USA ülikoolikorvpall on aasta-aastalt saanud Eesti korvpallisõprade jaoks lähedasemaks ja tuttavamaks, kui üha enam Eesti korvpallureid on seal päris suures mängus sees. Tänavu õnnestus oma konverentsi tiitel võita kolmel Eesti noormehel, Kerr Kriisal, Henri Veesaarel ja Carlos Jürgensil, ning ühel neiul – Johanna Eliise Tederil. Kahjuks pudenesid NCAA finaalturniiril ehk Märtsihullusel kõigi nende võistkonnad konkurentsist kohe avaringis.
Korvpall24 võttis ühenduse ookeani taha, et uurida Washington State Cougarsi tagamängijalt Johanna Eliise Tederilt, kuidas nende naiskonnal õnnestus põhiturniiri seitsmendalt kohalt USA ühe kõvema konverentsi Pac-12 tšempioniks tulla ning kui valus oli sellele järgnenud kaotus NCAA finaalturniiri avaringis neist madalamalt asetatud tiimile.
Veebruaris 23-aastaseks saanud 173 cm pikkune Teder avaldas intervjuus ka mitu uudisväärtuslikku fakti, millest kõige olulisem on kindlasti see, et mida on ta otsustanud teha uuel hooajal. Juba neli hooaega üliõpilaskorvpallis tiirelnud Teder rääkis ka, miks tema jaoks oli tänavune hooaeg füüsiliselt väga keeruline kadalipp. Loomulikult uurisime nii lähituleviku kohta, mille osas on otsused juba tehtud, kui ka pikema plaani ja ambitsioonide kohta.
Jäite Washington State’iga NCAA finaalturniiril pidama kohe esimeses ringis. Kui valus see kaotus FGCU-le oli ja millega te alt läksite?
Vastased võitlesid rohkem. Meie põhiskoorijad olid vigadega hädas ja FGCU viskas hästi. Valus oli küll.
Kas see viimane kaotus suutis tuhmistada ka Pac-12 konverentsis kogetud võidurõõmu?
Konverentsis saadud võidurõõm jääb ikka alles. Tegime midagi, mida keegi ei uskunud. Seitsmes asetus võitis turniiri. Seda tuleb tähistada!
Teie konverentsi tšempioniks kerkimine oli vist päris suur üllatus? Kuidas teil see õnnestus?
Võtsime mäng-mängult ja usaldasime skautingut. Suutsime tiimiga hästi kokku mängida. Pärast veerandfinaali Utah’ vastu tundus kõik võimalik olevat.
Kui tugev Pac-12 konverents naiste tasemel on?
Kindlalt üks tugevamaid USA-s. Üldiselt igal hooajal pääseb sealt kõige rohkem tiime 25 parema hulka ja Märtsihullusele sai koguni seitse naiskonda 12-st.
Mis elementides Sa ise enda arvates sel hooajal kõige rohkem edasi läksid?
Jään vastuse võlgu, sest sel aastal sain lisatreeningutest ja -viskamisest ainult unistada. Jalad sain tugevamaks (Naerab.).
Sa olid just otsustavates mängudes väga palju väljakul. Millega Sa treeneri usalduse võitsid?
Kogemus, ma arvan. Peatreener Kamie Ethridge on algusest peale mind esiviisikusse pannud ja toetanud nii paljuski. Saame väga hästi läbi.
Samas kui läbi hooaja vaadata, siis olid Su statistilised numbrid alates mänguminutitest võrreldes eelmise aastaga madalamad. Mis selle põhjuseks oli?
Vigastus. Tegin teistega võrreldes poole vähem trenni. Heal juhul kaks tundi nädalas, kui sedagi. Treeneriga oli kokkulepe, et küsiksin julgemalt vahetust, kui enam ei kannata.
Mis trauma Sul oli, läbi mille Sa siis mängisid?
Achilleuse kõõlused on põletikus. Teist hooaega järjest.
Viskeprotsente suutsid Sa seevastu aga mullusega võrreldes parandada. Kas selle saab panna lisandunud kogemuste arvele või ütled meile mõne muu põhjuse?
Arvestades, et lisaks väga teha ei saanud, siis on see viskeprotsent pigem üllatus. Isiklikult arvan, et saaks alati paremini.
Kas USA-s on Sinust saanud täielikult “number kahe” positsiooni mängija? Mängujuhina enam üldse ei toimeta?
Sobin siin tiimis “kahe” positsioonile paremini. Olen sellega nii ära harjunud, et päris mängujuhina siin ennast ette ei kujutakski.
Kuna Kerr Kriisa ja Henri Veesaare ülikool Arizona on samuti Pac-12 konverentsis, siis ilmselt nendel silma peal hoidmine oli üsna kerge? Kas nägid neid oma silmaga ka mängimas?
Eks ikka oli kergem, kui samas konverentsis mängime. Ikka olen näinud.
Kui palju sealkandis Arizona esimeses ringis väljakukkumist analüüsiti ja kajastati?
Sotsiaalmeedias enamjaolt. Aga eks nad polnud ainus tiim, kes madalamale asetusele kaotas. Nii meeste kui ka naiste tabelis oli suuri üllatusi. Meie mäng kaasa arvatud.
Mis Sinust nüüd edasi saab? Kas veel üks ülikooliaasta või ootavad ees uued väljakutsed?
Otsustasin õpinguid jätkata ja teen ühe ülikooliaasta siin veel.
Kas selle ühe ülikoolihooaja veel saad teha tänu n-ö koroonareeglile, mis lubab viienda aasta lisaks mängida?
Täpselt nii, tänu koroonahooajale sain ühe aasta lisaks.
Kui palju teie tiimi tänavusest tuumikust lisaks Sulle alles jääb?
Kolm neidu lõpetab ja kui just mõni üllatusena veel ära ei otsusta minna, siis ülejäänud tiim jääb samaks. Muidugi mitu uustulnukat on ka juurde tulemas.
Kui kunagi uutele väljakutsetele minek, siis kas oled juba ka mingeid plaane teinud või mõelnud selle peale, mis saama hakkab?
Ideid on, aga otsest plaani veel pole. Õnneks on veel aega mõelda, mis täpselt edasi tahan teha.
Oled Sa üldse mõelnud, et kui ühel hetkel profiks siirduda, siis kuhu võiks minna ja kuidas see kõik läheks?
Ikka olen. Euroopasse või Austraaliasse. Pole veel kindlalt otsustanud. Austraalia tundub kuidagi eriti kaugel, aga kontakte ja tutvusi mul seal oleks. Eks seda otsustan järgmisel aastal.
Kui palju on Sinu seal veedetud aastate jooksul Washington State’ist tüdrukuid profikorvpalli läinud? Kuidas neil on läinud?
Paar tüdrukut on läinud. Kaks mängivad Euroopas ja neil läheb hästi. Krystal Leger-Walker võitis just Austraalias naiste meistritiitli.
Milline Su suvi välja näeb, kas plaanid on juba tehtud?
Pean kahjuks sel suvel aja maha võtma ja taastusravi tegema.
Kuidas Sul ülikooliõpingud on läinud? Mida õppisid ja kas kraad on käes?
Alustasin sellest aastast teist bakalaureuse kraadi. Digitaaltehnoloogia ja disain on tehtud, nüüd õpin reklaamindust.
Kui keeruline oli kõik need aastad inglise keeles õppida? Millal see hetk tuli, kui keeleliselt ennast täiesti mugavalt tundsid?
Eestis on inglise keele õpe päris heal tasemel, nii et polegi väga keeruline olnud.
Kas mõtled veel eesti keeles või juba inglise keeles?
Siin ikka inglise keeles.
Su ülikool on Loode-USA-s, üsna Kanada piiri ääres. Seal on kliima vist meiega üsna sarnane? Aga kuidas inimesed on, kas eestlastega võrreldes väga palju teistsugused? Mille poolest?
Eestiga on siin suhteliselt samasugune ilm. Inimesed on siin aga vabamad ja avatumad ning nendega on jututeemasid lihtsam leida.
Seattle’it peetakse üheks ägedamaks USA linnaks ning see jääb Sinust sealsete mõõtkavade järgi vist autosõidu kaugusele. Kas oled sinna jõudnud ning mis mulje jäi?
Paar korda olen käinud, aga enamjaolt mängude pärast. Kui välja arvata, et seal sajab kogu aeg vihma, on Seattle väga ilus linn.




