Eesti-Läti liigas on tänavu esile kerkinud mitmed noormängijad ning teiste seas on lõunanaabrite juures tegemas oma läbimurdehooaega Riia VEF-i 18-aastane mängumees Roberts Blums. Korvpall24.ee portaal uuris legendaarse Janis Blumsi pojalt, kui rahule on ta oma hooajaga jäänud ja milline on olnud tema senine korvpalluritee.
Mullu Villeurbanne ASVEL-i U21 meeskonnas pallinud 18-aastane Blums liitus eelmisel aastal Eesti-Läti liigas mängiva Riia VEF-iga, mida juhib kontori poole pealt tema 41-aastane isa ja mängijakarjääri lõpetanud Janis Blums. Noor lätlane on Läti esiklubis oma east hoolimata kerkinud meeskonna põhitegijate sekka ja sisenenud edukalt meestekorvpalli. 188 cm pikkune tagamängija on keskmiselt 21,5 minutiga visanud vastaste korvi 13,2 punkti, hankinud 2,8 lauapalli ja jaganud 1,2 korvisöötu.
Rääkisime noormehega senisest hooajast ning sellest, kuidas temast korvpallur sai ja kas oli üldse teisi elukutse valikuid. Saime intervjuus lätlasega teada, millal ta mõistis, et soovib hakata korvpalliga elatist teenima ja mismoodi kulges tema karjäär noorteklassides. Muuhulgas tegime juttu VEF-i tänavusest hooajast, Blumsi enda etteastetest, tema tuleviku eesmärkidest ning rääkisime Eesti korvpallist ja parimatest mängijatest.
Tundub, et oled praegu 18-aastasena tegemas oma läbimurdehooaega. Kas see on nii ja kui rahul Sa oma senise hooajaga oled?
Ma olen senise hooajaga üsna rahul, aga muidugi saab alati paremini ja on veel palju asju, mida sel hooajal saavutada tahan. Olen selle nimel kõvasti tööd teinud, kuid palju tööd seisab veel ees. Praegune eesmärk on aidata meeskonnal tiitleid võita.
Lähme tagasi päris algusesse. Sinu isa on legendaarne Janis Blums ja Sa kasvasid üles profikorvpallist ümbritsetuna. Kas elukutseliseks korvpalluriks saamine oli Sinu jaoks ainuke võimalik variant?
Loomulikult oli korvpall lapsepõlves prioriteet, sest minu isa mängis korvpalli ja oli kümme aastat rahvuskoondise kapten. Kogu mu perekond mängib korvpalli. Kogu isapoolne suguvõsa tegeles korvpalliga ja minu ema perekond armastas samuti korvpalli. Noorena mul tõesti mingit muud valikut polnud, aga olen selle eest tänulik ja olen õnnelik, et sain selles keskkonnas üles kasvada. Mul on hea meel, et jäin korvpallile truuks ja mängin seda siiamaani.
Millal Sa mõistsid, et tahad samuti elukutseliseks korvpalluriks saada?
Profikorvpalluriks otsustasin saada 14- või 15-aastaselt, just siis, kui COVID valla pääses. Mõistsin, et raske tööga on võimalik saada elukutseliseks korvpalluriks ja sellega raha teenida. Siis kinnistus see mõte minu peas tõsisemalt ja taipasin, et tahan selle nimel tööd teha.
Kuidas kulges Sinu noortekarjäär? Millistes klubides Sa treenisid ja mängisid?
Esimeses klassis, kui olin seitse või kaheksa aastat vana, hakkasin mängima Riia korvpalliklubi DSN-i eest. Mängisin klubi noortevõistkonnas ja käisin koolis nagu tavaline laps. Olin seal 16. eluaastani, kui hakkasin DSN-iga mängima Läti teises divisjonis. Pärast seda siirdusin Prantsusmaale, kus liitusin ASVEL-iga. ASVEL-i esindusmeeskond mängis juba tollal Euroliigas, aga mina mängisin klubi U20 võistkonnas. Järgmiseks hooajaks liitusin Riia VEF-iga, kus olen praegu. Need on klubid, kelle eest seni mänginud olen.
VEF-i tänavune hooaeg on käinud üles-alla, kuid Sa oled seda segadust ära kasutanud ja ennast meeskonna rotatsiooni mänginud. Kas Sul on mingeid nippe, kuidas oma võimalusi maksimaalselt ära kasutada?
Mingeid erilisi nippe mul pole. Teen lihtsalt iga päev trenni ja näen enda kallal vaeva, see ongi ainus nipp. Proovin trennis tehtu mängu üle kanda. Tahan alati mängida ja kui peatreener ütleb minu nime, siis olen alati valmis väljakule jooksma. Meie hooaeg on tõepoolest käinud üles-alla ja oleme kaotanud palju mänge, mida poleks tohtinud kaotada, aga olen tänulik selle võimaluse eest, mis mulle on antud ja annan edaspidigi endast parima.
Hiljuti viskasid Tallinna Kalev/Snabbi vastu 41 punkti. Kas see oli Sinu profikarjääri parim mäng ja kuidas Sa ennast selle mängu ajal tundsid?
Jah, hiljuti tegin Kalev/Snabbi vastu väga ilusa mängu. Isiklikult ma ei arva, et see oli minu elu parim mäng, aga kindlasti oli see minu karjääri üks meeldejäävamaid, sest viskasin profiliigas 41 punkti. Pean siinkohal tänama oma treenerit ja meeskonnakaaslasi, sest nad andsid mulle palli ja usaldasid mind. Ma poleks suutnud mängida, kui mul on viis mängijat peal, aga meeskonnakaaslased aitasid mind kõvasti. See mäng tähendas mulle palju ja pärast tundsin ennast suurepäraselt, aga hooaeg on pikk ja pean püsima keskendunud. Palju mänge on veel ees ja see oli alles algus.
Mis oli Sinu noortekarjääri punktirekord? Kas oled kunagi varem visanud rohkem kui 41 punkti? Kui jah, siis kus ja millal?
Tegelikult noortekarjääri jooksul olen visanud ka rohkem kui 41 punkti. Kui olin vist 13-aastane, siis viskasin DSN-i kasuks 51 punkti ja 16-aastasena viskasin taas 51 punkti.
Millised on Sinu eesmärgid tulevikuks? Mis on Sinu unistuste liiga või klubi, kus tahaksid kunagi mängida?
Minu praegune eesmärk on iga päev tööd teha ja paremaks saada, et jõuda nii kõrgele tasemele kui võimalik. Mis puutub tulevikku, siis ma ei soovi endale lage seada. Mul pole mingit kindlat unistuste liigat või klubi, kus ma mängida tahan.

Mida Sa tead Eesti korvpallist ja kuidas hindad Eesti korvpalli nii klubide kui ka koondise tasandil?
Tean seda, et eestlased mängivad väga agressiivset korvpalli. Olen mänginud Eesti võistkondade vastu alates sellest ajast, kui olin 13 või 14, seega neid mänge on kogunenud palju. Eestis on agressiivsed tagamängijad ja on palju pikki mehi, kes oskavad visata. Mäletan, et alati, kui me eestlaste vastu mängisime, siis teie pikad viskasid ka kolmesejoone tagant. See jäi kõige paremini meelde.
Kas oskad öelda, kes on Sinu arvates kolm Eesti parimat korvpallurit? Miks just nemad?
Kindlasti on mõned nimed, kes ei tule meelde, aga esimestena meenuvad Kerr Kriisa, kes mängis Arizona eest, siis Kristjan Kangur, kes oli pikka aega Eesti koondise kapten ja kolmandana vahest Kalevi mängija Martin Dorbek. Nemad on mängijad, kelle kohta olen karjääri jooksul kuulnud ja kes mängivad head, tarka korvpalli.
Keda Eesti-Läti liiga mängijatest on Sinu arvates sel hooajal kõige raskem kaitses katta?
See on minu jaoks raske küsimus, sest Eesti-Läti liigas on palju andekaid mängijaid. Ma üritan katta igat mängijat, keda treener käsib, aga ühte kindlat meest, kes teiste seast esile kerkiks, on raske välja tuua. Kui pean kedagi nimeliselt välja tooma, siis see on (praeguseks juba endine – toim.) Prometey mängujuht Marcus Keene. Ta on väga hea mängija ja viskas VEF-i vastu palju punkte. Mängu viimasel minutil viskas ta veel üle minu raske korvi. Teda oli selles kohtumises väga raske katta, kuigi andsin endast kõik.
Ja vastupidi – kes on parimad kaitsemängijad, kelle vastu oled sel hooajal pidanud Eesti-Läti liigas mängima?
Taas raske küsimus, aga võib-olla (Tai) Odiase, jällegi Prometeyst. Kui me mängisime Prometey vastu, siis ta blokeeris minu viske ja olen näinud, kuidas ta kogu hooaja jooksul blokke paneb. Ta on väga atleetlik kutt ja väga hea kaitsemängija.
Kui palju Sa vabal ajal korvpalli vaatad? Mis liigasid või mängijaid Sa kõige rohkem jälgid?
Ma jälgin vabal ajal palju korvpalli. Vaatan tulemusi ja statistikat ja jälgin ka otseülekandeid. Enamasti vaatan Euroliiga mänge ja vahel ka Eesti-Läti liiga kohtumisi. Kindlaid mängijaid ei jälgi, aga mulle meeldib vaadata neid võistkondi ja mängijaid, kelle vastu ma ise varsti mängima pean. Ma tahan näha, kuidas nad mängivad.
NBA või Euroopa korvpall? Kumba Sa eelistad ja miks?
Kindlasti tahaksin tulevikus mängida nii NBA-s kui ka Euroliigas, aga praegu eelistan vaadata Euroliigat, sest tunnen, et nendest mängudest õpin palju rohkem. Euroliiga korvpall on aeglasem ja nõuab palju enamat kui vaid oskusi ja osavust. Sa pead oskama tipptasemel mängu lugeda ja õigesti mõtlema. Sellepärast eelistan hetkel Euroliiga korvpalli, aga tulevikus tahaksin kindlasti mõlemas liigas mängida.




