Close

INTERVJUU | Karl Vimberg – musta töö mees, kes kerkis komeedina üles ja kadus sama kiiresti ka pildilt

-Karl Vimberg hooajal 2007/08 | Foto: Siim Semiskar

Korvpall24 jätkab oma artikliseeriat lähiajaloo talendikate mängumeeste kohta, kes ühel või teisel põhjusel lõpetasid oma karjääri liiga vara või ei saavutanud neid kõrguseid, mida oleks võinud. Sel korral tutvustame Virumaalt, täpsemalt Rakverest sirgunud 197 cm pikkust “number nelja” positsioonil mänginud Karl Vimbergi, kes tegi oma parimad mängud kohalikus meistriliigas juba 18-19-aastasena ning paar aastat hiljem rippusid tema kossuketsid juba varnas.

Oma debüüdi tegi Vimberg meistriliigas natuke enne oma 17. sünnipäeva ning oli kohe esimesel hooajal keskmiselt 13,5 minutiga Rakvere Tarva tiimis üsna kindel rotatsioonimängija. Mehe teise hooaja numbrid olid aga juba nii noore mehe kohta väga võimsad, kui pärast mitme põhimängija lahkumist Andres Sõbralt kindla põhimehe koha saanud Vimberg kogus keskmiselt 9,3 punkti ja 7,5 lauapalli. Lauapallide arvestuses oli noormees tol hetkel koduses liigas hooaja peale kaheksas mees.

Oma viimase kõrgliigakohtumise 2009. aasta jõulupühade eel teinud Vimberg rääkis Korvpall24 portaalile antud pikas intervjuus põhjustest, miks tema väga võimsate hüpetega alanud tähelend väga järsku läbi sai, kui palju oli temas ambitsiooni tippkorvpalluriks saada, milline mängumees ta platsil oli, kes toonastest staaridest ta kõrgliigas kohe küünarnukiga nina sügades vastu võttis ning miks oli tal ühel hetkel pea kohal pika mängukeelu saamine.

Karl, alustame päris algusest. Kui palju Sulle meenub noorteliigade ajast Rakvere SK särgis? Mis hetked või võidud kõige eredamalt meeles on?

Noorteliigade ajast meenub, et medalile me Eesti meistrikatel Rakvere SK-ga ei tulnud kordagi. Toona olid kõvad tegijad Tartu Taba ja Tiit Soku KK. Meenub, kui saime ainukese võidu Soku KK vastu, siis koju jõudes helistasin kohe isale tööle, et rõõmusõnumit edastada. Esimese mängu nende vastu kaotasime 50 punktiga, seega meie jaoks oli see suur saavutus. Samasuguse emotsiooni pakkus Tartu Taba alistamine. Järve karikal ja Jõhvi Cupi turniiridel osalesime tihti ja pääsesime ka poodiumile.

Kas Sa olid juba noortekorvpallis omavanuste seas pigem korvi all müttaja või milline Su roll oli?

Omavanuste seas olin ikka korvi all müttaja, kuna olin võistkonna üks pikemaid. Aga suutsin vajadusel ka läbi murda. Kolmeseid ise ei visanud, selle jaoks olid teised snaiprid. Pick & roll mäng ja lauavõitlus olid rohkem minu ampluaa.

Basket.ee andmetel kaasati Sind juba 15-aastaselt esiliigameeskonna juurde ning said meeste vahel esimesed kogemused. Kuidas poisina see üleminek oli, kui palju sellest üldse mäletad?

Esimest korda sain esiliigas pingile Rakvere Palliklubi ajal, kui treeneriks oli Märt Kermon. Viljar Veski, Roger Rooma, Anton Tõštšuk ja vanematest meestest Priit Lokutšievski mängisid seal. 15-aastasena võttis natuke kukalt kratsima küll, et mis ma seal veel teen, aga lasti platsile ka proovima. Vahe oli muidugi meeletu, olin ikkagi poisike meeste vahel. Veel meenub, et sai ka mängitud vanas EPA võimlas Tartus. Raamatutest olin lugenud tolle saali ajaloost ja oli rõõm, et sain ka ise seda õhustikku kogeda.

-Karl Vimberg hooajal 2008/09 | Foto: Siim Semiskar

Kuigi esiliigas Sa olulist rolli mängima hakata ei jõudnudki, siis 2006/07 tegid juba täishooaja kõrgliigas ning mängisid hooaja keskmisena peaaegu 14 minutit. Numbrite järgi tundub see päris suure hüppena, kuidas ise seda mäletad?

Hüpe oli päris suur ja alguses oli meistriliiga tasemega raske kohaneda. Oli mänge, kus sain rohkelt mänguaega ja kohtumisi, kus sain neli minutit mängida. Kõva õppimise aasta oli.

Kui valmis Sa nii mänguliselt kui ka kehaliselt meistriliiga jaoks siis olid?

Ei tahaks öelda, et üldse polnud valmis, aga kehaliselt ma polnud siiski meeste tasemel. Liha luude peal polnud nii palju, et saanuks korvi all eriti vastupanu osutada. Selles osas jäi kõvasti puudu. Mänguliselt jäi puudu nahaalsusest. Oleks võinud rohkem ette võtta, mitte platsil ennast ära peita. Enesekindluse puudumine jättis ka oma jälje.

Mis need eredamad mälestused debüüthooajast on? Kellegi konkreetse vastu mängimine? Mõni enda vägev sooritus? Ma ise otsisin välja ühe konkreetse mängu, kus Sa kogusid 10. novembril 2006 TTÜ vastu 9 punkti ja 9 lauapalli. Vastas olid sellised mehed nagu Andre Pärn, Erki Kivinukk ja Margus Metstak. Värskelt 17-aastaseks saanud noormehe kohta polnud selliste legendide vastu üldse pahad numbrid?

No vaieldamatult oli eredaim mälestus Margus Metstaki vastu mängimine. Esimene mäng Pirita vastu sattusin kohe legendi ennast kolmesejoone taga katma. Noort mängijat tervitati koheselt terava küünarnukihoobiga nina pihta, mis kõrvalseisnud kohtuniku silmis reeglitepäraseks osutus. Eredaim mälestus polnud see mitte ainult tolle episoodi tõttu, vaid juba Metstaki vastu mängimine iseenesest oli minu jaoks suur au. Väikese poisina Eesti koondise mänge telekast vaadates ei osanud sellest isegi unistada. Samasugune au oli, kui Rakverre tuli mängima Andre Pärn. Jällegi minu kui noore poisi silmis legendaarne korvpallur ning mul õnnestus temaga koos mängida. Huvitaval kombel ma oma debüüthooaja punktirekordi just Metstaki ja Pärna vastu mängides tegingi, paar korda sai Metstaki vastu korvi alt ka skooritud. Mängu siiski kaotasime, sellest jäi ikka mõru meel.

Juba järgmisel hooajal tegid aga selliseid numbreid juba sisuliselt hooaja keskmisena (9,3 punkti ja 7,5 lauapalli – toim.). Mille pealt selline vägev areng tuli?

Esimese meistriliiga hooaja ajal osalesin juba U18 koondisega Balti mere karikaturniiril ja pärast hooaja lõppu algas valmistumine U18 EM-iks Madridis. Kogu suve rassisime trenni teha, vist 10 vaba päeva oligi ainult. EM-il ja enne seda kontrollturniiridel saime palju kõvasid mänge, sealhulgas Hispaania ja Ricky Rubio vastu. Areng oligi tingitud tugevatest mängudest ja ka Rakvere satsis oli kõva konkurents, EM-ilt tagasi tulles ei saanud ma hooaja esimeses pooles praktiliselt üldse mängida. Hooaja keskel, kui meeskonnast lahkusid Andre Pärn, Rootsi passiga serblane Titi Spasojevic ja ameeriklane Dwayne Smith, tuli Andres Sõber minu juurde ja ütles, et nüüd on vaja mängima hakata. Esimeses või teises mängus Kohila vastu tuli hästi välja, sealt enesekindlus kasvas ja niimoodi sai hooaeg lõpuni mängitud.

Kuigi Sa tegid veel ühe hooaja Rakveres ja ühe Pärnus, siis saab vist öelda, et 18-19-aastasena saavutasid Sa meistriliigas oma tipu ning lõpetasid juba umbes 20-aastaselt kõrgliigakorvpalli ära. Mis põhjustel see nii läks?

Pärnus mängides vigastasin trennis põlve. Läksin Tartusse arsti juurde, kes uuris ja vaatas põlve üle ning diagnoosis, et küljeside on katki. Andis mingeid harjutusi ja ütles, et kuu või kahega peaks korda saama. Tegingi siis harjutusi ja kuu-pooleteise pärast hakkasin jälle pallitrennidega pihta. Kohe esimeses trennis sai sama põlv taas vigastada. Seekord ei jätnud midagi juhuse hooleks ja panin aja Tallinnasse dr (Kaidu) Meiterni juurde, kes kahtlustas kohe ristatisideme purunemist. MRT seda ka kinnitas. Dr Madis Rahu opereeris põlve 2010. aasta suvel. Lisaks ristatile oli seal veel katki ka menisk. Paranemise ajaks öeldi üheksa kuud kuni aasta. Taastusravi tegin omal käel füsioterapeudi soovitustele vastavalt, Pärnu klubil polnud tollal võimalust aidata ja ega ma ei osanud küsida ka. Pärnuga oligi mul üheaastane leping ning pärast operatsiooni olin siis valikute ees, kuidas edasi liikuda. Otsustasin ülikooli minna.

Mängisid natuke veel ka esiliigat, aga pakkisid seal ka pillid üsna varsti kokku. Kas loobusid pallimängust täielikult või oled oma lõbuks vahepeal kusagil patsutanud? Kas vahepeal on väljakule tagasi ka kiskunud?

Kui ülikooli läksin, siis oli põlv peaaegu taastunud. Hakkasin vaikselt ka pallitrenne tegema, aga see oli rohkem enda lõbuks. Kristo Raudam helistas Tamsalu Los/Torosest ja kutsus mind esiliigasse mängima. Pärast natukest aega mõtlemist andsin nõusoleku. Esiliigat mängides sain veidike korvpallimängija tunde tagasi ja põlv pidas ka vastu. Paraku järgmisel aastal vigastasin sama põlve uuesti, taaskord purunes ristatiside. Siis otsustasin, et kossuga tuleb paraku ära lõpetada. Toona telekast mänge vaadates või kohapeal käies kiskus ikka väljakule tagasi, eriti kuna lõpparve tuli äkitselt ja mitte omal tahtel.

Kas nägid ennast unistustes mingil hetkel karjääris ka päris profikorvpallurina tegutsemas või selliseid mõtteid ei tulnud kordagi? Kui oli selline unistus, siis millal ja miks see ära kadus?

Noorena ikka unistasin profikorvpalluriks olemisest. See tundus iseenesestmõistetav, sest sai kogu aeg kossu mängitud ja selle sees oldud. See oli vanuses 13-14. Aga mida lähemale meeste mängule sain, seda rohkem hakkasin aru saama, et sisimas see ikkagi polnud elu, mida ma tahtsin. Ma polnud valmis ohverdama nii palju, kui profikorvpalluriks olemiseks oleks vaja olnud, ka Eesti tasemel.

Kas oled enda jaoks lahti mõelnud, et kui põlveprobleemid poleks takistanud, siis kui kaugele Sa oleksid korvpallikarjääriga püüelnud? Kas oleks Sul olnud sees selline 15-aastane karjäär Eesti meistriliigas või oleks see n-ö tavaellu sukeldumine tulnud ka ilma vigastusteta pigem varem?

Raske öelda, aga kaldun arvama, et pigem oleks see tavaellu sukeldumine tulnud sujuvalt. Paar aastat veel meistriliigas ja siis oleksin taandunud esiliigasse.

Vanades aegades guugeldades tuleb välja ka üks juhtum seoses U20 koondisega või õigemini koondisesse mitte minemisega. Kas oled nõus tagantjärele lahti rääkima, mis seal täpsemalt juhtus?

See on üks otsus mu elus, mida tahaksin tagasi võtta. Kahetsen, et otsustasin (koondise)laagrisse minemise vastu, kuigi lähedased soovitasid mul minna. Algas see lugu 2007. aastal, kui käisime U18 koondisega Madridis EM-il ja saavutasime 12. koha. Peatreeneriks oli Indrek Visnapuu, kellega mul polnud kõige parem klapp. Järgneval hooajal Rakveres hakkas ka põlv muret tegema, kõhr oli kulunud ja tegi valu. Pärast hooaega sain kutse U20 koondise laagrisse, kus peatreeneriks oli taas Visnapuu. Valutav põlv ja peatreeneriga mittesobimine olid siis põhjusteks, miks keeldusin. Keeldujaid oli lisaks minule veel kolm. Korvpalliliidule need põhjendused ei sobinud. Pidin kirjutama seletuskirja ja vahepeal räägiti isegi mängukeelust. Seda siiski ei rakendatud. Laagrist loobumisega lootsin natukene põlve säästa ja ravida.

-Karl Vimberg (#6) hooajal 2008/09 koos meeskonnakaaslastega peatreener Andres Sõbra juttu kuulamas | Foto: Siim Semiskar

Sind on iseloomustatud kui külmaverelist ja hea närvikavaga korvpallurit. Aga kui räägime oskustest ja mängustiilist, siis kuidas Sa ise tolleaegset ennast korvpallurina iseloomustaksid? Mis Su trumbid olid ja mis enda arvates puudu jäi?

Ise tundsin, et olin selline “musta töö mees”, kes võtab lauapalle, paneb katteid ja mängib kõvasti kaitset. Oskused polnud mul teab mis head, pukis olles natuke keerutasin, aga rohkem toetusin teiste söötudele, et skoorida, ja sellele, mida ise ründelauast kätte sain. Trumbiks oli ründelaudade hankimine, kuidagi sattusin olema õigel ajal õiges kohas, et neid kätte saada. Puudu jäi nahaalsusest ja füüsiline pool jäi ka nõrgaks. Atleetlikkusest oli kõvasti puudu, isegi Eesti liiga jaoks olin jalgadest aeglane.

Kui keeruline oli korvpallist tavaellu astumine? Või kuna Su karjäär jäi lühikeseks ja päris sellist profikorvpalluri elu polnudki, siis mingeid probleeme selles osas ei tekkinud?

Tavaellu astumisel mul probleeme otseselt ei tekkinud, lihtsalt töö tuli leida. Suutsin kergesti kohaneda.

Millega igapäevaselt tegeled?

Igapäevaselt töötan värvide hulgimüügifirmas logistikuna. Põlve pärast pidin veel eelmiselgi aastal operatsioonil käima, mistõttu mingit sporti või uut hobi pole juurde võtnud. Tugitoolisportlane võib minu kohta öelda.

Kui palju tänasel päeval korvpalli jälgid ja mis liigadel silma peal hoiad? On Sul Eestist või välismaalt mõni lemmikmängija või -meeskond?

Korvpalli jälgin nii palju, kui aega selleks leidub. Eesti liigal hoian ikka silma peal, Euroliigal samuti. NBA enam väga huvi ei paku. Lemmikmängijaks oli mul Tim Duncan ja -meeskonnaks San Antonio Spurs, Euroliigas olen ikka Kaunase Žalgirise poolt.

Kui palju läbi korvpalli saadud sõprade-tuttavatega suhtled? Kui tihti vanade kamraadidega mõnel saunaõhtul selle jutu üles tõmbate, et vot meie omal ajal…

Väga tihti ei suhtle. Timo Eichfussiga vast kõige rohkem. Timoga räägime rohkem tema vägitegudest platsil, “Muhu raketi” teekond oli selleks piisavalt värvikirev.

Kui meenutad veel oma mängija aega, siis keda Sa enda meeskonnakaaslastest või ka vastastest tooksid välja tolle aja kõige alahinnatumate korvpalluritena. Ehk siis kes olid mehed, kes ei saanud piisavalt kiitust ja äramärkimist, kuigi oma mänguoskuste tõttu nad seda väärinuks?

Silver Kallas – sõitis iga päev Tallinnast Rakverre tööle, tegi trenni ja jõudis veel heal tasemel mängida. Täielik respekt tema suhtes. James Allen – Kalev/Cramost praagiti välja, aga Rakveres tegi kõvasid mänge. Hiljem liikus Helsingi ToPosse. William Sharp – ei tea, kas ta alahinnatud oli, aga üks parimaid leegionäre meistriliigas tol hooajal (2007/08).

Kas Sul on oma aastakäikudest meeles teisi selliseid mängijaid, kes oleks võinud Eestis või veel kõrgemal korraliku karjääri teha, aga kes lõpetasid varakult ära ja kellest me seetõttu suurt midagi ei tea? Ehk siis mõni n-ö kaduma läinud talent.

Allar Velleramm – mängisime lühikest aega Tarvas koos. Hea käega tagamängija, aga sai ka vist vigastada, et karjääri ära lõpetas.

scroll to top