Omal ajal lisaks Eesti, Läti ja Leedu meistriliigale ka Itaalia ja Hispaania kõrgliigades mänginud lätlasest keskmängija Kaspars Cipruss on tänasel päeval tegutsemas Läti korvpalliliidu peasekretärina ning näeb meie lõunanaabrite korvpalli suurt pilti ning vastutab selle eest.
Korvpall24 võttis hooajal 2011/12 Rakvere Tarva särgis 34 mänguga siinses kõrgliigas keskmiselt 16,7 punkti ja 10 lauapalli kogunud 40-aastase Ciprussiga ühendust, et rääkida Läti korvpalli hetkeseisust, Paf Eesti-Läti liigast, tema kunagistest mängudest Kastani Arenal, lauavõitlusest ja treeneritest.
Muuhulgas saame teada, kelle vastu oli tal Eesti liigas kunagi kõige raskem hakkama saada, kuidas hindab ta kõrvalt meie noortekorvpalli arengut, millal on Lätist oodata uut Kristaps Porzingist, miks Läti treenerid annavad Eesti-Läti liigas kohalikele noormängijatele julgemalt mänguminuteid kui Eesti juhendajad ning kuidas on Läti üle saanud tänavuselt EM-finaalturniirilt eemalejäämisest. Lisaks räägib Cipruss intervjuu lõpus ühe Lätis eestlaste kohta levinud nalja!
Kaspars, Sa oled Läti korvpalliliidu peasekretär. Kas seda võib pidada Sinu unistuste ametiks?
Kui aus olla, siis alguses tundus see töökoht minule tavalise kõrvalametina, selline põnev ja lihtne. Nüüd aga, kui olen selles ametis olnud juba üle kahe aasta, võin kinnitada, et see on põnev, aga samas täis vastutust ja kohustusi. Väljastpoolt võib tunduda, et korvpalli näol on tegu suhteliselt kitsa nišiga, aga korvpalliliidus tööle asudes näed tervet süsteemi, mille käigus hoidmine toob palju väiksemaid ja suuremaid väljakutseid.
Millised on suurimad väljakutsed Sinu töös?
Arvan, et suurimaks väljakutseks on see, et Läti on sarnaselt Eestile Euroopa ja maailma mõistes väikeriik, kuid korvpalliväljakul nõutakse meilt võrreldavat tulemust suurriikidega, kellel on palju suuremad eelarved, võimalused ja inimressursid. Teiseks suuremaks väljakutseks on see, et iga päev tuleb ühteaegu tegeleda nii suurte ja rahvusvahelise mastaabiga kui ka vähemtähtsate probleemidega, mis on ometigi mõnele inimesele väga olulised ja mistõttu neid ei saa lihtsalt tähelepanuta jätta.
Palun kirjelda Läti noortekorvpalli hetkeseisu. Kas uued Porzingised ja Bertansid on juba silmapiiril? Kas saaksid anda mõned nimed, kellel tasub silma peal hoida?
Kardan, et Kristapsi-suguseid (Porzingis – toim.) mängijaid me lähimatel kümnenditel ei näe, sest ta pole üksnes pöörane tööloom, vaid ka ülimalt suur ja harukordne talent, nagu omal ajal oli Uljana Semjonova naiste korvpallis. Lätil on selliste inimestega väga vedanud. Kui Davisest rääkida, siis Davis (Bertans) on suurepärane näide selle kohta, kuidas on võimalik saavutada oma eesmärke ja unistusi läbi metsiku tahtejõu ja raske töö. Mis puutub uutesse mängijatesse, siis hetkel ei tahaks nimede üle spekuleerida. Kindlasti loodame, et näeme andekaid mängijaid ka tulevikus.
Kuidas Sa hindad Eesti korvpalli arengut, nii palju kui Sa seda enda mätta otsast näed? Kas me teeme siin õigeid otsuseid?
Kindlasti. Mulle väga meeldib, kuidas Eesti korvpall on viimase kümne aasta jooksul arenenud. Ausalt öeldes vaatan seda isegi väikese kadedusega, sest Eesti noortekorvpalli areng toimus palju kiiremini kui Lätis. Siin võiks tõmmata paralleele Eesti riigi üldise arenguga, sest spordi arengut mõjutab palju üldine olukord riigis.
Milline treener on Sinu karjääri jooksul Sind kõige rohkem mõjutanud?
See on väga raske küsimus, sest mul on olnud palju erinevaid treenereid ja olen neilt kõigilt midagi kaasa saanud. Mõistagi tulevad esimesena pähe kuulsad nimed, aga minu arvates on kõige olulisem siiski see vundament, mille olid ladunud meie noortetreenerid, keda me hilisemas elus võib-olla enam nii palju ei mäletagi.
Kes Eesti keskmängijatest olid kõige tugevamad vastased, kelle vastu Sa mängisid ja mis tegi nende vastu mängimise nii raskeks?
Minu mängijakarjäär langes ajajärku, kui teie toonased suurimad staarid (Martin) Müürsepp ja (Margus) Metstak olid juba oma karjääri lõpusirgel ja tolleaegsed noormängijad, kes hiljem häid esitusi näitasid, polnud siis veel suureks kasvanud. Nii palju, kui ma mäletan, siis kõige rohkem valmistasid probleeme Vallo Allingu ja Kristjan Kangur. Kristjan polnud küll päris keskmängija, aga Eesti koondises oli ta sunnitud sellel positsioonil mängima. Samuti oli tal hea karjäär.
Sa olid tuntud hea lauavõitlejana. Kas saaksid anda noormängijatele mõned soovitused, kuidas saada sama heaks lauakunniks nagu Sina?
Ühest küljest on lauapallide võtmine väga lihtne. Esiteks peab treener muidugi sulle palju minuteid andma, sest on selge, et mida vähem aega sa väljakul oled, seda raskem on sul koguda suurt arvu lauapalle. Teiseks pead sa mõistma, kuhu pall kõige sagedamini kukub. Kõige sagedamini kukub vise kahte-kolme kohta, mis tähendab, et võite ühe sellise positsiooni eest võitlemist alustada juba viske sooritamise ajal. Samuti tuleb teada korvirõngaste ja palli kõvadust. Seda arvesse võttes saate arvutada ligikaudse põrke. See kõik on üks paras füüsika ja geomeetria, aga see aitab palju. Kõige tähtsam on aga siiski füüsiline jõud. Kahjuks ilma füüsilise jõuta lauapalle ei võida.
Mulle tundub, et Läti treenerid annavad noortele klubides rohkem mänguaega kui Eesti treenerid. Miks see nii on? Mida peaks tegema, et Eesti treenerid noormängijaid rohkem usaldaksid?
Kui sa pead silmas Eesti-Läti liigat, siis seal võib olla mitu erinevat põhjust. Üks põhjus võib olla see, et välismaal mängivaid Läti mängijaid on rohkem kui Eesti omi. Teine põhjus on see, et Läti klubid on leegionäride palkamise asemel otsustanud investeerida noortesse mängijatesse, aga eks igal klubil on oma arengukava.
Sa jõudsid mängida ka ACB-s ehk Hispaania kõrgliigas. Too mõned meeldejäävamad seigad sellest ajast. Millisel võistkonnal olid kõige segasemad fännid ja kes olid kolm parimat mängijat, kelle vastu Sa ACB-s mängida said?
Kui fännidest rääkida, siis väga hea atmosfäär oli Manresas. Parimad mängijad, kelle vastu ma ACB-s mängida sain, võiksid olla Dejan Bodiroga, Gregor Fucka ja Jorge Garbajosa.
Palun jaga Eesti noortele korvpalluritele soovitusi, kuidas vältida vigastusi.
Suurt rõhku tuleb panna füüsilisele vormile. Tänapäeval on elustiil muutunud istuvamaks ja sellepärast tuleb oma keha kallal väga kõvasti tööd teha.
Mis on Sinu arvates hetkel Läti korvpalli kõige suurem nõrkus? Teil on palju noori ja väga andekaid mängijaid, aga teie rahvuskoondis ei pääsenud viimasele EM-ile. Kas hiljutine pääs MM-ile muutis üldise olukorra paremaks?
Iga süsteemi üks suurimaid väljakutseid on mitte stagneeruda. Arvan, et see oli meie 2022. aasta EM-i fiasko põhjuseks. Me saime Bulgaarialt kaks väga rasket kaotust ja olime sunnitud langetama ebapopulaarseid otsuseid. Esimese asjana tõime endale välisspetsialisti ja nagu näeme, oli see väga õige otsus. MM-ile pääsemine ja 2025. aasta EM-i korraldusõiguse võitmine annab meile kindlasti uued ja paremad võimalused olemasolevat süsteemi täiustada.
Palun kirjelda, mida Sa tunned, kui meenutad täismaja publiku ees mängimist Rakveres, Kastani Arenal?
See tunne oli lihtsalt kirjeldamatu, päriselt ka. Täis saal, see lärm… mul on sellest ajast ainult kõige paremad ja positiivsemad mälestused. Kuid kõige enam üllatas mind see, kuidas inimesed väljaspool spordihalli kaasa elasid. Terve linn elas meeskonnale kaasa ja paljud sõitsid meeskonnaga ka võõrsilmängudele kaasa.
Milliseid eestikeelseid sõnu Sa mäletad?
Neid pole palju, aga ma mäletan paari.
Andres Sõber on tuntud oma otsekoheste ja teravate väljaütlemiste poolest. Kas mäletad mõnda tema karmi juttu riietusruumis poolajal, kui meeskond oli kaotusseisus ja ta üritas teid üles utsitada?
Meil oli Andresega väga hea läbisaamine ja meeskond mängis tema käe all väga edukalt. Mingi karmim jutt võis ehk kunagi olla, aga mulle see meelde ei jäänud, kuna positiivseid mälestusi oli palju rohkem.
Kes on Sinu arvates kolm parimat korvpallurit, kes hetkel Euroopas mängivad? Põhjenda oma valikuid.
Vasilije Micic – kahe viimase Euroliiga hooaja MVP, Saša Vezenkov – näitab Olympiakose ridades fenomenaalset mängu ja EM-il mängis samuti suurepäraselt, Mike James – Euroliiga oktoobrikuu MVP.
Kes on Sinu lemmiktreener ja miks just tema?
Ma ütleksin, et Luca Banchi, sest ma näen, kui positiivselt ta mõjutab kogu meie korvpalli. Mulle meeldib tema suhtlemisoskus ja professionaalsus. Ma arvan, et ta on suurepärane eeskuju meie uutele treeneritele.
Naaberrahvastel on teineteise kohta nii häid sõnu kui ka teravaid nalju. Kas teil on Eesti kohta laialt levinud arvamusi või nalju?
Elas kord eestlane, kes armastas oma naist nii väga, et oleks seda talle peaaegu öelnud.

