Close

INTERVJUU | Viinamarjadega uueks aastaks rohke õnne kindlustanud Artur Konontšuk: minu eesmärk on jääda ACB-sse pidama

-Artur Konontšuk | Foto: Fundación CB Granada | Fermin Rodriguez

Sel hooajal saavad eestlased Hispaania meistriliigas elada kaasa nelja kaasmaalase tegemistele. Üks neist on Artur Konontšuk, kes sõlmis eelmise aasta suvel pärast edukat hooaega BC Kalev/Cramos lepingu Hispaania kõrgliigaklubiga Granada. Korvpall24.ee portaal uuris 23-aastaselt eestlaselt, kuidas ta on välismaal mängimise ja Hispaania liigaga kohanenud ning kui keeruline on olnud uues klubis teistsuguse rolliga harjuda.  

201 cm pikkune Konontšuk on Hispaania meistriliigas teinud kaasa 15 kohtumises ning toonud keskmiselt 10 minutiga 2 punkti ja 1,4 lauapalli. Eelmisel hooajal jäi Eesti-Läti liigas tema arvele 25 minutiga 9,4 punkti, 4,9 lauapalli ja 1,9 resultatiivset söötu. Eurosarjas suutis eestlane näidata veelgi paremaid numbreid, kui keskmiselt 30 minutiga sai ta kirja 13,8 silma, 5,8 lauapalli ja 1,6 tulemuslikku söötu.

Saime vahetult pärast aastavahetust tehtud intervjuus teada, kuidas ta Hispaanias uue aasta vastu võttis ning kui rahule on ta jäänud klubi senise hooajaga. Samuti rääkisime Konontšukiga tema rollist meeskonnas, treeneri visioonist ja isiklikust mängust. Muuhulgas küsisime, kuidas on ta suutnud kohaneda väiksema rolli ja mänguminutitega kui Kalev/Cramos. Lisaks uurisime tema selle aasta eesmärkide kohta ja saime teada, mis tunne on mängida kaasmaalaste või endise meeskonnakaaslase vastu ning kuidas on ta treeneritele skautingul abiks olnud.

Artur, uus aasta on käes, kuidas Sul aastavahetus tuli? Kas said Eestisse tulla või olid Hispaanias?

Ma olin Hispaanias koos elukaaslasega ja õnneks tulid ka kaks head tuttavat Eestist külla. Sai nendega koos aega veedetud. Meile anti lühike paus ja oli neli vaba päeva. See on nii lühike aeg, et ei olnud mõtet koju minna, kuna juba edasi-tagasi reisimiseks läheb kaks päeva ja kodus olemiseks oleks väga vähe aega jäänud. Otsustasime, et jääme Hispaaniasse.

Mille poolest aastavahetus Hispaanias senikogetust erines?

Väga palju ei erinenud. Ikka lastakse ilutulestikku ja šampusepudelid on käes. Kokkuvõttes suhteliselt sarnane, aga üks uus kogemus oli küll. Hispaanlastel on selline traditsioon, et 12 sekundit enne aastavahetust süüakse 12 viinamarja. Kell käib ja iga sekundi jooksul süüakse üks viinamari. Kui selle ära teed, siis järgmine aasta tuleb sul rohkelt õnne. Tegin selle traditsiooni ära.

Nüüd on siis õnne kõvasti?

Just! Eks ole näha.

Kui nüüd korvpalli juurde minna, siis kuidas klubis senise hooaja käiguga rahul on oldud?

See hooaeg on käinud päris üles-alla. Algus oli väga rabe, 0-6 ja tuli väga nappe kaotusi, kus olime 10 või 15 punktiga ees, aga siis kolmandal või neljandal veerandajal lasime mängu käest. Selliseid mänge oli ikka päris mitu. Tabeliseis oleks võinud palju parem olla, aga on, mis on. Hetkel on seis okei, oleme 15. kohal ja paari võiduga võib kõik muutuda (intervjuu on tehtud 3. jaanuaril – toim.). Bilbao ja Obradoiro, kus mängib Oleksandr Kovliar, on ainult ühe võidu kaugusel. Liiga on nii tihe, et siin võib tõusta päris mitu kohta, kui saad paar järjestikust võitu. Olukord pole nii hull, kui võiks olla, aga pole ka nii hea, kui võiks olla.

Kas rääkisid Kovliariga, kui ta Hispaaniasse siirdus? Andsid mingi julgustava tõuke?

Sotsiaalmeedias kirjutasin talle kohe, kui seda uudist nägin. Mingeid kõlakaid kuulsin juba Hugo Toomiga rääkides ja kirjutasin talle, aga põhiline jutuajamine oli siis, kui me üksteise vastu mängisime. Pärast mängu istusime tema meeskonnakaaslastega restoranis maha ja siis saime pikalt rääkida sellest, kuidas tal seal läheb ja kust selline otsus tuli. Ta ütles, et tegelikult ei tahtnud ta üldse Eestist ära minna. Kui pakkumine oleks tulnud Prantsusmaalt, Saksamaalt või Itaaliast, siis ta poleks seda vastu võtnud ja oleks Kalevisse jäänud, sest talle nii väga meeldis seal. Aga kuna pakkumine tuli Hispaaniast, siis pidi vastu võtma. Praegu saab ta seal ilusti mängida ja teeb statistikat. Niipalju kui ta mulle rääkinud on, siis ta on rahul ja talle Hispaanias meeldib. Ainult treener pidi natuke imelik olema (Muigab.). Heiko (Rannula) ikka väga meeldis talle. Aga kellele ei meeldi (Naerab.)!

Hetkel olete ennast väljakukkumistsoonist väikse sammukese välja rebinud, aga seisud on tasavägised. Kas see tabelilõpu heitlus liigakohtade nimel huvitab seal Hispaanias ainult osalejaid endid või pakub see pinget ja emotsiooni ka publikule?

Arvan, et õige vastus on, et mõlemat huvitab. Kui sa oled ACB-s, siis sul on rohkem, mida müüa kui LEB Goldis. Rahad, toetused ja boonused on ACB-s kindlasti suuremad ja huvi klubi vastu on ka suurem. Inimestele läheb see kindlasti korda. Mulle räägiti selline lugu, et eelmisel aastal pidi Granada liigasse püsimajäämiseks viimase mängu võitma, kuid liigasse püsimajäämine sõltus ka ühe teise klubi mängust. See mäng oli täiesti välja müüdud ja ühtegi vaba tooli polnud. Üle 8000 inimese oli saalis. Kui Granada oli minut enne mängu lõppu juhtimas ja kõik olid juba võitu tähistamas, siis pandi suurele ekraanile selle teise mängu pilt peale. Kohtumise viimasel minutil näidati suurel ekraanil siis hoopis seda teist matši ja inimesed hakkasid rohkem sellele kaasa elama. Kui sealt ka lõpuks soovitud tulemus tuli, siis läks selline meeletu kisa lahti, nagu kõik oleks ise platsil olnud ja tiitli võitnud. Selle järgi võib öelda, et inimestele läheb väga korda, kui meeskond jääb ACB-sse püsima. Granada on Hispaania kohta väike linn ja võistkonna eelarve on üks kõige väiksemaid, aga rahvas saab tulla vaatama Euroliiga ja Eurocupi võistkondi. See läheb kõigile väga korda.

Sa ütlesid, et Granada eelarve on üks väiksemaid. Me teame, et Euroliigas mängivatel Hispaania tippsatside eelarved on parimatel aastatel olnud 30-40 miljonit eurot. Mis on Granada eelarve?

Mulle öeldi, et kolm kuni kolm ja pool miljonit. Vahe on päris suur. Aga pakun, et näiteks Valencia eelarve on ka 10-15 miljonit, aga me näpistasime nad ära. Siin võib igasugu asju juhtuda. Euroliiga meeskondadega on see ka, et neil on väga julm graafik. Kui me Valenciaga mängisime, siis neil oli vist viis mängu nädala jooksul. On väga raske mängida Euroliigat ja siis mängida samal ajal veel ACB liigat. Selletõttu on väiksematel klubidel suurem võimalus nõelata, sest võib-olla Euroliiga meeskonnad ei lähe nii suure hurraaga peale ja lasevad natuke üle jala. Siis saabki sealt võidu kätte.

Hispaania meedias kirjutati, et Jaan Puideti klubi Valladolidi Reali eelarve on üle 1,5 miljoni ja ma usun, et Siim-Sander Vene Burgosel on eelarve samasugune või veel suurem. Kas LEB Goldi tippsatsid, kes tahavad ACB-sse saada, peavad opereerima võimalikult samaväärsete numbritega nagu ACB viimased, sest muidu polegi võimalik tõusta?

Jah, kindlasti. Ja asi pole ainult eelarves. Väga palju loeb ka organisatsiooniline pool ja kõik need väikesed detailid, mis kontori poolt tehakse. Arvan, et vähem kui kolme miljoniga läheks ACB-s klubil väga raskeks. Klubi meeskond võib ju kokku mängida, aga organisatsiooni poole pealt peavad ka kõik jupid paigas olema, et klubi toimiks ja konkurentsis püsiks.

Kuidas Sa isiklikult seni oma esitustega Granada eest rahul oled?

Võiks paremini olla. Päris suur kontrast on võrreldes sellega, kuidas ma Kalevis mängisin. Minu roll on väga palju muutunud. Ma teadsin seda ja arvestasin sellega, et päris 30-35 minutit enam mängida ei saa ja rohelist tuld igalt poolt ei ole. On läinud palju aega, et harjuda agressiivsuse ja taktikalise poolega. Siin karistatakse nii ruttu ära, kui sa jala korraks sirgeks lased. Minu esitused pole muidugi väga kiita ja võiksid paremad olla, aga üldiselt tunnen, et olen tegelikult arenenud ja see on kõige tähtsam. Hooaeg on alles poole peal ja küll ma jõuan veel.

-Artur Konontšuk | Foto: Fundacion CBG Facebook

Milline on Sinu roll tiimis treeneri visiooni järgi?

Treener tahab head kaitsemängu, et ma ei teeks lolle vigu ja ei laseks mehi läbi. Teine ülesanne on see, et aitaksin lauas ja võtaks nii neli-viis lauapalli mängu jooksul. Seda on vahepeal muidugi päris keeruline teha, kui saad mängida kaheksa minutit või veel vähem, aga muidu pean lauas kõvasti aitama. Kui mind siia toodi, siis tegelikult räägiti, et olen viskaja ja räägiti minu protsentidest Europe Cupis, kus viskasin 45-protsendilise täpsusega. Võiksin rohkem palli saada, sest väga palju pallipuuteid pole ja viskeid tuleb üks või kaks tükki mängus.

Miks neid puuteid siis pole? Kas see on tagamängijate taga või ei ole treener Sinu peale midagi joonistanud?

Vinguda ja vabandusi otsida on alati kerge, aga fakt on see, et olen siin kõige noorem. Olen meeskonna pesamuna ja ACB liiga kogemust mul pole. Kõik teised on minust vanemad. Üks tiimikaaslane on 25-aastane, teised on 28, 29 ja üle 30. Ilmselt vaatavad, et olen noor kala, kellel veel kogemust pole. Pean usalduse välja teenima ja näitama, et mul on, mida meeskonnale pakkuda.

Viskajal on ju raske esile kerkida, kui talle palli ei anta.

Just. Viskaja leib ongi viskamine. Enda kogemuse pealt ütlen, et nii on päris keeruline mängida. Käid iga päev trennis ja ootad nädal aega mängu, aga siis ei saagi palli ja pead uuesti nädal aega trenni tegema ja järgmist mängu ootama. Täiesti teistsugune korvpallielu kui mul Eestis oli.

Su minutid kukkusid vahepeal täitsa ära, aga nüüd on jälle natuke hakanud tagasi tulema. Millest see mänguaja kõikumine on tulnud?

Jah, vahepeal jäid minutid nulli ja ajakirjanikud tegid põhjaliku uurimuse. Aastavahetuse paiku nägin artiklit, et kaotasime aasta viimase mängu ja Konontšuk põllule ei pääsenud. Tegelikult istusin seal 38-kraadise palavikuga. Mõnes teises mängus sain kolm või neli minutit, aga öeldi, et rohkem sellist asja ei tule. Trennides üritan ikka kogu aeg 100% anda ja näidata, et ma ikka suudan mängida ja midagi pakkuda. Usaldus hakkabki trennist pihta. Mulle öeldi, et hakkan saama 10-15 minutit, aga hetkel on keskmine mänguaeg vist alla 10 minuti. Üritan ikka 15 minutit saada.

On Sul peatreener Pablo Piniga ka mingeid n-ö arenguvestluseid olnud? Kas saad oma tegevusele ka mingit tagasisidet?

Paar korda on ikka olnud. Kohe hooaja alguses rääkisime minu rollist, sellest, miks nad mu sinna tõid ja mida ta minult ootab. Panime mingid eesmärgid paika. Hooaja vältel on ka paar korda olnud, kui oleme koos videot vaadates mõned minu eksimused üle vaadanud. Need on olnud sellised rahulikud ja produktiivsed jutuajamised. Treener on muidu mõistlik. Tema kohta ei saa midagi halba öelda. Samas on see ka arusaadav, sest ACB on tema jaoks veel uus. See on tema teine hooaeg ACB liigas, nagu ka kogu Granada meeskonnal. Eks tal on mingid pinged peale pandud ja tema ainus eesmärk ongi ACB-sse püsimajäämine. Võib-olla selletõttu ta mind ei usaldagi ja kasutab põhimängijaid. Kui sa tahad siin liigas püsima jääda, siis iga võit loeb hästi palju. Kui ta näeb, et ma tulen sisse ja mul on pea laiali, siis teist võimalust ma ei saagi. Pean ise tugev olema.

Tundub, et klubi veel koosseisuga väga rabelenud pole, aga kui närviline õhkkond klubis on ning kas mingeid muudatusi on olnud või võib tulla?

Ei. Iisraeli mängija Yiftach Ziv, kelle vastu me ka Tondirabas mängisime (suvisel olümpiamängude eelkvalifikatsiooniturniiril – toim.), vahetati välja ühe prantslase vastu (Jonathan Rousselle – toim.). See on olnud ainuke muutus meeskonnas. Klubi eelarve on maksimumini ära kasutatud ja ruumi oli vaid üheks või maksimum kaheks vahetuseks. See üks vahetus tehti nüüd ära ja rohkem muudatusi olla ei tohiks. Kui keegi saab vigastada ja on pikalt väljas, siis võib-olla vahetatakse, aga muidu on meeskond samaks jäänud ja see on pigem hea, sest meil on tegelikult hea meeskonna keemia. Pole nii, et hispaanlased on omaette ja välismaalased omaette, vaid on üks punt.

Kellega mängijatest Sa Granada tiimis kõige parema isikliku klapi oled leidnud?

Siin on üks leedukas Evaldas Kairys, kes mängis eelnevalt Rytases. Ta on juba vana, 31 ja pereisa, aga iga päev viskame kildu ja paneme üksteisele puid alla. Ta on pull kuju. Temaga räägin kõige rohkem ja võõrsilmängude ajal oleme hotellis koos. Muidu saan kõikidega hästi läbi, aga temaga räägin kõige rohkem.

Kui eelmistel hooaegadel oled Sa olnud ikkagi suurte minutite mees ja saanud ennast mängus n-ö lahti mängida, siis nüüd on minutid kaootilised ja väiksemad. Kui palju see roll on harjumist nõudnud ja mis selles kõige keerulisem Sinu jaoks on?

Mul on selliseid hetki karjääris ka varem olnud. Kui ma esimest korda Heiko Rannula käe all mängisin, siis olin veel poisike – 17 – ja vahetasin seal Reinar Hallikute ja Rannar Raapidega. Siis üritasin ka kõigest väest perfektselt mängida ja mitte midagi valesti või üleliigset teha. Praegune olukord meenutab mulle natuke seda aega. Tuleb vaimselt tugev olla ja teada, mis mu väärtus on ja milleks ma võimeline olen. Mõtlen selle Europe Cupi hooaja ja märtsikuu parima mängija auhinna peale, kuna see annab mulle enesekindlust. Kui olen sellise asja ära teinud, siis miks ma peaks nüüd järsku teine mängija olema. Kas mult võeti need oskused ära? Ei võetud. Olen see sama inimene ja mängija, kes olin eelmisel aastal. Lihtsalt tase on muutunud ja enesekindlus natuke kõigub, aga usun, et see kasvatab. Kui pead hooaja lõpuni vastu ja suudad ennast sellisel tasemel normaalselt näidata, siis see on lõppude lõpuks pluss. Alati on ka positiivseid jooni.

Kas Sul on Granadaga leping selle hooaja lõpuni või on ka pluss üks variant?

Ainult üheaastane leping.

Kas panid uueks aastaks ka oma eesmärgid paika? Mis Sinu 2024. aasta sihid on? Võime võtta poolaastate kaupa, et kohanduda ka korvpallihooaegadega.

Minu eesmärk on jääda ACB-sse pidama. Selle eesmärgi panin endale juba hooaja alguses, kui siia sõitsin. See eesmärk on alles ja hetkel üritangi seda täita. Ütlesin endale, et kui tahan ACB-sse jääda, siis pean hooaja teises pooles palju paremini mängima ja ennast näitama. Muidu ma mingi suur eesmärkide panija pole. Käin oma rada ja küll elu näitab, milleks ma suuteline olen ja mis eesmärgid lõpuks täidetud saavad.

-Kristian Kullamäe ja Artur Konontšuk | Foto: Surne Bilbao Basket Facebook

Kas Sa oskad peast öelda, mitu mängu Sul teiste eestlaste, Kristian Kullamäe ja Baskonia meeste vastu veel on? Kas nendel kuupäevadel on kalendris ring ümber või sellistele asjadele tähelepanu ei pööra?

Kalendris päris järge ei pea, aga järgmine mäng Obradoiro ja Kovliari vastu, kes pole küll eestlane, aga sellegipoolest tuttav mees. Baskonia ja Bilbao mängud jäävad pigem hooaja lõpu poole, märtsikuusse, aga ikka ootan neid, eriti Kullamäed. Ta kostitas mind hea õhtusöögiga, kui ma tema juures Bilbaos olin. Kui ära läksime, siis ütles, et kapten ootab sama, kui ta siia tuleb. Pean midagi välja mõtlema. Kui Baskonia vendadega kokku saame, siis lähme samamoodi kuhugi. Neid mänge ootan kindlasti rohkem kui teisi mänge, kuna siis näed tuttavaid nägusid ja saad eesti keeles rääkida.

Kui treener teeb Baskonia või Bilbao kohta skautingut, siis kui huvitav on kuulata, kuidas need mehed Kullamäed või Maik-Kalev Kotsarit kõrvalt vaatavad? Sina ju tead mõlemat meest väga hästi. Kas ütled mõne sõna sekka ka või nii nüanssidesse ei lähe?

Kui skautingut tehakse, siis ikka väga detailselt ja minnakse süvitsi sisse. Enne videoruumi maha istumist küsisid treenerid näiteks Kullamäe kohta üle, et kui ta vasakule läheb, kas siis on pull-up ja kui ta paremale läheb, siis võib ka lõpuni minna. Siis ütlesin, et täpselt nii, vasakuga teeb crossover‘i ja siis selle pull-up‘i ja paremalt teeb oma hesitation‘i ja läheb lõpuni. Seda on kihvt kogeda, et mängisid koondises koos, aga nüüd hakkad tema vastu mängima ja vaatad skautingut.

Kui skauting on nii detailne, nagu Sa räägid, siis kas mängijal jääb see kõik pähe? Kas mängu 35. minutil, kui oled punases, jõuad ikka selliste asjade peale mõelda?

Mina ausalt öeldes ei jõua. Ma mõtlen rohkem selle peale, et mõnda lolli viga ei teeks (Muigab.). Kõige tähtsam on see, et õpid enda positsiooni peal olevate mängijate kohta, sest nemad on need, keda mängu jooksul katad. Vahepeal võib-olla tekivad mingid vahetused ja siis transition‘is tagasi kaitsesse joostes jääd mõne tagamängija peale, aga need on haruldased olukorrad. Pigem keskendud ikkagi nendele kahele positsioonile, kus ise mängid. Paljud siin on teiste vastu juba mänginud, eriti hispaanlased. Nad teavad teisi mängijaid nii hästi, et nemad ei peagi enam eriti skautingut tegema ja vaatavad ainult neid välismängijaid, kelle vastu nad veel mänginud pole. Nemad on teiste hispaanlaste vastu juba aastaid mänginud, aga mina pean korralik olema ja kõik pähe õppima, sest siis on väiksem võimalus midagi tobedat teha. Mina üritan skautingut maksimaalselt ära kasutada.

scroll to top