Rapla Avis Utilitase korvpallimeeskonna põhimängujuht Rait-Riivo Laane võttis Korvpall24 portaalile antud intervjuus hooaja kokku tõdemusega, et kui medalite näol midagi pihku ei jää, siis ei mäleta vahepealseid ilusaid mänge keegi. Paf Eesti-Läti liigas põhiturniiri kuuendana veerandfinaalis kahes mängus Riia VEF-i paremust tunnistama pidanud Rapla jäi järgnenud eestikate veerandfinaalis põneva viiemängulise lahingu tulemusena alla Pärnu Sadamale.
Eesti-Läti liigas keskmiselt 31 minutiga Rapla tiimi selle valdkonna liider Rait-Riivo Laane kogus keskmiselt 7,9 punkti, 3,5 lauapalli, 6,3 resultatiivset söötu ja 2,8 vaheltlõiget. 29-aastane mängujuht rääkis usutluses, et üldjoontes jäi ta oma individuaalsete esitustega rahule. Tema sõnul on peatreener Arnel Dediciga töötades mängijatel vaja päris palju kõvakettamahtu ning taktikaliselt nõudliku mänguplaani elluviimine oli meeskonna jaoks kohati keeruline.
Uurisime Laane käest veel ka seda, kuidas on ta läbi karjääri enamikul hooaegadel tõsistest vigastustest pääsenud ja saanud meeskonda väljakul aidata, kuidas temal isiklikult peatreener Dediciga klapp kujunes ning mida ta Dedici jätkamisest arvab. Lõpetuseks tahtsime Laane käest teada, kes eestlastest on tema arvates koduses liigas tänavu kõige enam silma paistnud ning palusime paari lausega ka kõiki meeskonnakaaslasi iseloomustada.
Kuidas Sa lõppenud hooaega võistkondlikult hindad? Millega võis rahule jääda ning mis jäi kripeldama?
Lõpptulemusega kindlasti rahule jääda ei saa. Arvan, et meil oli rohkem sisu, kui näitasime. Teatud hetkel hooaja jooksul suutsime täitsa hästi mängida, kuid kõige olulisemaks perioodiks polnud sellest miskit alles. Kripeldab kõige rohkem lõpptulemus. Nagu varem olen öelnud, et kui medalite näol midagi pihku ei jää, siis ei mäleta neid ilusaid mänge lõpuks keegi.
Kui suur pettumus oli teile see, et eestikate veerandfinaalis ei õnnestunud Pärnust jagu saada? Ning mis teil lõpuks selles seerias puudu jäi?
Kindlasti oli see suur pettumus, olime ju tegelikult kõrgema asetusega meeskond ja omasime koduväljakueelist. Pärnu mängis meeskondlikumalt kui meie ja oli selgelt parem meeskond selles seerias. Tagantjärele hinnates poleks olnud ime, kui me oleks seeria kuivalt kaotanud. Võib öelda, et puudu jäi igas elemendis. See meeskondlik mäng, mis meile hooaja keskel edu tõi – seda me üles ei leidnudki.
Kui me räägime hooajast Sinu jaoks isiklikus plaanis, siis kas enda rolli ja tegemistega jäid rahule? Samamoodi – mis kõige suuremat rõõmu pakkus ja mis kripeldama jääb?
Üldjoontes võib rahule jääda. Eks kindlasti oli kohti, kus minu panus oleks võinud olla suurem, aga need ülesanded, mis treener andis, said täidetud.
Statistikast hakkab silma, et Sul oli tänavu karjääri vist kõige kehvem kolmeste tabavusprotsent (Eesti-Läti liigas 28%). Oskad Sa näppu peale panna, mis selle põhjuseks oli?
Eks neid põhjuseid võib otsida erinevaid, aga lõpuks fakt on see, et pallid sisse sellise protsendiga ei läinud, nagu peaks. Ei tahakski pikemalt peatuda sellel. Tuleb edaspidi veel rohkem vaeva näha, et protsent 40 peale tagasi saada.
Teisalt, Sa olid Eesti-Läti liiga üks paremaid resultatiivsete söötude andjaid (keskmise järgi teine, absoluutnumbrites esimene). Mis on see saladus, et Sul palju korvisööte kokku tuleb?
Meeskondlik mäng kindlasti. Kaasmängijad peavad olema tasemel, et saaks resultatiivseid sööte jagada. Eks minu mängustiil on selline, mis soosib, et sööte võiks tulla. Kuna meil oli palju mehi, kellega ma polnud koos mänginud, siis tegelikult esimesel poolel hooajast neid sööte palju polnudki. Pigem teine hooaja pool hakkas neid rohkem tulema, kui üksteisetundmine oli parem.
Kellega Sul mängujuhina platsil kõige parem klapp tekkis ehk siis kelle pealt Su need rohkem kui 6 resultatiivset söötu mängus peamiselt tulid?
Ma isegi ei tahaks kedagi nimeliselt välja tuua. Usun, et see on kogu meeskonna töö, isegi kui mina olen sööduandja ning keegi skoorib.
Üks Sinu suur pluss paistab olevat ka see, et Sa püsid läbi hooaja väljakul ning oled kogu oma karjääri jooksul üpris vähe pidanud vigastuste tõttu mänge vahele jätma. Mis Sinu saladus on, et keha nii hästi vastu peab?
Ütleme nii, et Rumeenia hooaeg (2020/21 CSM Miercurea Ciuc meeskonnas – toim.) läks mul tegelikult septembris saadud vigastuse nahka. Ma ei oskagi suurt saladust välja tuua, eks enda keha eest tuleb alati hoolt kanda. Taastumisvahendid ja korralikud treeningud on olulised. Palju tööd tuleb kindlasti ka noorena ära teha, et hiljem asjad korras oleks. Suvine ettevalmistus on hooaega silmas pidades samuti ülioluline.
Kes Sulle Eesti klubidest vastastest tänavusel hooajal kõige parema mulje jättis?
Ütleks, et Kalev/Cramo, aga neil oli ka finantsvahendeid kõige rohkem ja see on loogiline, et nad on nõks tugevamad kui teised. Pluss head mängud Euroopas on Eesti liigat silmas pidades kõva valuuta.
Kes teistes klubides individuaalselt Eesti-Läti liigas Sinu hinnangul just Eesti mängijatest kõige parema hooaja tegid? Kes Sulle positiivse poole pealt silma jäi?
Karl Johan Lips näitas end sellisest küljest, et ta võiks ennast kuskil kõrgemal proovile panna. Mihkel Kirvese hooaeg on minu meelest samuti muljet avaldav.
Kuidas Sa peatreener Arnel Dediciga sel hooajal klapi leidsid? Kas mängujuhina said tema mänguplaani platsil soovitud kujul enamasti ellu viia?
Me leidsime üksteisest arusaamise üpris kiiresti. Taktikaliselt oli nõudmisi päris palju. Aga mänguplaani elluviimine oli vahel keeruline. Eks ta alati nii on, kui on palju reegleid ja nõudmisi, siis on viit meest samale lainele keerulisem saada. Minul oli sellevõrra lihtsam, et olin Kreekas midagi sarnast kogenud. Kõvakettamahtu on temaga töötades vaja palju.
Peatreener Dedic sai hooaja lõpus omajagu kriitikat seetõttu, et ta keskendus kriitikute arvates liiga palju välismaalastele ja Eesti kuttide mänguaeg jäi väga väikeseks. Mis Sinu arvamus selle kohta on?
Kui vaadata tervet hooaega, siis kogu meie rünnak oli välismaalaste peale üles ehitatud. Selles mõttes polnud üllatus, et hooaja lõpus sama tendents jätkus. Kahjuks jäi sellest väheseks, et medal noppida. Minu arvates oli Eesti kuttides sisu ja oskusi suuremaks rolliks. Aga eks see ongi peatreeneri privileeg, et ta saab neid otsuseid teha.
Olen kuulnud, et väidetavalt oli Dedic tunnistanud, et sel hooajal tehti mõningate välismaalaste palkamisel vigu. Kas need jutud peavad paika ning mis Sina arvad, mis oli Raplal komplekteerimises sel hooajal hästi ning mis mitte?
Ma ei oskagi täpselt öelda, mida Dedic silmas peab. Tema need mehed välja valis ja nende peale lootis. Ilmselt iga välismaalane oli mingi ideega võetud ja treener mingit rolli neile nägi.
Rapla tiim teatas äsja, et Dedic jätkab peatreenerina ka uuel hooajal. Mis Sinu arvamus selle kohta on, kas on õige tegu või mitte?
Kindlasti Dedicil on teisel hooajal kergem. Tal on ettekujutus olemas, mis stiilis ja mismoodi see liiga toimib. Esimene aasta uue tulijana on alati raske. Lihtsam on mängijaid tundes uueks hooajaks komplekteerida. Kas see on õige või vale, näitab aeg. Nagu korvpallimaailmas on, siis võidab meeskond, kaotab treener.

Kui palju Sa jälgid Sten Soku tegemisi endale tuttavas Kreeka esiliigas? Kuidas tema selle hooaja tegemisi seal hindad?
Pole väga palju jälginud. Seisude ja statistikaga olen kursis. Aga tal on kindlasti raske, nende klubi asub ikkagi Kreeka põhjaosas. Enamik meeskondi on neist kaugel, seega need reisid on väsitavad. Aga Elefteroupoli klubi on väga ambitsioonikas ja nad soovivad lähiajal meistriliigasse tõusta. Igal juhul hoian pöialt, et tal kenasti läheks ja et ta neid kuumaverelisi hästi ohjeldaks.
Kas oled juba enda uue hooaja peale ka mõelnud? Kas oled hetkel vabaagent ja oled valmis pakkumisi kaaluma? Kas tahad jätkata Eestis või sihid välismaale?
Hetkel olen vabaagent ja pakkumistele avatud. Ka Eesti ja välismaa osas on asjad lahtised.
Lõpetuseks palun Sul ühe-kahe lausega iseloomustada kõiki meeskonnakaaslasi. Pane lihtsalt kirja esimene asi, mis Sul nende nimedega seoses pähe tuleb.
Tyler Cheese – vägevate oskustega ründemees, suutis palju skoorida ja vastastele pahandust tekitada.
Obrad Tomic – väga hea realiseerija kolmesekundialast, “hõljukite” tunnetus oli uskumatult hea.
Kendall Stephens – pehme randmega kolmestemees, tabades tekitas vastastele peavalu.
Derrick Woods – tugeva keha ja võitlejahingega tüüp. Üritas vastaseid mängu ajal pehmeks rääkida.
Tormi Niits – puhas võitleja. Mees, kes kunagi alla ei anna.
Indrek Sunelik – kõva kaardimängija.
Sven Kaldre – Rapla meeskonna hing ja liider. Nii platsil kui ka väljaspool.
Anton Davidyuk – väga hea käega viskaja, kahjuks mängudes ei suutnud seda näidata.
Marek Ruut – kindlasti enim edasi läinud mängija sel hooajal, hea viskaja ja meeskonnamängija, kes oma hetke alati ära ootab.
Markus Ruubel – kõige teravama jalaga kutt meeskonnas.
Kaarel Välb – meeskonna muusikaga seotud asjade eest vastutaja.




