Tartu Ülikool Maks & Moorits on Paf Eesti-Läti liiga pronksitiim ja kuigi final four’is ei saanud meeskonna kapten Märt Rosenthal omasid vigastuse tõttu aidata, oli tema panus väga suur, et sinnani jõuti. Liiga üks paremaid söötjaid ja Eesti koondise tagamees tõi sel hooajal keskmiselt 28,5 minutiga 9,8 punkti, 6,1 korvisöötu (liiga kolmas näitaja – toim.), 4,7 lauapalli ja 1,5 vaheltlõiget mängus.
Korvpall24 istus Rosenthaliga maha Tallinnas Eesti-Läti liiga kulminatsiooni ajal ning ajasime pikalt juttu. Mehel aega oli, sest lahasega sooja teha ei saanud ja Tomaš Pavelkale jäid söödud seekord korvi kohale riputamata. Rosenthal rääkis oma vigastusest, kuidas ja mida selle kiuste treenida saab, kas välismaalt on tema vastu huvi olnud, mida koondise esindamine talle andis ja palju muud.
Märt, kui kaua Su jalg paraneb ja mis täpselt juhtus?
Juhtus selline asi, et viimases veerandfinaalmängus soojenduse ajal tundsin, et mingi krõks käis jalast läbi. Ise arvasin, et pole midagi hullu, aga lõpuks tuli välja, et oli murd ning pidin tegema operatsiooni. Tegemist oli väsimusmurruga. Minu jaoks kõige kurvem on see, et see tuli hooaja mõttes väga lollil hetkel. Just siis, kui on käimas otsustavad mängud. Polnud mingeid suuri kiiruseid ega midagi, vaid lihtsalt murdus ära. Operatsioon läks üpriski hästi, sest varsti saan juba omal jalal liikuda ning võib-olla teha ka rahulikke jooksusamme. Ilmselt pole selline vigastus, mis hoiab mind kaua platsilt eemal.
Millal saad platsile täie koormusega tagasi?
Arvan, et kusagil kuu aja pärast saan juba täiskiirusega liikuda, aga kas ka kontakttreeninguid, seda ei tea. Mul pole mõtet tagasitulekuga kiirustada. Tuleb saada täiesti terveks. Järgmised aastad on veel ees. Sellest on muidugi kahju, et ma otsustavates mängudes ei saa abiks olla, aga meeskond on sulanud kokku ja on väga enesekindel ka ilma minuta. Arvan, et oleme suutelised veel palju enamaks, kui näitasime Eesti-Läti liiga play-off’ides BK Ventspilsi vastu (pärast intervjuud võib öelda, et ka BC Kalev/Cramo vastu – toim).
Mida Sa selle vigastusega praegu treenida saad?
Hetkel on mul hea võimalus oma ülakeha tugevamaks treenida. Kuna jalgu jõusaalis praegu teha ei saa, siis kere ja ülakeha hakkavad seal vatti saama. See on prioriteet number üks praegu.
Palju Sa rinnalt surud või suruda tahad?
Eks nüüd saab need tulemused kõrgemaks teha. Ma pole maksimumraskuse peale väga kunagi jõusaalis ühtegi harjutust teinud. Hooaja sees teen jõusaalis harjutusi rohkem kiiruse peale, mitte suurte raskuste peale. Praegu, kui teised treenivad palliga, on mul hea hetk jõusaal ära teha ning ülejäänud treeningul meeskonnaga kaasas olla.
Kas 120 kiloga 4 kordust rinnalt tuleb?
Ei usu, ei usu (Muheleb.), veel mitte.
Sel hooajal avanesid Eesti-Läti liigas just söötude osas. Kas oled treenerilt eraldi suunise saanud rohkem sööta või sulle meeldibki meeskonnakaaslaseid söötudega üles leida?
Eelnevatel hooaegadel, võib öelda niimoodi, et ma nii palju isegi ei mõelnud söötudele. Selle hooaja eel rääkisin treeneriga põhjalikult läbi ja mõtlesime, et kuidas tõmmata meeskonda rohkem käima. Kõigile meeldib, kui saab meeskonda aidata punktide viskamisega ning seepärast ma olengi oma söödunumbrid üles saanud, et usaldan meeskonnakaaslasi ja jagan neile palli. Mõtlen just viskajaid. Pavelka-sugusele mehele pole muidugi ka mingi mure korvi alla söötu anda. Aga just viskajad nagu Leemet (Böckler), Robin (Kivi) ja Hendrik (Eelmäe), neile on vaja palli jagada, neid on vaja usaldada, sest neil on vaja head tunnet, et sisseviskeid saada. Neile on vaja pall õigesse kohta toimetada. Minu jaoks on oluline, et nad tunneksid rõõmu ja naudiksid väljakul olemist. Uskuge mind, siis hakkavad kõik mehed ka kaitses paremini mängima, kui nad rünnakul sööduga üles leida ja enesekindlust tekitada.
Kas selline Pavelka moodi koljat korvi all on mängujuhile suur õnnistus?
Võib tõesti öelda nii, sest nii suure mehega on hea koos mängida ja mitte ainult rünnakul, vaid ka kaitses. Eks tal on ka omad miinused, aga vähemalt ma tean, et kui kaitses eksin, siis ta on korvi all ja teda kardetakse. Ta on ikkagi väga suur inimene. Talle meeldib kulpi panna ja iga viske peale hüpata. Tal piisaks ka lihtsalt käte üleval hoidmisest, sinna vastu visatakse hüppamata ka. Kui ta selle selgeks saab ja iga pette peale ei hüppa, siis võiks siin iga mäng 5-7 kulpi panna vabalt.
Millele Sa rõhku hakkad panema, kui järgmise hooaja peale mõelda?
Esiteks tuleb teha oma kehaga rohkem tööd, et olla veel paremas vormis, kui ma olin. Kuigi pean ütlema, et olin oma elu parimas vormis enne seda vigastust. Usun samas, et siit saab veel paremaks minna. Teiseks pean saama viskamisel enesekindluse tagasi. Nüüd on aega keskenduda nendele asjadele, millele hooaja sees keskenduda ei saaks.
Sul on kolmesteprotsent alla läinud küll (30,7%). Kas asi on enesekindluses?
Eks asi on ka selles, et kuna olen harjunud nii palju juba söötma, siis ma viskeid ise nii palju võtta ei tahagi ja sageli mulle jäävad ka need visked, mis n-ö peab võtma. Sellised rünnakuaegade viimaste sekundite sooritused. Sel hooajal olen vähe korvi poole vaadanud. Pean ennast selles osas natukene parandama, et võtaksin ise visked, kus mul hea koht on.
Oled ka koondise eest väljas olnud. Ütle need üks-kaks asja, mida koondise esindamine Sulle andnud on?
Kui esindada koondist hooaja sees, siis see annab kõvasti juurde just enesekindlust. Koondises mängides saab koos pallida Eesti mõttes ikka väga heade meestega. Loodan, et saan seda ka edaspidi teha. Polegi vahet, kas mängida koondises 10 või 15 minutit. Kui lähen koduklubi juurde tagasi, siis lähen sinna väga kõva enesekindlusega. See tunne, et olen koondisesse jõudnud ja saanud neid aidata, on vägev. Eriti hea oli viimasest koondiseaknast kahe võidu pealt koduklubi juurde tagasi minna. Selline tunne tekkis, et kõik on võimalik. Selle enesekindluse ja hea emotsiooni pealt sain klubile ka väga palju usku juurde anda.
Kas välismaalt ka Sinu uksele koputamas käiakse?
Seda on raske öelda, ootame hooaja lõpu ära. Minu eesmärk on küll kindlasti saada välismaale, et näha seda pilti natukene teistmoodi. Siin Eestis mängides on ikkagi kogu aeg vastased samad. Oleks vaja uut keskkonda ja uut hingamist. Arvan, et see välismaa värk mulle sobiks isegi päris hästi. Saaksin käia ja vaadata, kuidas korvpalliasjad mujal käivad.
Kui oleks valida, siis kuhu Sa minna tahaksid?
Raske on öelda, et kuhu ma tahaksin. Kõik ju tahaksid mängida võimalikult kõrgel tasemel, et näidata ennast ja panna proovile, et kuidas seal hakkama saadakse. Minu jaoks on põhiline, et saaksin sellisesse liigasse, mis mulle ka sobiks. Tahaksin ikkagi minna nii, et saaksin mängida kogu hooaja, mitte tulla kahe-kolme kuu pärast tagasi. Selleks on vaja vaeva näha ja leida just see õige koht, kus mulle sobiks.
Mida Sa tavaliselt vaba ajaga teed?
Minu päevad on väga üksluised. Ega ma midagi väga erilist ei tee. Treenime ühe korra päevas ja päevasel ajal. Hommikul ärkan üles, söön, käin trennis ja siis enamasti teen väikse uinaku. Nii nagu mul jõudu on, siis kas mängin sõpradega videomänge või käin kinos. Ega ma palju midagi ei teegi. Olen selline kodune inimene.
Välismaalastest klubikaaslastega ringi ei hängi?
Vähe ikka ja vabu päevi on ka vähe olnud sel hooajal. Oleme meeskonnakaaslastega koos ka midagi ette võtnud, aga vähem kui eelnevatel hooaegadel.




