Kui tavaliselt Eesti korvpallurid oma esimesel hooajal USA üliõpilasliigas NCAA eriti tihti põhirotatsiooni sisse ei saa, siis tagamängijal Johannes Kirsipuul läks teisiti. Kuigi 21-aastase ja 188 cm pikkuse Kirsipuu kodumeeskond Central Arkansas Bears jäi ASUN konverentsis eelviimaseks, siis eestlane sai oma debüütaastal 29 kohtumises väljakul olla keskmiselt 15 minutit ning kogus 5,1 punkti, 1,6 resultatiivset söötu ja 1,3 lauapalli.
Korvpall24 portaal uuris juba aastaid USA-s õppinud ja korvpalli mänginud Kirsipuu käest esimese ülikoolihooaja muljeid ning energiline ja terav mängumees oli väga positiivselt meelestatud. Oma põhirotatsiooni pääsemise põhjenduseks tõi Kirsipuu kõva töö ning kaaslastega võrreldes erineva mängustiili ning isiksuse.
Saime Kirsipuu käest muuhulgas ka teada, kuidas ta oma tiimi tulevikku hindab, millist tagasisidet ta oma hooaja kohta treeneritelt sai, milles ta enda hinnangul kõige rohkem arenes, mis teda NCAA juures kõige rohkem üllatas, kui au sees on kohapeal Central Arkansase ülikooli korvpalliajaloo kõige vägevam nimi Scottie Pippen, kuidas rootslastest tiimikaaslased teistele Eestit “tutvustasid” ja millega üks Conway linna vanem meesterahvas Kirsipuu ema naeru kihistama pani.
Sul on nüüd esimene hooaeg NCAA-s selja taga. Kuidas selle kõik ise oma sõnadega paari lausesse kokku võtaksid?
Loomulikult oli asju, mis jäid natukene kripeldama. Eelkõige see, et hooaeg ei läinud kõige edukamalt. Aga üldplaanis oli väga hea kogemus, eriti esimese aasta kohta. Suvel peab kõvasti tööd tegema ja mõningaid asju lihvima, et veel paremaks saada.
Sa said kohe oma esimesel hooajal tiimi rotatsioonis korraliku rolli, mis Eesti korvpalluritel liiga tihti pole õnnestunud. Kuidas Sul see õnnestus?
Pühendumus. Püüdsin anda endast nii väljakul kui ka väljakult väljaspool 110%. Kõik need ekstra trennid, viskamised, video vaatamised ja muud taolised, need tulid kindlasti kõvasti kasuks. Ja eks ma olen ise selline veidi teistsugune mängija ka võrreldes teiste võistkonnakaaslastega. Selline energilisem. Treenerid pidevalt ütlesid, et minu olek ja energia aitab satsi kõvasti.
Meeskonnal aga eriti palju võita ei õnnestunud (hooaja saldo 9-22 – toim.). Millest teil peamiselt puudu jäi?
Ma ütleks, et võib-olla natukene kogemusest. Meil oli satsis kaks seeniorit ja üks juunior. Ülejäänud olid kõik uustulnukad ja teise aasta mängijad. Konverentsiturniir jäigi kahe-kolme mängu taha, mis kaotasime ühe-kahe korviga. Aga potentsiaali on võistkonnal meeletult.
Kuidas enda hooajaga rahule jäid ning millist tagasisidet treeneritelt said?
Uustulnuka kohta oli täitsa okei. Loomulikult oli häid hetki, aga sama palju oli ka õpetlikke hetki, kust sai nii mõndagi kaasa võtta. Treenerite poolelt pigem toodi välja, millega suvel rohkem vaeva näha ja kust saaks veel parem olla.
Silma jääb, et Su kolmepunktivisete tabavus (31,1%) oli peaaegu sama kui üldine visketabavuse protsent (33,9%). Millest see tuli?
Oli paremaid päevi, oli halvemaid päevi. Vahest paned kotti ja vahest läheb mööda ka, selline see korvpall on. Kui võimalus on ja viskekoht on õige, siis ega viskamata ei jäta. Ei saa kotti panna, kui viset ei võta.
Kas oskad öelda midagi konkreetset, milles Sa hooaja jooksul kindlasti paremaks läksid?
Lihast on natukene peale tulnud, see on päris hästi. Aga arvan, et see aasta on mind kõvasti kasvatanud nii mängija kui ka inimesena. Suur rõhk on distsipliinil. Kooliasjad peavad korras olema, keha eest peab hoolt kandma, lisatrennid, satsitrennid, jõusaal… Kui koolis on keerulisemad perioodid, siis tuleb ikka mõned unetunnid raamatukogus olla ja asjad ilusti ära teha. Distsipliin peab paigas olema, muidu kukub kaardimaja kokku.
Mis olid NCAA ülikoolikorvpalli puhul Sinu jaoks kõige üllatavamad aspektid? Kas oli üldse midagi, mis Sind üllatas või mida Sa ei osanud oodata?
NCAA on ikka natukene professionaalsem teema. Mõned asjad olid minu jaoks sellised natukene harjumatud. Näiteks mängupäeval on pre-game meal (mängueelne eine – toim.) ja peale mängu on post-game meal (mängujärgne eine – toim.). Pärast kuuetunnist bussisõitu kell 1 öösel skautinguvideot vaatama minna oli ka minu jaoks midagi uut. Korvpalli poolelt ütleksin, et mäng on kiire, nagu arvata võis, aga tegelikult on veel kiirem. Huvitav oli veel see, et pärast iga nelja minutit oli timeout. Teinekord just nagu said asjad jooksma ja siis tuleb televisiooni timeout. Aga eks see on rohkem harjumise asi.
Kui tugev teie konverentsi tase üldist pilti vaadates oli?
Konverents ise on tegelikult päris hea. Kõik võivad kõiki hammustada. Selle aasta võitjaga Kennesaw State’iga oli nende kodus päris korralik andmine, lõpuks ise väsisime ära. Liberty’ga oli sama. Polnud sellist mängu, et on lihtne. Igale mängule mindi ja igale mängule keskenduti, nagu oleks viimane mäng.
Central Arkansase ainus NBA-sse jõudnud mees on nii legendaarne mängija kui Scottie Pippen. Kui palju tema nimi seal koridorides, riietusruumides ja pallisaalis kõlab?
Härra Pippen on koolis ikka au sees. Saalis on suur plakat temast, väljak on temanimeline ning riietusruumis on Pippeni vormid seinale pandud. Suviti on siin temanimeline laager, kus Pippen tavaliselt ise ka kohal käib. Kuid niisama igapäevaselt temast juttu väga pole.
Sul oli tiimis ka kaks rootslast. Kas nendega leidsid paremini ühise keele kui ameeriklastega või Sinu pikk Ameerika taust on Sind teinud juba pigem kohalikuks?
Ibbe Klinmaniga olime samas prep school‘is ja tema venna Bobiga saan ka väga hästi läbi. Ibbe on mul korterikaaslane ka. Teine rootslane Johan Crafoord teadis ühte mu prep school‘i treenerit, kellega ta oli pidevas suhtluses. See treener omakorda teab väga hästi härra Reinar Hallikut. Seega maailm on päris väike. Väga okeid vennad on mõlemad, vahest oli ikka hea seletada kellegagi, kes on kodust ainult laevasõidu kaugusel. Ibbega on selline lugu veel, et kui ta oli Eestis U20 koondisega Nordic Cup’il, siis ta leidis Tallinnas ühe tänava, mis polnud just kõige moodsam. Kui poisid küsisid, et milline Eesti välja näeb, siis ta näitas kohe seda videot ja kõik ullikesed jäid uskuma ka (Naerab.). Kõik oli muidugi naljaga.
Su koolile lähimad NBA meeskondadega linnad on Memphis, Dallas ja Oklahoma City. Kas jõudsid mõnel vabal päeval ka sellise reisi ette võtta?
Kahjuks ei jõudnud. Vabad päevad läksid kooliasjade ja taastumise peale. Omad asjad tuli ikka kõigepealt korda teha. Aga kui tulevikus aega ja võimalust on, siis püüan ikka vaatama minna.
Mis elu seal Conways Arkansases üldse elatakse? Kuidas seda USA piirkonda iseloomustaksid?
Ma pole siiani aru saanud, millega tavainimesed siin tegelevad. Palju inimesi töötab ehitusvaldkonnas, kuid neid valdkondi on ikka veel. Inimesed on UCA korvpallurite suhtes väga sõbralikud. Kui mu vanemad siin olid, siis pärast hommikusööki linna ühes söögikohas üks vanem meesterahvas kõnetas ja ütles: “I love to watch you on the court, young man.” (Mulle meeldib sind väljakul tegutsemas vaadata – toim.) Ema oli kõrval ja tal tuli ikka naeratus suule. Usun, et isegi praegu emps seda lugedes natuke kihistab. Aga linn ise on Pärnust natukene suurem. Pole suur ega väike ka. Vahel oleme poistega väljas käinud, aga rohkem oleme oma linnakus, kus on kõik olemas.
Kui palju erineb see elust Pennsylvania osariigis, kus asus Su eelmine elupaik Scotland Campus?
Elamine on tunduvalt parem. Me Ibbega jagame korterit, mõlemal on oma tuba, normaalne köök on ka olemas. Ütleme nii, et üldiselt on tingimused ikka kordades paremad ja professionaalsemad. Ajavahe Eestiga on seitsme tunni asemel kaheksa, ka see on täitsa okei.
Kui palju hoiad silma peal märtsihulluse mängudel ja kui aktiivselt elasid kaasa eestlastele, kellel õnnestus finaalturniirile pääseda?
Ma ikka vaatan. See annab ekstra motivatsiooni ka, tahaks isegi seal mängida. Jälgin, kuidas mängujuhid toimetavad ja püüan sealt õppida. Eestlastel kahjuks ei vedanud sel turniiril. Oleks olnud vahva vaadata omasid seal rohkem madistamas.
Mida Sa õpid ja kuidas esimene aasta õpingute rindel möödus?
Hetkel on general business major, selline üldine äritemaatika, aga mõttes on teisi teemasid ka. Õnneks saab veel vahetada. Õppimise koha pealt läks päris okeilt. 4,0 vend ma pole, aga eelmisel semestril oli hinne 3,2, mis Eesti mõistes on siis 4,2.
Mis Sinu edasised plaanid on? Uuel hooajal jätkad samas koolis?
Plaanid on sellised, et kooli ei vaheta. Praegu lihvin teravaid nurki siledamaks, et olla järgmisel hooajal efektiivsem.
Milline Su suvi välja näeb? Kas ja kui pikaks ajaks kodumaale lastakse või jääd USA-sse puhkama ja treenima?
Mais tulen koju, juunis lendan tagasi. Pikka pidu pole. Naudin natukene empsi makroone, isa suitsukala ja igasugust muud head kodust toitu ning pärast seda lähen tööle tagasi.




