Eesti korvpallis on üsna levinud see mantra, et me oleme väike riik ja peame kõik oma talendid üles leidma ning proovima neid iga hinnaga ka spordi juures hoida. Loomulikult see alati ei õnnestu ning aeg-ajalt tuleb olukordi, kus mõni pealtnäha väga andekas mängija kukub lihtsalt n-ö süsteemist välja. Üheks märgiliseks selliseks näiteks on 205 cm pikkune Kristo Mangelsoo, kes vanuse järgi võiks praegusel hetkel nautida oma korvpallurikarjääri tippaastaid, aga reaalsuses tegi korvpalliga lõpparve juba rohkem kui kaheksa aastat tagasi.
Praegu alles 29-aastane Mangelsoo alustas korvpalliga Viljandis ning kerkis juba noorteklassides väga silmapaistvaks mängumeheks ning kümme aastat tagasi ehk 2012. aasta sügisel tegi mees oma debüüdi meie pikaaegses esiklubis BC Kalev/Cramos. Kuigi väheste mänguminutite juures näitas Mangelsoo väga pehmet ja täpset kolmesekätt, piirdus tema kõrgliigakarjäär vaid kahe hooajaga ning tema pildilt kadumine pani paljusid korvpallisõpru kukalt kratsima, et mis nüüd juhtus.
Korvpall24 portaal võttis Mangelsooga ühendust, et teha mehega intervjuu ning uurida, mis seal kümmekond aastat tagasi täpsemalt juhtus ning miks ta nii vara tossud varna riputas. Jõuame Mangelsooga jutustades lõpuks arusaamani, et vähemalt tol ajal ei tehtud kindlasti selles osas maksimumi, et noormängijaid rasketest hetkedest üle aidata ning neid korvpalli juures hoida. Huvitaval kombel pole tema käest korvpalliringkondadest keegi varem otseselt küsinudki, et miks ta karjääri nii vara ära lõpetas. Aga nüüd räägib Mangelsoo siis asjad selgeks.
Alustame päris algusest ehk kuidas Sinu teekond korvpallis algas? Kus ja millal esimest korda trenni läksid ning kas proovisid ka teisi spordialasid?
Kõik sai alguse, kui mind pandi seitsmeaastaselt Viljandi Spordikooli üldkehalise ettevalmistusrühma. Vanemad ei teadnud, mis spordialaga ma võiks tegelema hakata ning sealne treener oligi selleks, et soovitada, millise trenniga võiks liituda. Kuna olin juba sel ajal teistest peajagu pikem ning käed olid pikad nagu ahvil, siis tehti valik üsna kiiresti – korvpall. Eks alguses oli raske pühenduda, sest olin veel väga noor ja sõpradega väljas olemine tundus põnevam, aga vanemad hoidsid mind õigel teel ega lasknud ühestki trennist puududa. Järjepidevalt trenni tehes ja nähes enda isiklikku arengut, hakkas korvpall aina rohkem meeldima. Sõpradega mängisime aeg-ajalt ka teisi pallimänge, aga peale kossu ei tõmmanud midagi.
Basket.ee andmebaasis on Sinu noorteliigade aastad jagunenud Rapla, Viljandi ja Tallinna vahel. Millest see tingitud oli?
Viljandis alustasin mängimist. Sel ajal mängisime noorteliigas Eesti meistrivõistlusi. Kuulsin oma Viljandi treenerilt Andres Tammelt, et tahetakse kokku panna Eesti U14 koondist, mille juhendajaks oli Jaak Karp. Mind kutsuti meeskonda, sest jäin silma oma oskuste ja pikkusega. Pärast koondisemänge oli Karp huvitatud, et mängiksin nendega nii EYBL-it (noorte regionaalset eurosarja – toim.) kui ka kohalikku liigat. Kui käisin 7. klassis, siis kutsuti mind Raplasse elama ja kooli, et mängida Eesti noorteliigat ning aasta hiljem kutsuti Audentesesse. Aga otsustasin jääda Viljandisse ja lõpetada põhikooli oma kodulinnas. Enne põhikooli lõpetamist kutsus Kalev oma noortega mind EYBL-it mängima. Pärast põhikooli lõpetamist alustasin õpinguid Tallinnas Audentese Spordikoolis. Audenteses oli selline reegel, et igal mängijal peab olema oma koduvõistkond, kus ta mängib A-klassi noormeeste meistrivõistluseid. Sel ajal mängis Viljandi A-klassi esiliigat ehk aste madalamal, mistõttu nendega ma liituda ei saanud. Kuna mul oma meeskonda polnud, siis taheti, et ma läheks Kalevisse mängima. Kuna mulle see olukord sobis, vaated tulevikuks olid head ning mõlemad saalid olid käe-jala juures, siis tundus see parim otsus.
Milline korvpallur Sa noorteklassis olid, mis Su peamised tugevused olid? Kas olid oma meeskondades n-ö esimene viiul?
Noorena olin heas mõttes “hull”. Ei kartnud väljakul kedagi ja palliga tegutsesin peamiselt mina. Viskasin, läksin läbi, tõin palli üle, katsin vastaste põhimängijaid. Kokkuvõtvalt võib öelda, et olin Viljandi aegadel selline all-around player (mitmekülgne mängija – toim.). Mängudel oli selline tunne, nagu mängiks 1 vs. 5. Põhiline, mis mulle öeldi, et võta pall ja tee. Ma olin nii füüsiliselt, pikkuselt kui ka oskustelt teistest väga palju ees. Tallinna ja Rapla aegadel aga hakkas selline süstemaatilisem korvpall. Tegime kombinatsioone, üritasime mängida nagu professionaalne võistkond. Selline tiimimäng oli alguses harjumatu, kuna Viljandis olles oli jäänud sisse rohkem ise palliga tegutsemine. Nendes võistkondades oli mitmeid kutte, kes mängisid hästi, mistõttu tuli palli rohkem liigutada ning tegutseda meeskondlikumalt. Raplas taheti, et ma mängiks korvi all, kuna neil oli suhteliselt lühike sats. See polnud väga minu stiil, sest väikesest peale olin harjunud mängima teisiti. Kalevis saadi aru, et mulle meeldib visata ja põrgatada. Mõlema võistkonnaga mängisin EYBL-it ja mõlema meeskonna eest sain ka MVP auhinna. Kokkuvõtteks võib öelda, et noorteklassi võistkondades olin n-ö bändis eeslaulja.
Kui numbrid ei valeta, siis 16-aastasena hakkasid mängima esiliigas ja meistriliigas kerkisid Kalev/Cramo särgis pildile hooajal 2012/13 ehk 19-aastaselt. Kuidas noortekorvpallist meeste hulka astumine kulges?
Kõige raskem oli minna noortekorvpallist meistriliigasse. Mängud ja trennid olid palju kiiremad ja füüsilisemad. Ega see lihtne pole, noor on noor ja ega sind tõsiselt ei võeta. Iga päev tuli end trennides tõestada. Tippklubis mängides tuli hakata asjadesse professionaalsemalt suhtuma. Eks see esimene hooaeg oligi pigem selline õppimise ja kohanemise aasta.

Kui palju Sa mäletad esimesi trenne ja mänge Kalevis? Kas tasemevahe oli noore mängijana mõnevõrra šokeeriv ka?
Alguses oli trennides tõesti raske. Täiesti teised kiirused, jõulisem mäng, tuli hakata mõttega mängima. Mängud samamoodi – täiesti teine tase. Kui treenid järjepidevalt sellisel tasemel meestega, siis muutud ise ka aina paremaks.
Kuidas väljakul noormängijaid koheldi? Kas vanad ja kogenud olijad tahtsid kohe noore ette võtta ja proovida talle üks-üks ära teha?
Alguses ikka vaadati, et mingi noor nolk tuleb meeskonda. Trennis üldiselt mängiti minu vastu jõulisemalt kui vanad olijad seda omavahel tegid, taheti ilmselt koht kätte näidata. Üks-üks võeti kohe ette ja taheti ära teha. Aga see kõik arendab noormängijat ja on loomulik protsessi osa.
Sa jäid korvpallisõpradele meelde (eriti oma pikkuse kohta) väga hea kaugviskega mängijana. Kuidas Sa hindad, kui palju on täpses viskes talenti ja kui palju tööd? Kui palju Sina just viske kallal tööd tegid?
Põhikooli ajal läksin enamasti alati pärast trenni veel maja taha kossuplatsile viskama. Tuppa läksin alles ema korduva kutsumise peale. Oli kordi, kui meile kutsuti isegi politsei, sest viskasime öörahu ajal kossu. Kalevi põhisatsis oli meil pea igal hommikul viskamine, aga sellist individuaalset viskamist ma lisaks põhitrennidele Kalevi ajal ei teinud. Kindlasti peab olema midagi antud looduse poolt. Teemanti saab lihvida briljandiks, aga kivi mitte.
Kõrgliigas ja esiliigas võtsidki enamasti kolmesejoone tagant keskmiselt rohkem viskeid kui kahepunktialast. Kas Sa ise ei tahtnud korvi alla trügida või oli see konkreetne treenerite taktika, et Sina paned kogu aeg kaugelt peale?
Korvi all mängimine mulle ei meeldinud, ma ei nautinud seda üldse. Oli kordi, kui saatsin treenereid p****e, sest kästi mängida korvi all. Kõrgliigas hakkab tekkima roll, mida sa teed hästi – minu tugevuseks oli kolmepunktivise. Kui sa teed midagi hästi, siis su ülesandeks ongi väljakul teha seda, mida sa teed kõige paremini. Kuigi ma oleks tahtnud ka rohkem läbi minna, ei antud mulle väga seda vabadust. Täites väljakul ainult seda ühte ülesannet – visata -, kaob enesekindlus teistes asjades, näiteks läbiminekutel.
Juba 21-aastaselt tõmbasid Sa aga kõrgliigakarjäärile joone alla. Mis põhjustel see lõpetamine tuli?
Peamine põhjus oli seljaprobleem. Mul oli selgroog kõver, mis ei võimaldanud piisavalt treenida. Oli mitmeid hommikuid, kus ma jalgu alla ei saanudki ja päev tuli veeta voodis. Kui oleksin tahtnud profitasemel edasi mängida, siis oleks paari aasta pärast pidanud seljaopile minema ja metallvardad toestuseks panema. Teiseks põhjuseks oli motivatsioon. Kui mängida korralikult ei saa ja istud suurema osa ajast pingil, siis sellega kaob ka enesekindlus. Lõpuks väljakule saades tekib tunne, nagu hoiaks korvpalli elus esimest korda käes. Lisaks keerles pidevalt peas mõte, mida teha tulevikus, kui korvpalli enam ei mängi.
Kas mingil hetkel ei tekkinud mõtet proovida Eestis jätkata mõnes väiksemas klubis, kus oleks saanud suurema mängulise rolli?
Enne lepingu lõpetamist ütlesin Kalev/Cramo mänedžerile, et sooviksin minna laenule kuskile väiksemasse klubisse, kus saaksin rohkem mänguaega. Selle peale öeldi mulle vastuseks “ei”. Eks nad lootsid, et ma saan rohkem mänguaega ja minust saaks Kalevis põhimees.
Kui Su karjäär oleks kulgenud väiksema sammuga ehk siis Kalev/Cramo asemel oleksid meistriliigas alustanud mõnest tagumise otsa klubist ja siis järk-järgult edasi läinud, kas kõik oleks võinud teistmoodi minna?
Tol ajal olid väiksemates klubides palgad naeruväärsed. Pakkumisi tuli küll igast Eesti otsast, aga otsustasin Kalevi kasuks. Ma ei arvanud, et ma sinna istuma lähen. Kindlasti poleks ma läinud kommiraha eest kuskile väiksemasse Eesti klubisse, pigem oleksin läinud kooli või tööle. Tagantjärele vaadates need tagumise otsa klubide mängijad on endiselt seal tagumise otsa meeskonnas või karjääri ära lõpetanud. Arvan, et mu korvpallurikarjäär oleks läinud edasi, kui oleksin saanud minna välismaale või oleks Kalev/Cramos saanud rohkem mänguaega.
Oled Sa kunagi kahetsenud ka, et korvpallis teekond sellel tasemel nii lühikeseks jäi?
Ei ole kahetsenud. Mul on kodus kasvamas aastane imearmas tütar, keda mul profimängijana jätkates poleks. Olen rahul sellega, kus ma oma elus hetkel olen.
Kuidas Sa hindad, et kui Sul motivatsioon mängida oleks säilinud, siis kas oleksid selle seljaoperatsiooni ikkagi ära teinud ning proovinud karjääri jätkata? Kui suur või keeruline operatsioon see oleks pidanud olema?
Kindlasti oleksin teinud seljaoperatsiooni ära, kui ma oleks mänginud Eesti tippvõistkonnas või välismaal. Aga kuskil tagumise otsa võistkonnas mängides poleks ma selles valikus nii kindel. Usun, et siis oleksin kaalunud karjääri lõpetamist. Rääkides seljaoperatsioonist, siis kõiki detaile ma enam ei mäleta nii täpselt. Mäletan vaid arsti sõnu, et mõned aastad saad veel mängida, aga siis tuleb metallplaadid sisse panna ja selgroog sirgeks ajada. Taastumine oleks võtnud vähemalt aasta.
Kui palju seljaprobleem tavaelus segab või oli see vaid suurte koormuste teema ja niisama vaevusi ei tekita?
Tavaelu see oluliselt ei sega, eks mingi valu tol ajal oli, aga ei midagi häirivat. Pigem oli see suurte koormuste teema, selg ei pidanud iga päev kaks korda päevas trennidele ja mängudele vastu. Põhjuseks oli ilmselt see, et seljalihased olid nõrgad või isegi olematud. Peale kossu lõpetamist hakkasin ise järjepidevalt jõusaalis treenima. Alguses oli selg nii nõrk, et isegi tühja kangi oli raske üles tõsta. Tänaseks olen saanud oma selja nii tugevaks, et vahel harva kossu mängides ei anna see üldse tunda.

Mis oleks pidanud teistmoodi minema või olema, et Sa oleksid pikema korvpallurikarjääri kasuks otsustanud ja edasi pürginud?
Kindlasti on olnud ka mõningaid ebaõnnestumisi. Kui Eesti U20 koondis mängis EM-finaalturniiri Tallinnas, siis minul ei õnnestunud trennis saadud vigastuse tõttu mängudest osa võtta. Kohal oli palju agente ja treenereid, kellele oleks võinud silma jääda. Samal turniiril mängis ka näiteks Giannis Antetokounmpo. Teiseks jäi ära USA ülikooli astumine, kuigi valikus oli näiteks Põhja-Carolina kolledžimeeskond. Minu tausta uurides selgus tõsiasi, et olen profikorvpallur ja saan palka, mille peale lükati mu avaldus tagasi. Seal on selline reegel, et ei tohi olla palgaline profikorvpallur. Minu kahjuks vallandati Kalev/Cramost peatreener Aivar Kuusmaa, kellega olid mul ainult positiivsed kogemused. Ta oli treener, kes näeb, kui sa trennis pingutad ja annab võimaluse väljakule saada. Teda absoluutselt ei huvitanud, kes sa oled või kust sa tuled. Kui ei pinguta, siis mängida ei saa. Kuna ma nägin trennis päris palju vaeva, siis tehti juba selline otsus, et ameeriklane Ty Abbott saadetakse koju ja mina hakkan tema asemel rohkem mänguaega saama. Sel hetkel tundsin, et nüüd hakkab tulema – rohkem mänguaega, suurem enesekindlus ja võimalus kuskile jõuda. Kahjuks saadeti Kuusmaa jõuludeks koju. Asemele tuli Alar Varrak, kelle lubadused olid head, et eestikatel saan raudselt mängida. Lõpuks läks ikka nii, nagu läks, ei saanud väga neid minuteid. Kuna tol ajal oli ta veel nii noor, siis polnud tal treenerina sellel tasemel väga palju kogemusi. Riske ta võtta ei julgenud ning mängis enamasti meestega, kes olid suure raha eest palgatud. Klubi juhtkond käskis, poos ja laskis. Enda sõna ta maksma ei pannud, oma tagumikku oli vaja kindlustada.
Sa rääkisid huvist USA ülikoolidest, aga kas mingitel hetkedel Euroopa klubidest ka huvi tunti? Ja kas Sul oli enda agent ka või tol ajal polnud see siin veel nii levinud?
Kui meil oli Balti matš U18 koondisega, siis ühele agendile jäin ma silma. Ta võttis ise minuga ühendust ja uuris, kas ma sooviksin välismaa klubis mängida. Mõni päev hiljem andis teada, et paar Hispaania klubi otsivad minu positsiooni mängijat. Klubid soovisid näha minu mängudest videoid, et olla oma valikus kindel ja mitte osta põrsast kotis. Kahjuks polnud mul neid videoid kuskilt saada. Filmiti ainult koondisemänge, aga mul polnud aimugi, kuhu need videod läksid. Isegi korvpalliliidust sain vastuse, et nemad nendest midagi ei tea. Nende saatmata videote pärast jäi asi katki. Umbes sel ajal hakkasidki agendid Eestis rohkem levima, kuna Baltimaadest hakkas järjest rohkem tulema huvitavaid kujusid. Minust huvitunud agent töötab hetkel YouFirst Sports agentuuri heaks, tema avastas näiteks sellise mehe nagu Kristaps Porzingis.
Kui palju Sinult omal ajal uuriti ja küsiti, et miks nii vara joone alla tõmbad? Kui kaua veel treenerid ja mänedžerid küsimas käisid, et kas äkki tuled ikka tagasi ja proovid veel?
Esimene, kes nii põhjalikult uurib, oledki sina, Siim. Korvpalliringkondadest polegi seni keegi küsinud, miks ma ära lõpetasin. Kutsuti küll, et tule mängi esiliigat, aga see oli ka kõik. Ükski kõrgliiga treener ega mänedžer pole huvi tundnud. Ainult spekuleeritakse omavahel ja artiklites. Kellegi ukse taha enda võistkonda võtmist ma paluma ei läinud.
Viimastel aastatel oled II liigas justkui platsile naasnud, aga reaalselt mänginud oled üksikutes kohtumistes. Mis Sind tagasi korvpalli juurde tõi ja miks siis nii vähe mängudele jõuad?
Kuna kolisin tagasi Viljandisse, siis kutsuti oma poistega mängima. Mõtlesin, et oleks äge jälle mängida ja aidata meeskond esiliigasse. Kuna II liiga on pigem hobikorvpall, siis kohustust trennis kohal käia pole. Lisaks elavad meeskonnaliikmed üle Eesti laiali, mistõttu trennis pole mehi ning mängudeks saab vaevalt viis meest kokku. Sellist poolkõva asja pole mõtet teha.

Mis tööd sa igapäevaselt teed?
Töötan metallivaldkonnas. Õppisin ülikoolis mehaanikainseneriks.
Kui palju praegusel ajal korvpalli jälgid ja millel silma peal hoiad? Kas jõuad teinekord saali ka vaatama?
Uudiseid lugedes hoian mingil määral end ikka kursis. Kahjuks ise saali pole pikka aega jõudnud.
Mis Eesti koondise mängudest ja mängijatest arvad? Kes Su lemmik Eesti koondislane on, kas mõni viskav pikk, nagu Sa ise mängijana olid, või keegi muu?
Koondisemänge pole jõudnud kahjuks vaadata. Aga see töö, mis nad igapäevaselt teevad, on kiitust väärt. Kõik nad on tublid kutid. (Henri) Drell tundub huvitav kuju. Võiks natuke füüsiliselt tugevamaks ja viskelt stabiilsemaks saada, siis pole ka NBA kaugel!
Kuidas Sa enda näitel või Sulle teadaolevalt hindad, kas Eestis on ka mingi süstemaatiline probleem, et mingid andekad noormängijad lõpetavad karjääri varakult ära? Või on see spordi üks osa, kõik alati ei tahagi tippu pürgida ning selle pärast ei peaks liiga palju muretsema?
Mingil määral see isegi on probleem. Praegusel ajal on maailmas nii palju erinevaid valikuid, mida oma eluga teha. Kui keegi on pikk ja andekas, siis tänapäeva maailmas sellest tippu jõudmiseks enam ei piisa. Vaja on ka mentaalset poolt. Eestis oleks vaja spordipsühholoogi, kes aitaks noormängijaid, kui neil tekib madalseis või mõni muu probleem seoses spordiga. Kuna Eesti on nii väike, siis tuleks iga noort andekat mängijat hoida. Teiseks näen, et meie treenerid on rohkem keskendunud meeskonna võitudele kui noormängijate arendamisele. Need noored mängijad ju võiksid tulevikus tipus mängida. Eriti meie kohalikus liigas ei peaks prioriteet olema mingi koha saavutamine, vaid nende andekate noormängijate areng.
Kuna Sul pole profispordist jäänud ilmselt kõige paremad tunded, siis kuidas suhtuksid, kui näiteks Su tütar sooviks mingil hetkel sportlasena karjääri hakata tegema?
Ma olen kahe käega poolt, kui ta soovib sportlasena karjääri tegema hakata. Kuna ma olen ise selle teekonna läbinud, siis oskaksin teda paremini suunata ja talle nõu anda. Minul polnud selliseid lähedasi inimesi, kes oleks profispordiga tegelenud ja kellelt nõu küsida, aga minu tütrel on nüüd see eelis olemas.




