Eesti korvpallikoondise kapten Siim-Sander Vene viimastes MM-valikmängudes alanud viskemõõn tuli kahjuks 31-aastase ääremängijaga kaasa ka EM-finaalturniirile Milanosse, kus avamängus Itaalia vastu tabas eestlane kaheksast viskest vaid ühe. Vene sõnul pole meie meeskonnal seda luksust, et üks mängumees selliselt ära kukub.
Positiivse poole pealt oli karjääri jooksul palju näinud ja kogenud Vene tänulik Eesti koondise fännidele, kes andsid umbes viiekordsest vähemusest hoolimata kohalikele tribüünidel võimsa lahingu. Mäletame seitse aastat tagasi Riias toimunud EM-i põhjal, et fännide tuju oli toona esimese kahe mängu järel üsna hapu ning sellest anti vilekooriga ka märku. Sel korral midagi sellist ei juhtunud ning poolehoidjad elasid meie noorele koondisele kaasa ka suures kaotusseisus ning kuni kohtumise lõpuni.
Siim-Sander, alles hiljutises intervjuus rääkisime Sinu jalgadest, et sinna need visked jäävad ja ütlesid siis, et füsioterapeudid peavad viimase kahe päevaga imet tegema, et mis ikkagi nende jalgadega siis on?
Füsioterapeudid on tublid olnud ma arvan, aga (visked) sisse pole läinud jah, et veel ei ole välja tulnud.
Täna ühes olukorras, kui jälle möödavise tuli ja Sind välja vahetati, siis hüppasid vahetusse tulles üle reklaamtahvli ja viskasid täitsa pikali. Kas see oli frustratsioonist või oli võhm väljas?
Eks ta ikka ajab vihaseks, et see polnud esimene ega teine mäng, kui pole välja tulnud. Pole viskeid sisse saanud kuidagi. Olen kuidagi ansamblist välja kukkunud ja meil pole seda luksust, et üks mees saab niimoodi ära kukkuda. Peab paremini tegema ja võistkonda rohkem aitama.
Kas fännid muretsema ei pea, et pole midagi otseselt häda ja on täitsa võimalik, et homme juba visked kukuvad?
Jah, selles mõttes kehaliselt pole midagi häda ja kõrvade vahel tundub ka kõik korras olevat, aga kuskilt on vaja mingit õnnestumist.
Alustasite mängu hästi, aga siis ikkagi Itaalia võttis oma. Mis seal vahespurtidel juhtus?
Sama põhjus, et tuli möödaviskeid mitu tükki järjest ja nad oskavad kiiresti oma kaitselauast rünnakule edasi minna. Nad said sealt kiiresti jooksma, said sealt palju lihtsaid punkte ja vahe sisse ning enesekindluse kätte ning rahva taha. Nii see läheb ja läheb. Noore võistkonna valupunkt natuke on see, et võib-olla ei oska seda vastaste spurti nii kiiresti maha võtta. Mingil hetkel võitleme ja saame mängu tagasi. Kutid möllavad ja on tublid ning rahvas on ilusti taga, saame järele, aga sinna läheb liiga palju energiat. See üks mõõnaperiood läheb liiga pikaks, mis meid nagu tapab.
Homme on juba vastaseks Ukraina. Mis mõtted selle mängu eel on, kui palju olete juba arutanud strateegiat Ukraina vastu?
Väga palju veel arutanud pole, mõned üksikud osad oleme vaadanud, aga eks nüüd sai mäng läbi ja hakkab järgmine asi peale.
Milline oli tänase kohtumise alguses emotsioon, et kas tuli Sul ka mõnus särts sisse, et sisuliselt täismaja ja nii Eesti fännid kui ka Itaalia fännid tegid kõva häält?
Muidugi, absoluutselt, selles mõttes oli väga mõnus. Eesti fännid itaallastele alla kindlasti ei jäänud. Arvan, et selles mõttes oli nende poolt väga tubli esitus ja kuni lõpuni oldi poistega kenasti kaasas. Selle üle on väga hea meel.
Kui meenutada veel korraks 2015. aasta EM-i, siis toona oli võistkond palju kogenum, aga võiks öelda, et esimesed kaks mängu ikkagi ebaõnnestusid. Seekord on meil noor tiim, aga olime mänguks valmis?
Jah, arvan küll. Selles mõttes, et alguses tehti nii mõnedki ilusad asjad ja saime kaitses mitmed korrad ilusti pidama ning taktikaliselt liiga palju ei eksinud. Mõned oma lollused ja (Simone) Fontecchio koputas paar korda üle käte ära. Need olid lihtsalt valusad hetked. Oleks ise mõned veel sisse visanud, oleks mängu palju kauemaks olnud.




