Close

INTERVJUU | Siim-Sander Vene tulevikust: peaks veel kolm aastat välismaal ära tegema, siis on 20 aastat piiri taga koos

-Siim-Sander Vene | Foto: Hapoel Jerusalem Basketball Club Facebook

Eesti korvpallikoondise ühel kogenumal mängumehel, ääremängijal Siim-Sander Venel jäi viimases koondiseaknas platsil käimata, kuna ta murdis hiljuti Iisraeli kõrgliigaklubi Jeruusalemma Hapoeli treeningul väikese näpu. 32-aastase ja 203 cm pikkuse Vene sõnul on selle traumaga tegemist täpselt piiripealse asjaga. Intervjuu avaldamisele eelnenud nädalavahetusel oli õnneks Vene aga platsil tagasi, kui aitas koduklubil Iisraeli liigas võita.

Korvpall24 tegi pikaaegse Eesti koondislasega intervjuu Tallinnas enne koondisemänge Sloveenia ja Rootsiga, kuna Vene kasutas siiski võimalust, et vahepeal Iisraelist kodumaale tulla. Kuna Iisraelis on välismängijate piirangud, siis on Vene kohalikus liigas mänge pidanud vaatama päris tihti pingilt, kuid eurosarjas pääseb lõdvemate reeglite tõttu tihemini koosseisu.

Intervjuus rääkis Vene, kuidas ta näpule viga tegi, kuidas on ta harjunud olukorraga, et Iisraeli liiga kohtumises ei pruugi koosseisu pääseda, kas Hapoelis on olnud näha ka mingit tõmblemist, kuidas mõjus klubile hiljutine karikavõit, miks Venele sealne ühiskond mokkamööda pole, milline on tema lepinguline suhe Hapoeli tiimiga ning kui kaua plaanib ta veel tipptasemel korvpalli mängida.

Siim, saan aru, et Sul on näpud katki. Kas üks või kaks?

Üks, see kõige väiksem ja õnnetum.

Kui tõsine see vigastus on?

No ikka katki on. Piiri peal, kas kasvab ise kokku või ei kasva. Kui midagi veel juhtub, siis oleks kindlasti operatsiooni variant. Iseenesest väga väike ja loll asi, aga teistpidi võib minna väga jamaks.

Mäletad seda konkreetset situatsiooni, kuidas juhtus?

Jah. Püüdsin trennis palli ja keegi pani samal ajal käega otsa ja sõrm jäi kuidagi käe ja palli vahele.

Kui palju Sul näpuvigastusi on olnud? Korvpalluritel on see ju üsna tavaline, et näpud on katki või liigestest väljas.

Jah, on olnud, aga väga katki pole midagi läinud. Pigem on sellised lihtsamad asjad olnud. Niimoodi pole olnud, et midagi peab vahele jätma.

See trauma ilmselt Sinu olukorda klubi hierarhias lihtsamaks ei tee. Sa oled pendeldanud koosseisulise ja mittekoosseisulise mängijana edasi-tagasi. Kuidas Sa ise senise hooaja kokku võtad?

Ei saa öelda, et päris üles-alla, aga selline veidi imelik on olnud. Aga olukord on selline ja nüüd olen juba enam-vähem ära harjunud, et üks nädal mängid ja teine nädal ei mängi. Kui vahepeal on need Meistrite liiga mängud sees, siis on enam-vähem. Selles hooaja faasis enam võib-olla ei olegi nii hull, kui vahepeal üks nädal vahele jääb. Lätlasega (Mareks Mejeris – toim.) kahekesi jagame. Nüüd toodi üks mees veel juurde (ilmselt peab Vene silmas ca kuu aega tagasi klubiga liitunud USA ja Iisraeli passiga T. J. Cline’i – toim.) ja eks saab näha, kuidas asjad edasi minema hakkavad.

Kas klubis on mingit tõmblemist ka täheldada? Mingit vahetuste virvarri ei tahetud korraldada?

Kõike algusest lõpuni ei tea, aga praegu on kindlasti rahulikum. Alguses oli seal ka ärevaid hetki. Meil on paar meest juurde toodud, kuigi ära pole kedagi saadetud. Klubi sihid on kõrged ja vaikselt üritatakse midagi kogu aeg juurde panna.

Võitsite karika. Sa ise küll ei mänginud, aga kui suur sõõm värsket õhku see klubile oli?

Karikasarjas käib see asi ikka mingi asja peale ja lõpuks antakse midagi pihku ka. Isegi mõnda pisarat oli saalis näha, kellelegi läks korda. Oli platsi peal tähistamist ja pärast tuli peovärk. Klubi töötajatele ja fännidele läks vägagi korda.

Kas Iisraelis ollakse väga emotsionaalsed? Kui läheb hästi, siis nutetakse rõõmupisaraid, kui läheb halvasti, siis öeldakse kiirelt ka mõni krõbedam sõna?

Jah, neid on pärast välismängude kaotusi olnud tribüüni pealt kuulda küll. Eks ta vist nii käib, et kui hästi, siis kunn, kui kehvasti, siis… (Naerab.).

Aga ma saan aru, et Sulle sealne ühiskond väga ei meeldi?

Ta on harjumatu. Euroopa eluga võrreldes hoopis teistsugune, mitte põhjamaise eurooplase elustiil. Elada kannatab, aga päris unistuste koht ei ole.

Liiga äkiline ja liiga agressiivne või mis need miinused on?

Pigem käitumine ja kombed. Teistega arvestamist on vähe. Kui näiteks rase naine läheb uksest sisse, siis kolm meest trügivad talle samal ajal vastu ja kedagi ei huvita. Selliseid asju on väga tihti näha. Igaüks on iseenda eest ja suuri ühiskondlikke norme ei ole.

Eestiga on kontrast kindlasti suur, aga Sina oled ju väga pikalt Itaalias ja Hispaanias olnud. Kas ka nende riikidega on vahe suur?

Ikka on. Ma ütleksin, et kogu Euroopa elu on natuke teistmoodi. Nagu Iisrael on oma asukohalt Euroopa ja Aasia vahel, nii on ta ka ühiskonna poolest. Nad on ka põhimõtteliselt kogu oma eksisteerimise vältel kellegagi sõjas olnud. Eks see jätab oma jälje ja seda on võib-olla ka nende elustiilist näha.

Kandub see kuidagi korvpalliväljakule üle? Kas Sa tunnetad, et Iisraeli mängijad on trennis kuidagi eriti agressiivsed või päris nii ei ole?

Seda ma ei ütleks. Vähemalt meil on sellega üsna rahulikult läinud ja ma pole seda ka mujal tähele pannud. Meil pole kunagi kellegagi kismaks läinud.

Iisraeli liiga on ikkagi n-ö võõrleegionäride liiga ja oma mehed seal väga silma ei paista?

Mõni on igas satsis ikka, aga samas on igas võistkonnas vähemalt neli või viis välismaalast ja nendel võistkondadel, kes mõnes eurosarjas mängivad, on tavaliselt kuus. See on täiesti normaalne, et käib rotatsioon ja igas mängus istub keegi leegionäridest kõrval. Aga põhijõud on välismaalased ja palju on ka neid, kellele on pass antud ja n-ö Iisraeli meheks tehtud. Kui need välismaalastele juurde panna, siis on neid väga palju.

Sinu sugupuust ei ole hakatud juudi juuri otsima?

Ju siis on nii kaugel, et pole mingit lootust (Naerab.).

Milline on Sinu lepinguline suhe klubiga? Kas leping on selle aasta lõpuni?

Pluss üks. Mõlemapoolse klausliga.

Kas oled selle peale juba mõelnud, et mis hakkab saama?

Vahest ikka mõtlen, aga eks näis, kuidas lõpuks läheb. Karikat on ühtepidi tore võita küll, aga kaks suuremat asja on veel mängus ja see otsus sõltub rohkem liigades saavutatavast. Eks näis, kuidas hooaeg lõpeb ja kas treener jääb või ei jää. Need asjad mängivad suurt rolli.

Kumb Sulle kasulikum oleks, kui treener jääks või ei jää?

Üldiselt saame hästi läbi ja minule temaga täitsa sobib. Kui ütled, et on serblasest treener, siis esimese hooga kõik ütlevad, et oi-oi. Eks vahepeal tuleb ka temast see Serbia kool välja, aga samas on ta üsnagi kaasaegne. Tema stiil on minule täitsa vastuvõetav.

-Siim-Sander Vene | Foto: Hapoel Jerusalem Basketball Club Facebook

Kõrvalt vaadates on Iisraeli korvpalli pikka aega võrdsustatud Tel Avivi Maccabiga. Seal sees olles, kui suur vahe on Iisraeli klubide struktuuridel ja eelarvetel?

Eks eelarve ja organisatsioon on neil ikkagi tunduvalt suuremad. Raha paneb selle paika. Aga seal on neli-viis klubi, kes pole üldse sellega nõus, et Maccabi nendest parem on. Nad ikka arvavad, et nemad peaksid kõige paremad olema ja võitlust on kõvasti. Viimased aastad polegi neil Iisraeli liigas väga säravad olnud ja nad on nätakaid saanud küll. Eelmisel aastal nad meistritiitlit ei võitnud ja tänavu said juba karikavõistlustel ära. Sellist domineerivat ülemvõimu pole.

Kas Iisraeli meistriliiga finaal on endiselt ühemänguline?

Ei, enam ei ole. Enne oli final four, aga eelmisel aastal oli kahe võiduni.

Ühemänguline finaal pakkus ilmselt palju rohkem üllatusi.

Kindlasti. Final four oli ettearvamatum, aga samas kahe võiduni mängides jääb ikka ka üllatusruumi. Seitsmest mängust oleks see tunduvalt raskem.

Kui Sinult järgmise hooaja kohta küsida, siis kas Sa oled pikemaid plaane teinud? Kui kaua Siim-Sander Vene veel profikorvpalli mängib? Kas nii kaua, kuni keegi Sind veel tahab, või tõmbad mingil hetkel ise joone alla?

Sisimas mõtlen, et peaks veel kolm aastat välismaal ära tegema, kuna siis on 20 aastat piiri taga koos ja see on ilus number. Sealt edasi saab vaadata, et mis edasi, kuidas tunne on ja kuidas tase veel kannatab. Mingit sundi pole, läheme rahulikult, üks või kaks aastat korraga. Proovime need kolm aastat ära teha ja siis vaatame, kuhu omadega jõudnud oleme.

Füüsiliselt tunned ennast hästi?

Muidugi, aina paremini. See tuleb vanusega juurde. On paremaid aegu, on halvemaid aegu, aga üldpildis olen ühes tükis.

Sinu mängustiil on meeskondlik. Pika mehe kohta oled hea söötja ja oled nõus palli jagama. Kas serblasest peatreener saab Sinu plussidest aru? Osades klubides pole sellest hästi aru saadud.

Seda on ette tulnud küll, aga arvan, et Hapoelis oligi nii, et välismaalased valis pigem peatreener ise. Vähemalt ta ise ütleb, et ta teadis, mida ta ootas ja enam-vähem seda ka sai.

Pole mõtet võtta viite ühesugust ameeriklast, kes kõik tahavad 20 korda peale visata?

Kokkuvõttes on meil kuus ameeriklast, võta kuidas tahad (Muigab.). Samas oleme me ainus klubi, kellel on kaks eurooplast satsis. Ju siis ta üritas midagi teistmoodi teha. Siiamaani ei saa öelda, et on väga hästi läinud, aga siiski suhteliselt korralikult.

scroll to top