Praegune Läti naiste rahvuskoondise peatreener Gundars Vetra on vanematele Eesti kossusõpradele väga tuttav nimi. Neljapäeval alustas Vetra juhitav Läti naiskond EM-finaalturniiri väärt võiduga Hispaania üle. Meie legendaarse Nõukogude Liidu meistrite põlvkonna üheks tuliseks vastaseks olnud Vetra oli 1990-ndate alguses esimene lätlane, kes sai ennast proovile panna unistusteliigas NBA, olles tol hetkel üldse üks vähestest eurooplastest ookeani taga.
Korvpall24 tegi mai lõpus 56-aastaseks saanud Vetraga mõni aeg tagasi pikema intervjuu, et meenutada tema korvpalluritee algust, kokkupuuteid Eesti mängumeestega ning Minnesota Timberwolvesis hooajal 1992/93 saadud hindamatut NBA kogemust. Pärast mängijakarjääri kõrgel tasemel nii meeste kui ka naiste treenerina töötanud Vetra tõi välja huvitava seiga, et lapsena tahtis ta ühe väga kuulsa Eesti spordimehe eeskujul hoopis teisel alal tippu jõuda, aga saatus viis ta korvpalli juurde.
Vetra meenutas erinevate põnevate nurkade alt Aivar Kuusmaad, hindas nii Tiit Soku kui ka Martin Müürsepa kohta Eesti ja laiemalt Euroopa korvpallis ning rääkis, kuidas ta sellisel segasel ajal nagu 90-ndate alguses NBA-sse pääses ning kui suur kultuurišokk see tema jaoks oli. Palume Vetralt ka arvamust, miks tänapäeval eurooplased NBA-s nii palju rohkem tooni annavad, kuidas talle praegune NBA mängustiil meeldib ning kuidas hindab ta Eesti ja Läti korvpalli jõuvahekordi.
Gundars, läheme alustuseks päris kaugele ajas tagasi. Kus ja millal alustasid korvpallitreeningutega ja kas korvpall oli Sinu esimene valik?
Tegelikult ei olnud. Kasvasin üles Liepajas ja lapsena tegelesin ujumisega. Mu vanemad panid mind ujumistrenni, sest nad tahtsid, et mul oleks tugevam tervis. Käisin ujumises kolm aastat, aga see ei meeldinud mulle ja hakkasin selle asemel hoopis rattatrennis käima. Teil oli kuulus rattasportlane Aavo Pikkuus ja ma tahtsin olla nagu tema (Naerab.). Kaks aastat tegin rattasõitu, aga siis juhtus nii, et meie kooli tuli korvpallitreener, kes kutsus poisse trenni. Olin siis vist 11-aastane ja tahtsin järele proovida. Läksin kohale ja mulle meeldis, nii hakkasingi korvpalli mängima. Ehk siis ma polnud selline, kes jõudis juba viie- või kuueaastasena korvpalli juurde, vaid tegin teisi alasid ka.
Ehk siis alustasid korvpalliga hiljem kui teised tol ajal?
Jah, natukene hiljem.
Sa mängisid noorteklassides veel üsna sügaval Nõukogude Liidu ajal. Kui palju treenisid ja mängisid koos Eesti korvpalluritega? Kas Sa mäletad mõnda nime?
1981. aastal kolisin õppima ja mängima Riiga, kus meil oli palju sõpruskohtumisi eestlastega. Olen hästi palju mänginud Aivar Kuusmaaga. Oleme ühevanused ja tunnen teda lapsest saati. Siis olid igasugused noorteturniirid ja NSV Liidu rahvaste spartakiaadid ning mäletan, et mängisin Aivari vastu ka spartakiaadil Taškendis. Kuulusin ka NSV Liidu noortekoondistesse, mistõttu mäletan tolleaegset Eesti korvpallurite põlvkonda päris hästi.
Kas Sul on rääkida mõni huvitav lugu, mis meenub just seoses Aivar Kuusmaaga?
Meid kutsuti samal ajal NSV Liidu noortekoondisesse. See oli kas 1984. või 1985. aastal. Meil olid ühised treeninglaagrid ja mängisime koos Euroopa meistrivõistlustel. Samuti olin temaga koos ajateenistuses, kus mängisime mõlemad Riia ASK-i eest. Ivo Saksakulm oli ka seal. Põhimõtteliselt kasvasin ma Aivariga koos üles. Olime treeninglaagrites ja võistlusreisidel tihti ühes toas ja saime headeks sõpradeks. Praegu me enam eriti ei suhtle, aga kui kohtume, siis on ikka hea meel teineteist näha ja vanu aegu meenutada. Aivar oli väga emotsionaalne ja võitluslik mängija. Meil oli häid aegu.

Kuidas Sa Minnesota Timberwolvesile silma jäid? Tol ajal polnud NBA-s palju eurooplasi, aga Sina jõudsid sinna. Kuidas Sul see õnnestus?
1980-ndatest alates käisid NSV Liidu noorte- ja meestekoondised korra või paar aastas USA-s, kus mängisime üliõpilastest või NBA-st nõrgemate liigade mängijatest koosnevate võistkondadega. Viimane kord käisime 1992. aastal, enne Barcelona olümpiamänge. Ma mängisin hästi ja pärast üks agent helistas ja ütles, et minu vastu on huvi ja Minnesota on valmis kohe lepingut pakkuma. Nii see juhtus.
Mis on Sinu kõige eredamad mälestused hooajast Minnesotas?
Kõik! See oli vägev kogemus. See oli NBA ja minu esimene leping klubiga väljaspool Lätit või NSV Liitu. Klubijuhtimine ja professionaalsus olid täiesti teisel tasemel, nii riietusruumis, trennis kui ka mängudel. Kuigi ma ei saanud palju mängida, siis see oli ikkagi suurepärane kogemus. Kui peaksin uuesti valima, siis teeksin täpselt sama valiku. Olin üks esimesi eurooplasi NBA-s ja NBA-le äraütlemine oleks olnud rumalus. Sain võimaluse ja kasutasin seda ning mul on hea meel, et seda tegin. Minnesota polnud tol hetkel ehk kõige tugevam NBA tiim, aga see oli suurepärane kogemus.
Balti riigid olid tollal äsja taastanud oma iseseisvuse ja siinne elu oli USA-ga võrreldes väga erinev. Kui suur oli kultuurišokk ja mis Sind USA elu puhul kõige rohkem üllatas?
Kuna tulin sotsialistlikust ühiskonnast kapitalistlikusse, siis kõik. Esiteks oli elatustase mõistagi palju kõrgem, teiseks sõna- ja mõttevabadus. Nõukogude aeg oli raske aeg. Sina ilmselt ei mäleta seda aega, aga meie ei saanud kätte raamatuid, mida oleksime tahtnud lugeda ega saanud näha filme, mida oleksime tahtnud vaadata ja pidime alati jälgima, mida räägime, sest keegi võib sinu peale koputada ja sulle jama kaela tuua. Aga USA eluolu polnud minu jaoks šokk, sest nagu ütlesin, reisisime me NSVL-i koondisega palju ja olin näinud, kuidas inimesed mujal maailmas elavad. Ise seal elada oli muidugi midagi uut, aga mulle ja minu perele oli see hea ja ma nautisin seda kogemust. USA korvpall oli omaette teema, 20 000 inimese ees mängimine oli nagu unenägu.
Kui glamuurne oli NBA elu tol ajal?
Tol ajal oli Euroopa korvpalli tase palju madalam kui NBA-s, nii mängulises mõttes kui ka korraldusliku poole pealt. Ameeriklased imestasid, et Euroopas üldse korvpalli mängitakse. Kui Barcelona olümpiamängudel osales esmakordselt USA parimatest mängijatest koosnev koondis ehk Dream Team, siis vastasmeeskondade mängijad tegid soojenduse ajal USA staaridega pilte. Vahe Euroopa ja USA korvpalli vahel oli meeletu. Praegu on kõik teisiti ja Euroopa mängijatel on NBA-sse palju lihtsam saada. Nüüd on igas NBA meeskonnas vähemalt üks välismängija. NBA on muutunud palju globaalsemaks ning Euroopa ja teiste maailmajagude korvpall on USA-le lähemale jõudnud. Tol ajal ei osanud noored Euroopa korvpallurid isegi unistada NBA-sse pääsemisest, see oli midagi väga erilist.
Kes olid kõige suuremad staarid, keda katma pidid ja kuidas Sa sellega hakkama said?
Ma tegin NBA-s kaasa ainult 13 mängus. Olin mitmete tuntud mängijatega samal ajal platsil, aga päris Michael Jordanit katma ei pidanud. Tegelikult viskasin oma esimesed punktid NBA-s just Chicago Bullsi vastu, aga selleks ajaks olime juba 20 punktiga taga ja Jordan oli pingile puhkama võetud (Muigab.). Kui mind platsile pandi, siis mängisin enamasti vastasmeeskonna vahetusmeeste ja mitte suurte staaride vastu. Aga olen mänginud John Stocktoni ning Stephen Curry isa Dell Curry vastu, kes mängis Charlotte’i eest ja oli samuti hea viskaja. Charlotte’i vastu tegin ka oma NBA-karjääri parima mängu, kui viskasin 17 punkti. Hooaeg 1992/93 oli muidu vägev – Jordan mängis, Joe Dumars Detroidist mängis, Shaquille O’Neal tegi oma debüüdi ja Charles Barkley tegi oma karjääri ühe parima hooaja.
Sa olid esimene lätlane NBA-s, aga pärast Sind on olnud veel mitmeid. Kristaps Porzingis tõusis juba oma debüüthooajal tähtmängijaks ning teenis hüüdnime The Unicorn (Ükssarvik – toim.). Kas Sa tunned, et olid kui teerajaja, kes sillutas lätlastele tee NBA-sse?
Ma ei arva nii. Kui sa oled piisavalt andekas, et NBA-s hakkama saada, siis pole vahet, kas sa oled pärit Lätist, Eestist või Albaaniast. Sellepärast ei saa kuidagi öelda, et mina oleksin nüüd kuidagi lätlastele teed rajanud. Kristaps Porzingis on üliandekas korvpallur. Kui sa oled 220 cm pikk ja suudad joosta ja visata, siis muidugi sa saad NBA-sse.
Varem oli NBA-s väga vähe eurooplasi, kuid viimastel aastatel on nende osakaal pidevalt kasvanud. Kuidas Sa seda seletad?
Nagu ma juba enne ütlesin, siis korvpall muutus globaalsemaks. Piirid läksid lahti ja paljud Ameerika mängijad ja treenerid tulid Euroopasse ning infovahetus kahe kontinendi vahel tihenes. Kui mina profikorvpalli mängisin, siis oli paljudes Euroopa liigades reegel, et klubis võis olla ainult kuni kaks välismängijat. Aga nüüd, kui sa vaatad näiteks Barcelona korvpallimeeskonda, siis seal on ainult paar hispaanlast ja teised on Ameerikast või kuskilt mujalt. Globalism ühtlustas korvpalli taseme üle maailma. Ka Euroopa korvpallurid on üksteist paremini tundma õppinud. Minu ajal oli iga riik teistest eraldatud, eriti muidugi NSVL. Enamikesse riikidesse ei saanud isegi reisile minna, rääkimata sellest, et sinna profikorvpalli mängima minna. Nüüd on see kõik palju lihtsam.
Mida Sa arvad NBA tänapäevase mängustiili kohta? Keskpositsioonivise on kadumas ja sisuliselt kõik mängijad viskavad kolmeseid.
Ma ei saa öelda, et see mulle väga meeldiks, aga pean tunnistama, et ma eriti ei vaata NBA mänge, kuna ei arva, et mul on NBA treeneritelt ja mängijatelt palju õppida. NBA-s demonstreerivad mängijad oma oskuseid ja on palju üks-üks olukordi, aga korvpallitreeneri jaoks on Euroliiga palju huvitavam. Eks reeglid on ka natuke muutunud. Minu ajal oli NBA korvpall füüsilisem, nüüd on korvialust võitlust vähem ja on rohkem kolmeseid ja mängu laiali tõmbamist. Loomulikult on see arusaadav – miks visata kahest, kui saad visata kolmest? Sellega tuleb lihtsalt kohaneda, aga minule meeldis ikkagi rohkem füüsilisem mäng.
Sa ütlesid, et vaatad rohkem Euroliigat. Kellele Sa Euroliigas pöialt hoiad ja mida arvad meie koondise liidrist Maik-Kalev Kotsarist?
Baskonia kuulub minu lemmikute hulka. Nad näitavad värsket korvpalli ja mängivad agressiivset kaitset. Baskonias on kaks eestlast, kaks leedulast ja üks lätlane, see on peaaegu nagu Baltimaade meeskond. Kõige rohkem hoian pöialt Belgradi Partizanile, sest mulle on alati meeldinud Željko Obradovic. On meeldiv ja huvitav vaadata, kui väiksema eelarvega meeskonnal hästi läheb.

Martin Müürsepp on seni ainus NBA-s mänginud Eesti korvpallur. Kas mäletad teda ja mis on esimene asi, mis Sul temaga seoses meenub?
Muidugi ma mäletan Martinit! Kaks aastat tagasi mängisin temaga isegi Saulkrastis 3×3 korvpalli turniiril. Seal olime mina, Kaspars Kambala, Martin ja Igor Miglinieks. Martin oli pikka kasvu, kuid tegutses sama osavalt nagu tagamängija. Ta oli tark mängumees, nagu eestlased ikka. Ma mängisin neli aastat Moskva CSKA-s ja tema mängis seal pärast mind, paljud endised Moskva CSKA mängijad hoiavad kokku.
Mis Sa arvad, kas Martin Müürsepp lahkus NBA-st liiga vara? Kas ta suutis oma potentsiaali täielikult ära kasutada?
Ma ei tunne teda piisavalt hästi, et tema otsuseid niimoodi hinnata. Kindla peale oli ta hästi andekas ja arvan, et ta saavutas oma korvpallikarjääris enamuse seatud eesmärkidest. See, kas ta mängis NBA-s ühe, kaks või kümme aastat, ei oma siinkohal suurt tähtsust. Ta jäädvustas oma nime korvpalli ajalukku esimese eestlasena NBA-s ja tipptasemel Euroopa mängijana. See, kas ta jäi oma karjääriga rahule, on tema asi öelda.
Kes on Sinu arvates olnud kõige andekamad Eesti mängijad, kellega mänginud oled ja miks just nemad?
Anne on keeruline mõiste. Andekad olid minu jaoks Pavarotti ja Michael Jackson, Michael Jordanil ja teistel korvpalluritel on oskused. Küsimus on selles, kui palju sa teed tööd, et oma oskusi arendada ja sellest sõltub, kui kaugele jõuad. Arvan, et oskuste poolest on Martin Müürsepp parim Eesti korvpallur, kellega olen mänginud, aga töövõime ja tahte poolest on parim Tiit Sokk. Ma tunnen Sokku sellest ajast, kui mängisime koos NSVL-i koondises. Ta oli väga rahulik ja intelligentne inimene. Kui inimesed meenutavad 1988. aasta olümpiamänge, siis kõik räägivad Arvydas Sabonisest, Šarunas Marciulionisest, Aleksandr Volkovist ja Rimas Kurtinaitisest, kuid unustavad Tiit Soku. Mõni aeg tagasi uurisin neid mänge ja vaatasin statistikat. Kui sa oled Nõukogude Liidu koondise põhimängujuht olümpiamängudel, kus iga mäng on üliraske, aga teed keskmiselt vähem kui ühe pallikaotuse mängu kohta, siis see tähendab, et sa oled maailmatasemel mängujuht. Tiit oli see, kes selle meeskonna käima tõmbas, aga sellest suurt ei räägita, sest kõik mäletavad teisi nimesid. Tiit oli väga tark ja sihikindel korvpallur ning ta mõistis mängu. Ta polnud ehk kõige talendikam mängija ja tal polnud erilisi füüsilisi võimeid, aga tal olid erakordsed korvpallioskused.
Kui palju jälgid Eesti-Läti korvpalliliigat ja mida Sa sellest arvad?
Kuigi juhendan hetkel naisi, siis jälgin mõistagi ka meeste mänge, sest oma karjääri jooksul olen juhendanud nii ühtesid kui ka teisi. Ma ei saa öelda, et tean kõiki mängijaid nimepidi, aga olen asjadega kursis. Minu arvates on see hea lahendus meie kahele riigile, sest selles liigas mängimine ei nõua suurt eelarvet, kuid see on heaks väljundiks korvpalluritele, kes ei mängi tugevamates Euroopa klubides. Eesti korvpall on hetkel tõusuteel. Kui Läti superstaarid kõrvale jätta, siis Eesti mängijad on enam-vähem samal tasemel kui Läti omad.
Mida arvad suure eelarvega Prometey osalemisest Eesti-Läti liigas?
Samahästi võiksid küsida, mida ma arvan praegusest olukorrast Euroopas ja Vene-Ukraina sõjast. See on raske küsimus. Praegune olukord on segane ja asjad on nii, nagu nad on. Kui korvpalliinimesed otsustasid, et tuleme ukrainlastele vastu ja laseme neil meie liigas mängida, siis olen sellega nõus. Minu jaoks on pluss see, et Prometey mängib Riias ja Eurocupi klubid tulevad siia, et nendega mängida. See on hetkel kõige kõrgema tasemega korvpallivõistlus, mida ma kohapeal vaadata saan. Minule kui treenerile on see väga huvitav.

Kui palju oled kursis Eesti korvpalli praeguse käekäiguga? Kas oled näinud mõnda Eesti koondise mängu ja kui jah, siis mis mulje nad jätsid?
Jah. Ma jälgisin MM-i valikmänge ja EM-i. Olen Eesti koondist mängimas näinud ja nagu ütlesin, siis teie mängijad on heal tasemel. Eesti koondis on praegu ilmselt Euroopa 15 parema hulgas. Hispaania või Serbiaga on muidugi raske võistelda, aga kui Kristaps Porzingis ja Davis Bertans ei mängi, siis Eesti ja Läti on enam-vähem ühel pulgal.
Palun nimeta kolm Eesti korvpallurit, kes sulle kõige rohkem meeldivad. Miks just nemad?
Kindlasti (Maik-Kalev) Kotsar ja (Sander) Raieste Baskoniast ja siis (Kristian) Kullamäe, kellest võib saada väga hea mängujuht. Lietkabelisel pole Eurocupis ja Leedu liigas kõige paremini läinud, aga tema on teinud hea hooaja. Ta on veel noor, aga arvan, et ta on valmis tegema järgmist sammu ja liituma mõne Euroliiga klubiga.
Miks Sa arvad, et Kullamäest võiks saada väga hea mängujuht?
Ta on mängujuhi kohta hea kasvuga, ta on tark mängija ja kuna tema isa oli väga hea korvpallur, siis tal on ka head geenid. Hea mängujuht peab olema võimeline mängima kiirete USA tagamängijate vastu, kontrollima mängutempot, rünnakut organiseerima ja hästi viskama. Tänavu pole ta küll väga suuri skoore teinud, aga arvan, et see on ainult aja küsimus. Pikad, kiirete jalgade ja hea viskekäega mängujuhid on iga treeneri unistus.
Milline on Läti korvpalli hetkeseis? Teil on küll palju suuri staare, kuid kas on mingeid probleeme, mida tuleb lahendada, et säiliks praegune tase?
Seda on raske öelda. Esiteks on probleemiks see FIBA valikmängude süsteem, mis ei lase meil kasutada oma parimaid mängijaid. Selles mõttes võib Eesti praegu Lätist paremas olukorras olla, kuna teie mängijate keskmine tase on kõrge ning peaaegu kõik mängijad saavad kaasa teha, aga meie NBA staarid peavad kõrvale jääma. Ja siis on muidugi vigastused. Näiteks Janis Strelnieks, kes oli pikki aastaid meie põhimängujuht, sai nüüd raskelt vigastada. Läti jaoks on suur vahe, kas ta mängib või mitte. Mitmed põhimängijad jõuavad ka soliidsesse vanusesse, kus vigastused tihedamini kimbutavad.
Mida Sa viimasel ajal pildilt kadunud Janis Timmast arvad?
Raske öelda. Ta tegi mõned väga head hooajad ja tema karjäär liikus õiges suunas, aga siis liitus ta vale klubiga. Ta on hea, kuid mitte terviklik mängija ja selleks, et teda hästi mängima saada, peavad treenerid teadma, kuidas teda kasutada. Ma ei tea, mis tema peas praegu toimub. Ta ei mängi Euroopas, aga novembris oli ta koondises ja mängis hästi. Päris kindlasti saab ta ka tulevikus Läti koondist aidata.
Sinu mõlemad tütred on mänginud NCAA-s. Kas soovitaksid Eesti noormeestel ja neidudel minna USA-sse ülikoolikorvpalli mängima? Kas ja miks on NCAA hea valik?
Siin on suur vahe poiste ja tüdrukute vahel. Tüdrukutel on raske profikorvpalliga head raha teenida, selleks pead olema väga hea mängija. Seepärast on tüdrukute jaoks esmalt oluline, et nad saaksid korvpalli abil tasuta hea hariduse. Minu tütred ei läinud USA-sse plaaniga saada profikorvpalluriks, vaid selleks, et õppida ja korvpalli mängida. Poiste jaoks on asi erinev. Isegi keskpärase korvpallurina on võimalik teenida piisavalt raha, et mugavalt ära elada ja midagi ka kõrvale panna. Välismaalasena USA ülikoolis pole kerge, aga kui sa oled valmis õppima ja saad suurde korvpalliülikooli, siis ma ütleksin, et mine. Kui oled poiss ja sind värbab keskpärane ülikool, kus pole kõige paremad treenerid ja tingimused, siis see võib olla riskantne. See on natuke nagu loterii. Samas Euroopasse jäädes on sul Eesti-Läti liiga, mis sobib hästi noortele ja keskpärastele mängijatele ning sul on võimalus samal ajal Eestis või Lätis ülikoolis käia. Kui sa ei taha Eestisse jääda, siis Hispaanias ja Itaalias on korvpalliakadeemiad, kus on sama head treenerid ja tingimused kui USA ülikoolides. Tüdrukutel tasub USA ülikooli minna isegi siis, kui nad on juba heal tasemel. Kui sinust on huvitatud mõni tippülikool nagu UConn, Tennessee, Stanford või Louisiana, siis tasub kindlasti minna. See on hea võimalus kogeda midagi uut ja huvitavat.

