Endine Eesti koondislane Laina Mesila-Kaarmann kerkis tänavu Tallinna Ülikool/SK Nordi särgis mängides naiste korvpalli esiliiga statistikaliidriks, kui kogus hooaja peale parimana keskmiselt 20 punkti ja 16,6 lauapalli ning blokeeris hooaja jooksul koguni 48 vastaste viset ehk keskmiselt kolm igas mängus. Kuigi individuaalselt oli Mesila-Kaarmann ka kasulikkuse teguri järgi liiga parim mängija, siis naiskondlikult tal medalit võita ei õnnestunud.
Poolfinaalis põlve vigastanud Mesila-Kaarmann pidi pronksikohtumist kõrvalt vaatama ning rääkis pärast seda Korvpall24 portaalile antud intervjuus, kui väga ta enne matši seda üle elas, et naiskonda medaliheitluses aidata ei saa. Kui olime 186 cm pikkuse keskmängija käest otse küsinud, kas tema näol oli tegemist esiliiga parima mängijaga, siis arutasime ka üldisemaid teemasid.
Uurisime Mesila-Kaarmanni käest, miks tema arvates Eesti naiste kõrgliiga hetkel varjusurmas on ning miks meil neidude hulgas järelkasvu peale ei tule. Kuna Tallinna Ülikool/SK Nord oli kombinatsioon kogenud mängijatest ja noortest, siis tahtsime teada, kuidas neil see sümbioos õnnestus.
Laina, Sina pronksimängus kaasa teha ei saanud. Mis need põhjused olid?
Poolfinaali viimases mängus sain paugu põlve pihta ja oli sidemete venitus. Loodame, et midagi katki ei ole. Järgmisel nädalal (intervjuu on tehtud 1. aprillil – toim.) lähen MRT-sse ja loodan, et saan kahe kuuga vormi, sest siis ootavad ees veteranide Euroopa meistrivõistlused Portugalis.
Kui raske oli võistkonna hooaja otsustavat mängu kõrvalt vaadata?
Väga raske. Ma põdesin kõvasti ja valasin kõvasti pisaraid. Ennekõike oli kahju, sest tean, kui palju võistkond minule toetub ja kui tähtis korvialune jõud ma neile olen. Kahjuks ma teadsin, et siit ei tule head tulemust, kui ma audis olen.
Lauavõitlus oli pronksimängus 40-61 teie kahjuks. Kas see oligi see Sinu puudumine?
Ma ei tea, kas see oli minu puudumine. Enamasti võtan mina pooled lauad küll, jah, aga võib-olla ka vähene blokeerimine. Meil pole korvi all lühikesed mängijad ja oleks võinud paremini blokeerida. Vähese blokeerimise viga, arvan ma.
Sa ütlesid, et oli valus vaadata ja valasid pisaraid. Kuidas Sa amatöörina edasi mängides korvpalli nii armastad, et see Sulle nii tähtis on?
See on olnud minu terve elu üks suur osa ja ma teadsin, et kui koondisekarjäär läbi saab, siis nii kaua, kui keha kannatab, tahan igasugustest madalamatest liigadest ja turniiridest osa võtta. Sest jõudu veel on ja keha on siiamaani vastu pidanud. Ütleme nii, et kui ma mingil määral hea olen, siis on ka lust nii kaua mängida (Muigab.).
Aga ikkagi, mis Sind motiveerib läbi selliste vigastuste endiselt mängima? Korvpall on kontaktsport ja asju juhtub. Kas mõnikord ärkad järgmisel hommikul üles, on valus ja mõtled, et milleks seda vaja on?
Jah, pärast mänge on keha väsinud ja on peksasaanu tunne. Kõige rohkem motiveerib mind see, kui publik tuleb saali ja see, et tahan ise mängida, võistkonnakaaslased minu ümber ja tunne, kui platsi peal joosta saab. Kui mäng hästi välja tuleb, siis on lisaks ka hea emotsioon. Pluss veteranide tasemel on veel igasugu väiksemaid turniire, kus näeb ka teistsugust korvpallirahvast. Ütleme nii, et mind motiveerivad inimesed, kes on ümberringi.
Statistikatabelites olid Sa esiliigas liider nii punktide kui ka lauapallide arvestuses. Kas võib öelda, et Sinu näol oli tegemist esiliiga tänavuse parima mängijaga?
Sellele oleks hea vastata “jah”, aga eks see oleneb suuresti ka võistkonnakaaslastest ja sellest, kui palju tugineb mäng ühele mängijale. Kuna mul on oma võistkonnas liidriroll ja ma mängin paratamatult pea 40 minutit mängus, siis mul tuleb punkte ja lauapalle rohkem kui teistel. Kui otse vastata, siis tsentritest olen võib-olla tõesti kõige parem.
Naiste esiliiga on aastatega päris hästi käima läinud, aga mis meil kõrgliigas toimub? Üks naiskond teeb tõsiselt tööd, üks on noortenaiskond ja rohkem polegi.
Üks asi, mis kindlasti mõjutab, on raha. Meistriliiga naiskond on sunnitud mängima ka naiste Balti liigat. Raha on paljuski see, mis piirab. Kindlasti ka mängijate tase. Meie esiliiga võistkonnad võib-olla pole nii kõrgel tasemel, et Balti liiga tiimidega võistlema minna. Võiks teha ühtse liiga, et ka esiliigavõistkonnad võiksid meistriliigas mängida, aga siis võiks selle reegli ära võtta, et nad peavad kõrval ka ühisliigas mängima. See kindlasti tõstaks tugevad esiliiga naised meistriliigasse, mis omakorda annaks meie meistriliiga naiskondadele rohkem konkurentsi.
Karikanädalavahetus näitas ikkagi, et TalTechi naiskonna vastu, kes treenib nagu profiklubi, on esiliiga võistkondadel raske.
Jah. Nemad teevad seitse, kaheksa või isegi üheksa korda nädalas trenni ja neile võimaldatakse kõik tingimused. Neil peabki olema parem treenitus ja parem mängupilt. Kui meie esiliiga naiskonnad tulevad nädalas õhtuti kahel või kolmel korral kokku ja väga paljud on üle 30-aastased ning ei treeni enam sellisel tasemel, siis on see loogiline, et TalTech on meist peajagu üle.
Kuidas Sa esiliigat hindad? Põhiturniiri ja play-off‘i järgi tundub üsna ühtne liiga, ainult Audentes on teistest eest ära. Või pole päris nii? (Intervjuu on tehtud vahetult enne finaalmängu algust, kus Audentes sai lõpuks Tartult hooaja esimese kaotuse – toim.)
Ma ei ütleks, et Audentes eest ära on. Neil on kõige ühtsem võistkond. Kõik mängijad on sarnasel tasemel ja nad on päris palju aastaid koos mänginud. Kuna neil on kujunenud oma kindel mängupilt ja hea üksteisemõistmine, siis neil õnnestuvadki kõik asjad natukene paremini. Kui vaadata osasid nende mänge liiga teise, kolmanda või neljanda tiimi vastu, siis need võidud pole olnud mäekõrgused. Teistel jääb natukene millestki puudu, aga nad astuvad kandadele.
Kas naiste korvpallis on ka selline terav Tallinna-Tartu vastasseis? Päris mitmed satsid on kas Tallinnast või Tartust ja Tartu ümbrusest. Kas on selline rivaliteet?
Kusjuures ei ole. Võib-olla aastaid tagasi oli, aga kuna praegu on väga paljud mängijad kas Tartust Tallinnasse või Tallinnast Tartusse liikunud, siis on rivaliteet peaaegu täielikult ära kadunud. Kuna ongi nii, et sõbrannad mängivad sõbrannade vastu, siis sellist rivaalitsemist enam tunda pole.

Tallinna Ülikool/SK Nordi tiimis oli vanemate-kogenumate ja noormängijate sümbioos. Kas saite selle hooaja jooksul toimima või ei saanud päris nii, nagu tahtsite?
Nii ja naa. Õppida on noortel veel kõvasti, aga positiivne on see, et nad võtsid iga asja kuulda, kui neile midagi öelda. Nad püüdsid teha ja nad küsisid trennides juurde, kuidas saaks paremini, kuhu peab liikuma jne. Selles suhtes see vanade ja noorte kooslus toimis. Kui oled harjunud kogenud mängijatega koos mängima, siis mängusituatsioonides võib-olla oli raske, aga pead lihtsalt arvestama sellega, et noored ei pruugi kõike kohe jooksu pealt mõista ja liikuda positsioonile, kuhu sinu arvates oleks vaja minna. Noortega koos on võib-olla natukene raskem, aga samas esiliiga tasemel ongi see täiesti okei, et noored tulevad ja õpivad vanematelt.
Sa oled pikalt Eesti naiste korvpallis olnud. Mis need põhilised probleemid on, miks meil alt piisavas mahus mängijaid ei tule?
Probleem on see, et mingis vanuses tahavad tüdrukud korvpalli pooleli jätta. Ma olin tegelikult ise samamoodi 15- või 16-aastaselt mingi hetk olukorras, kus ei viitsinud enam trennis käia. Kõige suurem tugi peaks tulema kodustelt ja treenerilt, kes mingil määral, kui lapsel on potentsiaali ja sportlikku tahet, peavadki sundima trennis käima. Kindlasti on veel põhjuseid, aga ma ei oska rohkem midagi välja tuuagi.
Ehk siis on mingi kombinatsioon asjadest?
Jah, seal on rida põhjusi. Üks on kindlasti see, et on vähe klubisid, kuhu koonduksid linnade parimad. Igal pool väiksemates kohtades tehakse midagi, aga kui grupid on väikesed, siis nelja, viie või kuue lapsega ei saa treener head trenni teha ja siis paljud loobuvad või ei viitsi ja need, kes mõne suurema klubi juurde ei liigu, tihtipeale lõpetavadki ära.
Kui palju on Sind pärast ametlikku koondisekarjääri lõpetamist tagasi kutsutud? Taseme järgi oleksid võinud ju veel vabalt mängida.
Jah. Need kaks või kolm tsüklit, mis järgnesid, olen iga kord saanud koondisekutse. Nüüd viimane kord kahjuks enam ei saanud (Naerab.). Nüüd nad vist loobusid. Kui Merike Anderson lõpetas, siis otsustasin, et mina teen ka lõpparve, kuna tegelikult on isegi trennides raske sellise tempoga kaasa minna. Ma tulin ju otse pärast tööd, kus olid niigi pikad päevad, ja trennis pidin omakorda kõvasti keskenduma. See oli raske ja siis ma otsustasin, et annan noorematele võimaluse peale tulla.




