Eesti esiklubi ehk BC Kalev/Cramo kapteni rolli on aastaid täitnud kogenud Martin Dorbek, kes on pikalt jäänud truuks just pealinna klubile. Korvpall24.ee portaal uuris vahetult enne ametlikku hooaja algust Dorbekult, mida tähendab ühes võistkonnas kapteni roll ja mis on teda Kalev/Cramos nii pikalt hoidnud.
Aastate jooksul on kogenud tagamängija pallinud peamiselt Kalev/Cramo ridades, aga mänginud ka Kuremaal, Rakveres ja Raplas. Eesti meistrivõistluste kõrval on ta saanud kogemusi nii eurosarjadest kui ka VTB Ühisliigast. Eelmisel hooajal tegi 32-aastane Dorbek Eesti-Läti liigas kaasa 24 kohtumises ning sai neis keskmiselt 19,5 minutiga kirja 4,4 silma, 2,5 lauapalli ja 3,3 tulemuslikku söötu.
Küsisime mälu treenimise võtmes ka Dorbekult endalt, et mitmes hooaeg tal Kalev/Cramos algab ja kas aastaid ühes klubis mängimine on rutiiniks muutunud. Lisaks räägib kogenud tagamängija, mis on klubis tema seal oldud aja jooksul muutunud ja missugune roll on mängijatel võistkonna turundamisel. Muuhulgas hindab kogenud mängumees tänavuse hooaja meeskonda ja räägib mõnest konkreetsest mehest ka pikemalt.
Martin, kas Sa ise tead, mitmendat hooaega Sa juba Kalev/Cramos alustad?
Peast ei tea. Üks aasta läksin poole hooaja pealt Raplasse ka, aga neid hooaegu on päris palju (Korvpall24.ee portaal luges kokku, et Dorbekul algas Kalev/Cramos 12. hooaeg – toim.).
Kas see rutiiniks ei ole muutunud? Sama võistkond, sama klubi.
Aga erinevad mängijad! Mängijad kogu aeg vahetuvad ja kui töökollektiiv on huvitav, siis on ka iga hooaeg erinev. Ma ei ütleks, et see rutiin on. Rutiin on võib-olla iga päev Kalevi halli sõita, aga kõik mu on see, mida mulle meeldib teha ja mille olen ise valinud.
Mitmes hooaeg Sa nüüd meeskonna kapten oled?
Roberts Štelmahersi ajast ehk siis neljas või viies hooaeg juba.
Mis on kapteni kohustused Kalev/Cramos? Kas on midagi erilist ka?
See käis ka mingitest podcast‘idest läbi, et tegelikult on iga kapten erinev. Minu ajal on ka erinevaid kapteneid olnud. Kangur, Arbet ja ka koondises on erinevad kaptenid olnud ja igal kaptenil on erinev käekiri. Ei ole õiget või valet. Minu käekiri on pigem see, et üritan hoida võistkonna kultuuri sellisena, nagu treenerid seda tahavad, pluss mingid omad nüansid. Tahan, et kõik julgeksid rääkida seda, mida nad mõtlevad, et võistkonnas oleks õhkkond, kus oleks meeldiv olla. Kõik tulevad erinevatest piirkondadest või välismaalt, kellel pole pere siin, kellel jällegi on. Tahan, et nad kõik tunneksid ennast siin mugavalt, kuna siis saavad nad ka väljakul endast parimat anda.
Kas oled selline kapten, et kui näed, et keegi viilib või noored lähevad natuke üle käte, siis võtad mõne mehe tõsiselt üks-üks ette ja selgitad talle, et nii need asjad ei käi? Kas seda on ette tulnud?
Sellist ütlemist on vähe. Eks konflikte ikka tekib, aga konfliktid on tegelikult ka need, mis edasi viivad. Räägitakse asjad selgeks ja asi läheb paremaks. Tunnen, et olen üks meeskonna vanematest ja kui keegi küsib või ma näen, et keegi ei mõista, siis minu töö on rääkida, kuidas meil asjad käivad. Aga pole midagi sellist, et ma kellegagi pidevalt riidleks.
Kuidas on Kalev/Cramo klubi muutunud selle aja jooksul, mis Sa siin oled olnud? Mis on peamised erinevused vanema aja ja praeguse aja vahel?
Viimaste aastate kõige suurem edasiminek on nähtavus sotsiaalmeedias, mis tänapäeval on ülioluline. Algusaastatel ei mindud sellega kaasa, aga nüüd meie kontoripool, Allan (Siimann), Marita (Mones) ja teised, tegelevad sellega. Just see kajastus on minu arvates ülioluline, et noored oleks kaasatud. Kui paned ajalehte kuulutuse, siis teatud kontingent seda ei näegi. Samuti kõik see melu väljaspool väljakut. Arvan, et nüüd teeme seda sotsiaalmeedia poolt väga hästi, mis kajastub ka eelmise hooaja mängudes. Muidugi on selle taga ka meeskonna edu, sest võitjameeskonda tullakse alati vaatama, aga kui sa tappa saad, siis mingi hetk kaob fänlus ära. Aga ma tahaks loota, et meil on sotsiaalmeedia poolega päris hästi ja arvan, et see on olnud kõige suurem edasiminek viimastel aastatel.
Sa oled olnud nagu sild n-ö Kristjan Kanguri generatsiooni ja uue generatsiooni vahel. Ma mäletan, et Kanguri ajal oli väga raske saada neid sotsiaalmeediasse mingit videot tegema. Kas tänased noormängijad saavad aru, et pildil olemine tuleb ka neile endale kasuks?
Kanguri generatsiooniga oli nii, et kui mina tegin mingit videot, siis nemad ei tahtnud seal olla, aga nüüd on vastupidi. Minust endast on need TikTokid ja Snapchatid mööda läinud, kus nüüd ka klubi kajastatakse. Mina ei pea enam kindlasti noortele midagi juurde panema. Nüüd on pigem see, et proovin ise selle asjaga kaasas käia. Mina olengi seal vahel.
Ookeani taga NBA-s on sotsiaalmeedia mõnele mehele justkui bumerangina tagasi tulnud, kuna on natuke liiga julgeks mindud. Kas Sinu kui kapteni ülesanne on ka seda jälgida või lugeda sõnad peale, et keegi liiale ei läheks?
Kui me räägime NBA-st, siis seal on väga palju mängijaid ja need üksikud mustad lambad, kes seal sotsiaalmeedias välja paistavad, on üksikud juhtumid. Nad lihtsalt saavad kohe palju kajastust. Arvan, et meie kultuuriruumis või vähemalt meie võistkonnas on igaühel mingi normaalsuse piir teada, mida postitada ja mida mitte. Kõik teavad, et kui sa teed mõne õlle, siis sa ei pea sellest õllest kohe pilti jagama (Muigab.). Need üksikud juhtumid on maailmas olemas, aga need on pigem üksikud. Neid lihtsalt võimendatakse üle.
Vahetades teemat, siis kuidas Sa hindad tänavust Kalev/Cramo meeskonda selle põhjal, mida Sa seni näinud oled?
Mulle väga meeldib, et Mikk (Jurkatamm) tuli. Ta on mu üks lemmikuid mängijaid eestlastest. Samuti on mul väga hea meel nende üle, kes jäid. Siis tuli (Mihkel) Kirves, kes on super mängija, kellega koos olla, aga väga ebamugav, kui ta vastasvõistkonnas on. Välismaalased vajavad võib-olla veel natuke harjumist. Treenerid on need valikud teinud ja kindlasti on neil potentsiaali, aga nüüd tuleb hooaja alguseks ühtse löögirusikana tööle saada. Eelmisel aastal oli ka jutt, et eelarve on väiksem, aga paremat meeskonda ei tee alati paremad mängijad, vaid keemia ja see, kuidas kogu see kompott välja tuleb.
Kas Heiko Rannula, teised treenerid ja mänedžment on üritanud kopeerida eelmise hooaja edu ja tuua sarnase ampluaaga mängijad?
Manny (Suarez) on päris huvitav kuju. Ta oli Bulgaaria liiga MVP ja ta on näidanud päris häid sähvatusi. Stiili poolest ta minule meeldib. Desonta (Bradford) on hetkel ülimalt tagasihoidlik vend. Eks ole näha, kuidas ta hooaja esimestes mängudes kohaneb. Õnneks on mõlemad mehed juba Euroopas mänginud. See on suur eelis ja aitab kohanemisele palju kaasa, kui mängijad ei tule otse ülikoolist, vaid on juba aastaid mänginud. Viimati mängis ta Belgia liigas, mis on ka meile üsna tuttav.
Oleksandr Kovliar on suvel Ukraina koondise eest väga võimsaid esitusi teinud. Kas see mees on suve jooksul veel mingeid samme edasi astunud?
Me kõik hoidsime talle pöialt, sest Saša on meil juba nii omaks võetud. See polnud üllatus, et ta seal niimoodi mängis. Temas on ainest, et mängida mitu taset kõrgemal, aga tal on oma karjääri jaoks oma plaan ja senimaani on tal läinud nii, nagu ta on tahtnud. Vaatame, kuidas tema hooaeg läheb, aga ta on kindlasti üks meie võistkonna liidritest. Kahtlemata super kuju ja meeletu tööloom.
Keda Sina trennides kõige rohkem kaitses taga ajad? On see Mikk Jurkatamm, Leemet Böckler või mõni teine mees? Kes Eesti koondislastest või koondise piiril olevatest meestest tänu Sinule kõige parema kooli saab?
Me ikka vahetame, et saaks erinevaid vastaseid ja ei mängiks ainult ühes stiilis. Päris niimoodi pole, et kogu aeg on sama paariline. Ka korvpalliväljakul tulevad erinevat stiili vastased vastu. Sellega tuleb harjuda ja kohaneda.




