Tänavu suvel on viimase Eesti noortekoondisena veel töösse jäänud poiste U16 esindus, kes 11.-20. augustil mängib Bulgaarias Sofias B-divisjoni EM-turniiril. Sel suvel sattusid U16 ja U18 koondise kesised esitused Põhjamaade meistrivõistlustel kokku meie rahvuskoondise ebaõnnestunud MM-valikaknaga ning tõstatati üles teema probleemidest Eesti korvpallurite füüsisega.
Korvpall24 palus ühe asjaosalise ehk poiste U16 koondise füsioterapeudi Frederik Rossi just sel samal teemal rääkima nii konkreetselt selle aastakäigu koondisest kui ka pakkuma enda vaadet kogu Eesti korvpallile laiemalt. Arutasime varasemate aastate jooksul mitmete erinevate noortekoondiste taustatiimides olnud Rossiga füüsilise võimekuse teemat ning tema asja nii tumedates toonides ei näinud, nagu korvpalliüldsuse reageeringutest mingil hetkel välja võis lugeda.
Kuna korvpall on ikkagi suurt oskustepagasit nõudev sportmäng, siis hea tulemuse saavutamisel mängivad rolli väga paljud erinevad aspektid. Kõiki probleeme füüsise kraesse ajada on liiga lihtsustatud vaade. Seda eriti veel noortekoondiste puhul. Ross siiski ei eitanud probleemi olemasolu ning aitas meil noortekoondistes tehtava töö tausta veidi avada. Intervjuuväliselt arvas Ross seejuures, et head üldfüüsilised treenerid, kes oskavad läheneda sportlastele spordiala põhiselt, lähevad üha enam hinda ning see on üsna perspektiivne amet.
Alustame U16 koondisest. Kontrollmängud on nüüd läbi ja EM on ees. Mis seisus see koondis Sinu arvates on?
See suvi oli selles mõttes hea, et meil oli kaks kuud ettevalmistusaega. Eelmised suved on EM-id küll ära jäänud, kuid oli lihtsalt kuuajaline koosolemine ja ettevalmistus. Nüüd jõudis rohkem teha ja koondis on füüsiliselt tõusvas vormis. Mänguliselt läheb ka tasapisi paremaks, kuigi treenerid pole muidugi kunagi rahul ja kõik ei lähe alati nii, nagu ette planeeritud. Õnneks vigastusi on siin ainult paaril mängijal olnud, kes on pidanud selle tõttu ka kõrvale jääma. Üldiselt on ainult mõned üksikud ülekoormusprobleemid laagrites pisut rütmi seganud, aga oleme koormusi modifitseerinud ja kõik on saanud kaasa teha. Viimases laagris oli meil palju haigestumisi, see on veidi rohkem seganud. Oli paar koroonajuhtumit ja siis mingi muu viirus.
Kui koondis on suvel kaks kuud koos, siis kas saab panna protsentidesse, kui palju sellest tegevusest on füüsilise vormi suunaga ja kui palju on konkreetselt palliga tööd?
Sõltub laagrist. Ühe laagri puhul oligi põhirõhk füüsilisel ettevalmistusel. See oli pärast Põhjamaade meistrivõistlustelt naasmist. Seal sai selgeks, et füüsisega on vaja palju tööd teha. Selles mõttes on see ÜKE treenerile ja füsiole hea, kuna koondis toodi maa peale ja siis treenerid annavad selle aja, et keskenduda ÜKE-le. Mõni laager on jällegi rohkem taktikalise rõhuga. Ma olen Krisiga (U16 peatreener Kris Killing – toim.) mitu aastat koostööd teinud ning meil on need asjad hästi paigas ja me usaldame üksteist. Hommikuti on meil ÜKE ja pall pooleks ja õhtuti on rohkem palli osa. Sel hooajal võtsime juurde veel ÜKE treeneri Martin Aasna, kes annab ÜKE poole pealt väga palju erialast teadmist ja professionaalsust lisaks. Võrreldes eelmiste aastatega oleme ÜKE-t aina rohkem integreerinud ka pallitrennidesse.
Vaatame veidi suuremalt ja räägime varasematest noortekoondistest, mida Sa oled kas kõrvalt näinud või kus kaastegev olnud. Kui palju on võimalik ühe suvega ehk ühe või kahe kuuga mängijate füüsilist võimekust parandada?
Vormi saab timmida ja teatud jõunäitajaid saab parandada, aga väga palju muidugi teha ei anna. See aeg on lihtsalt liiga lühike ja treeninglaagri päevad on ka loetud. See pole nii süsteemne, et seal täispotentsiaali ära kasutada. Teatud osa tuleb neil teha iseseisvalt, kuna meil lihtsalt pole võimalik nii palju laagripäevi saada. Lisaks on vahepeal turniirid. Seal ka ei saa kõiki mänge ohverdada ja tuleb ÜKE-t selle järgi korrigeerida.
Kui palju on näiteks U16 vanuses puhast ÜKE-t ilma pallita? Ehk siis üksnes jõuharjutuste või jooksu osa, mitte ÜKE kombineerituna pallitrenni sisse?
Kui on laagrid, kus on kaks trenni päevas, siis hommikusel on põhirõhk ikkagi üldfüüsilisel. See on efektiivsem, kui sa teed seda puhtalt jõu või plahvatuse treenimise eesmärgil.
Kui paljud mängijad ise Põhjamaade meistrikatel aru said, et sellel turniiril tuli vahe vastastega füüsilise poole pealt nii palju välja?
Lihtne on pugeda vaid selle taha, et jääme füüsiliselt alla, aga erinevaid faktoreid on nii palju ja väga keeruline on mõõta, milline nendest kõige määravam on. Mõnel koondisel ongi lihtsalt head kujud, akselerandid, kes on juba ette ära arenenud. Nad on heade gabariitidega ja füüsiliselt ongi nende vastu raskem mängida. Mõnikord tundub, et jääme füüsiliselt alla, aga see võib tulla hoopis sellest, et poisid pole harjunud vajaliku intensiivsusega mängima või sellise surve all otsuseid vastu võtma ja selletõttu jäävad hätta. Tegelikult võib hoopis korvpallialane osa harjumatu olla.
Kui mängija on füüsiliselt tugevam ja jaksab rohkem, siis kas see on otseses seoses ka tema enesekindlusega? Ehk siis ta tunneb ennast väljakul enesekindlamalt ja korvpalli pool hakkab ka paremini välja tulema.
Kindlasti. Sa täiendasid selle küsimusega väga hästi minu eelmist vastust. Selle põhjal löövadki need nõrkused välja. Kui sa jääd füüsiliselt alla, siis on kõike muud raskem teha ja vastupidi, kui sa tunned, et oled füüsiliselt üle, siis on palju lihtsam olukorda kontrollida ja seda enda kasuks pöörata. Kõik muud asjad hakkavad sealt kärisema.
Korvpall on hästi nõudlik sportmäng. Sa pead olema üheaegselt nii vastupidav, tugev, kiire kui ka plahvatuslik. Põhimõtteliselt peavad kõik võimed heal tasemel olema. Mida üks keskmine Eesti noorkorvpallur Sinu silmade läbi kõige rohkem peaks järele aitama?
Kõike! (Muigab.) Nende võimete arendamisel on muidugi teatavad piirangud. Selle jutuga võib väga detailsele tasandile minna. On teatud tüüpi lihaskiud ja nende proportsioone saab ainult teatud määral mõjutada. Ehk siis aeglaste lihaskiududega sportlane sobib pigem vastupidavusaladele. Tema plahvatuslikkust saab küll arendada, aga sellel on ikkagi piirid. Teisalt on palju näiteid Eesti korvpallist, kus teatud aastakäikudest tulevadki geneetiliselt väga heade eeldustega atleedid. Ainuüksi selle põhjal on keeruline järeldusi teha. Ühe aastakäigu pealt on väga raske öelda, kas meil on mingid üldised probleemid klubikorvpallis ÜKE treeningute läbiviimisel. Mõni aastakäik, näiteks praegune U20 koondis, kellega ma neli aastat tagasi alustasin, oli juba toona talendikas punt ja nendega lammutasime Nordic Cupil ja Balti matšil, EM-il võitsime kaks korda Itaaliat ja tulime päris heale kohale. Mõni aasta lihtsalt satuvad sellised head kujud kokku, aga me oleme nii väike riik ning meil on nii väike valik, et ei saa eeldada, et igal aastal selline valim on. Selleks me peaksime kõik pikad korvpalli saatma. Siis oleks, kellega tööd teha.
Sa ütlesid, et Eesti on väike riik ja nii rahalist kui ka inimressurssi on vähe. Kuidas Sinu hinnangul saaks kõige paremini olukorda parandada ja klubisid kõrgemalt aidata just ÜKE poole pealt? Selge on see, et iga klubi ei jaksa endale eraldi spetsiaalset ÜKE treenerit palgata ja korvpallitreeneritel endil jääb enamasti teadmistest ja oskustest puudu.
Praegu olemegi töötanud selle nimel, et areneks kommunikatsioon koondise ja klubide vahel. Viimaste aastatega oleme koondises püüelnud selle poole, et näiteks üldfüüsiliste võimete testimine oleks standardsem. Et meil koguneksid andmed ja saaksime objektiivsema pildi, mis puudujäägid aastast-aastasse esinevad. Selle põhjal on lihtsam ka klubidele soovitusi edasi anda. See on täiesti õige, et igal klubil ei saa olla ÜKE treenerit. See oleks muidugi ideaalne, kui need võimalused oleksid. Samuti pole võimalik, et iga korvpallitreener omaks põhjalikke ÜKE-alased teadmisi, aga me liigume selle poole, et seda tõsta. Näiteks poiste poole pealt on U18 koondisel Ott-Erik Kalmus ja meil on Martin Aasna, kes on väga heade ja põhjalike ÜKE teadmistega. Selle koondisesuve kõige tähtsam eesmärk ongi, et mängijad areneksid edasi. Loomulikult tahame ka EM-il hea koha saada, aga peamine on just aidata mängijaid nende arengus ja see kokkuvõte ÜKE poole pealt peaks kindlasti jõudma ka klubitreeneriteni.
Kui palju Sa kohtad oma töös koondistega mängijate poolt tahtmatust füüsilise poole kallal tegeleda, kuna see pole kerge ja nõuab pingutust? Kui palju on koondisetasemel jooksuringidel “lõikamist” ja jõuharjutustel “viilimist”?
Neid tüüpe on igas koondises ja valiku vähesuse tõttu võivad paratamatult ka sellise suhtumisega mängijad jõuda lõppvalikusse. Meil pole seda luksust, et võtta 12 meest, kes on kõik metsiku tööeetikaga. Aga peame lihtsalt nende tööeetikat arendama. Arvan, et suures plaanis on mängijatel puudu eeskujudest ja iidolitest ehk hästi tugeva tööeetikaga mängijatest ja treeneritest, keda järgida.
Kui suur kitsaskoht see ikkagi on, et koondise valikusse pääsevad mängijad, kes otse välja öeldes mingitel hetkedel ei viitsi tööd teha? Kas nad tõmbavad sellega ka teiste mängijate taset alla? On see suur probleem?
Ei ole suur probleem. Pigem sa treenerina näed, et mängijas on potentsiaal justkui olemas ja tal on teatud oskused, milles ta on tugev. Aga midagi häirib. See väljendub kas kehakeeles või sa lihtsalt näed, et tegelikult ta ei kasuta oma täit potentsiaali ära ja ta jõuaks veel kaugemale, kui tekiks hea tööeetika.
Küsime ka teise äärmuse kohta. Kui palju on neid mängijaid, kes tulevad Sinu või teiste treenerite juurde küsima, et mida nad saaksid veel ise juurde teha? Kas on ka neid, keda tuleb mingil hetkel treeningprotsessis tagasi hoida, et nad ennast üle ei koormaks?
Mu enda kogemus ütleb, et mida parem on mängija nii mänguliselt kui füüsiliselt, seda rohkem ta tuleb ja küsib. Viimastel aastatel on olnud pigem sellised kahvatumad kujud. Võib-olla on siin COVID-i mõju, koduõpe ja vähem sotsialiseerumist, mistõttu nad on vaiksemad. Tiimi duhhi ja keemia ülesehitamine on võtnud palju kauem aega. Varasemalt on see tulnud oluliselt loomulikumalt ja mitte nii kunstlikult.
Kui palju Sa naiste ja tüdrukute korvpalliga kursis oled? Kas seal on samad probleemid?
Ma tegelikult alustasingi noortekorvpallis tüdrukute juurest. Noortekoondiseid on sageli raske üksteisega võrrelda. Tihti on mõnes võistkonnas, eriti just tüdrukute puhul, mõni mängija, kes on füüsiliselt teistest oluliselt parem ja liigub hoopis teisel kiirusel. Need üks või kaks mängijat mõjutavad üldist pilti nii palju ja tundub, et kogu ülejäänud võistkond jääb võimetelt metsikult alla. Tegelikult need paar dominanti muudavad teised paremaks. Meie mäng Lätiga (poiste U16 koondise kohtumine Balti matšil – toim.) oli hea näide. Lätil oli puudu üks alumistest suurtest, kes loob teistele väga palju olukordi ja mäng oli hoopis teistsugune, kui mõned nädalad tagasi, kui me nendega kontrollmängu tegime. Kaldusin sujuvalt tüdrukute teema pealt kõrvale (Naerab.).

Kui palju peaks Sinu hinnangul noorteklassides füüsisele tähelepanu pöörama võrreldes korvpallioskustega? Kas füüsist saab ka hiljem järele teha?
Kindlasti saab, aga see rong hakkab mingil momendil eest ära minema. U16 on vanus, kus füüsilise treeningu osakaal on väga tähtis, aga varasemad vanused peaks just rõhuma mitmekülgsusele, et liigutused, vilumus ja koordinatsioon oleksid mitmekülgsemalt arendatud.
Kunagi, kui ekraane polnud, siis hoovisport viis lapsed mitmekülgsuse mõttes juba teatud tasemele ja trennis said treenerid seda edasi viia. Nüüd hoovispordi tähtsus järjest kahaneb ja siis oli veel kaks COVID-aastat, kus mõni laps põhimõtteliselt üldse kodust väljas ei käinud. Kui suur probleem see on, et peab hakkama ÜKE treenerina trennides kõige lihtsamaid asju tegema?
Seda on raske hinnata. Mul pole ülevaadet sellest, mis toimub kodudes või millega poisid vabal ajal tegelevad. Eesti korvpallis on endiste mängijate lapsed ehk see teine generatsioon väga hästi ja edukalt läbi löönud. Nad on pall käes üles kasvanud, neil on korvid olemas ja vanemad on nendega tegelenud. Nendel tuli see n-ö emapiimaga kaasa. Aga me ei saa eeldada, et see kõigil kodust kaasa tuleks.
Kas see kuskilt mujalt ka tuleb, näiteks koolist?
Hästi palju oleneb kokkusattumustest. Kas on mingid entusiastid, kes meelitavad trennide lõbususega ja hoiavad poisse ala juures. Väga vara ei saa spetsialiseeruda ainult ÜKE-le ja korvpallispetsiifilistele asjadele. Alguses hoiab lapsi spordi juures mitmekülgsus ja mängulust. See motiveerib ja neil ei teki tülpimust.
Korvpall muutub kogu aeg kiiremaks ja jõulisemaks ehk siis selliseks, kus füüsise osakaal üha kasvab. Samas üldine rahvastik heaoluühiskondades muutub vastupidi järjest istuvamaks. Kuidas see võimalik on, et need käärid lähevad järjest suuremaks? Minu jaoks on siin vastuolu.
Hea küsimus, ei oskagi öelda. Meil on see valik nii väike. Kui sa tead selle ala spetsiifilisust ja mis seal läbi lööb, siis oleks palju lihtsam valida mängijaid gabariitide järgi ning siis teha nendega järjepidevalt tööd, sest neil on lõpp-potentsiaal oluliselt kõrgem. Aga meil lihtsalt pole sellist valikut, erinevalt suurtest korvpalliriikidest. Kuidas see füüsiliste võimete vahe ülejäänud ühiskonnaga üha suuremaks läheb, sellele ma ei oska head vastust anda.
Viimase asjana tahan Sinult kõrvaltseisja pilku. Eesti meestekoondis on minemas EM-ile ja neil tuli ka viimaste valikmängudega suur poleemika, kuna füüsiliselt jäädi Saksamaale ja Iisraelile korralikult alla ja koondise treenerid on ise ka tunnistanud, et see oli äratuskell nii nende kui ka mängijate jaoks. Kas selle kuu ajaga, mis ettevalmistuseks on, suudetakse koondis viia sellisele tasemele, et Milanos ei pea enam füüsisest rääkima?
Suurturniiride toimumisajad on nii pikalt ette teada, et professionaalsed mängijad oskavad nendeks valmistuda ja ennast vormi ajada. Samamoodi ka koondise personal. Ma ei tea üksikasju, aga ilmselgelt nad polnud vormi ajastanud nende (MM-valik)mängude jaoks. Aga see jõuab paika loksuda ja kuu ajaga näeme kindlasti edasiminekut. Seda on väga keeruline hinnata. Nii nagu ka noortekorvpallis, teistel riikidel võib olla mõni hoopis erinevate gabariitidega mängija, kes domineerib ja võib üldpilti mõjutada nii, et jääb mulje, nagu me jääme kõik füüsiliselt alla.
Kas Sinu jaoks on see nüüd üles kerkinud jutt meie korvpallurite füüsilisest mahajäämusest üle paisutatud?
Arvan, et see poleemika on üle paisutatud, jah. Siin ei maksa otsida mingit ühest viga meie süsteemis.




