Close

INTERVJUU | Nenad Vucinic: enne seda, kui Eestisse tulin, oli Kalev kaotanud Tartule kaks viimast finaalseeriat ja pinge oli tohutu

-Nenad Vucinic | Foto: Siim Semiskar

Aastatel 2008-09 poolteist aastat BC Kalev/Cramo peatreenerina töötanud Nenad Vucinici karjäär on pärast Eestist lahkumist jätkunud peamiselt meie vaatest eksootilistes Aasia korvpalliriikides, näiteks Hiinas, Jaapanis ja Filipiinidel. Korvpall24 portaalile antud eksklusiivses intervjuus sõnas 58-aastane Vucinic, et teda köidab sealne korvpall seetõttu, et areng on kiire ning, mis seal salata, treenerid on ka korralikult tasustatud.

Intervjuus Vuciniciga meenutasime aga peamiselt tema Kalev/Cramo aegu, kus hooajal 2008/09 vedas ta klubi Eesti meistritiitli ja karikavõiduni ning valiti kohaliku liiga hooaja parimaks treeneriks. Teisel hooajal pidi klubi aga eelarvet kõvasti kahandama ning Vucinic lahkus Eestist poole hooaja pealt ning algas Alar Varraku ajastu Kalev/Cramos.

Vucinic mäletab enda sõnul väga hästi, kuidas Kalev/Cramo huvi temani jõudis ning avaldab usutluses ka põhjuse, miks ta Tallinnasse tööle tuli. Serbia ja Uus-Meremaa kodakondsusega treeneril on siiani meeles, mida positiivset töö Kaleviga talle edasiseks karjääriks andis ning endiselt on kummitamas ka üks väga valus moment. Vucinic nimetab väga konkreetselt ka toonase Kalevi kõige andekama eestlase ning kogu tolleaegse kohaliku liiga kaks kõige kõvemat Eesti meest.

Nenad, palun räägi, millega Sa praegu tegeled?

Hetkel töötan Filipiinide liigas mängiva Meralco Boltsi korvpallimeeskonna juures konsultandina.

Sa oled nüüd juba aastaid erinevates Aasia riikides treeneritööd teinud. Miks see regioon Sind niimoodi köidab ning kas ja kuidas erineb Aasia korvpall Euroopa korvpallist?

Jah, Aasia korvpall erineb Euroopa korvpallist, kuid ka erinevate Aasia riikide vahel on suuri erinevusi. Euroopa korvpall on üldiselt kliinilisem ja distsiplineeritum, aga Aasia üritab sellele järele jõuda. Aasia riigid nagu Jaapan, Hiina ja Filipiinid köidavad mind, sest korvpall areneb siin kiiresti ja on hästi tasustatud.

Kui populaarne on korvpall Hiinas ja Filipiinidel? Kas saad tuua mõned näited, mis iseloomustaksid seda?

Korvpall on maailmas üha populaarsemaks muutumas, eriti just riikides nagu Jaapan ja Filipiinid. Filipiinid on alati olnud korvpallihull riik ja selle iseloomustamiseks võin tuua näiteks selle, et viimase hooaja PBA (Filipiinide liiga – toim.) finaalseeria seitsmendat ehk otsustavat mängu oli kohapeal jälgimas 57 000 pealtvaatajat.

Kas mäletad, millal kuulsid esimest korda Kalev/Cramo huvist Sinu vastu ja millised olid Sinu esimesed mõtted selle tööpakkumise kohta?

Muidugi mäletan! Minu agent Reed Nopponen võttis ühendust ja küsis, kas ma oleks huvitatud Kalev/Cramo peatreeneriks kandideerimisest. Viibisin sel ajal Uus-Meremaal ja olin Uus-Meremaa koondise peatreener. Uurisin veidi klubi kohta ja võtsin ettepaneku hea meelega vastu. Balti liiga oli tol ajal väga tugev ja see oli minu jaoks hea võimalus.

Kas teadsid enne seda midagi ka Eesti kohta?

Kui aus olla, siis mitte palju. Aga olin kuulnud Tallinnast ja selle kuulsast vanalinnast.

-Nenad Vucinic | Foto: Siim Semiskar

Millised on Sinu eredamad mälestused seoses Kalev/Cramoga?

Mulle meeldis Kalevis ja Tallinnas veedetud aeg väga. Elasin koos oma naisega kenas korteris, mis asus vana tehasehoone kohal. Mulle meeldis Kalev/Cramo organisatsioon ja meeskond. Oli väga meeldiv töötada Ivari (Valdmaa), Toomase (Linamäe), Remo (Holsmer), Gerly (Kostla), Alari (Varrak), Priidu (Lehismets) ja loomulikult ka kõigi Kalevi mängijatega. Piiratud eelarve juures panime Eesti ja Balti liigas välja vägagi konkurentsivõimelise meeskonna ning suutsime võita selliseid meeskondi nagu Kaunase Žalgiris ja Vilniuse Rytas. Suurimaks pettumuseks jääb Balti liiga veerandfinaali kaotus Tartu Ülikoolile, kui Tanoka Beard tabas viimasel sekundil imeviske. Aga suutsime ennast koguda ja võitsime neid Eesti meistriliiga finaalseerias.

Kui hästi mäletad mängijaid, kes Sinu käe all Kalev/Cramos mängisid? Kes nendest olid Sinu arvates kõige andekamad?

Mulle väga meeldis see meeskond, kes meil minu esimesel aastal oli. Välismängijatest olid seal kadunud Nate Fox, John Linehan, Kevin Lyde ja Josh Pace ning nad kõik andsid meeskonnale midagi juurde. Koos andekate kohalike mängijatega nagu Kristjan Kangur, Gregor Arbet, Tanel Sokk ja Rait Keerles moodustasime meeskonna, mis oli konkurentsivõimeline ja mängis koos hästi. Ma ütleks, et meie kõige andekam mängija oli Kangur.

Kes olid Sinu arvates tollel ajal kõige andekamad Eesti korvpallurid Eesti meistriliigas?

Arvan, et kõige kõvemad mehed olid siis Kangur ja Janar Talts.

Tol ajal mängis Kalev/Cramo juba ka VTB liigas ja see tähendas pikki reise Venemaale. Kas Sulle meenub mõni huvitav lugu, mis nendele mängudele reisides juhtus?

Me mängisime VTB liigas ainult minu teisel aastal Kalev/Cramo peatreenerina. Kahjuks kärbiti klubi eelarvet majanduskriisi tõttu 70% võrra ja me ei suutnud luua sellise tasemega liiga jaoks konkurentsivõimelist meeskonda. Enim on jäänud meelde mängud selliste suurklubide vastu nagu Moskva CSKA.

Mida Sa mäletad Kristjan Kangurist ja mida arvad sellest, et ta mängib 40-aastasena endiselt Eesti meistriliigas ja näitab päris häid numbreid?

Kristjan oli suurepärane mängija ja on suurepärane inimene. Ma pole üllatunud, et ta siiamaani mängib, sest ta oli alati väga võitluslik ja füüsiliselt suurepärane mängija. Mul on väga hea meel, et ta endiselt korvpalli naudib.

Kui palju tuli Ühisliiga kogemus Sulle kui peatreenerile kasuks Sinu järgmises klubis Darüssafakas ja edasises karjääris?

Mulle meeldis Balti liiga tegelikult rohkem kui VTB, aga need kogemused, mis ma nendest liigadest sain, olid minu arengule väga olulised, sest Euroopa treeneritöö oli minu jaoks uus asi. Nendes liigades sain mängida väga heade treenerite vastu ja see tuli mulle kindlasti tulevikus treeneritöös kasuks. Samas arvan, et olime kõikide klubide jaoks väga ebameeldiv vastane.

Tol ajal oli Eestis Kalev/Cramo ja Tartu Ülikooli vahel suur rivaliteet. Kuidas Sa sellele tagasi vaatad?

Selline rivaalitsemine, nagu oli tol ajal Kalevi ja Tartu vahel, on omane paljudele liigadele. Kreekas on Panathinaikos ja Olympiakos, Leedus Žalgiris ja Rytas, Hispaanias Real ja Barcelona. Enne seda, kui Eestisse tulin, oli Kalev kaotanud Tartule kaks viimast finaalseeriat ja pinge oli tohutu, kuid õnneks suutsime sellest pingest üle saada ja võita. Meie mängijad andsid selles finaalseerias endast kõik ja kogu au kuulub neile.

Kas hoiad meie korvpalliliigal või Kalev/Cramo tegemistel endiselt silma peal? Kui jah, siis millisel Eesti klubi mängijal on Sinu arvates kõige rohkem potentsiaali?

Aeg-ajalt olen vaadanud mõnda eurosarja mängu, kuid mul pole aega, et Eesti korvpalli tähelepanelikult jälgida.

Kas oled viimaste aastate jooksul jälginud või näinud mõnda Eesti korvpallurit? Kas mõni neist on Sulle hea mulje jätnud?

Maik-Kalev Kotsar tegi minu arvates Euroliigas suurepärase hooaja, noorematest meestest on hea mulje jätnud Henri Drell, Kerr Kriisa ja Kristian Kullamäe. Eesti rahvuskoondist võib oodata väga helge tulevik.

Kui Kalev/Cramo või mõni muu Eesti klubi Sulle lepingut pakuks, kas siis tuleksid Eestisse tagasi?

Muidugi, miks ka mitte. Samas ma pole kindel, kui tõenäoline see on. Eestis on hetkel niigi head treenerid, kes teevad mängijate arendamisel suurepärast tööd.

-Alar Varrak ja Nenad Vucinic | Foto: Siim Semiskar

Eesti on Türgi, Jaapani, Filipiinide ja Hiinaga võrreldes väga väike riik. Kas Sulle meeldis väikeriigi rahu ja vaikus või eelistad suurriike ja suurlinnaelu?

Mulle meeldis Eestis väga. Eesti oli tõepoolest väga erinev nendest riikidest, mida sa mainisid, aga igas riigis on häid ja halbu asju. Kõige olulisemaks pean ma inimesi, kellega nendes riikides kohtunud olen, ja sõprusi, mis on jäänud püsima. Näiteks minu sõprus Alar Varrakuga kestab siiani ja see on midagi, mille üle saab uhke olla.

Mida Sa pead oma suurimateks saavutusteks treenerina?

Tõenäoliselt seda, et jõudsime Uus-Meremaa koondisega 2010. aastal Türgis ja 2014. aastal Hispaanias korvpalli maailmameistrivõistlustel 16 parema hulka. Me olime nendel turniiridel suured autsaiderid, aga suutsime võita endast tugevamaid võistkondi.

Ja lõpetuseks, kuna oled pärit Belgradist, siis ma pean küsima: kellele Sa pöialt hoiad, kas Partizanile või Crvena Zvezdale?

Loomulikult Partizanile!

scroll to top