Eesti korvpalliliiga läbi aegade üks domineerivamaid tsentreid on kahtlemata olnud ameeriklane Brian Cusworth, kes hooajal 2007/08 aitas Tartu Ülikool/Rocki meeskonna eurosarjas nelja parema hulka, vedas tartlased koduse liiga finaalseerias suure rivaali BC Kalev/Cramo vastu kindlalt võidule ning teenis seejuures ka Eesti liiga tolle hooaja kõige väärtuslikuma mängija auhinna. Näiteks play-off‘is olid tema keskmised näitajad tol hooajal 18,3 punkti ja 10,2 lauapalli ning seda 57,8-protsendilise visketabavusega.
Tol momendil ei teadnud 213 cm pikkune Harvardi ülikooliharidusega hiiglane, et see hooaeg jääbki tema karjääri üheks tipphetkeks, kuna vaid mõned aastad hiljem Hispaania kõrgliigatiimis Manresa oma neljandat profihooaega alustades sai ta ränga jalavigastuse, mis lõpuks tema karjäärile kriipsu peale tõmbas. Tänasel päeval on Cusworth tegemas edukat karjääri aga hoopis meditsiinis, kuid korvpall ja eriti Tartus mängitud hooaeg on tema südames endiselt olulisel kohal.
Korvpall24 võttis läbi internetiavaruste kontakti märtsi esimeses pooles alles 39-aastaseks saanud Cusworthiga ja palus pikemas intervjuus meenutada, kuidas ta Harvardi ülikoolist üldse nii kaugele kui Eestisse mängima sattus ja mida ta tollest ajast kõige enam mäletab. Saime Cusworthiga väga põhjaliku ja ägeda intervjuu, kus nimedena käivad läbi näiteks Michael Jordan, Jeremy Lin, Jayson Tatum, Kevin Durant, Silver Leppik, Gert Kullamäe, Tanel Tein, Giorgi Tsintsadze, Demetrius Alexander, Jermaine O’Neal ning paar tema lemmikut söögikohta Tartus.
Kas Sa oled endiselt kuidagi korvpalliga seotud või mitte? Kas enda lõbuks mängid amatööride tasemel endiselt korvpalli?
Praegu pigem lihtsalt fännan korvpalli. Olen 2007. aastast olnud suur Golden State Warriorsi fänn, kui ma veel enne Tartusse tulekut nende ridades NBA suveliigas kaasa tegin. Lisaks võin uhkusega teatada, et minu vanim laps – tütar, kes on nüüd kuueaastane -, hakkas hiljuti oma kooli võistkonna eest korvpalli mängima ja mina olen seal üks tema treeneritest. Samuti treenisin Jayson Tatumit, kui ta veel keskkoolis käis.
Millega Sa praegu siis tegeled?
Ma olen arst. Lõpetasin meditsiinikooli 2019. aastal. Praegu olen radioloogia arst-resident ühes maailma parimas ülikooliprogrammis, mida pakutakse juhtumisi minu kodulinnas Saint Louises, Missouris. Kooli kodulehelt leiab minu täpsema biograafia (SIIN – toim.).
Kes olid Sinu suurimad eeskujud või iidolid korvpallis, kui Sa noor olid?
Noorena oli minu suurim iidol Michael Jordan. Minu kodulinnas NBA meeskonda polnud, aga käisin vaatamas Chicago Bullsi, kes oli vaid 4-5-tunnise autosõidu kaugusel. Käisime Jordanit vaatamas, kui ta oli tegemas oma viimast hooaega. Aga minu isiklik iidol korvpallis oli mu isa. Ta ise küll profikorvpalli ei mänginud, aga ta armastas seda spordiala ja ostis mulle kogu vajaliku korvpallivarustuse, kõik raamatud ja videod. Ta harjutas minuga pikki tunde, kui ma noor olin. Arvan, et tema entusiasm oli nakkav.
Sa õppisid Harvardi ülikoolis. Kas läksid sinna peamiselt õppima või korvpalli mängima?
Läksin Harvardi ülikooli mõlema asja pärast. Korvpalliskaudid ei hinnanud mind kuigi kõrgelt, kuid Harvard pakkus mulle oma meeskonnas kohta. Soovijaid oli sinna palju, mis tähendas, et esmalt ootasid ees katsed. Minule pakkus konkurentsi üks teine 213 cm pikkune mängija, aga õnneks läks mul hästi ja suutsin peale jääda. Sain Harvardist ühteaegu nii suurepärase akadeemilise hariduse kui ka korvpallihariduse.
Oma viimasel ülikooliaastal mängisid koos Jeremy Liniga, kes hiljem tõusis NBA superstaariks. Kas Lin oligi see, kes sellest Harvardi korvpallimeeskonnast kõige kaugemale jõudis?
Jah, Jeremy oli kõige edukam mängija Harvardi korvpallimeeskonna ajaloos. Ta oli juba oma esimesel hooajal väga hea mängumees ja mulle meeldis temaga koos mängida. Ma teadsin kohe, et tal tuleb hea karjäär, aga see, et temast selline superstaar sai, tuli ilmselt kõigile üllatuseks. Mul on tema üle väga hea meel. Ta on ennekõike hea inimene ja endiselt minu sõber.

Sa alustasid oma profikarjääri Tartus. Kas Sinu kogemus Tartus vastas sellele, mida Sa ühelt professionaalselt korvpallimeeskonnalt ootasid?
Noorena unistasin NBA-sse pääsemisest ja lootsin, et mind valitakse NBA draftis. Aga enne drafti sain aru, et seda ei juhtu. Pidin esmalt endale nime tegema, enne kui keegi soovib mind NBA-sse võtta, ja olin väljakutseks valmis.
Ma oletan, et USA-s ei tea enamik inimesi Eestist mitte midagi. Kas Sa teadsid midagi Eestist enne siia kolimist? Kui palju uurisid enne siiatulekut Eesti korvpalli ja Tartu Ülikooli meeskonna kohta?
Enne Eestisse saabumist ei teadnud ma sellest riigist mitte kui midagi. Seda on piinlik tunnistada, sest mulle tundub, et ma oleksin pidanud maailmast ja ajaloost rohkem teadma. Pidin esmalt Eesti maailmakaardilt üles otsima. Kui agent rääkis mulle võimalusest liituda Tartu meeskonnaga, siis kaalusin esimese hooga uue agendi otsimist, kuna ma ei teadnud ühtegi kuulsat korvpallurit, kes oleks kunagi Eestis mänginud. Tagantjärele on mul hea meel, et ma teda usaldasin ja sellest võimalusest kinni võtsin, kuna see oli üks paremaid aastaid minu elus.
Tartu Ülikooli meeskonnaga saavutasite edu ka FIBA Eurocupis ja jõudsite final four‘i turniirile. Kui palju mäletad sellest pettumust valmistanud finaalturniirist Küprosel?
Mäletan seda eurohooaega suurepäraselt! Mäletan meie suuri õnnestumisi, eriti kodusaalis. Kui ma õigesti mäletan, siis meie snaiprid Gert (Kullamäe) ja Tanel (Tein) ei visanud üldse mööda. Gerdil oli sel hooajal eriti suur roll. Poolfinaalis mängisime Riia Baronsi vastu, kelle ridades mängis minu hea sõber Demetrius Alexander. Poolajaks olime suurelt ees, aga teisel poolajal tabas meid mõõn ja nemad suutsid hästi skoori teha. Kahjuks tõmbas see meie unistusele kriipsu peale, kuid nelja parema hulka jõudmine oli sellegipoolest maagiline. Ma pole kindel, mis meil kolmanda koha mängus valesti läks, aga mäletan, et me ei näidanud oma parimat mängu. Mäletan ka seda, et käisime koos Giorgiga (Tsintsadze) Küprosel peetud tähtede mängul. Eesti fännid hääletasid mind sinna ja see oli hästi äge. Tänan teid veel kord!
Eesti meistriliiga finaalseerias Sa domineerisid Kalev/Cramo vastu ja Sind valiti MVP-ks. Kas tundsid ise ka, et olid sel hooajal meie liiga parim mängija? Ma mäletan ka seda, et Sulle anti auhinnaks suur mõõk. Kas pidid selle tagasi andma või viisid selle omale koju kaasa?
Tegin enda arvates üsna tugeva hooaja ja olin selle auhinna eest tänulik. Lisaks sain ka Eesti fännidelt ühe karika, kus oli kirjas, et olen fännide MVP. See karikas on mul alles ja võin ka pildi saata. Mis puutub mõõka, siis arvasin, et saan selle endale jätta, aga siis keegi ütles mulle, et tegelikult jääb mõõk meeskonna kätte ja see tuleb järgmisele võitjale edasi anda. Kahju, oleksin tahtnud selle mõõga koju tuua. Ma ei tea, kus ta praegu asub, aga kindlasti kuskil Eestis.
Eesti korvpallifännid mäletavad siiamaani, et Sa mängisid väga hästi koos Giorgi Tsintsadzega. Kes olid parimad mängujuhid, kellega Sa kunagi koos mänginud oled ja kas Giorgi oli üks nendest?
Parimad mängujuhid, kellega ma kunagi mänginud olen, on Rodrigo San Miguel ja Nacho (Ignacio) Ordin Hispaaniast. Eestlastest kindlasti Silver Leppik, kes on tänaseni minu sõber. NBA suveliigas sain treenida koos paljude NBA tagamängijatega. Giorgi oli samuti väga hea mängujuht ja mulle meeldis temaga koos mängida.
Kui palju oled pärast siit lahkumist Tartu meeskonnal ja Eesti korvpallil silma peal hoidnud?
Kohe pärast Eestist lahkumist jälgisin mitu aastat suure huviga. Elasin väga kaasa, kui Tanoka Beard Tartu eest mängis. Nüüd viimastel aastatel pole enam nii palju jälginud, kuna olen tööga hõivatud, kuid ma ei lakka kunagi Tartule mõtlemast.
Kunagi ütlesid ühes intervjuus, et tahaksid esindada Eesti rahvuskoondist, kui see vaid võimalik oleks. Kui tõsiselt Sa seda mõtlesid?
Väga tõsiselt. Ma oleksin Eesti koondise eest mänginud, kui topeltkodakondsus oleks olnud lubatud. Kahjuks öeldi mulle, et Eesti kodakondsuse saamiseks peaksin USA passist loobuma. USA aga on ja jääb alati minu kodumaaks ja ma ei tahtnud, et mul sinna naasmisega raskusi tekiks.
Mõnel välismängijal on Eestis raske kohaneda külma ilma, lume ja kinniste inimestega. Kas Sul oli ka nende asjadega Eestis probleeme? Mis Sulle Eestis kõige rohkem meeldis ja millega oli kõige raskem harjuda?
Mul ei olnud mingeid kohanemisraskusi! Mulle Eesti inimesed meeldisid. Alguses oli kõige raskem leida endale meelepäraseid toite, aga lõpuks leidsin toidupoest sobivad tooted. Samuti käisin palju Dolce Vitas ja Püssirohukeldris. Ma armastasin korvpalli ja oma meeskonnakaaslasi ning mul oli väga hea internet, et kodustega suhelda – nii et mida veel tahta?
Kas suhtled mõne endise Tartu Ülikooli meeskonnakaaslasega siiamaani?
Suhtlen küll! Silveriga (Leppik) räägin aeg-ajalt ja Kristo Aabiga olen mõned korrad vestelnud. Mitte enam päris igakuiselt, aga aeg-ajalt ikka räägime. Näiteks Silveriga rääkisin viimati vana-aastaõhtul, kui me mõlemad uut aastat tähistasime.
Pärast suurepärast hooaega Tartus mängisid Hispaania esiliigas. Kas Sa mäletad, mis pakkumised Sul veel laual olid? On raske uskuda, et ükski Euroopa kõrgliigaklubi Sinu vastu huvi ei tundnud. Või Sul oligi plaan end just Hispaanias näidata, kuna järgmisel hooajal liitusid kõrgliigas mängiva Manresaga?
Ma mäletan, et minu vastu tundis huvi ka Barons, aga agent ütles mulle, et Hispaania esiliiga on Euroopa viie tugevama korvpalliliiga seas ja palju tugevam kui kõik teised Euroopa liigad. Võtsin selle pakkumise vastu ja läksin. Minu eesmärk oli jõuda NBA-sse või mängida võimalikult kõrgel tasemel ja Euroopa tippliiga tundus loogilise järgmise sammuna. Ma pole kindel, kus Eesti tollal Euroopa liigade edetabelis asus, aga minu agendid soovitasid järgmise sammuna Hispaania esiliigat. Ma küll igatsesin Balti liigat, eurosarjas mängimist ning oma Tartu sõpru, kuid Lugos (Cusworth mängis pärast Tartu hooaega ühe aasta Lugos paiknevas Breogani klubis – toim.) kohtasin samuti toredaid inimesi. Tegin seal suurepärase hooaja ja mul vedas, et sain järgmiseks aastaks Hispaania kõrgliigasse, mis on minu teada Euroopa tugevaim korvpallisari, kui mitte lugeda rahvusvahelisi liigasid nagu Euroliiga.
Oma teisel hooajal Manresas said raske vigastuse, mis sisuliselt lõpetas Sinu mängijakarjääri. Kuidas see juhtus ja miks Sul sellest vigastusest korralikult taastuda ei õnnestunud?
Mul oli hüppeliigese kõõluse rebend. See polnud Achilleuse kõõlus, vaid üks teine, hoopis väiksem kõõlus pahkluu küljel, mille nimi on peroneus longus. See rebenes mul kohe teise hooaja esimeses mängus. Käisin nii Hispaanias kui ka USA-s arstide juures ja nad ütlesid, et pean minema hüppeliigese operatsioonile ning et taastumisprotsess võtab aega vähemalt aasta. Tegelikult läks sellega peaaegu kaks aastat. Seejärel liitusin Boston Celticsi duubelmeeskonna Maine Red Clawsiga, aga kahjuks ei saanud ma seal kuigi palju mänguaega ja palusin oma agendil endale uus klubi otsida. Tegin kaks kuud trenni ja siis sõlmisin lepingu Saksamaa kõrgliigas mängiva Ulmi Ratiopharmiga. Jõudsin seal olla vaid mõne päeva, kui mõistsin, et minu hüppeliiges ja süda olid valmis karjääri lõpetama.
Sa lõpetasid oma profikarjääri üsna noorelt. Kas oled seda kunagi kahetsenud?
Ma ei kahetse! See oli küll väga lõbus aeg, aga pärast mängijakarjääri lõpetamist sain minna tagasi ülikooli, et arstiks õppida. 2009. aasta suvel (pärast Lugot ja enne Manresat) kohtasin ka oma tulevast abikaasat ja kui pidin tema juurest lahkuma, et Maine’i või Ulmi minna, siis mõistsin, kui väga ma tahan temaga koos olla. Teadsin, et olen valmis elu järgmiseks peatükiks.

Kui pikast karjäärist rääkida, siis kas teadsid, et Kristjan Kangur, Sinu rivaal Kalev/Cramost, mängib 40-aastasena Eestis endiselt kõrgliigas ja saab mõnel heal päeval kirja ka kaksikduubli? Valmo Kriisa naasis eelmisel hooajal 47-aastasena samuti paariks kuuks kõrgliigasse. Kas Sa kadestad neid, kes suudavad ka 40-ndates eluaastates tipptasemel korvpalli mängida?
Ma ei ole kade. Minu jaoks on see väga muljet avaldav, et inimesed nagu Kristjan ja Valmo suudavad sellises vanuses ikka veel mängida. Manresa meeskonnas mängisin koos Larry Lewisega, kes oli siis juba 40-aastane. Tartu meeskonnas oli Gert siis vist 36-aastane. Ma arvan, et selle määrab suuresti hea tervis ja biomehaanika. Vigastused võivad juhtuda kõigiga, aga mõned saavad kergemini viga kui teised. Ma hoolitsesin oma keha eest nii hästi, kui oskasin, kuid minu hüppeliigestega lihtsalt polekski saanud 40. eluaastani mängida. Kogu aeg väänasin oma hüppeliigeseid välja, kuigi kasutasin kaitsmeid. Kahjuks mõnel mängijal lihtsalt ei vea vigastustega.
Kes oli parim korvpallur, kellega koos või kelle vastu Sa oma karjääri jooksul mängisid ja miks just tema?
Arvan, et treeningmängudes oli kõige raskem katta Jermaine O’Neali. Ta oli nii tugev! Samuti olen treeningmängudes mänginud selliste superstaaride vastu nagu Kevin Durant, John Wall ja Blake Griffin. Nad olid siis alles oma NBA karjääri alguses, aga nad olid kõik väga head.
Kui palju Sa praegu korvpalli vaatad? Kas jälgid ka Euroopa korvpalli või ainult NBA-d ja NCAA-d? Kes on Sinu lemmikmeeskonnad ja lemmikmängijaid?
Mulle meeldib NBA-d vaadata, kuid mul pole selleks palju aega. Kõige rohkem vaatan Warriorsi mänge ja armastan Stephen Curryt. Mulle meeldib ka LeBron James ja olen kurb, et tema meeskonnal tänavu hästi ei lähe. Igapäevaselt vaatan tipphetki Twitteris ja Instagramis. NCAA-d ja Euroopa korvpalli ma ei jälgi, kuid aeg-ajalt vaatan, kuidas läheb minu endistel meeskonnakaaslastel, kes veel mängivad.
Viimastel aastatel on NBA tippmängijate hulgas üha enam eurooplasi. Kas Sa arvad, et Euroopa võib tulevikus USA-le korvpallis järele jõuda?
Korvpalli mängitakse üle maailma üha rohkem! Nikola Jokic võib võita oma kolmanda MVP tiitli järjest, Giannis Antetokounmpo võitis kaks MVP-tiitlit ja tuli meistriks, Luka Doncic võib samuti MVP-ks saada. On äge näha, kuidas parimad mängijad jõuavad tippu olenemata sellest, kust nad pärit on.
Kes on Sinu lemmik Euroopa mängija NBA-s ja miks?
Lust on vaadata nii (Nikola) Jokicit kui ka Luka Doncicit. Jokici korvisöödud on väga ilusad ja tundub, nagu mäng oleks tema jaoks lihtne. Luka mängib väga targalt ja saab tänu sellele kergeid korve. Giannis (Antetokounmpo) on täiesti ainulaadne mängija ja mõnikord tundub, nagu ta polekski inimene.
Kas oled mõnda Eesti noorema põlvkonna korvpallurit mängimas näinud? Henri Drell mängib praegu G Liigas Windy City Bullsis, Kerr Kriisa ja Henri Veesaar on Arizonas, Matthias Tass oli varem Saint Mary’ses ja nüüd Manresas, Maik-Kalev Kotsar oli varem South Carolinas ja nüüd Baskoniaga Euroliigas. Mida Sa neist arvad?
Kahjuks ma ei tea nendest kedagi, aga aitäh, et mulle neist teada andsid!


