Kevadel Eesti meistriliigas finaali jõudnud Tartu Ülikool Maks & Moorits on algavaks hooajaks meeskonna komplekteerinud ning üheks huvitavamaks täienduseks on kindlasti ameeriklane Johnny Hughes III. Alles hiljaaegu lõplikult korvpallile pühendunud mängumehele on Tartu meeskond uuel hooajal asetanud suured ootused ning esimeses treeningmängus on Hughes neid ka juba õigustanud.
25-aastane ääremängija jõudis eelmisel hooajal märgi maha panna kahes meile eksootilises riigis. Küprose liigas Enosis Neon Paralimni meeskonnas profidebüüdi teinud Hughes kogus 5 mängu ja 23,1 minutiga keskmiselt 10,8 punkti, 6,6 lauapalli, 1,2 vaheltlõiget ja ühe viskeblokeeringu. Seejärel liikus 203-sentimeetrine ameeriklane Mehhikosse, kus tegi Caballeros de Culiacana särgis kaasa 40 mängu, mille jooksul läksid statistikasse kirja 27 minutit, 15,6 punkti, 7,2 lauapalli ja 1,5 vaheltlõiget.
Alljärgnevas usutluses jagas Hughes Korvpall24.ee portaalile enda teekonda korvpalli juurde ning järgnenud tuhkatriinulugu ülikooliaastatel. Saime ülevaate tema Euroopa kogemustest ning kuidas ta end ühtäkki härrasmeeste klubist leidis. Tartu poolehoidjad saavad hea ülevaate, millistes mänguelementides motiveeritud mängumees neid uuel hooajal rõõmustama hakkab, milline NBA legend on tema suurim eeskuju ning kuidas lahendab ta lõpusekunditel otsustava finaalmängu.
Johnny, alustame algusest. Kunas Sa korvpalliga algust tegid ja mis Sind selle mängu juures võlus?
Hakkasin korvpalli mängima üheksandas klassis, kuid kuni ülikoolini ei võtnud ma seda kuigi tõsiselt. See hetk saabus siis, kui nägin oma vanemat venda mängimas minu tolleaegse kooli Louisburgi vastu. Mina ise mängisin sel ajal hoopis Ameerika jalgpalli, aga meie korvpallimeeskond oli sel aastal väga hea ja asus ka üleriigilises pingereas. Vaatasin siis esimest korda üle mitme aasta, kuidas mu vend selle tugeva meeskonna vastu mängis ja see oli äärmiselt põnev, nagu filmis. Ta viskas 30 punkti ja teda katnud vastasmängija lendas nägu ees pikali ka. Pärast seda mängu olid kõik hämmingus ja hakkasid kohe mu venna kohta uurima, et kes see selline oli, kellele nad kaotasid. Sel hetkel taipasin, et tegelen vale spordialaga ja tegin Ameerika jalgpalliga lõpparve.
Sa mängisid mitmes ülikoolimeeskonnas. Alustasid USA ülikoolide NJCAA liigas ja lõpuks jõudsid NCAA esimesse divisjoni. Palun räägi oma ülikooliaastatest.
NJCAA ülikooli astusin lihtsalt selleks, et saaksin uuesti korvpalli mängida. Keskkoolis käisime meeskonnaga kahel järjestikusel aastal osariigi meistrivõistlustel. Kuna olin keskkoolis kehv, siis ütlesin iseendale, et kui mulle avaneb kunagi võimalus uuesti korvpalli mängida, siis annan endast iga päev 110%. Tänu taevale ma sain selle võimaluse ja pidin seda kasutama. Esialgu mängisin kaks aastat FTCC-s (Fayetteville Technical Community College) ja seejärel mängisin Mount Olive’i ülikoolis. Seal, kus valmistatakse hapukurke (Mount Olive on USA-s tuntud samanimelise hapukurgi brändi poolest – toim). Siis tuli COVID ja keegi ei teadnud, kas me sel aastal üldse korvpalli mängida saame, aga õnneks oli jumal taas minu poolel. Ma tegin pidevalt tööd ja tegin suurepärase hooaja, kogusin keskmiselt ligi 20 punkti ja kaheksa lauapalli mängu kohta. Kuna mul oli COVIDi tõttu lisa-aasta võimalus, siis hooaja lõpus julgustas peatreener mind enda nime NCAA üleminekuportaali üles panema, et saaksin mängida korvpalli esimese divisjoni tasemel. Minu vastu oli suur huvi, isegi minu endine peatreener FTCC-st võttis ühendust. Lõpuks oli huvi rohkem kui 40-st teise divisjoni koolist ja rohkem kui 20-st esimese divisjoni koolist. Mul oli ka agent, kes soovitas kohe profina välismaale raha teenima minna. See kõlas suurepäraselt, aga pere juurest lahkumine tundus raskena. Sellepärast otsustasin esmalt hoopis magistriõpingutega jätkata ja valisin kodust kaugel asuva kooli. Kõige rohkem jäi mulle silma Texases San Antonios asuv Incarnate Wordi ülikool. Sinna minnes täitsin oma unistuse mängida ülikoolikorvpalli kõrgeimas divisjonis.
Millal Sa esimest korda mõtlesid, et Sinust võiks saada profikorvpallur? Kas see oli Sinu ainus tulevikuplaan?
See hetk, kui ma otsustasin, et tahan saada profikorvpalluriks, tuli kolmandal ülikooliaastal. See oli parim aeg minu elus ja ma isegi ei teadnud seda. Tol aastal viskasin kaks võiduviset ja mängisin üldse üle ootuste hästi. Mängisime endast tugevamate meeskondade vastu ja publik hüüdis: “Johnny Hughes III!” Taipasin, et mu nimel on hea kõla (Muigab.). Samuti armusin lätlannasse, kes mängis ülikoolinaiskonnas. Elu tundus nagu film “Armastus ja korvpall”. Tundsin ennast juba profina, aga mul oli vaja veel kõvasti tööd teha ja areneda, nii mehe kui ka korvpallurina. Pühendusin täielikult korvpallile ja lubasin endale, et minust saab profikorvpallur. Teine tee oli see, et oleksin otsinud endale erialase töökoha ja abiellunud. Elu pole alati lihtne, aga ma polnud valmis oma eluunistusest loobuma.
Sa tegid oma profidebüüdi Küprosel. Kui hästi teadsid Euroopa korvpalli enne seda? Millised olid Sinu ootused ja milline oli tegelikkus?
Kui aus olla, siis ma ei teadnud Euroopa korvpallist midagi peale NBA-s mängivate eurooplaste. Ma ei tundnud kedagi, kes Euroopas profikorvpalli mängiks. Sellepärast pidin väga palju ise uurima ja jumalat usaldama. Eeldasin, et Euroopas ollakse töökad ja et siin on hea sisekeemiaga meeskonnad, meeldiv keskkond ja teistsugune kultuur, mis oleks suurepäraseks kogemuseks. Tegelikkuses on see äri. Meeskonna omanik tahab, et meeskond võidaks. Ükskõik kuidas, peaasi, et tuleks võit. Näen, kuidas mängijad tulevad ja lähevad ning mõistan, et Euroopa korvpalliklubide nõudmised on väga ranged.
Seejärel kolisid kodule lähemale, Mehhikosse. Palun võrdle Mehhiko liigat Küprose omaga.
Mehhiko liiga oli suurepärane! Peatreener ja klubi olid minu mänguga väga rahul. Seal sai kõvasti trenni teha ja võisime mängida nii, nagu me ise soovisime. Küprosel ei saanud kuigi palju trenni teha. Mehhiko liigas oli ka palju andekaid mängijaid, sest seal oli palju NBA G-liiga pallureid. Mängud olid üsna võitluslikud, aga just nii mulle meeldibki. Mulle meeldivad väljakutsed ja raskustega toime tulemine. See klubi, kuhu mina kuulusin (Caballeros de Culiacan – toim.), jäi sellele eelnenud hooajal viimaseks. Kogu hooaja peale võideti võib-olla viis mängu ja play-off‘is kaotati avaringis kuivalt. Aga tol aastal, kui mina seal mängisin, olime tasemel meeskond ja jõudsime poolfinaali. Poolfinaalis vandusime alla tiitlikaitsjale, kes tuli lõpuks teistkordselt meistriks. Meil oli hea tiim ja tegime suurepärase hooaja. “Go Cabs”, nagu meeskonna fännid ütlesid. Meeskond asub Sinaloa osariigis Culiacanis ja meeskonna nimi on Caballeros, mis tähendab hispaania keeles härrasmehi.
Kui hästi Sa erinevate meeskondade, liigade ja mängustiilidega kohaneda suudad?
Mehhiko liigas sain väga lihtsalt oma mängu mängida. Ma olin atleetlik äär, kes viskas kolmeseid, võitles lauas, blokeeris vastaste pealeviskeid ja tegi ka vaheltlõikeid. Klubi, kus mängisin, sobis minule ideaalselt, sest olime kaitsele orienteeritud võistkond, kellele meeldis palju üles-alla joosta. Ma olen sellise mängustiili jaoks nagu loodud. Samuti rõhutas peatreener seda, et meeskond tegutseks kaitses ühtse tervikuna.
Mis positsioonidel Sa mängid ja mis on Sinu suurimad tugevused?
Mängin suure ja väikese ääremängija kohal ning tõmban mängu laiali, et kolmeseid visata. Minu tugevuseks on see, et võin katta ükskõik keda. Kas “number üks” või “number viis”, minu jaoks pole see kunagi probleem olnud. Lisaks oskan teha vaheltlõikeid ja leian alati tee vabaviskejoonele. Mehhiko liigas olin vaheltlõigete, lauapallide, viskeblokeeringute ja vabavisete protsendi arvestuses TOP 5 seas. Hooaja esimeses pooles oli minu kolmeste protsent 43.
Millal kuulsid esimest korda Tartu Ülikooli huvist ja millised pakkumised Sul veel laual olid?
Agent võttis minuga suvel ühendust ja rääkis mulle meeskonnast, mis asub Eestis. Otsisin meeskonna kohta infot ja otsustasin, et tahan Tartuga liituda. Mul oli ka teisi pakkumisi, aga Tartu oma jäi kõige rohkem silma.
Kas teadsid midagi Eestist ja Eesti korvpallist enne Tartu Ülikooliga liitumist?
Ma ei teadnud Eestist ega Tartust suurt midagi. Teadsin seda, et Eesti asub Läti kõrval ja nii palju, kui ma tean, siis Eesti ja Läti on päris sarnased. Minu agent ütles mulle, et see on hea liiga, kus minusugused noored mängumehed saavad oma profikarjääri alustada.
Ma oletan, et oled Tartu Ülikooli treeneritega juba pikemalt rääkinud. Mida nad Sinult nõuavad ja ootavad? Mis on peamised asjad, mida Sa pead Tartu meeskonda tooma?
Jah, olen treeneritega rääkinud. Nad ütlesid, et pean enda kallal jätkuvalt tööd tegema, kuid samas ka euroopalikku mängustiili õppima. Euroopalik korvpall on meeskonnamäng, mitte ISO-tüüpi korvpall nagu NBA-s. Nad tahavad, et ma mängu laiali tõmbaks ja kolmeseid viskaks. Kolm peamist asja, mis euroopaliku mängustiiliga sobivad on catch and shoot (püüa ja viska – toim.), catch and drive (püüa ja murra läbi – toim.) või siis söödad palli kohe. Ei mingit lisasekundit ega põrgatamist.
Millised on Sinu ootused Eesti-Läti liigale? Selle info põhjal, mis Sul praegu on, kuidas Sa võrdleksid Eesti-Läti liigat Küprose või Mehhiko omaga?
Eesti-Läti liiga tundub üsna võitluslik. Olen väga põnevil ja uuteks väljakutseteks valmis. Eesti-Läti liigas on palju andekaid mängijaid, nagu oli ka Mehhiko liigas, kust ma tulen. Küprose kogemus aitab mul kohaneda liiga euroopaliku mängustiiliga.
Kas Sind on juba hoiatatud, et Eestis on talved külmad? Kas Sul on Mehhikost tulles soojad riided üldse olemas või pead Tartus šoppama minema?
Jah, mind on paar korda hoiatatud (Naerab.). Keegi ütles, et talvel on miinuskraadid. See on minu jaoks päris hull, sest seal, kust ma pärit olen, ei saja kunagi lund. Olen pärit Põhja-Carolinast ja seal võib talvel vahel jää maas olla, aga lund ei saja mitte kunagi. Mehhikos ja Küprosel oli samuti väga soe ilm, nii et pean kindlasti Tartus riidepoodi minema.
Kui palju Sa vabal ajal korvpalli jälgid? Kes on Sinu lemmikmeeskonnad ja lemmikmängijad? Miks just nemad?
Ma vaatan palju korvpalli. Viimasel ajal olen püüdnud rohkem Euroopa korvpalli vaadata. Mul pole lemmikmeeskonda ja arvan, et kõik NBA meeskonnad on head. Kõige rohkem on mulle meeldinud Kobe Bryanti, Paul George’i, Kevin Duranti ja LeBron Jamesi mäng. Kobet jään igavesti armastama tema “Mamba mentaliteedi” pärast, mida olen aastaid järginud. Teised mängijad meeldivad mulle, sest nad tegutsevad minuga samal positsioonil.
Oletame, et käimas on Eesti meistriliiga finaalseeria otsustav mäng ja viis sekundit enne lõppu on Tartu kahe punktiga taga, kui võetakse time-out. Peatreener Gundars Vetra ütleb, et viimane vise usaldatakse Sinule. Kas Sa viskad korvi alt, et mäng lisaajale viia või viskad kaare tagant, et mäng võita?
Minu vastus sõltub sellest, kes mind katab. Kui see mängija on lasknud mul terve mängu jooksul visata, siis kindlasti saadaksin teele kolmese, kui ei, siis prooviksin kiirusega läbi murda või üritaksin keskpositsiooniviset. Aga mängu võidaksime igal juhul, olgu lisaaeg või mitte (Muigab.)!




