Suvel 37-aastaseks saav ääremängija Kaido Saks tegi lõppenud hooajal korraliku hooaja kõrgliigadebütandi Keila KK ridades ning aitas tiimil ületada paljude korvpallihuviliste ootuseid. Korvpall24 portaal palus Saksa pärast hooaja lõppu jutule, et uurida, kuidas vanameister ise lõppenud aastale tagasi vaatab. Läbi talle omase huumoriprisma saime teada, millega ta on rahul ja mis jäi kripeldama ning kuidas tal töö, pere ja õppimise kõrvalt üldse jäi aega ja jaksu sellisel tasemel mängida.
208 cm pikkune Saks, kes on Tallinna Saksa Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja, tegi Eesti-Läti liigas kaasa 29 mängu ja kogus keskmiselt 21,6 minutiga 7,3 punkti, 3,2 lauapalli, 1,4 resultatiivset söötu ja ühe vaheltlõike. Eestikate veerandfinaalseeria kolmes kohtumises Tartu Ülikooli vastu olid tema keskmised näitajad kõigis kategooriates veel veidi paremad.
Intervjuust tuleb muuhulgas välja, mis sündmusega Saks kuni hooaja lõpuni päris kohaneda ei suutnud, kes peatreener Peep Pahvilt kõige rohkem “puid alla” said, mis mees see Richard Laku oli, kes ühe mänguminuti pealt Dwight Howardi tiimikaaslaseks läks, kas ta õpilased tema mänge vaatavad ja hiljem tunnis kommenteerivad ning kellega tal Keila tiimis kõige parem klapp tekkis. Loomulikult küsisime ka kuulsa “maikaintsidendi” kohta ning palusime Saksal kinnitada või ümber lükata kuuldused, et tsenter Matej Radunici vigastus eestikate play-off’is polnud võib-olla üldsegi nii tõsine.
Kuidas Sa tagantjärele hinnates Keila hooajaga rahule jäid? Mis pakkus kõige suuremat rahuldust ja mis jäi kõige rohkem kripeldama?
Isiklikult jäin väga rahule. Arvan, et see hooaeg on minu jaoks üks meeldejäävamaid. Keila esindusmeeskonna esimene aasta kõrgliigas pole tulemuste poolest väga särav, aga arvan, et see “karukoopa” tunne, mida meie fännid suutsid tekitada, võttis nii mõnegi tugevama vastase värisema ja andis omadele kuttidele julgust võitluslikku mängu näidata. Mängiti Keila rahvale ja meeskond tundis kogukonna tuge oma seljataga. Kõige suuremat rahuldust pakkus võit Viimsi üle, kui olime neile vahetult 30-ga kaotanud ja meie kaks põhivälismaalast ei mänginud. Kripeldama jäävad koduse liiga play-off‘id, kuna need samad põhileegionärid olid vigastustega hädas, kuid seeria mängudes peaks meeskond olema hooaja parimas konditsioonis ja igatpidi ühel lainel.
Ilmselt hooaja alguses teile pandud ootusi te ületasite kuhjaga, aga kuidas meeskonna sees hooaja vältel eesmärgid muutusid?
Arvan, et meie klubi suurem eesmärk oli, et kohalikud Keila noored saaksid oma võimaluse. Usun, et nad võivad ennast hästi tunda, sest mida mäng edasi, seda enesekindlamaks nad muutusid. Eks süües kasvab isu ja mingil hetkel oli ju ka variant Eesti-Läti liiga play-off‘i uksest sisse astuda. Mõned “ilusad kaotused” võtsid selle meilt siiski ära.
Kuidas Sa enda isikliku tegutsemisega rahule jääd? Mis läks plusspoolele ning mida oleksid tahtnud paremini teha?
Eks minu mäng on juba välja kujunenud. Usun, et olin võistkonnas olulisel kohal nii platsil kui ka selle kõrval. Plusspoolele läks, et hooaeg möödus ilma suuremate füüsiliste hädadeta. Paremini oleksin saanud kohaneda Andrii (Myronenko) tulekuga. Ta oli tegelikult väga hea lisakäik meie rotatsiooni, aga kui me koos mängus olime, siis me ei osanud kuidagi kasulikult tegutseda, kuna mängupildilt oleme väga sarnased. Andrii tegi lihtsalt rohkem sellist nägu, et ta tahab meeletult korvi all ka mängida (Naerab.).
Kuidas Sa töö ja pere kõrvalt korvpalli mängides füüsiliselt ja vaimselt pika hooajaga toime tulid? Kas ja millal oli ka mingeid raskeid mõõnamomente? Kuidas neist üle said?
Magistri lõputöö oli sealt nimekirjast veel puudu (Muigab.). Siinkohal pean saatma suured tänusõnad ja tervitused oma abikaasale Annale. Ilma tema toeta polekski see võimalik. Suureks abiks on ka meie mõlema vanemad. Füüsilise poole pealt on mind õnnistatud hea ja kerge raamiga ning erilisi väsimuse märke hetkel ei paista. Korvpall ei tekita minus enam sellist stressi, mida kogeb täisprofessionaalne mängija. Vaimselt on raske siis, kui ülikoolis tähtajad on kukkumas, töö juures TSG-s on mingid jooksvad mured vaja lahendada, kodus on keegi haige ning kogu surve on abikaasa õlgadel ja ise pead samal ajal mängule sõitma ning selleks veel keskenduma, ilma et teised asjad end vahepeal meelde ei tuletaks. Seega, päris elulisi asju on tunduvalt raskem läbi töötada ja lahendada kui korvpalli olukordi.
Mis tunne oli play-off-mängus tulla platsile suvalistes maikades ja pükstes ning kui palju peatreener Pahv vormide mahaunustamise eest teilt “puid alla” sai?
Ei olnud suvalised maikad, mul oli Jordani maika (Naerab.). Püksid olid vormi omad ja numbrid peal. See oli minu teada ka põhjus, miks kohtunikud lubasid mängul toimuda. Kiitus muidugi ka Tartu meeskonnale, kes oleks võinud vabalt protestida, aga saime oma ajaloolise esimese play-off-mängu peetud. Arvan, et see olukord lahenes nii, kuna see oli meie esimene hooaeg. Eks see õnnetu asi kirjutati kasvuvalude kategooriasse. Seda kergemat sorti aasimist oli juba bussis, aga olukord oli piisavalt pingeline ja keegi üle piiri ei läinud. Kogu selle teema lõpetuseks on mul hea meel, et see oli Peebu enda apsakas, mitte kellegi teise (Naerab.).
Kas Sinu karjääris on kunagi midagi sellist varem juhtunud, et meeskonnal jäävad vormid maha või pole kellelgi tosse kaasas vms?
Niimoodi ei tule meelde. Cramoga VTB Ühisliiga mängudel käies olid võistlusasjad alati käsipagasis. Ma ise astusin sellesse ämbrisse, kui käisime sel aastal Läti turneel ja mängisime kaks mängu järjest, aga mul polnud soojendussärki kaasas. Arvan, et see oli ka esimest ja viimast korda mu karjääri jooksul. Keegi ei nurisenud ja trahvi maksma ei pidanud.
Levivad kuulujutud, et Matej Radunici vigastus polnud nii hull, et ta poleks mängida saanud. Saad Sa neid kuulujutte kinnitada või ümber lükata?
No inimese sisse ju ei näe ja kõigi valulävi on erinev. Tal oli see põlv ikkagi veidi turses ka pärast süste. Ei usu, et ta meelega ei mänginud, kuna ta nautis seda publiku tähelepanu ikka täiega. Ta oli kogu hooaja vältel oma jalgadega hädas, aga on fakt, et tema meid oma õlgadel kandis ja otsustavates mängudes tundsime me Matej’st puudust.

Kui me räägime Pahvi emotsionaalsusest, siis kas ta mängijatest pani just pojale Margusele trennides kõige rohkem “puid alla” või tunnetasid Sa seal suhtumises teatavat onupojapoliitikat?
Keila poisid said kõik oma osa (Naerab.). Tegelikult said kõik oma osa, aga see käib meeskonnaalade juurde ja on normaalne. Üldiselt ega ta niisama kedagi ei tümitanud. Eks Margus sai vahepeal lihtsalt veidi rohkem “juhtnööre”.
Räägi mõni naljakas jutt Richard Lakust, kes oli Keilas väga lühikest aega ja sai Eesti-Läti liigas kirja isegi ühe üsna kuulsusetu mänguminuti. Väidetavalt oli tegemist päris huvitava karakteriga?
Inimesena oli vist enam-vähem normaalne vend. Ega ma teda väga palju ei näinudki ja mängijatüübist aru ei saanud. Ta sai paar korda Radunicilt küünarnukiga vastu pead, mängis poolteist minutit Eesti-Läti liigas ja nüüd on Dwight Howardi meeskonnakaaslane (Richard Laku tegi kaasa kolm mängu Taiwani klubi Taoyuan Leopardsi eest, kus põhitegijaks oli endine NBA superstaar Dwight Howard – toim.). Ju me ei osanud siis tema talenti hinnata ja ära kasutada…
Kellega Sul tiimis isiklikult kõige parem klapp tekkis ja milles see väljendus?
Eks me Steniga (Saaremäel – toim.) neid maailma asju bussisõitudel paika panime. Vahepeal ununeb ära, kui noor ta alles on. Sten on hea poiss. Ma üldiselt suhtlen kõigiga ja saan aru, kuidas meeskonnas asjad käivad. Suhteliselt keeruline on muidugi klapitada, kui osaled treeningutel ikkagi tunduvalt vähem kui teised. Siis jäävad mingid naljad kuulmata ja olukorrad endal kogemata. Samas enamik nendest vendadest, kellega ma neid igapäevaselt kogesin, kõrgliigas enam kahjuks ei mängi.
Kui palju pidid Sa hooaja jooksul vanema ja kogenuma mängijana ning pedagoogina Keila noori korrale kutsuma või motiveerima? Kuidas õnnestus?
Eks ma vahepeal võtsin meeskonna enne mängu või poolajal kokku, kui tundsin, et olukord seda vajas. Aga seda ei juhtunud tihti. See tähendab, et ma ei hakanud mingit vanaisa juttu neile ajama, aga tuletasin lihtsalt meelde, et mõistlik on oma mõtetega praeguses hetkes viibida ja olukorda nautida, sest paar silmapilgutust ja oledki 36 ning kõik tituleerivad vanameistriks.
Kui palju Su õpilased Sinu mänge vaatavad? Kas mängujärgsel päeval tuleb klassi ees vastata valusatele küsimustele ka, et miks nurgast kolmesed mööda läksid vms?
Ega väga tihti ei pea kellelegi aru andma. Mul on selline tunne, et noorem generatsioon ei jälgi väga kohalikku korvpalli. Eks mõni tuleb ja proovib ikka veidi tögada, aga mitte tunni ajal. Sellel hetkel, kui ma ise Pirita treeningutele pääsesin, aasta oli vist 2005, polnud ma samuti Eesti korvpallimaastikuga väga tuttav. Seega pahaks kellelegi ei pane, kui ei olda kursis, et ma tegevmängija olen. Aga kui keegi tahab 1-1 mängida, siis võtab muidugi muigama küll (Naerab.).
Kas oled otsustanud, kas jätkad kõrgemal tasemel mängimist ka uuel hooajal? On Sul juba mõne tiimiga jutud käimas või mänedžerid pole julgenud veel helistada?
Praegu valmistun enda magistritöö kaitsmiseks ja keskendun sellele. Lõpetan TSG-s kooliaasta ära ja siis vaatab edasi, mis saama hakkab. Mängimise lõpetamise plaani mul hetkel veel pole. Korvpall meeldib mulle väga ja mängunälg on endiselt nii treeningutel kui ka ükskõik kelle vastu mänguplatsil.




