Close

INTERVJUU | USA-s rassiv Carlos Jürgens: ma ei mäleta, et oleksin Eestis nõnda palju söönud

-Carlos Jürgens | AFP/Scanpix

USA kolledžiliigas NCAA on Eesti meeskorvpalluritest tänavusel hooajal kõige staažikamaks mängumeheks Oral Robertsi ülikooli tagamees Carlos Jürgens, kes on mängimas viimast aastat tudengikorvpalli. Eesti korvpallisõprade jaoks oma USA aastate jooksul üsna radari alt lennanud Jürgens on oma ülikoolitiimis üsna kindel avaviisiku mängija ning kindlasti saab olema huvitav, kus 24-aastane tagamees järgmisel aastal maandub.

Korvpall24 tegi Jürgensiga intervjuu hetkel, kui Oral Robertsi meeskonnal oli NCAA-s üheksast kohtumisest võidetud kuus ning eestlase statistikas oli kirjas keskmiselt 24,4 minutit, 9,3 punkti, 3 lauapalli, 3,4 resultatiivset söötu ja 1,1 vaheltlõiget ning kolmepunktivisete tabavusprotsent 41,7. Jürgens, kes tegi eelmisel hooajal kinniste uste taga peetud sõprusmängus Islandi vastu ka mitteametliku koondisedebüüdi, on statistiliselt liikumas oma karjääri parima ülikoolihooaja suunas.

Palusime Jürgensil rääkida hetkeseisust Oral Robertsi meeskonnas nii temast endast lähtuvalt kui ka kogu tiimi silmas pidades, süvenesime jõutreeningu nüanssidesse, uurisime tema ja peatreener Paul Millsi omavaheliste suhete kohta, tahtsime teada, miks nende NBA ambitsioonidega liider Max Abmas on hooaega aeglaselt alustanud, küsisime Eesti noorkorvpallurite nimel nõu, kuidas ennast keskkoolis NCAA korvpalliks ette valmistada ning uurisime, kellel on Jürgensi hinnangul meie USA-s mängivatest kuttidest kõige rohkem potentsiaali.

Palun räägi alustuseks, kas Sul on ülikooliõpingud läbi ja mängid ainult korvpalli? Kas mängid tänavust aastat selle COVIDi aja reegli alusel või redshirt reegli alusel (mängija saab kogu võistlushooaja vahele jätta ning pühenduda vaid treeningutele, et siis hiljem see võistlushooaeg n-ö järele teha – toim.)?

Bakalaureusekraadi sain kätte maikuus. Mul on käsil redshirt aasta, seetõttu alustasin juba eelmise aasta detsembris ka magistriõpinguid. Oleks võinud kasutada ka COVIDi aastat, aga loobusin sellest.

Milline Su igapäevane päevakava hetkel välja näeb?

Ärkan kell 6.30, kell 7.15 toimub eratrenn. Mõne korra nädalas pean käima koolis, et klassitööd paika panna. Kell 15.15 algab tavaliselt jõusaalitrenn, millele järgneb meeskondlik trenn, mis kestab vahel kuni kella 20-ni. Pärast seda on vaba aeg.

Mis erialal Sa õpid?

Sports management (otsetõlkena spordikorraldus – toim.).

Statistika järgi tundub, et kolmesed kukuvad päris hästi (intervjuu tegemise hetkel 41,7%). Millistes mänguelementides oled enda hinnangul enim arenenud ning mis vajab veel lihvimist?

Olen arenenud füüsiliselt, teinud kõvasti jõusaali ja kasvatanud lihaseid. Lisaks mõistagi kõvasti viskekordusi. Ma ei kahtle iialgi, et minu trump on vise. Eelmisel hooajal polnud kolmeste tabavus nii hea, seega tegin ka suvel kõvasti tööd. Viimasel ajal olen pannud rõhku lay-up‘idele üle vastase mängulistel kiirustel ning erinevate nurkade alt. Peaksin paremaks saama mängulugemises, olema agressiivne ning emotsionaalne. Mulle meeldib USA treenerite aus tagasiside. Nad ütlevad otse välja, mida sa valesti teed.

Mulle on jäänud mulje, et USA-s pannakse jõutreeningutele oluliselt suuremat rõhku kui Euroopas. Palun kinnita või lükka ümber? Kirjelda palun täpsemalt ülikooli jõutreeninguid ja kogumahtu.

Ma ei ütleks, et teeme jõudu rohkem kui Eestis. Olen siin olles 30 naela (ca 13,5 kg – toim.) juurde võtnud. Jõutreeningute ülesehitus on teistsugune kui Eestis. Trenn on jaotatud osadeks. Esimeses osas treenime liikuvust, teises osas kiirust ning plahvatuslikkust. Kolmandas osas toimub lihasmassi kasvatamine. Peamine põhjus, miks siin tugevamaks saadakse, on toitumine. Näiteks kiirtoidukohas söödud toit muutub ka lõpuks rasva asemel lihasteks, sest treeningud on nii intensiivsed. Ma ei mäleta, et oleksin Eestis nõnda palju söönud. Enne trenni ning pärast trenni kogu aeg sisuliselt söön. Stabiilne unegraafik on ülioluline. Püüan kaheksa tundi magada. Lisaks üritan iga päev teha 1-2 tundi kestva lõunauinaku, seda eriti juhul, kui ma öösel korralikult magada ei saanud.

Mida treener Sinult sel hooajal korvpalliväljakul ootab ja nõuab? Milline on Su roll tiimis?

Minult oodatakse suure energiaga mängimist, kuna olen üks kõige küpsematest mängijatest meie meeskonnas. Tean, mida on selleks vaja teha, et mänge võita. Pean olema agressiivne nii kaitses kui ka rünnakul. Kaitse intensiivsus võidab meile mänge. Ma võin kaitsta ka pikemaid mängijaid ja mõistagi pean viskeid kotti panema. Meie meeskonnal satub vahel olema visetel kehv päev, siis ei mängita millegipärast ka kaitses nii suure energiaga.

Kas tiim mängib rünnakul rohkem ameerikalikku üks-üks korvpalli või on tegu võistkondlikku mängu harrastava meeskonnaga? Milline mängustiil sulle rohkem meeldib?

Olen väga meeskondlik mängija. Mängime tiimina samuti võistkondlikult, kuid meil on alati tehtud põhjalik skauting. Võtame vastase nõrgima mängija ette, paneme ta palliga kattesse nii, et ta peab katma meie tagamängijaid ja seejärel võtame üks-üks ette.

Iseloomusta palun peatreener Paul Millsi. Sa oled kolledžis vaid tema käe all mänginud, kuidas teie omavahelised suhted aja jooksul arenenud ja muutunud on?

Oleme väga lähedased. Ta on nagu oma jope (Muigab.). Näiteks pidime kalale minema, aga see jäi kahjuks kehva ilma tõttu ära. Tal on minu vastu tohutu usaldus, ta paneb mind katma vastaste liidermängijaid jne. Treenerid on suurepärased. Paul on inimesena samamoodi kõvasti kasvanud, näiteks on paranenud tema suhtumine võistkonda. Paul Millsil ning teistel meie treeneritel on suur teene selles, et meie kodusaal on rahvast täis. Neli aastat tagasi siia tulles oli saal sisuliselt tühi.

Kui palju teie kodumängudel siis publikut käib? Kuidas Sulle lärmakas saalis mängida meeldib, kas värinat ei tule sisse?

Kodumängudel on üsna palju rahvast, enamasti peaaegu täismaja. Meie kodusaal mahutab 10 100 inimest. Mulle meeldib väga meie kodumängude atmosfäär. Mängu ajal lülitan end ümbritsevast täielikult välja.

Ühes koondiseaknas prooviti Sind ka mängujuhi kohal. Mis positsioonil Sa aga ülikoolis hetkel mängid ning kas see on aastate jooksul ka muutunud?

Ülikoolis mängin “kahe”-“kolme” peal, kuigi profina tahaksin olla mängujuht, sest mulle meeldib mängu organiseerida ning olla palliga. Meeskonna mängustiiliga sobib paremini, kui tegutsen äärel. Max Abmas on põhimängujuht, kes on platsil 35-40 minutit, seega mulle väga palju aega sel positsioonil ei jää. Tegutsen mängujuhina, kui tagamängijaid väljakul pole.

Millise meeskonna fännid tekitavad Sulle kõige rohkem ebamugavust?

Utah’ meeskonna fännid on kõige hullemad, sest nad otsivad su kohta enne mänge infot ja lisaks on nad väljakule ülimalt lähedal. Sisuliselt on kuulda iga nende hingetõmme.

Oled maininud, et treener palus teil 2021. aasta March Madnessi edu kiirelt unustada. Kas see ei õnnestunud hästi, kuna tänavu kevadel jäite turniirilt eemale? Kui palju on NCAA-s üldse meedia, fännide jne survet, et kogu aeg peab võitma? Homme ei mäleta keegi, mida eile tegid? Kuidas sellega toime tuled?

Teadsime, et peab selle unustama, sest see on minevik, kedagi ei huvita see enam. Vastupidi, see pani pinge peale. Inimesed rääkisid endiselt sellest, kuid järgmise hooaja tulemus pärast March Madnessi ei rahuldanud meid. Peame eelmise kahe hooaja õppetunde sel hooajal ära kasutama.

Anna palun Eesti noorkorvpalluritele nõu, mida peaks keskkooli ajal tegema selleks, et korvpallialaselt oleks kergem USA ülikoolides hakkama saada.

Noored peaksid rohkem jõusaalis vaeva nägema, sest USA-s on tugevad kehad vastas. Teine element on mõistagi viskamine. Viska ning harjuta igas trennis mängulisi viskeid. Õppida tuleb maailma parimatelt ja võrrelda tuleb end samuti nendega. Vastasel korral tundub mulle, et noor ei taha jõuda tippu.

Kas sulle on jäänud külge ka mõned ameeriklastele omased harjumused? Millised näiteks?

Olen muutunud mugavaks. Varem kõndisin sööma, nüüd lähen autoga.

Kas korvpallistipendiumi säilitamiseks peavad mängijad hoidma teatavat õppeedukust? Kui keeruline see reaalselt on?

Meil on kehtestatud standard, mida pean hoidma ehk õppeedukus peab olema hea. Parim GPA (n-ö keskmine hinne – toim.) on 4,0. Kui langeb alla kolme, pead juhendaja võtma. Üldiselt pole mul eriti keeruline seda hoida, kuna olin juba Eestis usin õpilane.

-Carlos Jürgens ja praegu Golden State Warriorsis mängiv Moses Moody | AFP/Scanpix

Kas oled käinud vaatamas teiste eestlaste NCAA mänge?

Kahjuks ei ole. Pidin mängima Leemet Böckleri vastu, kuid see jäi ära, sest Leemet tuli Eestisse tagasi. Aga 10. detsembril mängime Johannes Kirsipuu ülikooliga.

Kellel näed hetkel USA-s olevatest Eesti poistest suurimat potentsiaali ja miks?

Henri Veesaar. Ta on üliandekas ning mitmekülgne mängija, kellel on hea põrgatus ning vise. Kuid ta peab lihasmassi kasvatama. Mõistagi on ka Kerr Kriisa väga talendikas mängija.

Kes on Sinu ülikoolikaaslastest hetkeseisuga profiks läinuna kõige kaugemale jõudnud? Kas nägid juba ülikooli ajal sellel mängijal eeldusi, kui jah, siis missuguseid?

Tooksin välja kaks nime: Deondre Burns ning Emmanuel Nzekwesi. Need mehed olid väga pühendunud ning nägid endaga igal võimalusel vaeva. Burns mängib sel hooajal Küprose kõrgliigas (Keravnose klubis – toim.) ning teeb mehetegusid FIBA Europe Cupi sarjas. Ta on seal sellel hooajal visanud keskmiselt 20,7 punkti, hankinud 4,3 lauapalli ning andnud 4,8 söötu. Emmanuel Nzekwesi on jõudnud Prantsusmaa kõrgliigasse (klubiks on Le Portel – toim.).

Teie eelmiste aastate liider Max Abmas on tänavu statistika järgi mänguliselt järele andnud. Mis tal juhtunud on?

Tal on aeglane hooaja algus olnud, kuid mees on tegelikult heas vormis. Lihtsalt hetkel vise ei kuku, seega mängib ta muul moel meeskonnale kasulikult.

Tol March Madnessi seiklusel oli Abmasiga seoses lausa ka NBA jutte, aga ta otsustas naasta ülikooli. Kas äkki oleks ikka siis pidanud minema? On ta ise teiega seda teemat arutanud?

Abmas ei ole tahtnud sel teemal palju rääkida, kuid tean nii palju, et ta ise ei tahtnud ülikooli tagasi tulla, kuid pakkumine, mille ta sai, ei rahuldanud teda. Ta treenib suvel koos NBA mängijatega ja osaleb tulevaste NBA mängijate showcase‘idel (n-ö testimistel – toim.).

Kui palju oled jõudnud jälgida Eesti-Läti ühisliigat? Ühest intervjuust lugesin, et Sinu lemmikmängijaks on Rain Veideman. Kas äkki jälgid siis nüüd Tallinna Kalev/Audentese mänge erilise huviga?

See Veidemani intervjuu oli päris ammu. Jälgin üsna vähe, kuid põhiliselt vaatan sõprade mänge, näiteks Eric Schmalzi mänge.

Kas jälgisid ka Eesti koondise mänge EM-il Milanos? Mis meil Sinu arvates edasipääsust puudu jäi? Kes kuttidest Sulle mänguliselt kõige sümpaatsema mulje jätsid ja miks?

Vaatasin ikka. Mulle meeldib jälgida klassikaaslaste ning sõprade, näiteks (Kristian) Kullamäe, (Henri) Drelli ja (Kerr) Kriisa arengut. Viimase aja suurim üllataja on minu jaoks olnud Artur Konontšuk.

Kas Sulle meeldib Eesti korvpallikodu formaat või oled pigem üksi nokitseja?

Olen pigem üksi nokitseja, kuid formaat on vajalik.

Kas Sul on välismaalastest eeskujusid korvpallis? Kui jah, siis kes ning miks?

Muidugi Luka Donic. Ta tõestab, et kui sa tunned oma keha hästi, võid palliga kõike teha. Doncicil on väga hea kontroll oma keha üle. Luka on suurepärane näide sellest, et ei pea olema kõigist pikem ning atleetlikum.

Kas tänavu on Sinu viimane ülikoolihooaeg ning mis pärast seda tahad teha?

Jah, see on viimane aasta, plaanin minna profiks. Hetkel pean läbirääkimisi erinevate agentuuridega, midagi kindlat veel öelda ei saa.

scroll to top