Close

INTERVJUU | Võitlusele ja pidevale arengule panustav Carlos Jürgens on Leedus liigutatud uuele positsioonile: ma tõesti naudin seda

-Carlos Jürgens | Foto: BC Kėdainių NEVĖŽIS Facebook

Kui eelmisel hooajal said korvpallisõbrad hoida silma peal Leedu kõrgliigas pallinud Kristian Kullamäel, siis tänavu on taas põhjust liigat jälgida, sest Kedainiai Nevežis-Optibeti ridades pallib Carlos Jürgens. 25-aastane eestlane on tagasi Euroopas üle pikkade aastate, kui viimased neli aastat oli mängumees ookeani taga ja kuulus ülikooliliigas Oral Robertsi ülikoolimeeskonda. Korvpall24.ee portaal uuris Jürgensilt, kuidas pääses ta oma esimesel profiaastal tugevasse Leedu meistriliigasse ja milliste muljetega ta hooaja esimesele poolele tagasi vaatab.

Leedu meistriliigas on 194 cm pikkune Jürgens teinud kaasa 16 kohtumises ning teeninud korralikult mänguaega. Keskmiselt 22,8 minutiga on tema arvele jäänud 8,6 punkti, 2,1 lauapalli ja 3 resultatiivset söötu. Eriti head minekut on Jürgens suutnud näidata alates detsembrikuust, kus eestlane suutis kolmes liigamängus järjest visata vähemalt 20 punkti ning ka tema resultatiivsete söötude numbrid tõusid. Intervjuus tuleb pikalt juttu ka sellest, mis on need tagamaad, mille abil on asjad õigetesse rööbastesse jooksnud.

Küsisime Jürgensilt, miks otsustas ta just Leedu kõrgliiga ja Nevežis-Optibeti võistkonna kasuks ja mis pakkumised tal veel laual olid. Muuhulgas saime teada, mis positsioonil ta peamiselt mängib, kui rahul on ta oma senise rolliga meeskonnas ja mida peatreener Gediminas Petrauskas temalt ootab. Samuti rääkis eestlane kohanemisest Leedus, võistkonna komplekteerimisest ja eesmärkidest, mängust Kaunase Žalgirise vastu, Leedu sügavast korvpallikultuurist ning USA ja Euroopa korvpalli erinevusest.

Palun selgita meie lugejatele, kuidas Sa Nevežise klubile silma jäid ning miks otsustasid nendega liituda?

Kogu see professionaalse klubiga liitumise protsess oli uus ka minu enda jaoks, kuna see on minu esimene profiaasta. Kindlasti olid mõned klubid, kes jälgisid mind nii Ameerikas kui ka tänavu suvel, kui mängisin Eestis koondisega Filipiinide ja Soome vastu. See tõi rohkem tähelepanu ja aitas kaasa, et leiaksin selleks hooajaks õige koha. Nevežisest öeldi, et nad analüüsisid minu mängustiili. Nad otsisid mängijat, kes teeb just sellist tööd, nagu ma USA-s tegin. Kuna koondise eest mängisin samuti pigem hästi, siis kindlasti avas ka see suve jooksul mõned uksed. Nevežisega otsustasin liituda sellepärast, et olen läbi aastate kuulnud ja näinud, et Leedu korvpallikultuur ja Leedu liiga on väga kõvad. Leedus saab mängida kvaliteetsete meeskondade vastu ja mängijana areneda. Leedu korvpall on tuntud oma tugevuse poolest ja see oli kõige kõvem liiga, kust mulle pakkumine tuli. Alguses muidugi mõtlesin ja ei langetanud seda otsust kohe, kuna tahtsin oma võimalused lahtisena hoida, aga pärast mõningast mõtlemist tegin kõige õigema otsuse. Olen väga tänulik, et nad selle pakkumise mulle tegid, sest Leedu leping oli kindlasti kõige parem.

Nad hindasid siis kõige rohkem Sinu musta töö tegemise tahet ja oskust?

Jah. Nad võtsid mind põhimõtteliselt minu NCAA mängude skautingu põhjal, kus ma tegelikult polnud mingi hull viskaja. Pigem olin rollimängija, keda sai usaldada. Nad tahtsidki rollimängijat, kes oskab kaitses mängida ja rünnakul teeb vajaliku töö ära. Kedagi, kes tahab paremaks saada ja on valmis tegema kõike, et mänge võita.

Kui saladus pole, siis mis pakkumisi Sa veel enne hooaega said ning kas mõni Eesti võistkond ka Sinu vastu huvi tundis?

Väga palju pakkumisi ma ei saanud, aga kindlasti olin välistanud esimestel aastatel Eestisse jäämise, kuna olen võimaluse korral alati tahtnud minna välismaale, et leida uusi sõpru ja kogemusi, sest võimalus Eestisse tagasi tulla on minu jaoks alati olemas. Minu lähedane tuttav Gert Prants Tartust on alati öelnud, et kui mul tekib kunagi soov Tartu eest mängida, siis ma kindlasti kirjutaks talle ja me mõtleme midagi välja, aga midagi konkreetset tänavu polnud. Samuti kirjutati Rapla ja veel mõne klubi poolt, aga minu vastus oli kõikidele ikkagi sama, et esimesed aastad tahan saada kogemusi väljaspool Eestit.

Mis positsioone Sa Nevežises peamiselt väljakul täidad? Kas tunned end mugavalt mängujuhina või “number kahe” peal?

Ameerikas mängisin ju kõik viis aastat “number kahe” peal, kuna meil oli Max Abmas, kes on põhimõtteliselt NBA kaliibriga mängujuht. Kuna ta mängis igas mängus pea 40 minutit, siis mina mängujuhina võimalust ei saanudki. Nevežisesse tulin samuti “kahe”-“kolme” peale, aga kuna meil on meeskonnas olnud palju probleeme, sest mõni mängija polnud see, mida oodati ja mõnda mängijat tuli nihutada või lahti lasta. Põhimängujuht, kes oli vanem ja kogenum tüüp, lasti samuti lahti ja mina olen nende kuude jooksul mängujuhi positsioonile üha lähemale liikunud. Paar nädalat tagasi, kui meie põhimängujuht lahti lasti, liikusingi täielikult mängujuhi positsioonile. See teekond on olnud raske, aga iga trenni ja iga mänguga on asjad kõvasti paremaks läinud. Tahan lihtsalt paremaks saada ja olen nõus selleks kõiki vigu tegema. Ma ei hakka leinama, kui tean, et see on minu jaoks uus asi ja läbi nende vigade ja erinevate raskuste on mängujuhi positsioon mulle väga mugavaks saanud. Mul on selline tunne, et see ongi see positsioon, kus ma mängima peaksin. Ma ise tõesti naudin seda.

Ehk siis tagasi vaadates tunned, et kogu USA karjääri jooksul kasutati Sind valel positsioonil?

Mingil määral küll, aga ma mõistan seda täielikult, kuna mul polnud võimalust ennast sellel positsioonil tõestada. Ega ma ise ka ei teadnud, et tegelikult olen suuteline ka mängujuhi positsioonil mängima. Aga nüüd, kus see on mul mitmel korral õnnestunud, saan ise aru, et tegelikult tunnen ennast mängujuhina mugavalt ja mulle tõesti meeldib see. Huvitav tõesti, aga tuleb välja nii, et mängujuhi positsioon sobib mulle päris normaalselt.

Kuidas oled rahul oma praeguse rolliga Nevežise meeskonnas?

Ütlen ausalt, et olen väga rahul, kuigi meeskonna olukord pole muidugi kõige päikselisem ja lillelisem, kuna on palju vigastusi ja mõni mängija on lahti lastud. Meil on olnud piisavalt segadust, aga kõik need juhtumid, kus keegi on minema saadetud, on andnud mulle suurema võimaluse ennast tõestada. See on pinged minu õlgadelt maha võtnud, sest mängijad, kes on terved ja siia jäänud, lihtsalt peavad rohkem minuteid saama. Kui sa saad platsil palju minuteid, siis see annab sulle rohkem enesekindlust. See on mänginud suurt rolli selles, et ma mängijana paremaks saaksin. Lihtsalt saan nüüd pingevabalt mängida ja meeskonda juhtida.

Mida peatreener Gediminas Petrauskas Sinult väljakul ootab ning kas see on kuidagi ka hooaja edenedes muutunud?

Tema teab samuti, et mind ei värvatud siia mängujuhina ja see roll on minule uus, aga ka tema on mulle öelnud, et on selgelt arusaadav, et meie meeskond töötab kõige paremini siis, kui mina mängin mängujuhti. Siis häälestasin selle ka enda peas ümber, et olengi mängujuht ja nüüd vaatan ka telekast korvpalli nii, nagu oleksin mängujuht. Mõtlen endast mängujuhina ja panen ennast nendesse olukordadesse. See on kindlasti palju kaasa aidanud. Peatreener ootabki minult mängu juhtimist. Siin on neid, kes üritavad panna meid rapsima, kiirustama ja tempot muutma, aga minu ülesanne on rahulikuks jääda ja näidata seda mängu, mida oleme trennides õppinud. Me ei hakka tegema midagi, mida me pole trennides varem teinud.

Sinu jutust järeldan, et kasutate palju positsioonirünnakut ja pigem lükkate ise tempot alla.

Kui pole just kiiret või vaba olukorda, siis jah. Siis me tahame võtta mingi liikumise ja selle korralikult läbi mängida, aga treenerid ütlevad alati, et kui sul on vaba koht ja sa oled viskaja, siis pead viskama. Kui sa ei viska, siis on halvasti. Kuna meil on noor meeskond, siis meil võib-olla ei ole sellist meeskonna keemiat nagu paljudel teistel meeskondadel Leedu liigas. Igas vabas olukorras on viske võtmine kohustuslik. Samas ma ei ütleks, et meie mängustiil on aeglane, vaid ikkagi üsna kiire.

-Carlos Jürgens | Foto: BC Kėdainių NEVĖŽIS Facebook

Viimaste mängude põhjal oled ennast leidnud, olles teinud mitmeid 20 punkti mänge. Palun selgita, kust Sul see enesekindlus on tulnud.

Jah, viimased mängud tõesti. Nagu enne ütlesin, siis meeskonnas on olnud palju segadust ja see on andnud mulle rohkem võimalusi ja minuteid. Eks see, kui sind põllule pannakse, on ka ainuke viis, kuidas sa mängijana paremaks saad. Kogemus on parim õpetaja ja kui oled palju platsil, siis suudad ennast ümber häälestada ja teha asju, mis teevad nii sinu kui ka meeskonna paremaks. See aeg, mis olen platsile saanud, on mind palju paremaks teinud ja mulle enesekindlust juurde andnud. Enesekindlus ongi üks suurimaid asju korvpallis. Kui sa ise tead, et oled piisavalt hea, siis ei karda proovida uusi asju ja sa ei karda eksida. Kui mõtled niimoodi, et iga eksimus on vajalik samm sinu teekonnal, siis selline mõtteviis aitab sul paremaks saada. Kõik teavad, et tuleb paremaid mänge ja tuleb halvemaid mänge, aga viimasel ajal on mul selle enesekindluse pealt rohkem õnnestumisi olnud. Selle kõrval on muidugi olnud ka palju ebaõnnestumisi, aga ma pole lasknud nendel ebaõnnestumistel ennast järgmiste olukordade juures kõigutada. Kõik need 20 punkti mängud on tulnud enesekindluse ja vaimse häälestatuse pealt, ega siin muud ei olegi.

Lugesin meediast, et alguses oli Sul üsna keeruline kohaneda. Palun räägi, mis sulle kõige enam raskusi valmistas?

Kohaneda oli tõesti raske, sest nagu ütlesin, siis mind võeti ikkagi “kahe”-“kolme” positsioonile. Tol ajal olid siin veel mõned ameeriklased ees ja oma rolli leida oli raske. Ma ei teadnud, mida ma täpselt tegema pean. Ma ei teadnud, kas pean viskama, kas pean tulema äärest või kuskilt katete pealt. Ma polnud pick and roll mängu lugemises eriti hea. Ma ei saanud oma mängu käima ja ma polnud kindel, kas peaksin olema “kaks” ja “kolm” või vahepeal ka mängujuht. Hooaja alguses tulin üldse pingilt ja mul oli palju küsimusi. Samas ma ei lasknud sellel pähe minna. Ma lihtsalt tegin trenni ja olin valmis kõigeks. Need ajad olid rasked kõigile, mitte ainult minule. Ka treeneritel oli raske, aga arvan, et need rasked ajad näitasidki treeneritele, kes on siin meeskonnas need kutid, kes on nõus tegema kõike, et leida mingi lahendus. Isegi siis, kui mul läks trennides kohutavalt, rassisin täiega. Ma olin valmis õppima uusi asju ja nad nägid, et ma tõesti tahtsin paremaks saada. Kõik sellised väikesed asjad mängivad sinu teekonnal suurt rolli. Kui sa näitad treeneritele, et oled nõus ennast muutma ja tegema asju meeskonna nimel, siis see tuleb pikemas pildis välja. Kui sa teed trennides järjepidevalt tööd, siis ühel päeval tasub see kõik ära. Võib-olla ei tasu see ära täna õhtul, homme, järgmine nädal või järgmine kuu, aga ükskord jõuab kätte aeg, kus sa saad kogu tehtud töö pärast selle enesekindluse.

Koos Sinu mängu paranemisega olete ka võistkondlikult saanud asja palju paremini käima kui hooaja alguses. Mis aspektides te kõige rohkem edasi läinud olete ja miks see nii kaua aega võttis?

Jah, kindlasti. Eks mingil määral oligi probleem mängujuhi positsiooni koha peal. Meil oli vaja mängujuhti ja vana mängujuht (horvaat Lovre Bašic – toim.) polnud kuigi järjepidev. Üks mäng läks tal väga ilusti ja teine jälle kohutavalt. Sellepärast kõikus ka meie mäng seinast seina. Viimased mängud oleme mänginud kõvasti paremini nii meeskondlikult kui ka individuaalselt. Mingil määral mängib kindlasti rolli see, et me oleme leidnud kõikidele positsioonidele õiged mehed ja oleme oma rotatsioonid nii kaitses kui ka ründes paika saanud. Kogu Nevežis-Optibeti süsteem põhinebki sellel, et võtta kokku noored mängijad ja panna nad olukorda, kus nad mängivad päris heas liigas heade vastaste vastu.

Ma järeldan Sinu jutust, et meeskonna algne komplekteerimine polnud siis kõige õnnestunum?

Jah, see polnud kõige õnnestunum, aga samas oli see ka loogiline. Kui sa paned kokku mängijad, kes üksteist ei tunne ja on väga erineva taustaga, siis alati see ei õnnestu. See on nagu bingo, et võib kiiresti minna, aga mõne grupiga võib ka kõvasti aega võtta. Meie grupp lihtsalt ei saanud seda kiirelt teha, kuna kogu see meeskonna keemia loomine võtab aega.

Su üks edukaid mänge oli Euroliiga satsi Kaunase Žalgirise vastu. Kas Žalgirisega mängimine oli Sinu jaoks teiste mängude hulgas ka kuidagi erilisem ning kõva mäng nende vastu pakkus tavapärasest suuremat rõõmu?

Muidugi, see on ju Žalgiris! Nende vastu mängimine pole tavaline. Ma olen väikesest saati Žalgirisest palju kuulnud ja näinud. Enne mängu oli närv sees, sest see oli üks kõige kõvemaid meeskondi, kelle vastu ma kunagi mänginud olen. Sellisele mängule lähed hoopis teistsuguse mõtlemisega, aga samal ajal pakub selline kohtumine mulle ka kõvasti rohkem rõõmu kui mingi muu, sest saan testida enda ja oma meeskonna taset väga kõrge tasemega tiimi vastu. Praeguseks oleme kaks korda Žalgirisega mänginud. Esimese mängu kaotasime kuue ja teise nelja punktiga ja mõlemas olime sisuliselt kogu aeg mängus sees. Need on tõenäoliselt minu hooaja kaks lemmikut mängu, kus oli tõeline nauding platsil olla. Iga õnnestumine pakkus teistsugust rõõmu, eriti siis, kui sa nägid, et nemad hakkavad ka aru saama, et nüüd on vaja asja tõsiselt võtta. Nad võivad praegu Euroliigas küll üks viimaseid meeskondi olla, aga need vennad võitlevad kõvasti. Kogu see energia ja keskkond oli väga lahe ja mulle tõesti meeldis see.

Statistikat vaadates tundub, et teie tiimil on kohati justkui mentaliteet, et visake palju tahate, me proovime veel rohkem visata. Kas see on tingitud probleemidest kaitses või on tegemist teadliku taktikaga?

Kaitses on meil kindlasti probleeme olnud ja üritame oma kaitset paremaks saada. Pick and roll mängu kaitsega on meil kindlasti probleeme. Kuna meil on meeskonnas kaks, kolm või neli mängijat, kes on head viskajad, siis neile ikka öeldakse, et kui on hea olukord, siis viska aga peale. Kui sa ei viska peale, siis järgmine vise, mis me saame võib-olla ei olegi nii hea. Pigem loodame nende esimeste võimaluste peale. Meil ei öelda kunagi, et ära viska. Isegi siis, kui oled viimased viis viset mööda visanud. Alati öeldakse, et visake enesekindlalt peale. Kaitses peame muidugi paremaks saama, aga kui mängime oma parimat mängu ründes, siis tuleb ikka selline visetele orienteeritud ja üsna kiire mäng.

Millised on Nevežise meeskonna eesmärgid Leedu liigas?

Üheks eesmärgiks on kindlasti play-off‘i jõudmine. Eelmine hooaeg jõuti play-off‘i, kus kaotati kohe veerandfinaalis Žalgirisele. Eks hooaja algus on meil läinud raskelt, aga kõik võimalused on veel olemas.

Aga liigast väljakukkumise oht on hetkeseisuga samuti reaalne?

Muidugi. Kõik ohud on olemas ja kõik võimalused on olemas, kuna viimased meeskonnad on hästi võrdsed, aga välja langeb ainult kõige viimane. Viimaste mängudega oleme natuke tõusnud, aga siin liigas võib põhimõtteliselt iga meeskond üllatada. Žalgiris võib teha halva mängu, meie peaaegu võidame Žalgirist või tuleb üks teine turniiritabeli viimaseid meeskondi ja mängib super hästi. Siin ei saa kunagi kedagi alahinnata ja igale mängule tuleb minna nii, nagu mängiksid kõige tugevama vastase vastu.

Kui palju teil rahvast kodumängudel saalis käib ning kas kehv hooaja algus on seda numbrit kuidagi mõjutanud?

Mingil määral on kindlasti mõjutanud. Ma täpselt ei tea, kui palju meil inimesi saalis vaatamas käib. Kui mängime mõne tugevama vastase vastu, siis käib muidugi rohkem, aga pakun, et meil käib hetkel tavaliselt mingi 300-500 inimest. Kui mängisime Žalgirise vastu, siis tahtsid kõik muidugi Žalgirist näha ja see mäng oli meil saal täis.

Mis teie saali mahutavus on?

Ma pole isegi kindel, 2000 kuni 3000 (Wikipedia andmetel mahutab Kedainiai Arena 2200 pealtvaatajat – toim.). Kindlasti suurem kui Kalevi spordihall.

On olnud juttu, et Leedus Eesti korvpalluritesse alati just liiga hästi ei suhtuta. Kas oled mingit kergelt üleolevat suhtumist ka enda nahal kogeda saanud?

Pigem ei ole. Alguses, kui meeskonnal hästi ei läinud, siis oli kindlasti kõigi suhtes küsimusi, et kas ta tuleks lahti lasta. Otseselt keegi midagi ei öelnud, aga oma peas ikka mõtled seda stseeni läbi, et mis siis saab, kui keegi tuleb ja ütleb, et minuga ei olda rahul. Hooaja alguses vaadati natuke ikka, et miks me nii mängime ja miks me hakkama ei saa, aga niimoodi vaadati kõigi poole, mitte ainult minu ja mitte sellepärast, et ma olen eestlane. Muidu sellist üleolevat suhtumist kogenud ei ole. Arvan, et olen austuse välja teeninud, kuna näitan trennides ja igal pool mujal alati, et võitlen rohkem kui keegi teine. Ma olen seda alati teinud, sest ma tõesti tahan kogu aeg paremaks saada ja inimesed näevad ja austavad seda.

Korvpallifännid teavad suurepäraselt, et Leedus on korvpall justkui religiooni staatuses. Palun kirjelda, kas seda on kuidagi ka igapäevaselt tunda või on see pigem sõnakõlks?

Seda on kindlasti tunda. Kõik inimesed teavad korvpallist väga palju. Näiteks Nevežise meeskonna kapten peatati ükskord politsei poolt ja nad ütlesid talle, et teil pole viimased mängud hästi läinud ja et võtke ennast nüüd kokku ja hakake hästi mängima. See olukord kinnitas mulle, et inimesed on korvpalliasjadega kursis. Suvel oli tänavatel näha palju lapsi ja noori sportlasi korvpallide ja korvpallisärkidega. Kõige rohkem muidugi Žalgirise särkidega, sest Kaunas on hästi lähedal ja Žalgirise mõju on siin suur. Igal pool poodides müüakse palju rohelisi asju.

Kas mängueelsetel päevadel on linnas suured plakatid, mis mängudele kutsuvad?

Jah. Kedainiai on väike linn, aga isegi siin on ühe tee kõrval suur elektrooniline tabloo ja seal tihti reklaamitakse järgmist kodumängu, et tulge saali ja aidake võita. Need reklaamid jooksevad siin igapäevaselt. See on sellise väikese linna kohta päris äge.

-Kedainiai Nevežise tantsutüdrukud | Foto: BC Kėdainių NEVĖŽIS Facebook

Millistes mänguelementides oled Sa enda arvates Leedus selle poole hooajaga kõige enam arenenud ning millises aspektis näed endal veel suurimat varu?

Mängu kontrollimine, pallikäsitsus, pinge all mängimine ja organiseerimine rünnakul, kõik see, mida mängujuhid tegema peavad. Need on kindlasti need elemendid, milles olen paremaks saanud, sest varem pole ma sisuliselt iga trenn ja iga mäng mängu juhtinud. Olen selle kohta väga palju õppinud. Samamoodi olen läbi nende kaotuste ja ebaõnnestumiste vaimselt palju tugevamaks saanud. Väga lihtne on öelda, et mulle see üldse ei meeldi ja ma tahan alla anda või tahaks mingil muul positsioonil olla. Kui asjad ei lähe nii, nagu tahaksid, siis kõige lihtsam on alla anda. Eks alguses mõtlesin ise ka, et mis alternatiivid mul selles olukorras on, aga mida rohkem aeg edasi läks, seda rohkem lugesin raamatuid ja vaatasin erinevaid videoid sotsiaalmeedias ja mõistsin, et kui mulle tõesti meeldib see spordiala ja tahan sellega tegeleda, siis need rasked ajad ja see, kuidas sa sellele reageerid, ongi selle elu üks kõige tähtsam osa. Olen enda peas arendanud sellise mõtteviisi, et kõik need vead, mis ma teen, on selle teekonna väga oluline osa. Vigade tegemine ja nendest õppimine ja mitte pea norgu laskmine on minu kui korvpalluri karjääri osa. Selline mõtteviis on väga tähtis, sest tänu sellele on tulnud enesekindlus ja olen saavutanud rohkem edu.

Kui palju Sa pidid USA ülikoolist tulnuna taas Euroopa mängustiiliga harjuma? Mis need peamised erinevused kahe mängustiili vahel on, mis harjumist nõudsid?

Minu puhul oli hea see, et sain suvel Jukka Toijala käe all koondise eest mängida. See tõi mind kindlasti maa peale tagasi ja sain jälle Euroopa korvpalli mängida. See tegi minu ülemineku Leetu võib-olla veidi lihtsamaks. USA-st tulnuna näen oma silmaga, kuidas esimest aastat Euroopas mängivatel ameeriklastel pole kerge harjuda teistsuguse mängustiili, meeskondliku kaitse ja rotatsioonidega. Euroopas mängib ikkagi meeskond, mitte indiviid. See on paljudele mängijatele raske, samamoodi oli see ka minu jaoks. Pead oma ego kõrvale panema, kui tahad meeskondlikku edu saavutada. Leedu liiga on nii kaitses kui ka ründes hästi meeskondlik.

Kujutan ette, et USA-s mängitakse üks-ühte Leeduga võrreldes kõvasti rohkem.

Muidugi. See oligi kõige suurem erinevus, et tuli rünnakud meeskondlikult lõpuni mängida, et leida kõige parem viskekoht. Ei olnud nii, et hakkad midagi punnima või kohe algusest suruma. Üks ameeriklane saadetigi sellepärast minema, et ta polnud nõus oma ego meeskonna nimel kõrvale panema (jutt käib tänavu Leedu liigas viie kohtumisega piirdunud Brevin Gallowayst – toim.).

Tegi lihtsalt endale statistikat?

Jah. Kui sa vaatad statistika järgi, siis ta ei olnud üldse halb, aga võite ei tulnud. Tema numbrid olid enam-vähem, aga meeskondlikult ei saanud me sel ajal mitte millegagi hakkama.

Kui pikk Sul Nevežisega leping on ning kas Sul on klubiga olnud hooaja kestel juba ka mingeid jutuajamisi tuleviku osas?

Üheaastane leping ja tuleviku osas pole veel juttu olnud. Üks aasta korraga ja kui hooaeg läbi saab, küll siis vaatame, mis edasi saab.

Kas jätkaksid praeguse kogemuse põhjal võimaluse korral Nevežise võistkonnas ka uuel hooajal?

Ütlen ausalt, et ma kindlasti tahaksin edasi liikuda. Võin vabalt Leedu kõrgliigas LKL-is jätkata, sest see on väga kõva liiga, aga ma tahaksin liikuda tugevamasse klubisse ja saada paremat lepingut. Tahaksin iga aastaga sammu edasi teha. Ma ei ütle, et ma kindlasti ei jätka Nevežises, aga tahaksin edasi liikuda.

Ühesõnaga võid Leetu jääda, aga loodad saada paremasse klubisse?

Ma loodan jah, et saan iga aastaga paremasse klubisse ja paremasse liigasse edasi liikuda, mitte ei jää liiga kauaks ühte kohta.

Kas Eesti-Läti liigat oled ka jõudnud jälgida?

Jah, olen jälginud ja hoian ennast selle kõigega kursis.

Mis Sinu tähelepanekud on olnud?

Olen vaadanud Kalev/Cramo mänge, kui palju nende koosseis on muutunud ja kuidas keegi on mänginud. Samuti vaatan alati Tartu mänge, kus Märt Rosenthal on päris hästi mänginud. Siis olen veel vaadanud Riia Zelli meeskonda, sest seal mängib Francis Lacis, kes oli Ameerikas minu meeskonnakaaslane. Olin neli aastat koos temaga Oral Robertsis. Teda jälgin ka, sest ta on oma kutt. Samamoodi vaatan Kasper Suurorgu ja Taavi Jurkatamme. Oma poisse on alati tore jälgida.

Kas plaanid Kaunasesse mõnda Euroliiga mängu ka vaatama minna või oled juba käinud?

Veel pole käinud, aga mõni on siin vahepeal uurinud ja plaaninud. Kui enda graafik rohkem lubab, siis kindlasti, aga veel pole jõudnud.

scroll to top