Close

INTERVJUU | Raido Roos U16, U18 ja U20 koondistest ehk mis tasemel on Eesti meeste korvpalli järelkasv?

-Raido Roos | Foto: Hendrik Osula/Eesti Korvpalliliit

Tänavuse kalendriaasta alguses peetud järjekordsel Balti mere karikaturniiril (BSBC) kasutas Korvpall24 portaal võimalust ning vestles pikemalt meeste ja poiste koondiste juhi Raido Roosiga. Küsisime Roosilt otse, kui konkurentsivõimelised on meie praegused U16 ja U18 vanusekäigud rahvusvaheliselt ning kas sealt on kunagi loota ka rahvuskoondisele täienduseks huvitavaid tüüpe.

Edasi arenes teema juba üsna detailseks, kui uurisime, kui kõrilõikajalik see noortekorvpalli maailm on ning kui palju erinevad päris agendid ning isehakanud n-ö abistajad vett segavad. Rääkisime noorelt välismaale minemise ohukohtadest ning üritasime ka teada saada, kui palju on olnud juhtumeid, kus noormängijad on teinud liiga rutakaid ja valesid valikuid.

Intervjuu viimases osas vaatasime otsa suvistele noorte EM-turniiridele ning kõige rohkem keskendusime U20 vanuseklassile, kus teatavasti mängitakse A-divisjonis. Käisime läbi ka konkreetsed mängijad, kellest hakkavad Roosi hinnangul treenerid seda koondist kokku panema ning proovisime selgust saada Henri Veesaare osas, samuti käis Roos välja ka ühe ootamatu nime.

Selle aasta BSBC on läbi. Kuidas rahule jäid?

Mis seal ikka. Turniiri eesmärk on saada hea ülevaade ja EM-i treenerid saavad asjad selgeks, mida on vaja teha. Selles mõttes oli see igati õigel ajal ja õiges kohas.

Kas COVID on nüüd möödas? Üks turniir jäi selle tõttu üldse ära ja eelmine kord oli probleemidega. Kas nüüd on see asi möödas?

Hetkel tundub küll. Pigem kimbutavad nüüd muud haigused isegi rohkem kui COVID eelmisel aastal. Põhimõtteliselt kõik U16 poisid suutsid enne 26. detsembril alanud laagrit haiged olla. See jättis kindlasti mingi jälje, aga arvan, et teistes riikides on praegu samasugune probleem. COVID-iga on hetkel õnneks kõik.

Kas korraldusliku poole pealt on kõik aastast aastasse samaks jäänud või oli sel aastal midagi teistmoodi?

Mis puudutab turniiri, siis kava on suhteliselt sarnane olnud. Eks meil on mõned mõtted, mida me korralduskomiteega arutame, mida võiks järgmisel aastal muuta. Laagritega alustasime seekord natuke varem kui tavapäraselt. See oli pigem positiivne muudatus.

Räägime Sinu vastutusalast ehk poiste koondistest. Kuidas Sa praeguseid U16 ja U18 vanusekäike hindad?

U16 koondises on talendikaid poisse küll, aga nii noores vanuses on väga raske midagi ennustada. Kujud on kindlasti olemas, aga nüüd tuleb see kõige raskem aeg. Mõne aasta pärast peavad nad vaikselt meesteklassi sisenema ja see tekitab järgmisi probleeme. Aga U16 koondises on kindlasti kujud, kes võiksid pikemas perspektiivis jõuda ka meestekoondise juurde. Tänamatu töö on seda ennustada, aga liiga kurb seis ei ole.

Ja U18?

Seal on meil head aastakäigud. Esialgsete kandidaatide nimekirjas oli kuus poissi, kes on välismaal. Väga hea oli neid nüüd siin näha. Neil on samamoodi potentsiaali, aga nemad on meeste klassi jõudmisele juba kõige lähemal. See üleminek saab olema huvitav. Osadel poistel on oma vanuseklassis mängides mängijatarkus väga okei, aga teine asi on see, kuidas sa selle lõpuks meeste hulka üle kannad ja seal hakkama saad. Seda tuleb oodata ja vaadata, aga pigem on nii U16 kui ka U18 aastakäigud normaalsed.

Mulle tundus, et poiste turniir oli üsna tasavägine. Kõik võisid kõiki võita.

Kindlasti. Need riigid, kes kohal on, valmistuvad selleks turniiriks ja üritatakse oma parimad koosseisud kokku saada. Kuigi Rootsi U18 koondisel oli väidetavalt viis või kuus poissi puudu. Rootslastel on üldse poiste poole pealt väga positiivsed arengud olnud võrreldes näiteks kolme aasta taguse ajaga. Seal on toimunud suured muutused. Nende noored on praegu USA keskkoolides ja sellepärast nad praegu siia ei jõudnud. Kindlasti olid need tasavägised satsid ja meile on ainult kasuks, et saime selliseid mänge. See annab Eesti meistrivõistlustel mängivatele noortele aimu sellest, mis neid ees ootab. Tase on väga okei.

Kas noorte korvpall käibki lainetena? Ma mäletan siit turniirilt aastate jooksul lätlaste domineerimist, siis tõusis mingil hetkel Soome väga võimsalt. Eesti oli mingitel hetkedel kindel autsaider, aga siis oli vahepeal ka meie tõus. Nüüd räägid, et rootslastel läheb väga hästi…

Me oleme selgelt kõige väiksema rahvaarvuga riik ja meie valik ongi väiksem. Põhimõtteliselt jääbki nii, et mõnedes vanuseklassides on keeruline. Praegused 2007. ja 2005. aasta omad on stabiilsemad.

Aga kas meie keskmine tase on mingis mõttes tõusnud, et isegi kui meil ei ole kõige parem aastakäik, siis me ei jää päris trammi alla?

Pigem on nii, et U16 on hetkel veel pisut tagasihoidlikum, aga U18 keskmise taseme tõus on juba saavutatud. Kui me võtame EM-ide järgi, siis kuigi tahame kindlasti mängida A-divisjonis, on B-divisjoni kohad olnud stabiilsed. Ju siis teevad meie klubid ja koondised stabiilset tööd. Kindlasti me pole rahul ja tahame, et oleks paremini, aga liigume õiges suunas.

Kas meie noortekoondiste puhul on juba pigem normaalsus see, et mingid mängijad tulevad välisklubidest?

Jah. Sinna pole midagi parata, korvpall areneb selliselt. Lihtsalt kõige olulisem on see, et noor jõuaks õigesse ja heasse kohta, kus tal oleks võimalik järk-järgult areneda. Praegu oleme palju panustanud sellesse, et meil oleks kontakt klubide ja agentuuridega. Kui hoiame suhte kogu aeg soojas, siis on lihtsam mängijaid koondisemängudeks siia saada. Poisid ise tahavad kindlasti tulla, aga kuigi see pole muidugi normaalne, siis klubid võivad leida põhjuseid, miks nad ei peaks tulema. Aga siiamaani pole sellega õnneks probleeme olnud.

Selles asjas sees olles, kui palju Sa oled näinud, et tehakse või on tehtud valesid valikuid ja mindud valesse kohta?

Võtame kokku nii, et meie (Eesti Korvpalliliidu – toim.) ainuke variant on noortele nõu anda. Me pole agentuur, vaid alaliit. Meil on võimalik teha taustatööd ja soovitada, aga lõpliku otsuse teeb ikkagi lapsevanem ja see noor. Mitte just kõige paremaid valikuid juhtub ikka ja on ka poisse, kes tulevad tagasi. Kui keegi kuhugi läheb ja peab tagasi tulema, siis see pole nii halb. Ta käis kogemusi omandamas. Eks meie ühiskond peab ka oma mõttemaailma muutma. Eestis on tihti nii, et kui keegi tuleb tagasi, siis näidatakse näpuga, et see käis kuskil ja ei löönud läbi. See ei tähenda, et midagi väga halvasti oleks. Lihtsalt see hetk polnud kõige parem ja tuleb positiivselt edasi minna. Ei tasu negatiivsusesse kinni jääda.

Milline see noortekorvpalli maailm siis on? Kas on ka päris õudseid kohti, kus hammasrataste vahele jäädakse?

Muidugi. Palju oleneb sellest, kuidas on erinevatel klubidel ja akadeemiatel rahastusega, kuidas nad näevad meie mängijaid, kas nad arvavad, et neil on potentsiaali. See on jube keeruline maailm. Seal pole võimalik poole tee pealt torkida ja head nõu anda. Pigem on vaja hea eeltöö teha ja lapsevanemal kohal käia. Kõige parem variant on see, kui lapsevanem või mõni tugiisik läheb lapsega kaasa. Niimoodi tagame selle, et noorel lapsepõlv päris vahele ei jää. Mingid probleemid tekivad tahes-tahtmata. Iga tee eduni ei ole ühesugune, aga me kindlasti saame neid toetada.

Kui palju on seda, et agendid näiteks helistavad koondise treeneritele ja nõuavad, et nende mängijad saaksid rohkem mänguaega?

Seda õnneks ei ole. Pigem on nii, et turniiril käiakse mängijaid vaatamas ja hiljem suheldakse, aga noortekoondiste puhul on seda mänguaja suhtlust õnneks väga vähe. Mis puudutab mängijate värbamist, kui oled ametlik FIBA agent, siis regulatsioonis on selgelt kirjas, et turniiride ajal ei suhtle sa noortega üldse. Kõik on lapsevanema juuresolekul või treeneriga turniiriväliselt. Sellega üritatakse noori kaitsta. Küll aga ei saa midagi teha, kui noorega võetakse ühendust läbi sotsiaalmeedia. See võib noorel pea sassi lüüa. Tihti on jube hea öelda, et kui sa seda pakkumist vastu ei võta, siis sinu korvpallielu saab otsa. Ei ole nii. Kui sa oled kõva mees, siis sa saad selle võimaluse alati. Teine asi on see, et erinevates liigades on võimalik saada kohaliku mängija staatus ja tihtipeale survestatakse noori välismaale selleks, et see staatus õigeks vanuseks kätte saada. Siin peame jällegi võimalikult palju teavitama. Ülipositiivne on see, et mõned lapsevanemad kontakteeruvad meiega ise, kui nende lastega on ühendust võetud. Siis saame ka meie oma panuse anda. See näitab, et koostöö on alanud ja usaldatakse ka.

Muudame teemat. Kuidas noortekoondistesse treenerite valik käib? Ma saan aru, et see on olnud konkursi alusel?

Sel aastal polnud konkursi alusel, vaid meil olid suunatud pakkumised. Aeg on näidanud, et kui me teeme konkursi, siis seal on kõik väga ilus ja tore, aga väga paljud sinna ei kandideeri. Teine põhjus, miks konkurssi polnud, oli see, et vahepeal oli COVID. Meil olid noortekoondiste peatreeneritega tehtud pikad, kolmeaastased lepingud, aga neil jäi EM-idel käimata. Sellepärast, kui me uusi tsükleid alustasime, siis vaatasime ka seda, et nendel treeneritel ei olnud võimalik teha seda, mida me tahtsime neile pakkuda. See polnud meist tingitud, kuna see oli COVID-i periood. Osadel oli väga suur huvi jätkata ja üldiselt on nii, et kui treener on ise huvitatud ja näeme potentsiaali, siis ta jätkab. Jukka Toijala on ka trennides kohal, kus ta suhtleb treeneritega ja jälgib, kuidas töö käib. Ei ole sellist olukorda, kus kellelegi oleks antud roheline tuli, et tee, mis tahad. Me ikkagi üritame koos kasvada ja areneda. Mina selles iseenesest probleemi ei näe. Kindlasti on konkurss mingis mõttes parem lahendus, aga samas teisest küljest, kui sa teed konkursi konkursi pärast, siis sellel pole ka mõtet. Ma ei välista, et järgmisel aastal tuleb jälle konkurss, aga praegu oleme teinud sellised otsused ja vähemalt minu arvates on need ka ära põhjendatud. Kindlasti pole see kinnine ring, aga kui vaatame, kui palju on Eestis neid korvpallitreenereid, kes tahavad areneda ja kuhugi jõuda, siis praegu on noortekoondiste juures ca 25 treenerit. Väga palju pole sellele ilmselt juurde panna.

Milline see visioon on? Kas treenerid peavad koondiste juures mingite tsüklitega vahetuma ja kas treeneril peab olema seos mingi konkreetse vanusegrupiga või see pole oluline?

Noortekorvpalliga võiks seos olla kuni U18 vanuseklassini. Kui peatreeneril otsest seost ei ole, siis abitreeneril võiks see olla. U20 on tegelikult juba meeste mäng. U14 koondistega on hetkel regionaalsed kogunemised. Seal me koondist välja ei pane. Esimene kolmeaastane tsükkel, kui me Jukkaga alustasime, oli nii, et treener jäi sama vanuseklassi juurde ja oli kolm aastat ühe vanuseklassi treener. Eks igal riigil on sellest oma nägemus, aga meie esialgne nägemus oli, et treener teab, et igal aastal tulevad mängijad ühtedest ja samadest klubidest ja meil on teada need kohad, mida tuleks parandada. Sellisel treeneril on lihtsam seda punti vastu võtta. Mingid riigid teevad nii, et treener liigub U16, U18 ja U20 vahel. Aga lõpuks on küsimus ka selles, kas see on jätkusuutlik, kui üks ja sama treener veab kogu aeg ühte ja sama punti. Kui oled alustaja treener ja alustad U8-ga ja lõpetad U18-ga, siis kas sa suudad kogu selle aja jooksul õiget panust anda? Arvamusi on erinevaid, aga oleme valinud sellise tee ja praegused koondiste treenerid on liikunud kaasa. Mõni treener ütleb juba ise, et ta tahaks jääda sama koondise juurde. Me oleme proovinud seda individuaalselt vaadata. Eks me suve lõpus näeme, kas on olnud õiged otsused või mitte. Peame vaatame seda, et ka treener areneks. Ei saa ju eeldada, et koondise treener teeb viie nädalaga aastas mängijaga mingit imet. Väga suur panus on klubidel, kes peavad palju vaeva nägema, et mängija areneks. Õnneks praegu on suures joones koostöö klubide ja koondiste vahel väga okei.

-Raido Roos ja Jukka Toijala | Foto: Siim Semiskar

Mis koondised sel suvel EM-idele lähevad?

Lähevad poiste U16, U18 ja U20. U16 on Rumeenias, U18 on Portugalis ja U20 on Kreekas ja nemad mängivad A-divisjonis. Teist aastat on meil U15 koondis, kes osaleb Coppa Alberto Giove turniiril, mis on tegelikult klubide turniir Itaalias. Eelmisel aastal käisid nad seal esimest korda ja treenerid olid sellise võimaluse üle pigem rahul. Seal saadi esimesed korralikud rahvusvahelised mängud. Seal on koos võistkonnad erinevatest riikidest ja tase on ka okei. Meie seal veel ei domineerinud, aga eks uusi turniire hakatakse siis vaatama, kui me hakkame seal mingit taset näitama. Praegu on see hea protsess.

Oskad öelda, kas tüdrukud lähevad ka EM-ile?

Jah. Tüdrukutel on praegu U16 ja U18 välja pandud, aga praegu pole veel selge, kus need turniirid toimuvad. Ma ei saa väga sügavuti minna, aga see sõltub juba FIBA-st endast, sest tüdrukute EM-ide ajad liiguvad nii palju. Eelmisel aastal oli juuli lõpus ja 2023. aastal on juuli alguses. See teeb kogu protsessi väga keeruliseks. Aga meie seda ei kontrolli, selle paneb FIBA ise ette.

U20 on nüüd A-divisjonis. Me pole enam mõnda aega A-divisjonis mänginud, mida sealt oodata?

On olnud paus, jah. Number üks on see, et sooviks A-divisjoni püsima jääda. Praegu on veel natuke vara rääkida sellest, mis koosseis sinna läheb ja kuidas see välja nägema hakkab, aga me oleme juba alustanud läbirääkimisi välismaal mängivate kandidaatide klubide ja koolidega. Teeme neile selgeks, mida teha tahame. Selle põhimõtte oleme murdnud. Varem pidi mõni mees kaardilt otsima, kus Eesti asub. Nad arvasid, et ega siin tööd ei tehta. Aga läbi selle, et Jukka (Toijala) on käinud Euroopas ja USA-s, oleme suutnud tõestada, et siin töö käib. Olgu selleks korvpallikodu või U20 programm, tullakse kokku ja treenitakse, nähakse vaeva ja üritatakse läheneda nii individuaalselt kui antud hetkel võimalik. U20 koondisega on see probleem, et see on alati varakult toimuv turniir, aga mängijate hooajad kestavad kaua ja ettevalmistusperiood jääb lühikeseks. Selle aja sees tuleb leida kontrollmängud ja võib-olla isegi mõni turniir. Lõpuks ei jää treeningpäevasid kuigi palju, aga kui saame mingeid mängijaid läbi korvpallikodu aidata, siis see on suur pluss.

Jukka Toijala ütles mulle intervjuus, et Henri Veesaare, kes võiks olla U20 koondise liider, puhul on kõik variandid veel laual. Võib-olla ei tee ta suvel üldse Eesti koondistega midagi ja jääb USA-sse, teeb U20 ainult koondisega, teeb nii U20 kui ka meeste koondisega või teeb ainult meeste omaga. Mida ta Sinu arvates teha võiks?

Oleme võtnud selle otsuse, et üritame vaadata individuaalselt, mis on mängijale kõige parem pikas perspektiivis, mitte nii, et vaatame, mida meil vaja on ja siis võtame sellest mängijast viimast ja lõpuks tema enda areng selle võrra takerdub. Selles osas olen Jukkaga ühte meelt. Jukka on nüüd Arizonas kohapeal ära käinud ja kõik on räägitud. Nad on andnud enda poolelt positiivse tagasiside, et ta võiks tulla, aga nüüd on küsimus, et kuhu koondisesse. Praegu tundub, et tal liiguvad seal asjad ülesmäge. Mõne aja pärast suhtleme uuesti ja vaatame, mis Henrile kõige paremini sobiks.

Millal need otsused lukku lähevad?

Praegu on seda veel vara öelda. Kõigepealt vaatame, kuidas tema hooaeg kulgeb ja sama on ka nendega, kes mängivad Euroopas. On vaja saada ette pilt, millal on play-off‘id, kas see klubi jõuab play-off‘i ja millal nad saaksid koondisega liituda. Hetkel tundub nii, et enamik välismaal mängivatest poistest on ikkagi võimelised õigel ajal liituma ja see teeb U20 koondise elu palju kergemaks.

Kes need mehed on, kes peaksid tulla saama?

Selle vanuseklassi poistest on välismaal Gregor Kuuba, Kaspar Sepp, Karl Markus Poom, Eke Rüütel, Henri Veesaar ja Andreas Treier, kes oli vahepeal USA akadeemias. 2003. a sündinutest veel Danil Mäeorg. Siis on veel selline mängumees nagu Stephon MacDonald, kes 2021. aastal, kui Heiko Rannula oli U18 koondise peatreener, käis European Challenge’il, mis oli COVID-i aegne väike EM, mis tehti ühe alagrupina. Ta on Eesti passiga mees ja koondise kandidaadiks kutsume ta ikka siia ja siis näeme. Loodan, et ma kedagi ei unustanud.

Kes Eestis mängivatest pildil on?

Siin on Gregor Allik, Rasmus Andre, Karl Gustav Jurtšenko, Jarko Kõrvel, Rando Roos, Patrick Malm, Aleksander Tassa, Kaspar Kuusmaa, Ken-Martti Reinart, Kaarel Välb ja Ron Laanemaa. Need on siis meistriliigas olevad mängumehed, välja arvatud Allik ja Kõrvel, kes on esiliigas.

scroll to top