Close

INTERVJUU | Eesti? Mis osariik see on? Anna Gret Asi: siin Ameerikas geograafilist intelligentsust väga vist ei hinnata

-Anna Gret Asi | Foto: Oklahoma State Cowgirl Basketball Facebook

Eesti oma generatsiooni üks talendikamaid naiskorvpallureid Anna Gret Asi siirdus tänavuseks hooajaks Oklahoma State’i ülikooli ridadesse ning on eriti alates jaanuarist suutnud näidata vaatamata kohatisele ebastabiilsusele väga korralikku mängu. Homme 21-aastaseks saav 173 cm pikkune tagamängija on senise 24 matšiga saanud keskmiselt 16,4 minutiga kirja 7,3 punkti, 1,6 lauapalli ja 2,2 korvisöötu.

Oma debüüthooajal Arizonas vanemate ülikoolikorvpallurite varju jäänud Asi rääkis Korvpall24 portaalile antud pikemas intervjuus, et on oma koolivahetusega väga rahul ning heade esitustega on hakanud ka järjest enam enesekindlust tulema ning peatreeneri usaldus tema vastu on samuti kasvamas.

Saime usutlusest veel teada, mis täpsemalt koolivahetuse põhjusteks olid ning kuidas kogu see protsess käis, kuidas on Asi oma tänavuse hooajaga seni rahule jäänud, mille pealt tulid jaanuaris järjest senise karjääri parimad esitused, kui vägevalt lähedased teda Eestist oma unetundide arvelt toetavad, millised NCAA reeglid on Euroopast tulles kõige absurdsemad, kui palju USA-s Eestist midagi teatakse, kui kuulus on Kerr Kriisa Arizonas tegelikult ning kas Asil on tulevikus ambitsioone ennast ka profikorvpallis tõestada.

Sa vahetasid oma senise elupaiga USA lääneosas asuvast Arizonast ülikoolivahetusega USA keskosas paikneva Oklahoma osariigi vastu. Klimaatiliselt vist väga midagi ei muutunud, aga kas eluolu osas oled täheldanud mingeid suuremaid erinevusi?

Eks kliima on ka ikkagi veidike erinev. Tucsonis oli väga kuiv ja talvel alla 0 kraadi ei läinud. Nüüd Stillwateris on suvel jube niiske ja talvel siin mõni nädal oli lausa -15 kraadi, lumi jne. Üleüldiselt on talvekuudel siin kliima väga kõikuv olnud. Siin viimased kaks-kolm kuud on nii olnud, et mõni päev on külm, vihmane või tormine, teine päev on päike väljas ja kevade tunne.

Millest see ülikoolivahetus tingitud oli ning kas algatus tuli Arizona või Sinu poolt?

Olin sealse keskkonnaga rahulolematu. Treenerid ei tundnud mind ikkagi nii hästi, kui alguses jutust tundus. Lisaks oli keeruline süsteemi sisse sulanduda, kuna suur rõhk läks neljanda-viienda aasta mängijatele, keda meil tol aastal oli päris palju.

Kuidas NCAA-s see ülikooli vahetus reeglitega raamistatud on? Kas tavaliselt ei peaks kooli vahetades aastat vahele jätma?

COVID-i “lastele” oli kooli valimine väga piiratud, kuna väga vähesed said visiitidel käia ning kooli ja sealsete inimestega reaalselt kokku puutuda. Õnneks sai NCAA sellest olukorrast aru ning tegi transfer portal‘i reeglites muudatuse. Kõik esimese korra koolivahetajad saavad kohe ilma mingite piiranguteta mängima hakata. Ka teise korra vahetajatele on mingid teatud klauslid, mille alusel on võimalik nendelgi aastat vahele jätmata kohe mängida.

Kas oled oma otsusega rahul, et Oklahoma State’iga liitusid?

Jah, kindlasti. Siinsed treenerid mõistavad mu tugevusi ja oskavad suunata nendes aspektides, kus mul vajakajäämisi on.

Kuidas koolivahetus õpingutele mõjus? Mis eriala Sa üldse õpid?

Ausalt öeldes midagi väga dramaatilist polnud. Vaid üks aine ei kandunud vahetusega üle. Uues koolis on natukene kitsam ainete valik ning lisaks peab võtma rohkem kontakttunde, mis kohati võib keset hooaega mind keerulistesse olukordadesse panna, aga üleüldiselt saab kenasti hakkama. Õpin spordimeedia eriala. Eks elu näitab, mis sellega peale hakkan. Professorid pidevalt mainivad, et selle eriala diplomiga ei tohiks tööst puudust tulla.

Mis on peamised erinevused Arizona ülikooli ja Oklahoma State’i ülikooli vahel?

Sellele on ühest küljest keeruline, teisest küljest üsnagi lihtne vastata. OSU-s oleme kogu kooliga väga kokkuhoidvad, natuke nagu perekond. Kool korraldab väga palju üritusi ning ka sportlaseid soovitakse igale poole kaasata. Arizonas ma sellist kogemust ei mäleta. Samas tuleb võtta ka arvesse seda, et eelmisel aastal oli veel see koroonavärk veidi kuumem teema ning kõiki taheti võimalikult vähe igale poole laiali saata. Nii et võib-olla on seal ka sellest aastast veidi asjad muutunud.

Mis need peamised põhjused Sinu arvates olid, et Sa Arizonas võimalust ei saanudki?

Eks ma seal mingil momendil jäin trennides kaitseolukordades hätta, ja kuna seal oli süsteem selline, et rünnakust väga palju ei hoolitud, siis oligi sellest mõõnast keeruline välja tulla. Arvan, et trenniolukordades olin tegelikult rünnakul üks nupukamatest, kuid kuna kaitse pealt jäi kohati vajaka, siis treeneri seitsme-kaheksa mängija rotatsiooni ma ei mahtunud. Mainisin ka juba, et meil oli umbes 10 neljanda-viienda aasta mängijat, kellel ülikoolikossu kogemus olemas. See tegi ka treeneritele silmapaistmise keerulisemaks.

Nüüd Oklahoma State’is tuleb mänguminuteid korralikult, aga päris stabiilset kohta Sa vist rotatsioonis veel kätte saanud pole? Kas see on nii ning mis need tagamaad on?

Jah, sellel aastal on mul paljude õnnetute kokkusattumuste tõttu ka üsna keeruline hooaeg olnud. Olen siin pidanud paari vigastuse ja haigusega võitlema. Ja siin on meil ka praegu neid neljanda-viienda aasta mängijaid kuus. Mõne taga ma praegu mängin ja nende kogemused on neile treeneri usalduse mõttes väikese eelise andnud. Aga ega ma neist kehvem pole. Kohati hakkan liigselt tormama ning sellega tulevad pallikaotused ja väike ebakindlus. Selle kallal näeme pidevalt vaeva, et ma suudaks enda mängu endale sobivas tempos säilitada, isegi kui vastased tahavad meid tagant kiirustada. Tunnen, et olen praegu õigel teel ja üles-alla graafikul pigem tõusuteel.

Aga jaanuari teises pooles tegid Sa oma senised USA karjääri kõige vägevamad mängud ning seda asetatud naiskondade vastu. Mis juhtus, et järsku sellised õnnestumised tulid?

Kõik algas jaanuari alguses peetud Texase mängust. Kui olin seal esimese poolaja väheste minutite jooksul päris korraliku mängu teinud, siis teisel poolajal treener ikkagi veel ei usaldanud. Kaks minutit enne lõppu läks üks põhitagamängijatest viie veaga välja ja pidin platsile minema. Lõpus tegin kindlalt ja rahumeelselt õiged otsused ning sain ka ühest and one (koos veaga korv – toim.) olukorrast väga suure enesekindluse paugu. Sealt alates treener ka usaldas rohkem, mis andis mulle enesekindlust ning selle pealt olen siis läinud ja teinud.

Millise ülesandega peatreener Jacie Hoyt Sind üldse väljakule saadab? Kas rünnakul pead rohkem viskama või on Sul ka mängujuhina roll?

Ega ühte kindlat asja polegi. Pigem oleneb, kas olen teise mängujuhiga samal ajal väljakul või mitte. Ühesõnaga, mängin nii “ühe” kui ka “kahe” positsioonil.

Milline teie naiskonna mängustiil on? Kas te erinete stiililt kuidagi mingis elemendis ka ülejäänud kolledžinaiskondadest?

Mängime üsnagi vabas stiilis. Loeme kaitset ja otsime nendele mängijatele olukordi, kellel õnnestunud on. Usun, et oleme üsnagi unikaalsed, sest meil on päris targad ja kogemustega mängijad ühte punti mängima sattunud. Minule see sobib väga hästi.

Kas Sinu jaoks oli USA-sse siirdudes kuidagi keeruline ka sellest välja saada, et Eestis olid meie uue generatsiooni üks talendikaim, kui mitte kõige talendikam mängija, aga NCAA-s oled n-ö üks paljude seast?

Ma ei ütleks, et keeruline oli. Esimese aasta alguses läksin peale endast veidi liiga madala arvamusega. Oleksin võinud nahaalsem olla. Siiani vahepeal annab ebakindlus tunda. Pigem olen muutunud kohati liiga lahkeks ja unustanud ära, et ma suudan ka olukordi luua, skoorida ja ei pea teistele nii palju söötma.

Kuidas oled NCAA reeglitega harjunud? Mis on Sinu jaoks olnud kõige veidram või nõmedam reeglite erinevus ning mis erinevus Sulle meeldib?

Minu meelest on need reeglid ikka päris jaburad. Iga hooaja alguses tulevad kohtunikud koolidesse ja käivad kõik reeglid üle. Kõige hullem on see, et ei tohi kaks korda palliga mängijat check‘ida ehk käega puutuda. Hooaja alguses värskete peadega vilistatakse need kohe veaks. Nüüd hooaja sees ei pane enam keegi tähele ja selline ebastabiilsus selle reegliga seoses on minu jaoks kõige häirivam. Väga palju võetakse ka ründajavigu välja. Ma ise ei oska seda nii, nagu siin tehakse. Aga mine tea, äkki lõpuaastateks saan käppa.

Millised on Sinu kogemused, kas keegi USA-s üldse teab ka, kus või mis see Eesti on või pead ikka kõigile puust ja punaseks ette tegema?

Kui Arizonas olin, siis ikka teati rohkem, sest Kerr (Kriisa) oli juba aastakese seal olnud. Siin uues koolis ikka ei teata väga midagi sellest. Vaadatakse viltuse kulmuga kõigepealt ja mõtlevad vist, et mis osariik see veel on. Aga mis teha, siin Ameerikas geograafilist intelligentsust väga vist ei hinnata ka.

Lisaks Sulle on tiimis ka neiud Iisraelist ja Saksamaalt. Kas nendega hoiate välismaalastena automaatselt rohkem kokku ja saate üksteise muredest rohkem aru?

Ma jagan Iisraeli neiuga korterit ja temaga ikka arutame siin päris tihedalt nendest asjadest, mida ameeriklastega rääkida ei saa. Sakslanna tuli meile alles kuu aega tagasi ning temaga veel nii lähedane pole, et muredest lobiseks. Kuna ta on freshman (uustulnuk – toim.), siis tal varsti see suur elevus läheb üle ning tal hakkab minema vaja neid inimesi, kellega kodustel teemadel rohkem rääkida.

Millisena Sa oma tulevikku näed? Kas plaanid kõik ülikooliaastad ära mängida ning ka diplomi kätte saada? Kas seejärel profikorvpall ka ahvatleb?

Jah, plaan on bakalaureuse diplom ikka kätte saada. Praeguse seisuga on kaks ja pool aastat veel minna. Profikorvpalluriks saamine on peamine põhjus, miks ma selle tee siin ette olen võtnud. Ehk jah, sihin selles suunas.

Kui paljudel Su naiskonnakaaslastel üldse profikorvpalli ambitsioonid on? Või tehakse sporti seetõttu, et saada stipendiumi abil ülikooliharidus?

Eks meil siin enam-vähem pooleks selle teemaga on. Mõned tahavad proovida profikorvpalli kasvõi aasta, aga on ka neid, kes juba praegu kindlalt teavad, mida elus teha tahavad.

-Anna Gret Asi (vasakul) koos naiskonnakaaslastega | Foto: Oklahoma State Cowgirl Basketball Facebook

See Kesk-USA piirkond peaks olema ajalooliselt üsna usklik regioon. Kas oled seda igapäevases elus kuidagi täheldanud?

Jah, see tuli minu jaoks korraliku šokina, kui ma ausalt ütlen. Peatreener on väga usklik ning talle meeldib seda võistkonnaga jagada. Väga tihedalt palvetame tiimiga enne mänge ja ühiseid söögikordi. Vahepeal ka pärast mänge või lihtsalt tiimi koosolekutel. Ma alguses ei osanudki kohe kuidagi reageerida. Nüüdseks olen juba harjunud.

Mis Sulle USA-s üldiselt kõige rohkem meeldib ja mis üldse ei meeldi? Kas kultuurilistest erinevustest või mingitest muudest asjadest tingituna oled kogenud või näinud ka mingeid naljakaid või veidraid juhtumisi?

Võib veidrana tunduda, aga Amazon on üks väga tore veebipood. Ükskõik mida vaja on, saab sealt tellida, mõne päevaga on pakk ukse taga. Samuti väga suur osa inimesi on väga lahked ja jutukad, mida Eestis üleliia palju ei koge. Üks tüütumaid asju on see, et inimesed sõidavad autoga absoluutselt igale poole. Minule aga meeldib kõndida või rattaga sõita. Olen harjunud kõndima ja samal ajal kellegagi juttu ajama. Nüüd kõnnin üksi ja kuulan muusikat.

Kui palju ema Sulle kaasa elab? Kas ta treenerina analüüsib ka Su esitusi ning saadab pärast mängu kirja, kus valesti tehtud asjad punktidena üles loetletud või laseb Su treeneritel rahulikult tööd teha?

Emps on ikka suurim kaasaelaja. Vaatab kõik mängud oma uneajast ära. Tavaliselt ta mängupäevadel üle kolme-nelja tunni und ei saa. Ta nakatas vanaema ka vaatama ja kaasa elama. Korralikud öökullid on nad seal kodus. Aga see tähendab mulle väga palju, et nad on nii huvitatud sellest, kuidas mul läheb. Ja no eks ikka treeneriinstinkt lööb tal välja. Isegi vanaema saab nüüd kossust aru ja on hakanud mind õpetama. Pärast mänge saan tavaliselt ikka päris pikad sõnumid, mis läks hästi, mis halvasti. Minu jaoks on väga oluline, et saan temaga kõik pikalt ja laialt läbi arutada, sest keegi ei tea mind inimese ja mängijana paremini kui emps.

Kui suur on kõige suurem publik, kelle ees te sel hooajal mänginud olete? Kuidas Sa ennast tundsid, kas võttis jala värisema ka? Kuidas teil endal kodusaalis toetajatega lood on?

Kõige suurem publik oli vist OU (Oklahoma ülikool – toim.) vastu, kui neil oli ligi 10 000 pealtvaatajat saalis. See mäng oli põnev ja väga erakordne minu jaoks. Tegemist on osariigisisese rivaaliga ning kõik on huvitatud, kes osariiki parasjagu n-ö domineerib. Minul läks too mäng väga hästi ning jalga värisema ei võtnud. Pigem vastupidi, tegutsesin kindlalt. Meil endal on saal iga mänguga rohkem täis tulnud. Pakuksin, et umbes 2000-3000 fänni on keskmiselt igal mängul kohal.

Kui palju Sa jälgid Kerr Kriisa ja Henri Veesaare tegemisi Arizonas? Kas Kerr ongi Arizonas nii kuulus, nagu siit vaadates kohati mulje jääb?

Hoian ikka päris tihedalt kõigi eestlaste tegemistel silma peal. Sellele teisele küsimusele ma kohe nii täpselt ei julge vastata, aga pigem arvan, et nii on, jah.

Kas tel oli Arizonas olles kuidagi mingit kokkupuudet ka või on tegemist nii suure kooliga, et võib põhimõtteliselt terve aasta seal õppida ja trenni teha nii, et teist eestlast kordagi ülikoolilinnakus kuskil ei kohta?

Kui nägime, siis oli see ikka peamiselt saali ümbruses. Ega üleliia palju ei trehvanud tõesti. Rohkem oli kokkupuudet suvel kui graafikud tühjemad olid.

Oma praeguse kogemuse pealt, siis mis olid peamised eksiarvamused, mis Sul enne USA-sse tulekut kolledžikorvpalli kohta olid?

See on hea küsimus. Arvan, et minu jaoks oli kõige suuremaks üllatuseks kõik erinevad reeglid, millest kinni pidi pidama. Näiteks suviti võib vaid 8 tundi nädalas treeneritega trenni teha, jõusaal ja saalitrenn kokku. Kõik ülejäänu peab iseseisvalt tegema.

Mis peaks juhtuma, nii võistkondlikult kui ka individuaalselt, et Sa hooaja lõppedes oleksid tänavuse hooajaga rahul?

Kindlasti tahame võistkonnaga saada NCAA turniirile. Kui hooaja alguses ja isegi veel keskpaigas polnud me enda võimetest veel täitsa teadlikud, siis nüüd jaanuari- ja veebruarikuuga oleme kuidagi ennast leidnud ja see eesmärk tundub üha rohkem käegakatsutav. Isiklikus plaanis on oluline, et suudan mängudes kasulik olla. Kõik ei pruugi statistikas välja paista, aga efektiivsus, ükskõik kui palju minuteid ma mängus saan, on minu jaoks oluline. Kui minu +/- näitaja on positiivne, olen mänguga rahul. Usun, et stabiilselt väljakul kasulik olemine on olulisem kui punktid või söödud.

scroll to top