Close

INTERVJUU | Kristian Kullamäe Leedu karika pronksist, seisudest Eurocupis ning mängude lõpetamisest

-Kristian Kullamäe | Foto: Liina Käärik

Eelmisel hooajal üsna pahasti Hispaania klubis Burgos suuresti rotatsioonist kõrvale jäänud Kristian Kullamäe tänavuse hooaja mängupaiga valik oli korralik jackpot, kui Eesti koondise tagamees on Leedu liiga klubis Panevežyse Lietkabelis kerkinud nii riigi meistrivõistlustel kui ka Euroopa tugevuselt teises sarjas Eurocup oma tiimi üheks selgeks liidriks.

Nii Eurocupis kui ka kohalikus liigas oma tiimis keskmiselt kõige rohkem resultatiivseid sööte jagav ning skoorimises kolmandal-neljandal kohal olev Kullamäe näitas oma vägevat enesekindlust ka hiljutises koondiseaknas, kui Eesti Vabariigi 105. sünnipäeval paugutas ta viimaste sekundite kolmesega Eesti võidule Sloveenia vastu. Huvitaval kombel rääkis mõned päevad varem koondise treeningul Korvpall24 portaalile intervjuud andes Kullamäe veidi teises kontekstis just mängude lõpetamise olulisusest.

Veel tahtsime 23-aastase ja 194 cm pikkuse tagamehe käest teada, kui oluline on tema jaoks Leedu karikavõistluste pronksmedal, kas selliseid kolmanda koha mänge üldse peaks korraldama, kuidas on ta harjunud eurosarjas mängimise rutiiniga, miks Lietkabelisel mängulõppudega suuri probleeme on, mis loogika järgi peatreener Nenad Canak tagamehi mängitab ning kas tal läheb ikka nägu naerule, kui Panevežyse mänguareenil Eesti 90-ndate diskohitte lastakse.

Oled värske Leedu karikavõistluste pronksmedali omanik. Kui oluline auhind see Sinu jaoks on?

Kindlasti on oluline. Pole ju meeste klassis väga mingeid medaleid võitnud ja arvan, et Leedus oli kolmas koht ka klubis kõigile tähtis. See oli meie tiimi jaoks korralik saavutus. Kahju, et poolfinaalis (Kaunase) Žalgirisele üpris kindlalt alla jäime. Nad dikteerisid natuke liiga palju ja oleks tahtnud neile rohkem vastu hakata. Aga seekord läks niimoodi. (Lietuvos) Rytast suutsime võita ja medaliga on alati hea lõpetada.

Alatine diskussioon on see, kas karikavõistlustel on pronksmedalimängu vaja või ei ole. Osades kohtades peetakse, osades mitte. Mida Sina mängijana arvad?

Minule väga meeldisid Leedu karikavõistlused. See oli mulle esimene selline kogemus. Ma polegi ju kunagi varem kusagil karikavõistlustel mänginud. Sellest suudeti teha suur sündmus ja pronksimängus olid mõlemad võistkonnad maksimaalselt väljas. Minu jaoks polnud see küll mingi pettumus, et peab sellist asja mängima. See oli täiesti normaalne mäng ja medal oli vahel.

Kuidas oled Sa harjunud selle režiimiga, et nädala sees on Eurocupi mäng ja nädala lõpus liigamatš? Kas Sulle selline rütm sobib?

Kindlasti sobib. Mängijana ju tahad alati võimalikult palju mängida. Alguses oli võib-olla harjumatu, aga nüüd olen ära harjunud. Mängupraktikat olen kõvasti saadud. Hetkel saan päris palju mängida ka ja kurta ei saa. Füüsilise poole pealt olen samuti vastu pidanud ja tervis on korras.

Eurocupis olete nüüd alagrupis kahe viimasega väikese vahe sisse teinud. Tundub, et edasipääs on enam-vähem kindel, aga kui te jääte seitsmendale või kaheksandale kohale, siis play-off‘i esimeses ringis läheb päris keeruliseks. Kas te jälgite neid tabeliseise ise ka?

Kuni praeguseni pole väga jälginud, aga nüüd hakkab see aeg vaikselt kätte jõudma ning vaatad, et mis variandid võiksid olla. Arvan, et seitsmendaks või kaheksandaks ei tahaks muidugi jääda ja arvan, et meil on varianti jääda alagrupi keskele. Samas see tabel on nii tihe, et iga mäng on kulla hinnaga ja sellest sõltub väga palju. Eks näis, mis kohaga lõpetame, aga esikaheksasse peaksime tõenäoliselt ikka mahtuma. Nüüd ongi küsimus selles, et mis positsioonil me lõpetame. Loodetavasti ikka kõrgemal.

Mis vahepeal juhtus, et te kaotasite sellistele tiimidele, keda tabeliseisu poolest oleks võinud võita, aga nüüd olete võitnud alagrupi esiotsa klubisid? Kas vahepeal käis meeskonnast mingi mõõn läbi?

Jah. Kui pärast eelmisi koondisemänge tagasi tulime, siis oli meil vigastuste ja haigustega natuke probleeme. Meil kadus Eurocupis rütm ära ja me ei suutnud üldse võita. Aga mängisime tegelikult ka päris tugevate vastastega. Nüüd läheb meil Eurocupis ju väga hästi ja saime enne seda koondiseakent kolm võitu järjest. See oli väga tähtis ja tänu sellele tuli tagumistega väike vahe sisse. Tundub, et sel aastal pole Eurocupis sellist ühte suurt favoriiti, kõik võivad kõiki võita. Pole Euroliiga tasemel klubisid (Belgradi) Partizani ja Valenciat, kõik on ühte masti meeskonnad.

Mis teil vahepeal mängu lõppudes juhtus? Üks oli see Bourgi kohtumine, kus mängisite sisuliselt mõne minutiga 20 punkti maha ja siis kohe järgmises Eurocupi matšis lasite ka lõpu väga teravaks. Mis juhtus?

Kui oskaks selgitada, siis lahendaks ära (Muigab.). Mängude lõpud pole murekohaks olnud ainult Eurocupis, Leedu liigas on samamoodi. Me kuidagi jätame mängimise pooleli ja hakkame aega venitama. Oleme üritanud küll ja treener on proovinud erinevaid koosseise, aga kõik võidud tulevad kuidagi väga raskelt. Kui saaksime lõpus kindlamaks, siis oleks rahulikum. Praegu on mängulõpud valdavalt ikka väga närvilised. Tuleb lihtsalt ära kannatada ja proovida võit kätte saada. Ega kindlaid võite pole me tõesti väga palju saanud.

Vahepeal tulid teile juurde Gediminas Orelik ja serblasest tsenter Nikola Popovic. Orelik sulandus väga kiiresti ja juba esimeses Eurocupi mängus paugutas täiega, aga kuidas Serbia kutil sisseelamine läheb?

Mis ma nende kohta ikka öelda oskan. Arvan, et mõlemad on meile arvestatavad jõud. Seda Serbia meest ma enne ei tundnud, aga ta on meie satsis päris suur jõud. Ta teeb nii kaitses kui ka rünnakul asjad väga kindlalt ära. Orelik on Orelik, ta on rünnakul vastaste jaoks päris ebamugav mängija. Ta annab meeskonnale kindlasti juurde ja ta tunneb treeneri süsteemi paremini, kuna ta oli ka eelmisel aastal Lietkabelises. Asjad sujusid libedalt, kuna ta teadis, kuhu ta tuleb. Tema jaoks oli küsimus pigem mängijates kui treenerites, kuna ta ei teadnud uusi mängijaid, aga süsteemi teadis. Arvan, et need on kaks tummist täiendust meile ja nad aitavad kindlasti palju.

Tagaliinis on peatreener Nenad Canak kolme tagamängijaga pidevalt katsetanud. Sina, serblane Stefan Peno ja ameeriklane Jamel Morris. Vahepeal alustad Sa pingil, siis oled jällegi algviisikus. Kas oled aru saanud, mille järgi neid otsuseid tehakse? Kas sellest on räägitud?

Otseselt räägitud ei ole. Pigem annab treener lihtsalt enne mängupäeva teada, kes alustab ja kes tuleb vahetusest, aga miks ta seda teeb, seda pead temalt küsima. Arvan, et pole minu asi seda kommenteerida. Mina pean olema valmis siis, kui minu nimi öeldakse. Ma ei tea, kuidas või mis süsteemi järgi ta valib.

On Sinu jaoks vahet, kas Sa tuled pingi pealt või alustad algviisikus?

Arvan, et enam ei ole. Nüüd olen selle treeneri ja võistkonnaga ära harjunud ja enam suurt vahet pole. Minu jaoks on pigem tähtis see, kes mänge lõpetab. Kui lõpus läheb teravaks, siis tahad alati ise platsil olla. Sellel, kes alustab, pole nii suurt kaalu.

Kui Sa oled mängujuhi positsioonil, siis kuidas Sul see kompuuter peas töötab? Morris on teil väga huvitav kuju, kui tal mäng läheb, siis võib panna hullu kontserdi, aga kui ei lähe, siis võib kohati täitsa ära kaduda. Kas Sul peas käib mõte nii ka, et kui sel või teisel mehel vise parasjagu ei lähe, siis söödad hoopis teisele? Või päris nii see asi ei käi?

Päris nii mustvalgelt ei käi, jah. Arvan, et asjad on tingitud sellest, et Morrisele satub pall vahel rohkem, vahel vähem kätte ja kuna meie süsteem on päris võistkondlik, siis tal on raske igas mängus sellist kontserti teha. Peatreener on alati ühtsust rõhutanud. See on paratamatu, aga Morris on kindlasti klassiga mängumees. Kui ta kuumaks läheb, siis on ta võimeline põhimõtteliselt üksinda mängu ära tegema. Taset tal on.

-Kristian Kullamäe | Foto: Siim Semiskar

Kas Sa oled Leedu korvpalli fenomenist aru saanud? Miks seal see mäng nii populaarne on?

Otseselt mingit ühte asja ei ole. Minu meelest suhtuvad nad korvpalli samamoodi nagu eestlased, midagi erilist pole. See on neile lihtsalt traditsioonidega sisse kulunud. Kunagi, kui nad võitma hakkasid, said traditsioonid alguse ja see on loomulikul viisil siiamaani kestnud. Ongi lihtsalt traditsioonid ja austamine, aga midagi erilist seal minu jaoks polegi. Trenni tehakse samamoodi nagu Eestis, inimesed on iseloomu poolest samasugused.

Sa oled hästi palju kommenteerinud, kuidas Sulle meeldis see eestlaste külaskäik Sinu mängule Leedus. Aga mida klubis sellest räägiti? Kas see klubis ka kuidagi tähelepanu pälvis, et selline eestlaste kogukond Sulle kaasa elama tuli?

Kindlasti rääkisime. Ütlesin teatud inimestele, et olge valmis, sest eestlasi võib tulla, aga see oli nende jaoks päris suur vaimustus, et selliseks mölluks läks ja nii palju toetajaid tuli. Kui on Eurocupi mäng, siis on alati eestlasi olnud ja võib-olla midagi osati aimata, aga see, et selline torm tuli, oli nende jaoks ka uudne kogemus. Arvan, et see oli päris lahe kogu klubi jaoks.

Tollel Eurocupi mängul enne Kaunase Žalgirise ja Baskonia kohtumist oli ka korralik Eesti kogukond kohal ja Su isa oli ka vaatamas. Seal mängiti saalis vahepeal mõnusat Eesti 1990-ndate diskot. Kas see, et Leedus mängul eesti muusikat lastakse, annab Sulle mängijana midagi juurde või Sa ei pane seda üldse tähele?

Ikka panen tähele. See teeb asja lahedamaks ja sellest jääb mälestus. Eurocupis on reeglina alati eestlasi saalis olnud ja pärast üritavad kontakti luua. Sellised asjad teevad alati südame soojaks.

Lähed siis nende eestlastega patsu ka lööma?

Reeglina ikka. Nad on ju tulnud vaatama ja tahavad pilti teha või niisama midagi rääkida. Kui nad tulid mind vaatama, siis miks mitte minna.

Kuidas Lietkabelis koondises käimisesse suhtub? Mingeid takistusi ei tee ja suhtuvad positiivselt?

Jah. FIBA teeb pausi ja meid see kuidagi ei sega. Otseselt pole keegi kurtnud. Kuna mänge on meil tõesti palju, siis võib-olla klubi tahaks, et mängija saaks rohkem puhata, aga mingeid takistusi pole olnud. Klubis on alati öeldud, et oma riigi esindamisele kätt ette ei panda.

Milline on Sinu lepinguline seis Lietkabelisega?

Üheaastase lepingu tegin.

Kas oled tuleviku peale ka mõelnud või praegu on selleks veel vara?

Eks mingid mõtted ikka on. Hoian kätt pulsil ja on ka minul kätt pulsil hoitud. Küsitakse, mis ma ise mõtlen, aga ma ei taha sellest väga suurt numbrit teha, kuna sinna on veel kolm kuud aega ja praegu tulevad aina tähtsamad mängud peale. Tahaks selle hooaja ära teha ja siis edasi vaadata, mis variandid tekivad. Praegu on uuritud, aga midagi kindlat pole öelda.

Aga kui kerime ühe aasta ajas tagasi, siis Su praegune rahulolu tase on hoopis teine kui ta oli siis Hispaanias olles?

Seda kindlasti! Ma tunnen, et olen nüüd kõvasti rohkem pildil, kui siis olin. Üldpildis on seis normaalne. Nüüd ongi vaja see hooaeg tublilt lõpuni teha ja loodetavasti aidata meeskonnal eesmärgid saavutada. Siis vaatame juba edasi, mis saab. Praegu lähevad mängud aina tähtsamaks ja tuleb sajaga lõpuni panna.

scroll to top