Close

K24 MILANOS | Siim-Sander Vene kiitis noorte meeste energiat ja selgitas mõõnast väljatulekut

-Siim-Sander Vene | Foto: fiba.basketball

Eesti korvpallikoondise kapteni Siim-Sander Vene jaoks toimus EM-finaalturniiri alagrupiturniiril Milanos täielik ümbersündimine. 31-aastane ääremängija tuli turniirile kahe ebaõnnestunud MM-valikmängu pealt, kus visked üldse ei kukkunud ning kahes esimeses kohtumises Milanos jätkus sama trend. Siis sai Vene aga püssi paukuma ning kolme ülejäänud kohtumisega tõusis ta meie koondise paremuselt teiseks skooritegijaks.

MM-valikmängudes Sloveenia ja Soome vastu ning EM-i kohtumistes Itaalia ja Ukrainaga tabas Vene kokku 30-st viskest vaid kolm ning kolmestel oli saldo 0/13. Horvaatia kohtumises sai meie koondise üks liidritest korvilt lõpuks kaane maha ning tabas kolmes kohtumises kokku 32-st viskest 19. Kolmesed kukkusid tal seejuures täpselt pooled ehk 10/20.

Sellega kogus Vene EM-finaalturniiril keskmiselt 11,4 punkti, 1,6 lauapalli ja ühe resultatiivse söödu ning sai viimaste mängudega ka oma viskeprotsendid korralikult üles (kahesed 55,6%, kolmesed 40% ja vabavisked 87,5%). Korvpall24 palus pärast viimast matši Venel kogu turniir lühidalt kokku võtta nii meskondlikult kui ka individuaalses plaanis. Küsisime loomulikult ka seda, mis Vene saladus oli, kuidas ta sellest mõõnast välja tuli.

Kreeka mäng selja taga, kõik mängud alagrupis peetud. Mis emotsioonidega väljakult ära tulid?

Kahju, et niimoodi läks, aga eks nad olid silmähtavalt paremad. Üldine foon on pigem positiivne. Eesmärk jäi täitmata, mis oleks olnud alagrupist edasi saamine. Aga nii, nagu eelmine kord jäi närima (2015. aasta EM – toim.), seekord päris ei ole. Nüüd on tunne tunduvalt parem.

Kas need EM-finaalturniiri mängud vaatad hiljem järele? Me teame, et Riia mänge pole Sa senimaani vaadanud.

Mine tea, võib-olla mõne vaatan, jah (Muigab.). Kaks tükki olid valusad, võib-olla neid… mingi aeg.

Kuidas Sul õnnestus viskemõõnast välja tulla? Kõrvalt vaadates Sa justkui midagi ei muutnud, aga visked hakkasid sisse minema.

Ega mul mingit retsepti ei ole (Naerab.). Kuidagi oma peas sain jagu, ei oska öelda. Mingeid asju natuke üritasin teha, aga mitte midagi erilist. Pigem üritasin rahulikuks jääda ja sisse saada. Midagi konkreetset polnud.

Oli Sul sellest asjast treeneritega ka juttu? Sest oli näha, et mängu alguses joonistati rünnakud tihti just Sinu peale, et Sa saaksid selle esimese tabamuse ja emotsiooni.

Korra oli, minimaalselt. Ma ei osanud neile midagi öelda, et millest see tuleb või mis teistmoodi on. Korra küsiti ja ütlesin, et küll ta üle läheb, ja läks ka.

Kas Kreeka oli siis kõige tugevam nendest satsidest, kellega te Milanos mängida saite?

Kõige võimsam, ütleme nii. Kui Giannis ikka tuleb, siis ta on gabariitidelt väga suur, väga tugev ja samal ajal ka väga liikuv. Selliseid iga päev ei näe ja neil olid seal veel mõned kehad. Neil on ka tagamängijad küllaltki suured. Arvan, et grupi võidu on nad igal juhul ära teeninud.

Ma ei tea, kui palju Sa oled teisi alagruppe suutnud jälgida, aga kas neil on potentsiaali minna kõige kirkamate medalite järele?

See lõpp oleneb ühest mängust ja seal on seda väsimust juba nii palju, et seal hakkavad sellised asjad rolli mängima. Seal võib igasugu asju juhtuda. Kui nad saavad õiged vastased, siis miks ka mitte.

Kui mõnus oli mängida nende noorte meeskonnakaaslastega siin Milanos, suure rahvahulga ees sellist väga mõnusat, kiiret ja emotsionaalset korvpalli?

Mõnus igal juhul. Poistel põlevad silmad peas, panevad isuga ja ajavad tempot üles. Vahepeal keevad üle ja tulevad pallikaotused, aga see kõik käib sellega kaasas. Sellepärast ma ütlesin, et üldine emotsioon on hea. Arvan, et sellepärast oli rahvas ka lõpuni nendega. See tunne, mida rahvas tekitab, see on ikka väga hea tunne. Kui kõik koos hümni laulavad ja isegi peale kaotatud mängu seisavad ja plaksutavad. See on igal juhul väga meeldiv.

Kas see põlemine kandus vanadele meestele ka üle? Sina, Kitsing ja Sokk tõmbasite ka ju emotsiooni üles.

No Timmu (Sten Sokk – toim.) rääkis pingi peal väga kõvasti, ütleme nii. Ju ta midagi sai sealt. Aga mingil määral ikka. Alguses üritad neid ise üles kütta ja lähed ise sellega natuke kaasa ka. Mõnikord läheb võib-olla isegi natuke üle, aga nendega koos mängida ja kõrvalt vaadata on hea ja huvitav. Enne Itaalia mängu olid skautingul mõned videod Tallinna mängust ja korraks ajas muhelema, et kes need poisikesed on, kes seal ringi jooksevad. Tundub, et pole nii palju aega mööda läinud. Tore on vaadata noori mehi edasi minemas, kasvamas ja arenemas.

Olümpiasportlastest räägitakse olümpiatsüklite põhjal. Sina oled vanuse poolest sellises kohas. Kas Sa tahad nüüd siit emotsiooni saades järgmisel EM-finaalturniiril uuesti tagasi olla?

Kolm aastat on minna. Võtame rahulikult aasta korraga ja vaatame, kuidas asjad lähevad. Praegu tulevad MM-aknad selga. Vaatame, mis suunas ja kuidas need asjad minema hakkavad. Ei hakka midagi maha tõmbama ja ei hakka midagi suurelt lubama. Kui jaksu on, siis on lootust, ja kui pole, siis pole midagi teha.

Kui palju Sa nüüd puhata saad ja millal klubi juurde lähed?

Puhata ei saa midagi. Homme koju ja läheme minema. Kiire värk.

scroll to top