Tänavuse hooaja alguses pärast kaheksat mängu Poola kõrgliigaklubist Lublin lahkunud ning pärast väikest vaheaega BC Kalev/Cramosse siirdunud Kregor Hermeti jaoks on kogu hooaeg olnud väga keeruline. Eelmise nädala eurosarja kulminatsioon ja Paf Eesti-Läti liiga lõppvaatus olid Hermeti jaoks samuti rasked alla neelata, kuna kalevlaste keerulisel tagasireisil lõi ääremängijal välja põlvetrauma, mis ei lubanud Tallinnas platsile tulla.
Pärast kaotust Tartu Ülikool Maks & Mooritsale palusime kohtumist pikas dressis pingilt vaadanud 25-aastasel ja 205 cm pikkusel Hermetil rääkida, kui raske oli tal Kalev/Cramo keerulist pronksimängu kõrvalt vaadata. Lisaks palusime Hermetil pikemalt analüüsida kogu senist hooaega, mis tema jaoks algas Poola liigas, aga kust ta veel eelmise aastanumbri sees lahkus.
Hermet avas Korvpall24 portaalile antud usutluses, mis tal täpsemalt põlvega Prantsusmaalt tagasi tulles juhtus, kui palju nad vintsutustest tulvil reisil kahel ööl magada said, kas ta senises karjääris on pidanud varem midagi taolist läbi elama, miks Cholet’ tiimile kordusmängus ikkagi vastu ei saadud, miks ta hooaja esimeses pooles Poola kõrgliigast ära tuli, kas Kalev/Cramos on ta nüüdseks ennast taas leidnud ning mida ta järgmiseks välismaa kogemuseks Poolast õppis.
Emotsioonid on Kalevil kindlasti üsna maas. Sina kaasa teha ei saanud, kui keeruline oli pronksimängu kõrvalt vaadata?
Muidugi oli keeruline, kui tead, et saaksid aidata, oled võimeline aitama ja meeskond oleks kindlasti abi vajanud. See teeb haiget sellistel rasketel hetkedel, kui oleme sellises olukorras, kus praegu oleme. Iga lisamängija annaks kindlasti juurde.
Mis Sul juhtus? Ma saan aru, et reisi ajal tuli mingi põlveprobleem?
Jah. Prantsusmaal oli kõik okei ja pärast mängu oli normaalne. Kui hakkasime tagasi tulema, siis pärast autosõitu tundsin, et mingi väike vedelik tuli põlve sisse ja lennuga läks hullemaks. Poolfinaalmängu soojendusel proovisin, et äkki saab liikuma ja vedeliku välja, aga täna hommikul paisus korda kaks suuremaks. Otseselt midagi ei juhtunud, aga vedelik tuli põlve ja ei saanud seda kuidagi kontrollida ega midagi teha.
Kristjan Kitsing ütles mulle, et see on ilmselt tema karjääri kõige raskem nädal, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kas Sinul on senisest karjäärist midagi taolist meeles?
Arvan, et kui võtad siit saalist kõik korvpallurid kokku ja küsid nende käest, siis mitte keegi neist pole kunagi sellist asja läbi teinud, nagu meie see nädal tegime. Ma ei mõtle mängude arvult, vaid seda, kuidas kõik lõpuks välja kukkus ja kõik need reisiseiklused kokku. Euroopa ringreisi tegime. Sellist stsenaariumit ei mõtle isegi filmi jaoks välja. Võistkonnana hoidsime ikka kokku ning tulime ja panime platsile oma viimase energia, mis meil alles oli, aga sellest ei piisanud. Kahjuks me ei saa vigade parandust teha ja ainus asi, mis jääb, on võtta ära Eesti liiga.
Kui palju te Cholet’ ja VEF-i mängude vahel üldse magada saite?
Sel ööl, mis eelnes VEF-i mängule, saime kuskil 3,5 tundi magada, aga öö enne seda võib-olla paar tundi rohkem. Kokku vahest kaheksa tundi kahe päeva peale. Sinna otsa sõitsime 700 kilomeetrit autoga. Viskasime kotid koju ära ja tulime otse saali VEF-i vastu valmistuma. Vaatasime garderoobis video ära ja hakkasime pusima. Vastaseks valmistumist kui sellist polnud lihtsalt võimalik teha ja see jäi vahelt ära. Eks me proovisime võtta maksimumi sellest olukorrast välja, aga kahjuks jäi puudu. Kui hakata tagantjärele mängudest videoid vaatama, siis oleks kindlasti saanud mõned olukorrad paremini mängida, aga kahjuks läks see nädal päris õnnetult.
Kas oled oma peas jõudnud analüüsida, mis teil Prantsusmaal juhtus, et te seal selgelt alla jäite?
Oma peas võib-olla olen, aga muidu me pole midagi veel läbi vaadanud. Me jäime selgelt nende surve alla. Nad olid 110% valmis, tulid füüsiliselt peale, viskasid oma visked sisse, nende liidrid kontrollisid mängu täielikult ja ei näidanud ühtegi nõrkust üles. Meie seevastu panime oma väljamängitud viskekohad mööda ja läksime kaasa nende rütmiga, mis meile seal karukoopas ei sobinud ja me ei leidnud kolmapäeval rohtu, kuidas nende vastu saada. Kaitses vahetasid ja positsioneerisid nad ennast väga õigesti ja me natuke kaotasime oma pea. Kahjuks me ei suutnudki mängu käigus ümber kohaneda. Kõik kindlasti proovisid selleks mänguks valmis olla ja võib-olla vaimselt häälestasime ennast natuke üle. Sealt oli ka raske siia tulla. Cholet’ oli kolmapäeval meist kindlasti parem ja arvan, et see jäi natuke ka meie võistkonna kogenematuse taha. Lõplikku tõde on raske öelda. Nemad olid lihtsalt paremad, tugevamad, kindlamad ja viskasid sisse. Andsime kindlasti oma parima, aga see polnud meie päev.
Räägime nüüd Sinu isiklikust hooajast, mis käis üles-alla ja kus juhtus väga palju. Alustasid Poolas, siis olid, nagu ma aru saan, vaimselt rasked ajad ja siis tulid Kalev/Cramosse. Sinuga juhtus vist rohkem kui mõne mehega kolme hooaja jooksul?
See hooaeg on tõesti ülikeeruline olnud. Kui juba midagi juhtub, siis hakkab järjest minema. Nokk kinni, saba lahti olukord. Saad ühe asja korda ja siis hakkab mingi teine koht lekkima. Poolas olin alguses tahtmist täis, aga siis hakkas järjest juhtuma. Keeruline hooaeg, aga tahaks ikkagi veel optimistlik olla. Äkki see vähemalt lõpeb õnnelikult.
Mis seal Poolas siis lõpuks juhtus? Kas tulid vabatahtlikult ära või kuidas see läks?
Vastavalt osapoolte kokkuleppele. Olin ise valmis lahkuma. Eelhooaeg algas hästi ja tunne oli hea, aga mida edasi, seda rohkem vajusin vaimselt auku ja kaotasin end ära. Lihtsalt ei sobinud see keskkond ja need isiksused. Võib-olla ma seadsin endale liiga kõrged eesmärgid, tahtsin liiga palju ja olin liiga tubli. Tagasi vaadates oleksin kindlasti pidanud enda eest rohkem seisma, mitte mõtlema niiväga võistkondliku heaolu peale. Mulle tundus, et seal olid kõik rohkem enda eest väljas ja mina olin selline üksiküritaja, kes proovis teistele varvaste peale mitte astuda. Selle tagajärjel kannatas minu individuaalne mäng, siis tuli surve peale ja igasugune enesekindlus kadus absoluutselt ära. Arvan, et seda oli ka viskeprotsentidest näha. Nii ma seda auku kaevama hakkasin ja välja sealt ei saanudki. Mentaalse poole pealt oli Kalev/Cramosse tulemine kindlasti hea. Kui nüüd põlve korda saaks, siis saab äkki veel hea hooaja lõpu teha ja siis suvel mõelda, et lõpp hea, kõik hea. Aga on tõesti olnud väga kirju ja keeruline hooaeg.
Kas mänguliselt oled ennast siin Kalev/Cramos uuesti leidnud?
Jah, kindlasti. Arvan, et mänguliselt olen hetkel enesekindel ja selle koha pealt küsimust pole. Tunnen ennast siin võistkonnas hästi, võistkonnakaaslased, treenerid ja õhkkond on super. Kui füüsiline tervis lubab, siis mängulises mõttes ma kindlasti saan aidata. Olen enesekindel ja ei põe. Olen üritanud Poola kogemusest õppida.
Kui oluline on üldse meeskonna sisekliima? Sa ütlesid, et Poolas tegid kõik oma asja, aga Kalev/Cramos räägivad kõik mehed, kellega ma suhelnud olen, et see on üks nende karjääri parimaid kogemusi üldse.
Kui võrrelda võistkonna sisekliimat, siis see on nagu öö ja päev võrreldes sellega, kus ma hooaja alguses olin. Need isiksused, kes siin on kokku saanud, on täiesti fantastiline seltskond. Polegi nagu korvpalliklubi, vaid pigem justkui teine pere, kus kõik üksteist toetavad. Minul pole karjääris varem nii ühtset punti olnud. Eks ikka tekivad mingid grupid, kellega rohkem suhtled, aga siin on 12 meest, kes on üks suur punt.
Kas ja mismoodi see suurepärane sisekeemia väljakule kandub?
Selle nädala pealt saaks öelda, et justkui ei kandu, aga siin polnud asi selles. See kandub väljakule nii, et meil on palju indiviide, kes võivad erinevaid mänge ära otsustada. Kui ühel on halb päev, siis tuleb teine. See ongi suures pildis meie hooaja trump olnud, kui see viimane nädal välja jätta. Ma ei tahaks teha järeldusi selle ühe nädala pealt. Just see, kui sul ei lähe, siis sind toetatakse mängudevahelisel perioodil. Kui on rasked reisid ja pole aega trenni teha, siis tuju hoitakse üleval kõigi poolt, et ei jääks raskesse graafikusse kinni või kui füüsiline vorm pole nii hea, siis mentaalse poole pealt saad energiat ja duhhi üles. Siin annavad kõik selle poole pealt endast parima. Siin on kõik omad.
Sinu viimane välismaa kogemus Poolas jäi Sulle negatiivselt meelde. Ega see Sind järgmise välismaa väljakutse ees kartma ei pane?
Ma ei usu. Pigem võtan seda kui õppetundi. Olen läbi analüüsinud, miks see nii läks ja arvan, et olen oma järeldused teinud. Nagu ütlesin, siis oleksin pidanud rohkem enda eest väljas olema. Maailm on karm ja kui sa oled võistkonnas, kus on palju välismängijaid, kes on kõik enda eest väljas, siis sa pead ka seda tegema. Karta pole siin midagi. Ega muidugi ei tea, kuhu sa satud, enne kui kohale jõuad ja näed, mis olukord on. Arvan, et kui korvpallurilt küsida, siis positiivseid ja negatiivseid näiteid on igalt poolt. Järgmine kord võid väga heasse kohta sattuda, see on nagu kulli ja kirja viskamine.

On see siis nii, et sellistes keskmise tasemega klubides tulevad leegionärid kokku ja nende ainus mõte on see, kuidas oma statistikat teha, et järgmisel hooajal parem leping saada?
Poolas oli mängijatevaheline keemia isegi päris okei. Pigem annab parandada seda, kuidas organisatsioon tervikuna toimis. Aga arvan, et sellistes liigades nagu Poola oma, mis on tegelikult tugevad, aga samas hüppelauaks Euroopa tippliigadesse, on tihtipeale palju mängijaid, kes tulevad ookeani tagant ja mujalt lihtsalt selleks, et korjata statistikat ja siis teha samm edasi. Mul pole praegu mõttes kindlaid indiviide ja ma ei tee kedagi maha, aga eks ta nii on, et isiklik statistika tõstetakse võistkonna õnnestumisest kõrgemale. Sul võib juhtuda hästi ja saad need indiviidid kuidagi kokku mängima ja lõpuks on hea kompott, aga kui hakkavad mingisugused põrkumised ja mänguliselt ei sobi, siis on platsil lihtsalt viis kutti, kes teevad kõik omaette üks-ühte. Siis on raske võistkonnana tulemust saavutada. Ma olen Lublini tegemisi jälginud ja nad on praegu Poolas eelviimased. Neil pole hästi läinud ja arvan, et nad ei saa oma hooaega õnnestunuks lugeda, kuigi osad mängijad on statistiliselt teinud väga hea aasta. Mängudest see aga ei peegeldu. See on selline klubi ja mängija vaheline võitlus.
Mis Sa arvad, kas eestlased on siis liiga tagasihoidlikud või on neil korvpalli IQ liiga kõrge ja nad saavad aru, et üksinda punnimine suurt edu ei too?
Eestlased on mingil määral võib-olla tõesti selline rahvas, kes on nõus panema enda pea alla ja tegema ühise eesmärgi heaks mingi isikliku ohverduse. Kindlasti on ka häid näiteid eestlastest, kes lähevad ja kohe paugutavad. Arvan, et see tuleb ka kogemusega. Kui tead, et sul on korra nii juhtunud, siis järgmisel korral oledki rohkem enda eest väljas ja proovid individuaalselt enesekindlust saada puhtalt sellega, et võtad ise rohkem ette. Sa pole üks väike lüli pusles, vaid võtad teadlikult rohkem vastutust enda peale, mitte ei oota, kuni see kord sinuni jõuab. Initsiatiivi peab rohkem ja jõulisemalt näitama. Ameerika korvpalluritel on enda koha eest võitlemine võib-olla rohkem veres.
Aga pika mehena on see vist keeruline. Sina ju palli üle ei too ja mõni tagamees võib-olla ei annagi rünnaku jooksul kordagi palli edasi?
Seda küll, tagamängijaid ja pikkasid on raske võrrelda. Need on erinevad maailmad, aga eks kuidagi annab ikka oma mängu paremini kohandada. Aastatega õpid ja tead, kus enda eest seista ja kus ohverdada enda tulemusi meeskonna heaks. See on õhuke piir, aga arvan, et seda õpid kogemustega ja saad selle poole pealt targemaks. Kindlasti on ka inimesi, kellele sobib võistkonnas töötamine nii hästi, et nad ei peagi palju palli saama, aga mina olen selline, kes vajab pallipuuteid ja rünnakus osalemist, et oma visked kätte saaksin.
Küsimus ka Eesti meistriliiga kohta. Esimeses ringis tuleb Kalev/Cramole vastu Tallinna Kalev/Audentes. Kuigi nad on viimase asetusega, siis meeskond on väga kogenud mängijaid täis. Ilmselt peate väga korralikult valmis olema?
Muidugi peame ja meil on nüüd lõpuks aega ka valmistuda. Kindlasti valmistume kõvasti ja alahindama kedagi ei hakka. Meil pole praegu krediiti kedagi alahinnata. Meie ülesanne on võtta kõik mängud täiega ja mitte ennast säästa. Nagu ütlesid, siis Tallinna Kalev on väga kogenud sats, aga samas on neil ka nooruslikku pealehakkamist. Kui nad korra näpistavad, siis tekib neil ka enesekindlus. Neil midagi tagasi hoida pole. Ülejäänud liigad said nüüd läbi ja meie fookus läheb Eesti meistriliiga peale. Ma tahaks loota, et tänu sellele suudame ennast häälestada ja näidata hooaja lõpuks seda korvpalli, milleks me võimelised oleme ja mida osades euromängudes ka näidanud oleme. Sisu on Kalev/Cramo võistkonnas tegelikult kõvasti. Lihtsalt asjade kokkulangevusel oleme praegu augus, aga tahaks loota, et selle viimase pooleteise kuuga saame jälle ree peale.




