimesid. Kui keeruline ülesanne mängijate leidmine ja nende püsimajäämine on?

Meil käib neid alati palju läbi, sest need, kes siia jõuavad, ei vasta teinekord nõuetele. Võtame näiteks Brandis Raley-Rossi – ta tuli minu juurde esimest korda 2011. aastal, käis vahepeal Kalev/Cramos ja Rakveres, kuid on nüüd selgelt vanemaks jäänud ja seda kiirust pole enam. Tal on teatud probleemid. Nii nagu meil kõigil, kui vanemaks jääme. Ega minagi pole enam selline treener nagu 10-15 aastat tagasi. Inimene lihtsalt väsib. Teisalt on Eestis treenerite põud. Kui vaatan, mida ette valmistatakse, siis on pehmelt öeldes see kehva kvaliteediga. On tulnud ka häid treenereid ja paljud neist on ka minu juures mängijad või abitreenerid olnud. Otsin alati neid treenereid, kellele võimalusi anda. Tänasel päeval on mul kaks abilist. Kaarel Loigu, kes tuli poole hooaja pealt, on tubli ja hakkaja, ta tahab teha, aga tal pole paberit. Nõutakse treeneri kvalifikatsiooni, aga need, kes tegelikult midagi oskavad, ei viitsi seda tõendit teha. Loigu oli isegi Eesti noortekoondise treener, aga ta teeb ka muud tööd. Ütlesin talle, et ta võiks tagasi tulla. Ma ei taha enam ise pingi peal võimelda, mulle aitab, olen seda elu aeg teinud. Teine abiline on Karl Reismann. Ta on mul juba mõned aastad tagasi korra olnud. Tema leidsin siis, kui otsisin kedagi nii peatreeneri kui ka abitreeneri kohale ja keegi tulla ei tahtnud. Käisin läbi kõik treenerid, keda tunnen, aga ühel või teisel põhjusel kõik loobusid.

Aga Sa oled varem välja öelnud, et klubi sponsorid soovisidki just Sind meeskonna peatreeneri rollis näha?

Siis lihtsalt polnudki enam muud teha. Sponsorid ütlesid, et kui ma tõesti kedagi ei leia, siis pean ise juhtima. Pakkusin seda kohta ka Brett Nõmmele, aga ta ütles, et on Kalev/Cramos edasi ja läks siis poole hooaja pealt hoopis Raplasse. Tegin ka Keila Coolbeti abitreenerile (Kristjan Evartile – toim.) ettepaneku, aga ta oli siis juba Keilaga seotud.

Kas Sa oled üritanud ka hooaja keskel kedagi enda asemele leida?

Keegi lihtsalt ei tule. Kui see lugu ilmub, siis äkki mõni tuleb ennast pakkuma. Võtan vastu kõik, kes tulevad. Nad võib-olla pelgavad ja kardavad mind. Olen siin ju nii kaua olnud. Aga teistelt treeneritelt võib küsida, kas mind on põhjust karta. Vahel olen muidugi kuri, aga see käib asja juurde.

Kuidas on Sinu ja satsi teiste treenerite vahel rollid jaotunud? Kes trenne läbi viib ja strateegia kallal töötab?

Oleme trennides kolmekesi. Taktika poole ja selle, millist mängu iga vastasega mängime, lepime ka kolmekesi kokku. Nad toimetavad palju ka kahekesi. Olen küll iga trenn kohal, aga lahendan pigem poistega probleeme. Neid on neil ikka palju. Kaarel (Loigu) ja Karl (Reismann) on liiga noored, et poistega riielda. Mina saan seda teha. Vahel lihtsalt on vaja mehe sõna öelda, sest poisid on nagu suured lapsed, eriti välismängijad.

Kui keeruline oli Sinul endal mitme kuu pikkuse kaotusteseeria ja autsaideriks olemise kiuste meeskonda edasi juhendada ning muude tegemiste kõrvalt kossusaalis vaim värskena hoida?

Olen püüdnud aastaid oma tegemisi lõpetada, aga miskipärast pole see siiani õnnestunud. Räägin juba pikalt, et panen Poksiliidu juhtimise maha, aga keegi ei taha mind ära lasta. Olen ka Eesti Spordiseltsi Kalevi juhatuse aseesimees, Korvpalliliidus, Tallinna Volikogus ja kahe ettevõtte juhatuses – seda kõike on vana inimese kohta päris palju. Naine ütleb, et järgmine aasta mitte mingil juhul. Ise arvan ka, et järgmine aasta ma meeskonna eesotsas ei ole. Kui Kaarel (Loigu) dokumendid korda saab ja me leiame motivatsiooni, et meeskond ikka jääks, siis võiks veel proovida. On sponsoreid, kes on kogu selle aja toetanud ja ega rahast ei tahaks loobuda. Kui on võimalust mängijatele maksta, siis las nad treenivad. Ütlen alati, et tänavatel lambipirnide puruks peksmise asemel tehku parem trenni. Mängumeestel võiks ju olla selline väljund. Taset peab sel juhul muidugi parandama. Praegu pole lihtsalt õnnestunud seda koosseisu leida. Mul on algusest peale olnud eestlastest selline koosseis, keda keegi ei taha. Siis olid nad noored ja tahtehimulised, olime pidevalt nelja hulgas ja polnud isegi sellist mõtet, et sinna ei pääse.

Meeskond on saanud hiljuti täienduseks Daquan Lilly, kes on juba üheksas välismängija. Kas see number on nii kõrge sel samal põhjusel, et leegionäride oskused lihtsalt ei vasta ootustele?

Sellega on selline lugu, et üks, kes tuli, tegi meiega kümme päeva trenni, mängis ühe mängu ja läks siis edasi Türki. Sealses teises liigas pakutakse sellisele mängijale 10000 €, meie pakume 2000 €. Tänasel päeval on isegi Läti korvpall meist mööda läinud. Oleme viimased kolm-neli aastat neid Eesti-Läti ühisliigaga kõvasti aidanud. Lätis olid rahalised raskused, meeskonnad läksid pankrotti ja nende mängijaid oli Eestis vahepeal hästi palju. Ühtegi eestlast aga Lätis ju pole. Lätlastel on tänu korvpalli MM-il saadud viiendale kohale tekkinud väga palju raha. Seal aitavad ka riigiettevõtted ja kohalikud omavalitsused. Meil tahavad mitmed suured sponsorid järjest meeskondade toetamisest loobuda. Ka kohalikud omavalitsused ütlevad, et raha pole. Eelmine aasta loobus mängimisest Rakvere, kardan, et sel aastal loobub veel keegi. Kohaliku korvpalli seisu vaadates on siin ainult üks lahendus – peaksime ühisliigast loobuma ja natuke aega jälle omavahel mängima. Kes tahab ja kel raha on, saaks Põhja-Euroopa liigat mängida. Kehvas finantsolukorras Lätti sõitmise peale raha kulutamine pole hea.

Millisena hindaksid Sa tiimi hetkeolukorda ja kas see mängijate virvarr on mõju avaldanud ka meeskondlikule keemiale?

Mängijad on omavahel isegi liiga sõbralikud. Nad saavad hästi läbi ja keemiaga on kõik hästi.

Hea keemia ei taha siis lihtsalt miskipärast tegudes ja tulemustes väljenduda?

Nii kahjuks on. Siin on vaja mängijad koos tööle panna, et tekiks ühtne meeskond. See pole enam laste spordikool, kus kedagi õpetama hakata. Aga tuleb mõni mängija, näiteks James Moore, kelle oskused on niivõrd väikesed. Olen temalt mitu korda küsinud, mida ta on üldse korvpallist õppinud. Ta oskab ainult hüpata ja siis hüppab ka kogu aeg pallist mööda. Pall kaob kogu aeg käest ära ka. Rääkimata siis veel taktikalistest kaitsemängu oskustest, neid tal ikka üldse pole. Paraku pole siin enam aega neid õpetada.

Tänavu on siis jäänud ainsaks eesmärgiks proovida midagi korda saata eestikatel?

Ikka, jah. Play-off´i saavad kõik, aga me lihtsalt ei taha Kalev/Cramoga kokku minna. Meil on veel palju mänge ees ja eks proovime nii nagu suudame. Kõik on muidugi välismängud ja kodusaal on ikka kodusaal. Viimsil on ka tegelikult väga rasked mängud ees. Meil on isegi kergemad.

Milline paistab Tallinna Kalevi tulevik? Sponsorite, rahaliste toetuste ja tegelikult ka enese motivatsiooni püsimajäämiseks on teatavasti vaja võite?

On sponsoreid, kes pole rasketel aegadel võistkonnast lahti öelnud ja suur tänu neile selle eest, aga teades, mis Eesti majanduses toimuma hakkab ja kuidas rahad liiguvad, siis ega tulevik väga roosiline ei tule. Midagi head loota pole. Tulevik alles selgub, sest iga aasta hakkab kõik algusest peale. Meil pole ei mängijate ega sponsoritega pikaaegseid lepinguid. On küll sponsoreid, kes on juba mitukümmend aastat kindlaks jäänud, aga sellest rahast üksi ei piisa. Raha on vaja kogu aeg juurde leida.

Proovite raskuste kiuste selle hooaja siiski positiivse noodiga ära lõpetada?

Positiivne on siis, kui saame Viimsist ette. Tänane võit (TalTechi vastu) oleks meid ühisliigas suisa kaks kohta üles tõstnud. Nagunii pole me praegu viimased, vaid eelviimased (Muigab.). Oleksime selle võiduga veel ühest meeskonnast mööda tõusnud ja siis olekski Viimsi juba käeulatuses. Sel juhul oleks proovinud veel tõusta. Kui oleme kaks aastat viimased olnud, siis nüüd oleks me tagantpoolt juba neljandad olnud. See oleks juba suur edasiminek (Naerab.).

scroll to top